Читать книгу Sillamäe passioon - Andrei Hvostov - Страница 8

NÕUKOGUDE VÕIM

NÕUKOGUDE VÕIM JA VLADIMIR ILJITš LENIN olid minu lapsepõlves peaaegu identsed mõisted. Pole imestada, et esimesed kogemused nõukogude võimust saingi ma seoses Leniniga.

Novellis „Sinised mäed” kirjeldan ma ühe Sillamäel elava kuueaastase vene tüdruku ehmatust, kui teda süüdistatakse lasteaias õues mängimise ajal selles, et ta olevat hüüdnud „hurraa, Lenin on surnud!”. Kasvatajale tundus, et hüüe tuli just tema suust, ja ta reageeris juhtumile vaese tüdruku raputamise ja sakutamisega, sisistades needusi tema aadressil.

See on tõestisündinud lugu. Aga see ei juhtunud mitte ühe kuueaastase tüdrukuga, vaid minuga. Lugu ise on mõneti mõistatuslik. Ma ise kuulsin samuti tookord seda lõbus-hasartset karjatust; see ei tulnud minu suust, ehkki kasvataja süüdistas mind. Hästi ülekohtuselt, sest midagi niisugust hüüda oli liiga tobe isegi minutaolise kuueaastase arvates. Enamik mängusõja loosungeid olidki tobedad.

Ümberringi käis suur lumesõjamöll. Keegi kaitses ja keegi ründas lumekindlust, kusjuures oli võimatu aru saada, kes millises rollis esines, ja nagu taoliste kismade puhul ikka, tulid nüüdki poiste suust kõiksugused motiveerimata hüüatused. Põhiliselt karjuti niisugustes mängudes fraase nagu „ahhtung, ahhtung” – sõjafilmides pandi sakslaste suhu õige sagedasti achtung! (tähelepanu), sealt see eeskuju. Kindlasti kõlas laste suust mitukümmend korda „hende hohh” – allikas samuti filmidest kuuldud saksakeelne hände hoch! (käed üles); peale selle esines hüüatusi nagu „kontra!” – see jäi meelde juba kodusõjateemalistest filmidest, tähendades kontrrevolutsionääri ehk vaenulikku tüüpi, kellele torgati nina alla mauser, sest muidu ei hakanud ta rääkima, kuhu on peidetud töörahvalt röövitud kuld; samast allikast pärines täiesti seletamatu tähendusega laulujupp „tsõpljonok žarinõi, tsõpljonok varenõi, tsõpljonok tože hotšet žit