Читать книгу Pariisi arabeskid - Andrei Ivanov - Страница 3

Meie juures Farsetrupis käis tihtipeale üks elamisloa saanud tegelane, kes ostis kokku varastatud kraami, vagur joodik, kohutav kitsipung. Tema nimi oli Serjoga. Potapovil õnnestus talle oma samagonni kaela määrida, mida Serjoga ei aimanud, tema arvas, et ostab viskit – nii osavalt maitsestas Potapov oma lurri sünteetiliste lõhnaainetega, mida kandis välja tohutus koguses. Neid lõhnaaineid müüdi pisikestes pudelikestes, mille etikettidele oli inglise keeles kirjutatud „viskiessents” (ja lisatud olid viski sort), „konjakiessents” (ja kirjas oli, millise konjaki), „likööriessents”, „rummiessents” jms. Pudelikesi müüdi väikestes karbikestes, millele olid lisatud kasutusjuhendid, samuti põhjalik kirjeldus alkohoolsest joogist, mida sai segu abil kodustes tingimustes valmistada (kirjas olid ka kogused, aga Mihhail ei lugenud neid, tema mõõtis silma järgi). Potapov varastas neid pidevalt, kuigi nende hind oli naeruväärne, mingid øre’d. Esiteks oli see mugav – tillukesed pudelid, ta toppis taskud tuubil täis ja sundis ka Ivani võtma; teiseks uskus ta algul, et neis on vähemalt mõned kraadid („Peab olema, peab olema,” kordas ta, pettes eeskätt iseennast, „ei saa need segud ju kraadideta olla. Olgu või protsent, pool protsentigi, nagu glögis, aga peab olema! Mis mõte neil on, kui pole kraade?”), ta arvas naiivselt, et saab need kokku segades klaasi tõelist alkoholi. Mäletan, kuidas tal silmad põlesid, kui ta nende pudelikestega esimest korda saabus (ta oli jõudnud teel paar või kolm tühjaks imeda ja kinnitas isegi, et on tongis). Hanuman veenis ta kiiresti ümber, selgitades sõnaosavalt, saates oma juttu talle omase muige ja käibefraasidega „oh, you, naive idiot!.. how can anybody on Earth be this naive and ignorant!..”1, et see on kõigest maitselisand ja ei midagi enamat. Kuid Mihhail jätkas ikkagi nende varastamist, et saada tinglik viski, konjak või liköör, segades kokku vajalikus proportsioonis samagonni, mida ta ajas säilivusaja ületanud banaanidest ja sahhariinist Melis, ning konkreetse essentsi, panna see vastavasse taarasse, kork peale keerata ja Serjogale maha müüa.

Serjogast polnud peaaegu midagi teada. Üks vene süürlane rääkis, et tal on kasahhi murre, mina ei märganud, mulle tundus, et ta kõneles samamoodi nagu kõik teised venelased (kuigi ükskord ütles Serjoga mulle, et mul on balti aktsent, ja see tegi mind väga ärevaks: ma ei hakanud teda kartma, tema ei saanud mulle kahju teha, ma hakkasin pelgama, et veel keegi võib tunda minu balti aktsenti ja mõnes muus olukorras võib see saada otsustavaks, saatuslikuks, fataalseks teguriks). Ta väitis, et oli põgenenud Kõrgõzstanist. Mina ei pärinud temalt midagi, aga tema pajatas oma juhtumist teatud piirini meeleldi; nagu kõik, rääkis temagi hea meelega kõige võikamatest, aga triviaalsetest asjadest, eluolust kõneles ta seosetult, ajas ümbernurgajuttu – Kõrgõzstan ei tundunud eriti usutav, ei, üldse ei tundunud usutav… ja ükspuha. Sellest oli kuidagi ükskõik. Igaüks mõtles esmajärjekorras iseendale ja piidles alles siis kahtlevalt teisi. Umbusk tulvas minusse väga kiiresti. See kasvas kuidagi märkamatult suureks ja vallutas mu. Ma ei uskunud millessegi. Isegi kui näiteks mõni grusiin rääkis mulle, kui osavalt ta oli pätsanud habemeajamistarbeid mõnest väikesest unisest linnakesest, seadsin ma kahtluse alla mitte üksnes fakti, et ese oli varastatud, vaid ka linna olemasolu – nii hüpertrofeerunud oli mu umbusk.

Serjoga hoidis kokku kõige pealt. Ta nimelt jõi kõvasti. Ja teda tõmbas suhtlema. Omade juurde… Talle oli vaja laagrit, ta oli nii harjunud laagris elama, et nõnda ta siis käiski. Joob ja tõmbab nimekirja välja: hambaharjad, sokid, särgid, aluspüksid, maikad… Igasugu odav kraam… Ta rääkis süüdlaslikul ilmel, mokaotsast, kõõritades ühe silmaga ust, ja rääkis nõnda, nagu ei hakkaks tema heaks vargile meie… vaid keegi… keegi teine, kellele me tema nimekirja edasi anname… Ta rääkis nii: „Tahaks, et kõik oleks täpne. Et keegi midagi segamini ei ajaks. Märkisin siin ära: sellised sokid, suurus, ja et kumm ei sooniks, st mitte kõige odavamad, mis on Brugseni kaubakastides, vaid mõne firmapoe sokid, sellised, mida poleks häbi jalga panna… Muidu tuuakse rämpsu, ma ei anna selle eest kopikatki!”

Tema tellimusi ei olnud lihtne täita, sest pidevalt tuli otsida mitte mingisugust tavalist hambaharja, vaid just sellist, mida tema endale tahtis, ja iga kord, kui ma võtsin Serjogale hambaharja, tärkas minus kahtlus – täiesti paranoiline kahtlus: mis siis, kui see on vale hambahari?.. mis siis, kui ta pidas silmas teist harja?.. võibolla on veel mingisugune hari?.. ja ma võtan vale?.. ja siis ta ei maksa… miinus hari… krossid, aga aeg ja ponnistus… Ja veel mõtlesin ma, et nii võis ta tagasi lükata mida tahes: viskab pilgu peale ja äkki kaob tahtmine maksta: „Ei, poisid, nii ei lähe… me ei leppinud niimoodi kokku… ma ju ütlesin teile: kõõmavastane šampoon, aga mis see on?..” Nii võis ta keelduda kogu nimekirjast… kuigi polnud kordagi keeldunud, isegi kui oli näha, et ta pole mõne asjaga rahul, maksis ikkagi… Ja siiski, kuigi ta polnud kordagi keeldunud, käisid mul peal ebakindluse hood: äkki võtab kätte ega maksa seekord?.. Ja sina värise siin mingi hambaharja pärast! Teel haua poole raiskab inimene end nõnda tühistele asjadele, et lõpule lähemal tormab enamik inimesi hauda ummisjalu, püüdes ümberringi mitte midagi märgata.

Selle koonri nõudlikkus oli kohutav, tähenärimine ületas kujutlusvõime piirid. Ta noris oma tellimuste täitjatega, maksis küll alati, aga torisedes, püüdis kuidagi tuju rikkuda, tegi nägusid. Võimalik, et see oli osa näitemängust, mida ta nautis. Ta vist lõbustas end sellega. Tema tühjas elus ei toimunud ju suurt midagi. Ei olnud seal tööd, naisi ega sõpru. Saab vähemalt siingi veiderdada… Sellepärast ei teinud ta kunagi tegemist grusiinide või armeenlastega: nood läksid lihtsalt poodi, virutasid, mida said, aga pärast raputasid kogu kola tema ees voodile laiali ja nõudsid oma raha. Serjoga tuli meie või Zenoni juurde, sagedamini meie juurde. Meiega oli ta ülim tähenärija, vahtis asju, võrdles nimekirjaga, nagu oleks nimekirja koostanud tema naine, keda tal polnud, või keegi teine, nagu oleks ta täitnud kellegi teise, mitte enda tellimust.

Ta elas kunagi Blomstrupi laagris, kunagi oli seal laager, seda meenutati hämminguga: „Kujutad ette, Blomstrupis oli laager!” (nii rääkis Zenon), nagu polekski Blomstrup tavaline Taani provintsilinnake, vaid kuninga residents, ja laagrit ei saanud seal olla. Ka Serjoga rääkis, et oli elanud Hobros ja Blomstrupis, Zenon kinnitas tema sõnu. Vaatamata oma seitsmeteistkümnele eluaastale oli Zenon vana olija, ta oli koos vanematega elanud seitsmes laagris, rääkis, et Serjoga lõi Blomstrupis lulli veel enne seda, kui nende pere viidi sinna Gudmest, sest nad ei klappinud seal mingite mägilastest fundamentalistidega. Veel oli Serjoga elanud Hobros tohutu suures keeglisaalis, millest oli tehtud laager (hoone oli raiutud kaljusse; sünged võlvid, kumisev kaja, niiskus ja prussakad). Zenon kinnitas seda tuliselt ja veiderdas: „There were bugs in there! Fuck, shittiestcampIhaveeverlivedin!”2 Zenon lisas veel, et see keeglisaal tehti pommivarjendist ja et seal hukati sõja ajal juute.

Serjoga mõtles samuti välja lugusid kummitustest, kes ulgudes kerkisid sügavusest pinnale, sosinast, mida ta seal öösiti kuulis, paljastest lapsejalgadest, mis tatsusid pimedates koridorides, aga pärast hakkas rääkima Kõrgõzstanist, ja Hobro laagri taustal kõlasid tema lood Kõrgõzstanist täiesti ebatõepäraselt, lood kummitustest olid märksa realistlikumad kui tema Türkmenistan, Afganistan jms. Peaaegu kõik peale Taani oli igav väljamõeldis. Kiirustasin neil hetkedel endale tegevust leidma või läksin hoopis minema, et mitte näha, kuidas ta end lolliks teeb. Oli ilmselge, et ta ei olnud kasvanud kusagil pärapõrgu auulis ainsagi sugulaseta, ta polnud mingi orb, tal oli nii hea haridus kui ka elukutse ja kombed, olgugi alkohoolik, aga lõppude lõpuks suhtles ta julgelt, viskas nalja, tundis end vabalt ja tema huumor ei olnud asiaatlik, provintslik, talle meeldis ka kirjandusest rääkida: Dovlatov, Strugatskid, Limonov… Auul, lastekodu, nasõbai3 kirgiisidega tolmusel teepervel – see kõik ei äratanud usaldust.

Serjogal oli vaja kedagi, kellega sai istuda, mokalaata pidada, sest ühiselamus, kuhu ta elama pandi, olid ainult serblased ja rumeenlased, kellega ta ei leidnud ühist keelt; ta elas abirahast, värises, et tuba võetakse käest, ei kuulanud valjusti muusikat, ei ostnud midagi, tal oli prügimäe aparatuur prügimäe kassettidega (Dire Straits ja Pink Floyd, kogu muusika), mida ta kuulas juba laagris. Tal oli vaja midagi uut, ta palus, et ta võetaks prügimäele kaasa, ta tõi õlut. Jõime õlut ja läksime koos prügimäele. „Oh,” õhkas ta, „küll meenuvad ajad…” Me astusime edasi, talle tuli midagi meelde, mõni juhtum, siis lisas ta: „Kui meelde tuleb, ajab ihu värisema…” Prügimäele ta muidugi ei roninud, jäi välja ootama. Ta arvas, et temalt võidakse iga pisimagi rikkumise eest elamisluba ära võtta ja saata tagasi laagrisse. Ta justkui rõõmustas, et läheb meiega prügimäele, ja justkui häbenes midagi ning aiaaugule lähenes vuristas ta iga kord:

„Te olete juba aru saanud, et mina jään siia… edasi minge ise… ma ootan teid siin… saate isegi aru, elamisluba on kallis…”

Muusikat, mida Serjoga oleks kuulata tahtnud, polnud prügimäel kunagi (isegi kui mina midagi leidsin, ei võtnud ma seda, aga teised ei otsinud talle üldse), ja siis koostati plaatide nimekiri, mis tuli poest välja tuua… nii, Genesis, see, Led Zeppelin, noh, Rainbow, Deep Purple, iseenesestki mõista… mis veel?.. mis seal veel oli?..

Kus oli?.. mis aastal?.. millisel riiulil?.. millise tähtkuju all?.. millistel ketastel see keerles?..

Tema hägune pilk vajus kaevu ja mul tekkis tahtmine sellest kinni haarata, nöör ümber tõmmata ja tirida, tirida kõigest väest, välja tõmmata! Ent sellel polnud mõtet: ta oli ammu enne minuga kohtumist muumiaks muutunud.

Ta rääkis, et oli tööd otsinud, aga laagris ei uskunud teda keegi. Ta käis mööda laagrit, nuias vetsupaberit, pesuvahendeid, kaltse, käsnu, kummikindaid… „Aga hari, kempsuhari, mehed, tohib, ma võtan? Pärast ütlete personalile, teile antakse uus, aga mul läheb ostmine kalliks, kurat…” Ja meie andsime talle kempsuharja, ütlesime – võta, võta – ja Hanuman tegi pärast suured silmad, vangutas pead:

„Heh, Euge, mis inimene see küll on! Kas tema on ka venelane? Samasugune venelane nagu sina? Ah, Euge? Nägid, et ta sihvis endale koju laagri kempsuharja! Laagri kempsuharja! Endale koju! Kujutad ette, harja, millega puhastatakse laagri vetsupotte, nuias tema endale koju! Euge, ütle, mis inimene see küll on?!”

Ja ometi saatis Hanuman mind tihti poodi asjade nimekirjaga, mida vajas Serjoga. Too tuli nimekirjaga. Võttis paberilipaka kohmakate liigutustega taskust välja, tammus jalalt jalale, keeras lahti, näitas Hanumanile, Potapovile… Potapov oli valmis jooksujalu täitma kõik selle inimvare palved, aga Sergei tahtis, et poodi läheksin mina, sest see tekitas talle erilist naudingut. Ta nägi, et ma ei põle just innust, ta oli palju kordi näinud, kuidas Hanuman veenab mind poodi minema ja seepärast meeldis talle eriti, kui ma andsin alla ning ta sai mulle näidata nimekirja ja seletada iga pisiasja.

„Näed, mul oleks vaja…” ja hakkas ette lugema, pomises endale nina alla, selgitas, milliseid sokke tal vaja on, millised aluspüksid, maikad ta on endale välja vaadanud, millise spordisärgi, millise pildiga, ja kindad ja päikeseprillid ja küünetangid ja peegel ja kamm ja marineeritud kurgid ja pasteet ja porrulauk ja nõnda edasi.

Võimalik, et neil hetkedel tundis ta end minu mänedžerina ja nõnda tekkis temalgi illusoorne töö. Mõne eseme juurde kirjutas ta sulgudes märkusi, et ma ei unustaks, ei ajaks segamini, ning see oli eriti solvav, ja just seda ta kaifiski. Ka Hanumanile pakkus asi huvi, ja kuigi ta ei osanud vene keelt (nimekiri oli vene keeles, aga paljud sõnad olid kirjas muidugi taani keeles, nt italiansk salat, pølser, gær – Serjoga oli niimoodi harjunud, ent mõned pani ta kirja toote nime järgi: Colgate, Head & Shoulders, Dirol), haaras Hanuman ikkagi nimekirja, vaatas seda, pööritas silmi, hüüatas:

„Oi, kui pikk nimekiri!.. kiirusta, Euge!.. liiguta end, muidu ei jõua südaöökski valmis!..”

Ta viskas mulle paberitüki ja unustas mind silmapilk. Istus Sergeiga juttu ajama, esitas talle küsimusi, arutas temaga poliitikat… Nad unustasid mu nii täielikult, et ma vaatasin neid ja isegi ei uskunud, et viibin nendega ühes ruumis, nad ei märganud mind, ma vaatasin neid, nagu oleksid nad mõne telesaate osalised, Hardtalk kanalil BBC News. Serjoga istus, jalg üle põlve, ja näperdas närviliselt sigaretipakki, tema käed värisesid, nagu oleks ta äsja naasnud tulipunktist, ta tegi juttu Afganistanist, plahvatuste kaadrid Afganistanist (mingi pulm mingis külas lasti õhku) tuletasid talle meelde vanu asju, sõjategevust… ja lisas, et möödunud on nii palju aastaid, nii palju pikki piinavaid aastaid, aga need sündmused on tal ikka silme ees, nagu oleks see juhtunud eile, üleeile, nädal tagasi… Ja Hanuman, kõigutades samuti jalakest, rääkis huuli torutades:

„Oo jaa, selliseid asju ei saa unustada… Mis sa nüüd, see jääb igavesti sinusse… See jääb igavesti nii, nagu oleks juhtunud eile, üleeile, nädal tagasi…”

Kui me ajasime Ljohaga Norras samagonni, käis meie juures tihti Gena, ta oli millegi poolest natuke Serjoga moodi…

Gena oli kusagil Põhjas millegagi hakkama saanud, teda otsisid FSB ja Interpol, aga Norra ei andnud teda välja, kuni uurimine käis. Kuigi advokaat oli talle ammu öelnud, et asi on lootusetu, jääb üle ainult formaalsused täita, ja kuni formaalsusi täidetakse, otsigu võimalust sääred teha. Nii istuski Gena aina pitsi taga ning sosistas kord vana serblasega, siis jälle onu Ljošaga. Nad teenisid koos lisaraha, sõitsid kuhugi Drömmenbadi alla, pärapõrgusse. Vedisid seal buldooserirehve. Nii vihmas kui ka lumes. Lõputud põllud, hiiglaslikud rehvihunnikud, taevani.

„Põrgulik töö, rehv on sinusuurune,” rääkis Ljoša. „Tõstame kahekesi üles. Gena haarab rehvi kangi otsa, mina püüan alt kinni, Gena viskab kangi käest, püüab samuti kinni, tõstame kuidagimoodi üles, edasi on lihtne – veeretad sillakesel kasti. Ja lähed järgmise järele. Nii päev otsa.”

Genal oli samuti illusioone Ameerika suhtes, ta uskus mingisugusesse Freedom House’i, kuid ei suutnud isegi oma unistuse nime õigesti hääldada, ütles „Friedenhaus”.

Mida kauem tema juhtumit uuriti, seda rohkem tüütas ta vana serblast (vaikiv serblane jättis idiootidele asjatundja mulje); serblane ärritus tema peale, imes oma piipu, kannatas, aga pärast plahvatas:

„Mida sa minust tahad?! On sul oma kanalid, ah? Mida mina tean? Mitte muhvigi! Vaata telekat, seal äritsevad venelased passidega. Pane NRK1 käima. Vaata kordki elus uudiseid! Venelane püüti kinni! Ta istus parlamendihoone juures kivilõvi otsas, äritses passidega. Teda filmiti varjatud kaameraga. Mine küsi nüüd temalt, kus ta on. Ah?”

Gena ei jätnud. Serblane ägas ja ütles:

„Oh, küll teie omad teevad palju kära. Mingi Peterburi ajakirjanik väntas jälle filmi. Teie reisibüroodest Tanumini, igasuguste lollide kaudu. Filmis kõiki, andis kõik üles, tahtis vist kuulsaks saada, filmis kõik varjatud kaameraga üles ja müüs norralastele. Sellel teie ajakirjanikul tuleks jalad otsast rebida, nahk maha tõmmata ja soolaga üle puistata. Siis tuli veel Bondevik ka võimule, korraldas näidisdeporteerimise. Saatis etiooplased Egiptusesse, midagi paremat ei tulnud pähe. Saatis välja ja ütles: me teame, et egiptlased pistavad need etiooplased pokri niipea, kui nood kohale jõuavad, jah, me teame seda, aga nii peab olema, sest nad on toime pannud kuriteo ega ole pagulased, selline see kriminaaldeporteerimine on, meie ei varja põgenikke, kes pole pagulased, me ei anna varjupaika kriminaalidele, meie asi on poliitilised ja humanitaarvaldkonna juhtumid. Aga Hendriksonide juhtum on erand…”

„Mis Hendriksonid?”

„Oh, Gena, Gena, kuidas siis nii? Needsamad ameeriklased, kes siin meie juures viis aastat elasid! Sa ei tunne isegi neid? Mida sa ka tead? Nagu mutt, midagi ei näe…”

„Aa, need hipid, narkodiilerid, tean-tean… Noh?”

„Mis „noh”? CIA otsib teda, ta vedas Kanadast Ühendriikidesse tonnide viisi kanepit!”

„Mis sa ajad!”

„Tonnide kaupa marihuaanat! Ühes osariigis taheti talle eluaegne väänata, aga teine mõistis üleüldse kõrgeima määra!”

„Mis sa räägid?! Kõrgeim määr?!”

„Ma räägin sulle, et ta põgenes Norrasse. Esivanemate ajaloolisele kodumaale! Artikkel rippus kolm päeva üleval…”

„Norra keeles ju…”

„Õpi keelt!”

„Milleks, kui peab põgenema?”

„Mine sa kah!”

Too serblane rääkis puhtas vene keeles, sest polnud mingi serblane. Ehk oli ta mingi aja isegi Jugoslaavias elanud, aga serblaseks hakkas ainult selleks, et Norras elamisluba saada. Kes ta tegelikult oli, kurat seda teab, aga see, et ta rääkis Genaga puhtas vene keeles, on kindel. Serbia ja teistes keeltes rääkis vanamees kehvasti, teeseldes tohutut kokutamist, ja mängis ülepea halvatut, epileptikut, muudkui istus ja suitsetas piipu. Tubakas oli Rootsi oma, salakaup, millega vahel kostitas ka Danguolė. Toob talle teed ja keerab plotski, istub temaga, lobiseb norra keeles ja ütleb järgmist: „Oh, kiša sajab, kiša, aina kiša, vene keeles vihm. Kuula, neiu. Mine Ingeborgi juurde ja ütle, et oled pisut raha kogunud, tuhandet viis, alusta sellest. Ja et kui oleks võimalus jääda Norrasse, kui keegi aitaks, siis annaksid sa selle raha abilisele. Ainult ole temaga ettevaatlik – hakka kaugelt pihta. Ta on juba paljusid aidanud, tema suudab, tal on kabinettides sidemeid, mõistad, ainult et see maksab raha,” rääkis serblane ja lahkus.

Pärast sai Danguolė teada, et sellist delikaatset nõu ei andnud serblane mitte ainult temale, vaid paljudele. Mõned meeleheitlikud läksid Ingeborgi juurde ja andsid raha, aga see ei aidanud neid. Vähemasti peaaegu mitte kedagi. Ainult ühte aitas ja sedagi mingi ime läbi, aga sellest väikesest imest piisas, et inimesed tema juures käiksid. Aga ükskord tuli kiri UDI-st4 ja kõik sai läbi. Mis seal seisis, seda ei teadnud keegi ega saagi kunagi teada, sest serblane rebis selle kohemaid pisi-pisikesteks tükikesteks, need lendlesid kaunite liblikatena tema teise korruse toast otse alla platsile, kus tardus luuaga Marek – too jahmus nähtust niivõrd, et kangestus õudusest soolasambaks. Sõdis ju vanamees ise korra eest, pühkis alati luuaga, aga nüüd… Marek ei öelnud midagi. Tõmbas ainult luuaga paar korda, ja nägi siis järgmist pilti: vanamees lendas – piibuta – lonkamata Ingeborgi auto juurde, kes oli parajasti sisse istumas, siludes käega oma teksaseelikut. Serblane lendas talle ligi, haaras uksest, tõmbas selle lahti, ja kui Ingeborg upitas end serblasele midagi ütlema, sülitas serblane talle mõnuga näkku!

Danguolė oli vaimustuses.

„Kas mäletad tema piipu?” küsis ta mitu korda, kui me värvisime selle toa lage, kus serblane oli elanud kaks ja pool aastat.

„Jah…”

Serblase piip oli vana, kohutavalt tahmunud, kuigi ta puhastas piipu iga päev, jättis see jubeda mulje. Ta suitsetas odavat Rootsi salatubakat – meiegi ostsime seda –, jäledat odavat tubakat. Toa lagi oli üleni must… tuli kolm korda üle värvida.

„Olen kindel, et Ingeborg oli selle ära teeninud,” ütlesin mina.

„Jah, lihtsalt niisama ei hakka keegi näkku sülitama,” nõustus Danguolė.

Tundsin vanamehest puudust, tuli välja, et olin temasse kiindunud: ta ühendas oma köhaga päevi…

…Siis sõitis ära ka Gena.