Читать книгу Pariisi arabeskid - Andrei Ivanov - Страница 2

Mul õnnestus Avnstrupi parkmetsa ära eksida. Vedasin end ise ninapidi. Männid olid täpipealt samasugused nagu meil Stromkal ning kui jämedate siledate tüvede vahel piilusid sulalumelombid (koerte haukumine, mootorsae meeleheitlik kisa), veensin ma ennast, et see on meri, tundsin hetkelist hirmujudinat (sedasi kipub pea pärast haigust ringi käima, liiatigi minu haigusega), kinnitasin endamisi: jajah, meri, Stromka, mina olen prükkar, redutan lagunenud majades psühhiaatriakliiniku külje all…

Neid oli seal palju, Paldiski maanteel olid vanad haiglakorpused maha jäetud, neis elutsesid kodutud – mulle pakkus mõnu iseennast tögada: kui ma poleks Taani põgenenud, oleksin vabalt võinud niiviisi lõpetada… seal… madratsi peal… rottidest näritud laip.

Jõudsin peaaegu sonimisseisundisse. Esimeste tähtede süttides andis järele. Külmunud põhjalikult läbi, kõmpisin laagrisse tagasi.

Noil päevil elasime me aafriklaste juures. Hanuman viskas silma tundetule hiinlannale Júle. Naine ei pidanud Hanumani pea segiajamiseks isegi pingutama. Hanumani oli hale vaadata. Tänu Júle võtsime tempot vähe maha, Nørrebros-käikudele tekkis vahe sisse ning mina langesin apaatiasse. Täiesti sootu olevus, loobusin kõigest, ainult tegin süüa, kuid ei söönud (aafriklased väitsid muide, et minu toidud ei olnud põrmugi kehvemad neist, mida Hanuman vaaritas – võibolla tema õrritamiseks). Jõin palju vett – otse kraanist; see avaldas kõigile tugevat muljet. Aafriklased tundsid mulle kaasa, nad osutusid tundelisteks inimeteks. Mind kohtlesid nad peaaegu nagu pühakut. Nähtavasti põimus nõrgamõistuslikkus nende teadvuses pühalikkusega. Ma ei kasutanud seda kurjasti. Hanuman pakkus aadrilaskmist. Ta võttis süstla, istus mu kušetile ja ütles lipitsevalt:

„Paha veri tuleb välja lasta.”

Kordas neid sõnu mitu korda, misjärel, pannud süstla kõrvale, asus tsellofaanpakendiga krabistama: lehvitab mõne korra ja istub natuke aega vaikselt, siis krabistab jälle ja jääb vakka.

„Aga milleks see?” küsis Ike, kes jälgis meid külatobukese uudishimuga.

„Aga see on Tseiloni tuul,” vastas Hanuman enigmaatiliselt ja krabistas edasi, aeg-ajalt pakkudes jälle mulle aadrilaskmist. Mina jäin osavõtmatuks.

Pärast pool aastat kestnud tegutsemislusti oli mind tabanud apaatia. Võõrutust ma isegi ei märganud. Algul imestasin, et heroiinikaifis Kahha jookseb Avnstrupi korruseid mööda, otsides Nanat, aga kergelt hangunud Hanuman püüab Júle midagi hambasse puhuda… ma püüdsin neist aru saada, juurdlesin, kuid – mis seksi saab heroiinilaksu all olla, no mis jama?! Peagi oli mul kama kõik, mind valdas rahu, millega ma ei mõistnud miskit peale hakata. Märkamatult olin soetanud klade.

Ike kinkis mulle selle.

Ta tuli kord meie tuppa, nägi, et ma istun, põrnitsen aknast välja, küsis:

„Aga kus su sõber on?” Ma kehitasin õlgu ning ta jätkas: „Jälle tšiki-briki selle hiinlannaga. Jú on ta täitsa ümber sõrme keeranud. Vaat kellel tuleks paha verd välja lasta. Hanuman on sellest täiesti läbi imbunud.”

„Ausõna, ei ole midagi kaunimat täielikust ükskõiksusest,” kostsin mina.

„Vaata, mida see naine serblastega tegi.” See oli tõsi: nad kõik läksid tema pärast peast segi, ühelt võeti isegi positiiv ära ja kupatati laagrisse tagasi. See vend üritas enesetappu. „Ma ei saa midagi aru. Mida temas nii erilist on?”

Jú ei meeldinud mulle üldse. Mitte sellepärast, et oli kondine ja kergelt litsaka moega – lihtsalt noil päevil ei meeldinud mulle keegi.

Ehkki meis oli palju ühist: ka tema ei söönud peaaegu midagi, see-eest küll suitsetas palju. Mina aga ei teinud enam üldse suitsu. Jú jõi õlut, röhitsedes nagu taanlane, mistõttu ta oli mu meelest gröönlanna moodi. Hanuman rääkis, et naine on pärit Hongkongist. Mul oli ükskõik. Ma olin nende peale natuke kade, see oli väga veider kadedus.

Nad tegid kahekesi väljasõite Kopenisse, käisid kohvikus, jõid kohvi ja maiustasid. Kuna nad käisid väga hästi riides (kõik oli varastatud), paistsid nad tavaliste külastajate moodi. Vaat seda ma kadestasingi.

Mina niiviisi ei suutnud. Kahekesi – just nimelt kahekesi, aga mitte eraldi – jätsid nad mulje, nagu oleksid sündinud ja kasvanud Euroopas ning neil on kõik all right. Ma võin juuksed ära värvida, rõnga kõrva pista, mustad liibuvad Levi’s 511 teksad jalga tõmmata, heroiinilaksu all või kanepipilves olla, kuid ka siis tunneb minus versta pealt sovoki ära. Ainult kord pidasid rongis kaks bosnialannat mind kohalikuks natsiks, ma ei hakanud neid ümber veenma, Kahha naeris, püüdis kohtingule meelitada, tühi vaev, nad ei tulnud. Las vähemalt need kaks arvavad, et ma olen – Jú ei maganud peaaegu üldse: hulkus ühelt korruselt teisele… teda nähti ööpäev läbi igal pool, õlle ja suitsuga, tema itsitamine oli tüütu nagu päikesejänkud või sihvkakoored. Ta vihkas riiete vahetamist. Kuid ma ei tundnud kordagi ihu lõhna.

„Ta ei higista,” ütles Hanuman, püüdes intiimsete üksikasjade teadmisega mulle tulutult muljet avaldada. „Selline haruldane organismi eripära.”

„Reptiil,” ütlesin mina.

Selleks et pesta, sõitis Jú kuskile; väitis Hanumanile, et käib sugulaste juures, kuid too ei uskunud, tundis armukadedust. Ja õigesti tegi.

Serblased olid juba kõrvetada saanud.

Ike võttis taskust vana kortsunud vihiku ja luges ette tarkade mõtteteri, mis ta oli välja kirjutanud. Selleks kulus minutit viis, mitte rohkem. Seal oli umbes kolmteist sissekannet. Igaühe all seisis kuupäev.

„See vihik on omamoodi mu vaimse arengu kaart,” ütles ta. „Säh,” võttis ta taskust klade. „See on mu kingitus sinule. Võta ja pane ka kirja! Muidu lähed hukka. Ei tohi niimoodi pimesi, ilma toeta elada. Enne meid on targad inimesed elanud. Tuleb nende kogemusi arvesse võtta…”

Ta oli Nigeerias olnud külakooliõpetaja. Paar aastat minust noorem. Armastas väga Tracy Chapmanit. Mangus ühelt tasaselt vene pikanäpumehelt välja CD-pleieri ning, istudes nagu liimitult pistikupesa juures, mängitas tema plaate tundide viisi. Ma lamasin ja jälgisin teda. Mõnikord märkasin tema silmis pisaraid. See ei haakinud üldse sellega, mis võis samal ajal toas toimuda. Peale Ike’i elasid meiega koos veel kolm aafriklast, kes olid sagedasti ära: üks mürakas aeles naistes, teised kaks sulasid religioosses ekstaasis kokku seitsmenda päeva adventistidega… Mõnikord vajusid nad sisse ning kuivetu, haiglase moega sambialane asus juraka kongolase kallal võtma:

„Jälle sa õgid. Millal ma ka ei tule, õgid sa kogu aeg. Jääb mulje, et vene kutt kokkab ainult sinu jaoks. Kas taani eided siis ei toida sind? Millega sa seal nendega tegeled? Kas sa kepid neid kehvasti, et nad sind ei toida? Ei oska taanlannat korralikult läbi tõmmata? Tulid siia tankima? Mis mees sa oled, kui ei suuda endale isegi lobi ära teenida? Tuleb siia teiste arvelt pugima… Venelane teeb süüa ja see muudkui vohmib…” Ta pöördub minu poole ja räägib nüüd ainult minuga: „Ja mida sina vedeled ja vahid? Kas sul oma vaevast kahju pole? Sina teed süüa ja tema õgib. Kas sinu meelest on see okei?” Ma muigan, kuulan.

„Oled sa mees või kes? Kas ei suuda oma konte maast lahti vedada ja see vend lauast minema peksta? Ta sööb toidu ära, saad sa aru või ei saa?”

Rehmanud käega, keerab end ringi ja vaatab Ike’i. Too kuulab pead nõkutades Tracy Chapmanit. Läheb jälle kongolase juurde, kes ajab muudkui minu riisi oma näost sisse. „Peaga tuleb tööd teha, mitte vändaga. Vaata teda!” Sõrm minu suunas, sõrm väriseb, silmad on punnis. „Näed, kui kõhn ta on? Sest ta on filosoof! Luuletaja! Sina aga trukid neljakümneaastaseid pakse taani mutte ja pärast tuled meid paljaks sööma. Ja sa ei too meile mitte midagi! Ainult puugid vatsa täis ja istud, kiitled siin: kuidas ma teda panin, tõmbasin seeliku üles, pistsin näpu persse… Kuule, vaata mulle otsa, ah? Vaata! Näed, kui otsa lõppenud ma olen! Mõtled, miks? Sest ma kannatan, mul on paast, paast! Mõistad sa, paast! Ilma kannatuseta pole võimalik elus midagi saavutada!”

Ükskord Ike nõustus temaga. Võttis kõrvaklapid peast ja ütles valjusti:

„Sul on õigus.” Vaatas mürakat ja noogutas veenvuse lisamiseks:

„Tal on õigus! Ilma kannatuseta ei saavuta midagi. Ja see siin…” Ta tõi oma taskust vihiku lagedale, lõi selle lahti ning luges ette mingisuguse Hiina munga sobiva mõttetera. „Mõistate? Kannatus mitte ainult ei ülenda, vaid ka vabastab mustusest. Kõrgemale saab tõusta ainult puhastumise kaudu. Kannatus on hädavajalik. Ja see on meiega siin, Avnstrupis. Me ju nälgime siin…”

„Aga muidugi!” hüüatas sambialane. „Ainult see orikas vitsutab viie eest…”

„Jätame ta rahule. Ta on eksiteel, kuid ükskord saab aru. Mul on temasse usku. Mis aga meisse puutub, siis meie oleme õigel teel,” pani Ike kõrvaklapid jälle pähe, sulges silmad ja hakkas muusika taktis noogutama.

Jú kadus kuskile. Hanuman lasi nina norgu… Kuid enne veel kinkis Ike mulle klade ja rääkis oma kallist mammast… See juhtus pärast seda, kui Ike saabus vastu hommikut ööklubist, mina istusin akna all ja vahtisin kaugusse: koit lõi punetama, tähed sulasid pikkamööda, tõmmates vuntse vastumeelselt kokku nagu teod oma sarvi. Ike’il oli pohmell, süütunne ja peavalu piinasid teda, tal oli tühja raisatud rahast kahju, ta istus ja vingus:

„Mida ma teen oma eluga? Mida ma teen? Miks tapan ennast niimoodi – mõttetult ja pöördumatult? No ma jõin seal klubis õlut. Tantsisin. Ümberringi oli palju tüdrukuid. Ma vaatasin neid oma silmadega. Mul tekkis iha ja ma läksin nende juurde tantsima. Ja tantsisin nendega. Rääkisin neile midagi. Embasin neid ja nemad mind. Ma ihaldasin neid, pannes nemad mind ihaldama. Siis aga mõtlesin järsku, mida küll mu ema ütleks, kui näeks mind praegu selles klubis? Mida ta kostaks, kui näeks mu liigutusi? Mida ta ütleks, kui saaks aru, et ma ihaldan neid? Mida kostaks, kui näeks seda kõike – neid tüdrukuid, seda klubi ja mu mõtteid? Ei, ma küsisin endalt: „Mida ma siin teen, ah?” Ma küsisin endalt niimoodi: „Mida ma siin teen? Ma mõtlesin selles kõlvatuse majas emast ja mul hakkas häbi, piinlik, meel läks kurvaks… Ma ütlesin endale: „Soodom” – ütlesin nõnda ja tegin sealt kähku minekut. Rohkem ma sinna oma jalga ei tõsta!”

Ta jahus oma emast pikalt-laialt… siis aga lõi lahti mõtteterade vihiku. Mind jahmatas tookord geograafiline laialipillatus: üht-teist oli kirja pandud Senegalis, midagi Itaalias… küll oli seal London, seejärel Berliin ja nüüd – viimane – Taanis, suisa kaks nädalat tagasi.

Ike ütles, et ta on neid kogunud juba ligi seitse aastat. Iga sissekanne oli tehtud tema jaoks erilisel päeval – ta mäletas iga juhtumit pisima üksikasjani. Ja veel oli palju ruumi: ta vaatas tühje lehti äraseletatud näoga, nagu mu taat oli vaadanud Olümpia hotelli ehitust, vaimustuse ja minule arusaamatu ootusega. Ma tähendasin, et võiks ju raamatukokku minna ja raamatutes tuustida, õhtuga saaks terve vihiku täis.

Ta muigas ja ütles, et elu peab ise tooma talle uue sissekande nii, nagu lained kannavad kaldale tühja pudeli, millesse on peidetud kiri. Ja kinkis mulle klade…

Hanuman ütles, et minul ja Júl oli olnud palju ühist. Mõnikord olevat talle isegi tundunud, et me lollitame teda: pistame tema selja taga ninad kokku, sosserdame ning hiljem temaga nelja silma alla jäädes ütleme välja ühtesid ja samu mõtteid. Ma kinnitasin talle, et ei ole Júga kordagi õieti rääkinudki. Me oleme kõigest pilke vahetanud. Hiinlanna oli mu meelest jube maakas ja rumal.

„Idioot! Sa meeldisid talle! Ta päris alailma sinu kohta… Ta käis siin vaid selleks, et sind näha! Sina aga – idioot – ei saanud mõhkugi aru…”

Ta karjus mu peale, mida kõike ta mulle nende mõne minuti jooksul näkku paiskas… tema sõnadest tuli välja, et ma olen must auk, kes oma vaikimise ja mõtliku olekuga tõmbab endale naisi ligi… ja mitte ainult neid… kuid mina ei mõista sellest mingit kasu saada…

„Sest sa ei saa isegi aru, et inimesed tahavad sinu juures olla, sind kuulata, sind vaadata…” Ning järsku ta plahvatas: „Mitte keegi neist ei taipa, et sinus pole mitte midagi. Sa oled tühi! Sa oled tühi! Täiesti tühi!”

„Väga hea.”

„Ja nüüd sa irvitad… Pilkad mind… Sa ei suuda mulle seda paari nõrkusepäeva andes anda, seejuures mina andestan sulle iga nõrkuse! Vähe sellest, et sa oled misantroop, sa oled veel ka sadist!”

Viskas südametäiega mind oma jakiga, oma oivalise nahkjakiga, ning marssis minema. Uksel ootas teda tasane vene pikanäpumees džointiga. Ta heitis mulle pilgu, kehitas õlgu ja järgnes vihast vahutavale Hanumanile.

Järgmisel päeval juhtus midagi ootamatut… enamgi veel, kui ma seda meenutan, tundub mulle, et see kõik juhtus üheaegselt. Asi on selles, et aafriklased otsustasid aru pähe võtta – kongolast ümber kasvatada ja rahanatukest koguda. Nad olid pikka aega nuputanud kavalaid dieete, rääkisid palju sellest, et oad asendavad lihatooteid, nuuskisid välja poode, kust ostsid kõige odavamat riisi, jahtisid allahindlusi, kuid sellest hoolimata kadus raha sõrmede vahelt… Ükskord ärkas Ike kirgastunult, ütles, et talle oli unes kangastunud optimaalne säästusüsteem, unes oli teda tabanud teadmine, kuidas võib saavutada kõige suurema raha kokkuhoiu tervisele kahju tegemata. Ta esitas järgmise ettepaneku.

„Selleks et paremini raha säästa, tuleb kõik raha panna ühte kassasse, kust hakkame võtma ja üheskoos kindlaid toiduaineid ostma ning üheskoos süüa tegema (või jätta toidutegemine venelase hooleks – ta on ennast heast küljest näidanud). Sest kui igaüks ostab endale ise, ostetakse nii või teisiti neidsamu toiduaineid, aga kui keegi üks läheb ja ostab kõigi jaoks nimekirja järgi, mille on kinnitanud ühistu liikmed, siis ei osta me midagi üleliigset.”

Idee meeldis kõigile, jäi vaid välja valida raamatupidamisasjade ohjaja, nõndanimetatud bookkeeper. Ike ütles häält tagasihoidlikult tasandades ja pilku maha lüües, et võibolla sobiks sellesse rolli tema, sest ta on mingisuguses ettevõttes raamatupidajana töötanud. Ning raha hakkas voolama tema taskusse. Kongolane hakkas tema ihukaitsjaks. Luider sambialane sekretäriks. Pool tundi pärast kõne esitamist oli Ike muutunud hoopis teiseks meheks, meenutades nüüd keskpärast ärimeest. Ta pidas arvet, ostis toiduaineid, esitas tšekid, näitas arvutusi ette, teatas asjade seisu… Sambialane hiilis kui vari kõikjal tal kannul ning kuskil vähe maad eemal tolgendas kongolane. Kuid mitte keegi ei kimbutanud Ike’i. Ta oli kui õnnesärgis sündinud. Kõik läks suurepäraselt! Naabrid liitusid ühistuga ning peagi oli kogu aafriklaste korrus nendega ühinenud – nüüd nimetasid nad oma sukasäärt Sõbralike Aafrika Riikide Pangaks, pearaamatule ilmus ilus tähelühend, kraedele siginesid märgid. Juba nädalapäevad hiljem oli mul köögis abiks seitse poissi Burkina Fasost. Isegi Hanuman oli sellest süsteemist võlutud, ta jäi uskuma, et see on mingi enneolematu avastus, mida tuleks patentida ja maailmamajandusse juurutada.

„Euge, võimalik, et see ongi toosama avastus, mis aitab inimkonnal rahast jagu saada – ning siis saabub Maa peal uus ajastu!”

Mina jäin eksperimendi suhtes ükskõikseks. Ainult see tegi rõõmu, et ma ei tarvitsenud mõtelda: tee süüa ja pese nõusid – ja pole vaja kedagi keppida! ja mind ei kepi keegi! mitte keegi ei kepi kedagi!

Kui mõni ühistuliige sai rahaülekande, maksis Ike tema osaku ausalt tagasi, leides silmapilkselt järgmise liikme. Aafrika Rahvaste Liit ei kandnud vähimatki kahju! Ta kaasas sellesse ettevõtmisse üha rohkem inimesi. Mõned venelased ja kurdid usaldasid oma raha tema hoolde. Seda tervitati lauludega. Ike pidas kõne. Ta oli veenev, rääkis, et mida rohkem inimesi hakkab osanikuks, seda suurem kokkuhoid, sest söök valmivat samas katlas, ube ja sibulaid praetakse samas õlis ja nõnda edasi. Huvitav, et kõik olid rahul mu kokakunstiga, kõik olid rahul sellega, et süüa tuli kambakesi. Inimesed pidasid seda vahvaks. Meil kogunes kööki kakskümmend inimest. See meenutas ametiühingu koosolekut või parteirakukese istungit. Igal sellisel istungil õhutas Ike jätkuvalt inimeste usku tema süsteemi.

„Selle süsteemi juures on peamine see, et sul pole raha käes, sa ei saa midagi raisata. Inimene on nõrk,” kõneles ta kirikuõpetaja leebusega. „Me kõik teame seda. Kui inimesel on raha, kibeleb ta miskit soetama. Kopenhaagen on suur linn. Seal on tohutu hulk ilusaid poode. Seal on palju igasuguseid ahvatlusi… Inimene ostab tahtmatult midagi või läheb diskoteeki või kinno või eksib baari, joob seal, sööb seal, aga see on ju kallis! Ja muuseas, mitte keegi ei mõtle selle peale, et see on vesi taanlaste veskile! Neile on kasulik, kui põgenik kulutab oma pocket-money mingile jamale, kui ta kulutab Taanis – see tagab rahaliste vahendite ringluse riigis, mitte midagi ei voola piiri taha. Aga kodused ootavad meilt abi, naised ja lapsed ootavad, vanainimesed ootavad… Seda ei tohi unustada! Kes nende eest hoolitseb, kui meie seda ei tee? Ei tohi unustada, et meil oli õnne siia jõuda ning me saame sellist raha, mida ei teeniks Aafrikas elu sees, seetõttu on raha mõtlematu kulutamine tühja-tähja peale kuritegu! Niisiis, meie süsteemiga ei tee keegi säärast rumalust, sest meie hoiame kogu raha pangas, inimesel lihtsalt pole raha käsutada.”

Piletite ostmiseks raha muidugi anti – esimese nõude peale, kohemaid, Ike oli alati käeulatuses koos pearaamatuga, kalkulaatoriga, prillide ja varrukakaitsmetega, särgitaskust paistis kallis pastapliiats. Ta rudises valevusest! Kõik olid temast vaimustuses, kõigile sobis see, et inimesed hoidsid laagris hinge sees ubade ja odava riisiga. Igaüht soojendas mõte, et raha mitte ei sula nagu lumi akna taga, vaid kasvab, koguneb (keegi vist lasi koguni lahti kõlaka, et ei ole välistatud mingid intressid, ja toodi uusi inimesi, lootes vaevatasule – aga võibolla ka saadi seda, mine tea).

Kõik kihas ja sumises, inimesed liikusid, laagrirahvas hoidis ühte, laager elas, inimesed panid pead kokku ja mõtlesid välja mingeid kontserte, elasid ühe suure perena… kuni ühe õnnetu päevani. Nähtavasti oli sukasääres olev summa muutunud nii aukartust äratavaks, et hakkas Ike’i rõhuma või hulluks ajama, ning suutmata ahvatlusele vastu panna, haihtus mees koos raha, pearaamatu, kalkulaatori, Hanumani jaki ja tasase pikanäpumehe CD-pleieriga… Kongolasele oli tol ööl unerohtu sisse söödetud, kuivetu sambialane leiti aga duširuumist kinniseotuna: ta seisis kitsas kabiinis ja ulgus, tema suust vahtis välja Ike’i legendaarne vihik.

Hanuman oli raevus. Jakitaskusse oli jäänud rahakott: midagi kolmesaja krooni ümber ja tema naiste pildid (fotod tulid mingil müstilisel moel hiljem tagasi, ent raha mitte).

Niipea kui Ike kadus, nägime selles märguannet ning hakkasime samuti teele asutama. (Muide, palju aega hiljem, kõik pea peale pööranud, jutustasid selle loo mulle ümber armeenlased; inetult silma pilgutades andsid nad mõista, et ma olla Ike’iga mestis olnud.)