Читать книгу Pariisi arabeskid - Andrei Ivanov - Страница 4

Nepalino oli imbunud mingite usutegelaste seltskonda, hakkas neid regulaarselt meie toakesse vedama. Tundub, et ta tegi seda vahetuskaubana riisi eest… Sest nad vajusid sisse riisipakkidega. Nepalino oli nendega üle koormatud nagu väike muul. Ta kandis neid käes, mitmekaupa nagu rinnalapsi, isegi kaelas ja õlgadel olid riisikotikesed, ka seljakott oli pilgeni riisi täis. Tema järel tulid misjonärid, igaüks tõi kotikese riisi, rohkem ei saanud kaasa võtta, neil oli piinlik, neil oli kahju… nende hinged poleks suutnud rohkem riisi kaasa haarata… Veel mitu päeva järjest sõitis Nepalino nendega kuhugi, mässides end kõvasti oma räpasesse vihmajopesse, ja tuli tagasi riisiga! Aga pärast hakkas pihta…

Need vanamehenässid hakkasid zombistama meie laagrit, koputama kõikidele ustele, kutsuma kõiki meie tuppa teele-keeksile… Ja meie pidime enda juures külalisi vastu võtma… Peamiselt käisid vaiksed afgaanid, nad olid alles saabunud, tahtsid taanlasi näha, juttu puhuda, teed juua, keekse järada. Aga meil polnud keekse. Hanuman vihjas, et nad tooksid keeksid ise, ja nad tulid nüüd keeksidega, pika mokaga. Tuli kannatada. Mis teha? Kui ei tule ühed, tulevad teised. Kui mitte need, siis nood. Neid oli seal palju, kõige erinevamatest sektidest ja usulahkudest, seerisid pidevalt laagrites oma ajakirjade ja kimpsudekompsudega. Nad avasid nepallase ees oma embuse rõõmuga. Pruukis vaid kurta riisinappuse üle, kui riisi pudenes taevast nagu mannat. Pane ainult kotid alla!

Nepalino täitis riisiga kõik riiulid oma kastikeses, kogu vaba ruumi voodi all, tal olid isegi voodis riisikotikesed. Ta pani neid endale padja alla, jalutsisse, külgedele, seina ääres oli ühtlane riisikotikeste rida: üksteise kõrval. Ta väitis, et nii on tal soojem. „Ja justkui ei magaks üksi, pole nii hirmus,” sosistas ta mulle ükskord ja tema näol vilksatas midagi lapselikku, midagi vägaväga lapselikku.

Siis lõpetati talle riisi jagamine. Öeldi: milleks sulle nii palju?.. Seegi on veel söömata, aga juba palud juurde! (Me solvusime kõik, kui ta meile rääkis: tema ja enda pärast; solvusime ja haavusime; Hanuman ütles: tuleb midagi ette võtta – suitsetas mitu päeva piipu, ei rääkinud kellegagi.) Nüüd tõi Nepalino riisi asemel ajakirju, raamatuid, meile tekkis taani- ja veel mingikeelne piibel… hindi või kurat teab mis keeles… Piibel, ajakirjad ja muu vanapaber Jeesuse ja apostlitega võtsid liiga palju ruumi (aga meil oli seda niigi vähe: Potapovi istikud ja armeenlaste varastatud kraam); ajakirjad olid värviküllased, kiiskavad, läikivad, varsti olid need pinnuks silmas; uni läks ära… Just siis avastasin enda jaoks esimest korda, et ei suuda magada ühes toas piibliga, isegi kui see on keeles, mida ma lugeda ei oska. Ja üldse hakkas kõigil kuidagi raske. Hingemattev, lämmatav.

Nepalino jäi äkki tõbiseks, tuul oli mingi mere ääres läbi tõmmanud. Teda viidi välja, talle tuldi järele, lõpuks toodi talle riideid, et ta haige poleks, pandi ta rõivile ja toimetati jälle minema, viidi kuhugi, anti vist isegi süüa; nii ta vähehaaval sektis omaseks saigi. Nad olid valmis vastu võtma keda tahes.

Hanuman pidas natuke aru ja ütles, et võiks ka proovida; Nepalino hakkas veenma, ütles, et ehk antaks meile veel riisi; nad rääkisid mitu tundi oma keeles, seejuures polnud nende toonis vähimatki vaenulikkust Hanumani poolt ega pugemist nepallase poolt, vastupidi, nende hääled kõlasid ühtlaselt, tasa, valvsalt, nagu oleksid nad nõu pidanud, enne kui teha teoks väga jultunud salakaval plaan, jah, nad sosistasid nagu salaliitlased. Lõpuks teatas Hanuman mulle, et oli nõusse jäänud nende koosolekutel käima hakkama.

„Seal on palju noori näkke,” seletas ta end enne koosolekut üles lüües. „Võib konksu taha haakida, pärast, kui pass taskus, võib ta maha jätta ja tõmmata, kuhu tahes… Lõppude lõpuks, milleks muuks abikaasat vaja on, kui mitte passi saamiseks?!” Ja ta laskis kõlada oma mõnitaval naerul.

„Mul on ükskõik,” ütlesin ma. „Tee, nagu arvad…”

„Hei, hei, hei,” ütles Hanni. „Te ainult vaadake teda! Nagu ma ei teeks seda meie pärast…”

Pöörasin näo seina poole. Mullegi kuluks siin üks kotike riisi ära: mulle pole kedagi vaja, mõtlesin ma, aga riisikotike – jah, hea meelega võtan vastu.

Nädala pärast korraldasid nad Nepalinoga enda juures juba pidevalt vastuvõtte. Meie juures käisid puhtad korralikud taanlased, jälgisin neid ülemiselt narilt haigutades, kuulasin, kuidas nad palvetasid, arutasid Hiiobit ja Magdaleenat, sahistasid raamatutega, jõid teed. Mind tegid need helid mõnusalt uniseks. Krabistamine, palved ja lugemine laulval häälel mõjus nagu unerohi. Pruukis mul vaid üksi jääda, kui uni kadus kohe, hakkas kurb, tekkis tahtmine üles tõusta ja kuhugi minna; kuigi minna polnud kuhugi – kõikjal oli vihm, tuul, pori, videvik… Seepärast istusin ma üksi ja ootasin järjekordset ilmutust.

Ilmuda võis nüüd kes tahes; kes iganes… Ja ma ootasin.

Peamiselt saabusid pühakud. Ka mind tervitati, kutsuti ligi; ka mulle kallati, minulegi pakuti kooki; kui minuga juttu alustati, teesklesin opakat, naeratasin nürilt, tegin näo, et ei saa millestki aru. Neile see sobis ja mulle seda enam! Hanuman mängis minuga kaasa; viipab minu suunas, ütleb midagi sellist nagu „ärge pöörake talle tähelepanu, ta on täielik ohmu, ei saa millestki aru, ta on Siberist, Siberist, taigast!” ja nad istusid minust kaugemale, heitsid minu poole ehmunud pilke, nagu oleksin kodustatud ahv, aga pärast ei teinud enam väljagi. Harjusid ära. Istusid toolidele, lugesid ajakirju, küsisid Hanumanilt ja Nepalinolt, mida nood arvavad ühest jа teisest, kuidas käituksid ühel või teisel puhul, mis tundus neile õige, mis mitte… Nepalino tõi alandlikult kuuldavale ilmetuid monotoonseid lauseid, mis olid hingetuseni pähe õpitud. Ta ütles neid kui palvet. Keegi ei pööranud tähelepanu, kui ta ütles neid huupi ja asjakohatult. Keegi ei pööranud tähelepanu, kui ta tõi igas palvetunnis kuuldavale ühtesid ja samu fraase. Kõik olid temaga väga rahul. Neil oli hea meel, et ta üldse midagi räägib, et ta istub nendega koos ja naeratab. Neil oli nii vähe vaja: konnapoeg sekti meelitada!