Читать книгу Kaljo Kiisk - Andres Laasik - Страница 1

Kevadtalviselt pehme ilmaga 13. veebruari päeval aastal 2003 tuleb Toompealt alla üks vana mees. Ta töö on tehtud.

“Peeter Kreitzbergi haamrilöök pani eile mõni minut enne kella üht punkti Riigikogu IX koosseisu tööle, mille jooksul vabanes Eesti õigusruum lõplikult nõukogudeaegsetest seadussätetest,” kirjutas järgmise päeva Eesti Päevaleht.

Toompealt lahkunud mees, Kaljo Kiisk nimeks, oli nii Eesti Riigikogu VIII kui ka IX koosseisu liige. Ehk kui poliitiku mõõdupuuga võtta, siis edukas mees, sest kahel korral riigi parlamenti pääsemine on igati väärikas tulemus. Ent Toompealt alla sammuv mees justkui polekski tähtis poliitik. Ta on inimestele kuidagi lähedaselt tuttav. Nii jääb ta ka silma ajakirjanikule. ““Näe, kingsepp Johannes läheb!” hõiskavad lapsed tänaval ja emmed noogutavad kaasa: “Ongi Johannes! Tubli, Mari (või Jüri), tundsid ära.” Ka noore mamma jaoks on Kaljo Kiisk ainult ja üheselt Johannes, kes juba tosin aastat koos Almaga Õnne tänava köögis vaikseid asjaajamisi ajab, mõnikord veidi vintis on ja tihtipeale Alma käest pragada saab.”1

Kahe riigikoguga peab aga Kiisa poliitikutee piirduma – 2. märtsil 2003 toimuvatel parlamendivalimistel tema nime kandidaatide nimekirjas enam pole. 2003. aasta jaanuari keskpaigaks, järgmise Riigikogu kandidaatide ülesseadmise tähtajaks oli tollal 78-aastasel Kaljo Kiisal küpsenud otsus, et enam ta suures poliitikas kaasa ei tee. “Tundsin, et ratas liigub ühe koha peal. Aitab.”

Samal ajal käidi Reformierakonna peakorterist Tõnismäel peale, et eakas parteilane oma kandidatuuri veel kord üles seaks. Poliitikasse jääma kannustajaid oli teisigi. “Siim Kallas helistas mulle mitu korda Brüsselist. Rääkis, et mine uuesti Riigikokku.” Aga otsus oli tehtud. Kaljo Kiisk ei tahtnud saada isegi valimisnimekirja lõppu ankruks. “Kui juba, siis juba…”

Päriselt pole side oma parteiga kadunud. Veel 2007. aasta sügisel oli Kiisk partei aukohtu liige. Tulid kutsed koosolekutele ja koosviibimistele. “Paljude Reformierakonna inimestega käin siiamaani väga tihedalt läbi,” tunnistas mees, andes mõista, et ta parteiline tegevus ei ole piirdunud ainult Riigikogu kahes koosseisus töötamisega.

Reformierakonda astus Kaljo Kiisk 8. jaanuaril 1995. aastal, kui käis kibe töö uue partei valimisnimekirja koostamisel. Tema parteipileti number on 133. See ei kattu küll päriselt parteistaaži pikkuse pingereaga, sest mõni Kiisast varem Reformierakonda astunu võttis parteipileti vastu temast hiljem, kuid erakonna esimeses otsas on filmimees igal juhul.

Uus liberaalne poliitiline jõud oli just trüginud Eesti poliitikamaastikule. Kiisa värbamine käis tutvuse kaudu. Kaljo Kiisk: “Ma ei läinud ise, mul poleks seda vist pähegi tulnud. Minu juurde tuli Rakvere gümnaasiumi klassiõe vennanaine, Valve Kirsipuu, kes naerunäoga ütles, nüüd lähme. Mulle meeldis nende programm, see oli lihtne ja selge. Ja suurepärased inimesed muidugi.”2

Parteikaaslase Ignar Fjuki sõnul ei osatud tollal, 1994. aasta lõpus, kui Reformierakonda loodi, näha erakonna majanduskesksust. Siim Kallas: “Reformierakonna loomine oli keeristormi moodi. Lühikese ajaga tegime ära töö, milleks mujal võib minna aastaid. Pigem loodi liberaalset erakonda, mis näis kunstiinimestele lähedasena.” Ignar Fjuk: “Ta tuli Reformierakonda sümpaatsete inimeste pärast, keda usaldas ja kellega tahtis koos poliitikas olla.”

Vanameister on maininud, et teisedki erakonnad sondeerisid pinda, kas ta ei tahaks nendega liituda ja valimistel kandideerida. Siim Kallas: “Reformierakonda kadestati selle pärast, et ta oli oma leeri saanud sellise mehe nagu Kaljo Kiisk. 1995. aastal tuli Jaak Allik minu käest küsima, kuidas meil õnnestus ta ära rääkida. Tollane Koonderakond oli ka püüdnud teda värvata.”

Reformierakond lootis, et Kiisast saab nende nimekirja häältemagnet. Ja selles ei tulnud pettuda. Riigikogu valimistel 5. märtsil 1995 sai Kaljo Kiisk Lääne-Virumaal Reformierakonna esinumbrina ühtekokku 4437 häält, ainuüksi Kadrinas hääletas tema poolt 416 inimest. Riigikogu 101-liikmelises seltskonnas oli ta häälte arvult 22. kohal.

Head valimistulemust on lihtne seletada. Kiisa tööd filmis, televisioonis ja teatris tegid temast tuntud mehe. Ka teemad, mida ta oma töödes puudutas, tõid ta kunstnikuisiksuse rahvale lähedale. Seda tõendavad head valimistulemused maakohtades, väikestes alevites, kus elavad siiamaani kellamees Libled ja kingsepp Johannesed, kelle mina Kaljo Kiisa looming peegeldab. Järgmistel, 1999. aasta valimistel, kui ta oli Reformierakonna esinumbriks Jõgevamaal, kogus ta 2051 häält, olles eriti edukas Põltsamaal. On ehk liiga vähe öelda, et rahvas Kaljo Kiiska armastab. Oma kunstnikuisiksusega on ta saanud osaks rahvast, kaotanud vaimse piiri eliidi (kuhu ta oma positsiooni poolest kuulub) ja rahva vahel.

Riigikogu, märts 1995, vande andmine.

Nii jõudiski filmimees Riigikokku. Ja kohe sai ta oma oskustele vastava ülesande. Kaljo Kiisa isiklikus arhiivis on paber lühikese sõnumiga: “Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu IX koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale.” See on tekst, mille seaduse järgi loeb Riigikogu vastvalitud koosseisu ametisse vannutamisel ette kõige vanem rahvasaadik, kelleks oli nii 1995. kui ka 1999. aastal Kaljo Kiisk. Tähelepanuväärne on see, et muist sõnu on paberil kollaseks joonitud. See toob meelde laialt teada oleva fakti, et ka Jüri Järvet joonis oma tekstiraamatuid ja filmistsenaariume värvipliiatsitega, kasutades kõiki vikerkaarevärve, et teha ainult talle arusaadavaid märke teksti sisu kohta. Küllap vajas see lühike tekst Kaljo Kiisa jaoks vaid ühte värvi, et ta nõutaval tasemel ette lugeda. Kuigi tekst ei olnud keeruline, on joonimisest näha, et ehku peale ei jäetud Riigikogu avatseremoonial midagi.

Eelmises Riigikogus oli filmirahva saadikuks Arvo Vallikivi, ent tema esindas ju ka kirjanikke. Igatahes on Riigikogu töödes nüüd selgesti nähtav filmi teema, mis koos Kiisaga Toompeale sai. Kui käib 1996. aasta riigieelarve koostamine, teeb kultuurikomisjon, kus Kiisk liikmeks, filmimehe initsiatiivil ettepaneku suurendada kodumaise filmitootmise rahasid 10 miljonilt kroonilt 15 miljonini. “Praegune summa on naeruväärne,” ütleb Kiisk 12. oktoobril kultuurikomisjoni istungil, kui arutatakse eelarve projekti. Ettepanek leiab toetust ja läbib edukalt eelarve menetlemise kadalipu, tõstes filmi nappi rahastamist 50 % võrra.

Aga asi pole ainult rahas. Filmindus on madalseisus. Tallinnfilmi tegevus lõpetatud, tootmine vaevu hingitseb. Pole selgust, kuidas edasi minna. Riigikokku pääsenud režissöör ilmutab oma ala arendamisel suurt aktiivsust, justkui tõukaks teda tagant tohutu sisemine sund. Äkki see oligi nii? Tiina Lokk: “Neil aastatel rääkis Kaljo Kiisk mulle korduvalt, et tahab veel filmi teha.” Tõepoolest, maailma suur filmilugu tunneb näiteid, kus seitsmekümneaastane võib olla heas loomejõus. Kaljo Kiisa filmikunsti eest seismise ja isegi poliitikasse mineku taga võib näha isiklikkugi motiivi – nii lootis ta filmi loomise võimalusi arendades ka ise uuesti režiipulti pääseda.

12. veebruaril arutab kultuurikomisjon filmiasjanduse olukorda üheskoos Kinoliidu delegatsiooniga. Peetakse plaane ja kavandatakse lennukalt uusi institutsioone. Kas luua Eesti filmi instituut? Kas on vaja oma filmiseadust? Tollal jäid mõlemad seadusandja poolt loomata. Küll aga koorus neist arutlustest järgmisel aastal hoopis Eesti Filmi Sihtasutus. Tagantjärele hindab Kiisk sihtasutuse loomise käiku Kultuuriministeeriumis kõrgelt. “Tähtis on see, et asjad said liikuma. Ei saa alati finaali peale mängida.”

Filmi rahastamise eest seismine ei lähe aga alati sugugi libedalt. 1997. aasta eelarve koostamisel teeb vanahärra kultuurikomisjonis ettepaneku suurendada filmitootmise toetusi 2,85 miljoni võrra. Selleks on tal põhjendused olemas, muu hulgas räägib ta ka Sulev Keeduse filmist “Georgica”, mis lõpetamist ootab. Kiisk saadab oma kolleegidele kultuurikomisjonis kirjad filmiraha kaitseks, ent asi läheb ikkagi untsu. 9. detsembril, kui kultuurikomisjon 1997. aasta riigieelarve muudatusettepanekuid vaeb, hääletatakse kinorahade tõstmine kuue vastuhäälega ühe poolthääle vastu välja. Kiiska ennast sellel koosolekul ei ole. “Ma ei mäletagi enam, kuidas see nii tollal juhtus,” räägib ta sellest tagantjärele. Küllap näitab juhtum sedagi, et parlamendis on nii Eestis kui mujalgi tähtis ise oma isikuga asjade liikumist mõjutada.

Kaljo Kiisk istungitesaalis, ilma pinginaaber Ignar Fjukita.

Kui aga rääkida kohalolekust, siis on 9. detsembri koosolekult puudumine suur erand Kaljo Kiisa parlamendikarjääris. Mees käis usinalt kohal nii komisjonides kui suure saali istungitel. 21. sajandil hakkas rahvasaadiku kohalolekut Riigikogus arvestama arvuti ja tulemus pandi üles internetti. Sealt saab näha, et kaheksakümnendale eluaastale lähenev Kaljo Kiisk oli Riigikogu IX koosseisu istungjärkudel pea 100 % kohal. Võttis ka sõna, nagu ütleb Riigikogu töö statistika. Siim Kallas: “Kaljo Kiisk oli väga kohusetundlik. Minu kui fraktsiooni esimehe jaoks oli hääletamine alati nagu õudusunenägu. Keegi oli ära välismaal, keegi läks WC-sse. Tihti jäi istung hilja peale ja inimesed hakkasid ära vajuma. See oli pidev probleem – kuidas oma hääled kokku saada. Kaljo Kiisk oli seejuures mees, kelle peale võis alati kindel olla.”

Kultuurikomisjoni tööjaotuse kohaselt oli Kiisk sagedasti komisjonipoolne kaasettekandja, kui saalis menetleti mõnd olulist kultuurivaldkonda puudutavat seadust. “Rääkisin juttu selle seaduse vajalikkusest, mitte aga juriidilistest konksudest,” ütles Kiisk oma rolli kohta. Iga ettekande jaoks tegi ta oma sõnul konspekti. “Eks sellest valmiskirjutatud tekstist olid ka väikesed kõrvalekalded. Peaasi, et seletus oleks lühike ja selge.”

Riigikogu VIII ja IX koosseis töötasid veel ajal, mil õiguslikku vaakumit täideti hädavajalike seadustega. Ka paljud Kaljo Kiisa jaoks olulised seadused kultuurivallas said tollal paika. Nimetagem kas või mitmeid meedia-alaseid seadusi, millega Eesti muutus ka õiguslikult Euroopa osaks. Kohendati Kultuurkapitali tööd. Võeti vastu kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seadus. Viimase väljatöötamisel läks käiku Kaljo Kiisa parandusettepanek, et ka loomeliidud saaksid esitada preemiakandidaate. Selle tööga jäid ka tegijad ise rahule. Kaljo Kiisk: “Mõned istumised ja mõned tunnid tulevad su ette ja ütled endale – õigesti sai siis tehtud.”

Riigikogu VIII koosseisu kultuurikomisjonis sündisid ka kultuuri suurehituste otsused, mille tulemusena kõrgub Kadriorus KUMU kunstitempel. 9. aprillil ütleb Kaljo Kiisk kultuurikomisjoni istungil: “Teen lühidalt – peaks ütlema seda, et riigieelarvest tuleks lõpetada Eesti Muusikaakadeemia ehitamine. Järgmisena alustada Eesti Kunstimuuseumi ehitamist ja ühtlasi ka Eesti Rahva Muuseumi projekteerimist. Selline on minu järjekord.” See järjekord vormus hiljem ka seaduseks. Aga seaduse tegemine ei piirdunud kabinettides istumisega, kultuurikomisjon reisis läbi kõik kõne all olnud kultuuriinstitutsioonid, jalutas läbi olemasolevatest ruumidest, tutvus kohapeal olukorraga.

Kui Riigikogu IX koosseis 1999. aasta kevadel Toompeal tööd alustab, saab Kaljo Kiisk Riigikogu sotsiaalkomisjoni liikmeks. Ignar Fjuk: “Kultuurikomisjoni ta ei mahtunud ja seetõttu ta läkski sotsiaalkomisjoni. Ta ise tahtis sinna minna ja ta sobis sinna vaata et pareminigi kui kultuurikomisjoni.” Kaljo Kiisk: “Mind paluti minna sotsiaalkomisjoni. Et vana mees, teab vanurite probleeme. Ega seal ei olnud sugugi igav. See töö oli isegi vähem abstraktne, kui oli kultuurikomisjonis.”

Koos Siim Kallase ja Signe Kiviga Toompeal.

Kaljo Kiisa isiku läbi Riigikokku jõudnud sõnum läks inimestele korda. Siim Kallas: “Ta sobis teiste inimestega Riigikogus kokku oma inimlike omaduste poolest. Temast peeti lugu. Nii erakonnas kui terves Riigikogus.” Ignar Fjuk: “Riiukuklust ja kehkenpükslust Kaljo Kiisk ei seedinud.”

Milline oli Kaljo Kiisk seaduseloojana? Ta püüdis endale seaduste peensusi selgeks teha: “Mind aitas väga palju see, et puutusin kokku Tiit Käbiniga, kes seletas mulle lahkelt ühe või teise seaduse konksusid.” Tegelikult oli seaduste seletamisi teisigi. Lugedes komisjonide protokolle, torkab silma, et Kaljo Kiisk pärib rohkesti. Küsib formuleeringute kohta ja tahab teada tagajärgi, mida seaduse vastuvõtmine või mittevastuvõtmine kaasa tooksid. Tegu ei ole kõrvalseisjaga, kellel oleks ükspuha, millise seaduse poolt hääletada. See seadusepügalate üle pärimine torkab silma ka kolleegidele. Ignar Fjuk: “Ta ei kartnud näidata, kui ta millestki aru ei saanud. Ta kartis lolliks jääda.” Moepärast käetõstmist Kaljo Kiisa puhul ei esinenud.

Kaljo Kiisk tuli tol veebruarikuu päeval Toompealt alla jalutades. Ignar Fjuk: “Ta käis kodust Toompeale jalgsi. Tal oli hea tervis, füüsiliselt oli Kaljo Kiisk heas vormis.” Koduste teada Kaljo Kiisk mõnekilomeetrist teed Tina tänavalt Toompeale siiski alati jala ei käinud. Enamasti kõndis ta oma kodust Tina tänavalt Narva maanteele, läks siin Tallinna Ülikooli ees trammile ja sõitis Vabaduse väljakuni, kust jalutas Toompeale. Ent selleski eristus ta teistest “riigikogujatest”, kes sõitsid enamasti esindusraha eest liisitud uhkete sõidukitega parlamendiesisele parkimisplatsile, andes põhjust vallatutele tabloididele võrrelda, kes üllatab uhkema neljarattalise elukaga. Kaheksandat aastakümmet käiv härrasmees tuli oma tööle lihtsa inimese kombel, ilma edevuseta.

Täiesti vale oleks öelda, et Kaljo Kiisk tuli Riigikokku ja poliitikasse valge lehena. Võib-olla ei olnud need Riigikogu-aastad isegi ta poliitikaelu kõrghetk. Ignar Fjuk: “See Kaljo Kiisk, kes oli Riigikogus, erines sellest, keda ma tundsin loomeliitude kultuurinõukogust. 1980-ndate aastate lõpus, kui me kohtusime poliitilisi vabadusi taotlevate loomeliitude asjaajamises, oli ta palju aktiivsem. Eriti oli seda tunda raadiosaates “Loominguliste liitude tund”, kus ta oskas alati tuua aruteludesse ligi inimliku mõõtme.” Fjuki arvamuse kohaselt jäi Kaljo Kiisa ühiskondliku tegevuse tippaeg Eesti taasiseseisvumise murrangulistesse aastatesse, millele filmimees tohutu innuga kaasa elas. Sealt edasi algas juba langus.

Perestroikaaegse poliitikategelase üheks tegevusväljaks oli Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongress, kuhu 1989. aasta kevadel valiti saadikud Eestist juba enam-vähem ausal moel. Vähemalt olid olemas vastaskandidaadid ja rahvas otsustas, kes saadetakse Moskvasse eestlaste õigusi kaitsma. Rahvasaadikute Kongressi delegaadiks sai ka Kaljo Kiisk, ent tema jõudis sinna eri teed pidi. NSV Liidu esimese ja viimase presidendi Mihhail Gorbatšovi plaani kohaselt olid selles esindusorganisatsioonis ka ühiskondlike organisatsioonide esindajatele reserveeritud kohad ning Kaljo Kiisk pääses kongressile Nõukogude Liidu Kinoliidu kaudu.

Paistab, et ka NSV Liidu Kinoliidus Moskvas ei toimunud valimised suurriigi kõrgeima võimu esinduskogusse formaalselt. Kaljo Kiisa isiklikus arhiivis on venekeelne reklaamleht, mis kutsub üles valima kongressile just Kiiska. Et üleskutse oli tehtud Eesti Kinoliidu juhatuse nimel, võib oletada, et paber oli kokku pandud ja trükitud Tallinnas.

Selle poliitilise bukleti sisu on ajastule omaselt vastuoluline. Nii on seal kirjas, et Kaljo Kiisk “omab tihedaid sidemeid Rahvarinde juhatusega (oli Rahvarinde asutamiskongressi delegaat)”. Samas märgitakse aga, et ta on Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee liige ja viib ellu selle organisatsiooni programmi. Poliitilistes nõudmistes on juttu nõukogude föderatsiooni tugevdamisest, liidulepingust ja demokraatia põhimõtetest.

Siiski ei tule arvata, et Kaljo Kiisk osutus valituks tänu nõudmiste mõõdukusele. Kiisk oli vene filmiringkondades haruldaselt autoriteetne. Temast peeti lugu. Ta oli mees, kel olid parimad šansid saada Eestist Kinoliidu süsteemi kaudu Rahvasaadikute Kongressi delegaadiks ja nii ka läks. Eesti vabamaks saavas ajakirjanduses avaldati arvamust, et Gorbatšovi plaan täita kongressi osa kohti ühiskondlike organisatsioonide kaudu ei ole just eriti demokraatlik. Ilmselt kardeti, et sel viisil poeb esinduskogusse ka impeeriumi mõtteviis, mis vahel ka tõeks osutus. Siim Kallas: “Ma küll ei mäleta, et oleks mingisugust vahet tehtud, kes kongressi saadikutest sai siit Eestist valitud ja kes sai ühiskondlike organisatsioonide kaudu. Üheskoos tegutsesime me kõik. Teine selline üleliiduliste organisatsioonide kaudu Moskvasse saadikuks valitud mees oli Toomas Varek, kes valiti kolhoosimeeste kaudu. Üheskoos sai kongressi ajal välja toodud Molotov-Ribbentropi pakt ja tehtud muud asjad. Kaljo Kiisast ma mäletan, et ta oli ühtelugu mestis Gruusia filmitegija Tengiz Abuladzega, arutasid omavahel kogu aeg midagi. Loomeliitude rahvas oli minu meelest demokraatide leeris, ma ei mäleta, et mõnda reaktsioonilist kinotegelast oleks Rahvasaadikute Kongressil olnud.” Tengiz Abuladze oli perestroikaaja legendaavrne tegelane, kelle stalinismi paljastavast filmist “Patukahetsus”, mis jõudis Gorbatšovi käsul keelatud filmide riiulilt kinodesse, kujunes ühiskonnaelu raputav sündmus.

1989. aastal ei olnud Kaljo Kiisk enam Eesti Kinoliidu esimene sekretär, see veerandsada aastat peetud amet sai mõni aeg tagasi maha pandud. Ent just siit pärinesid head suhted vene filmirahvaga. Kui Kiisk saabus Moskva Kinomajja, siis polnud inimest, kes ei oleks tahtnud talle tere öelda, teda kallistada või temaga uudiseid vahetada. Temast peeti väga lugu ja teda armastati. Kinoliidust pärineb ka võimuga läbikäimise oskus. Kuulus ju Kinoliidu esimees Eesti NSV-s sulaselgesse nomenklatuuri, millest ajaloolased tollaseid võimumehhanisme analüüsides nüüd tagantjärele püüavad selgust saada. Nomenklatuurseks tegelaseks sai Kaljo Kiisk poolkogemata, kui ta 1962. aastal Kinoliidu asutamiskongressi järel liidu esimeheks valiti. Parteituna – ja sellest sündis hiljem skandaal. Kaljo Kiisk: “Pärast esimest aega tuli moment, kus keskkomiteest helistati Tallinnfilmi direktorile, et Moskvast on tulemas suur skandaal. Et ainsana on N. Liidus loomingulise liidu esimees parteitu. Ja siis tuli üks minu väga hea tuttav, haruldane mees, kadunud Peeter Künnapu, ja päris sõbralikult, et miks sa parteisse pole astunud. Ja mina mõtlesin: surm siin või Siberis! Rääkisin talle siis oma mineviku ära – Eesti SS-leegion, Narva jõgi, Sinimäed… Kui lõpetasin, valitses kaks-kolm sekundit vaikust ja ta ütles: “Kaljo, seda juttu ei ole meie vahel olnud. Homme anna avaldus.” Tema suust ei läinud see kusagile, aga ise ta oli korpuse mees, me olime ju ka rindel vastasleeris.”3

Kaljo Kiisk eksib siin aastates, tema parteisse astumine ei toimunud mitte pärast ta teistkordset Kinoliidu juhiks valimist, vaid Eesti Kinematografistide Liidu (nagu tollal seda ühendust nimetati) esimese ja teise kongressi vahepeal.

Sellest räägib Tallinna filmistuudio NLKP algorganisatsiooni protokoll, dateeritud 11. veebruaril 1964. Kaljo Kiisa parteisse astumise küsimuse arutamine algas ilmselt tavapäraselt sellest, et kommunistiks pürgija jutustas oma eluloo.

Edasi tulid ka küsimused. “A. Juhkum: Miks K. Kiisk ei astunud juba komsomolist parteisse?

K. Kiisk: Isikukultuse kõrgaeg seadis mu ette raskeid küsimusi, mis nõudsid kõigepealt selgeks mõtlemist minus endas. Pealegi tahtsin parteisse tulla teatavate loominguliste saavutustega.

N. Danilovitš kui soovitaja iseloomustas K. Kiiska Tallinna Filmistuudio ühe parema lavastajana, kes oma loomingus seisab kindlalt parteilistel ideelis-kunstilistel positsioonidel. Tema käe all on sündinud ka Tallinna filmistuudio edukamad filmid.

ENSV Ülemnõukogu

Presiidiumi esimees Arnold Rüütel kinnitab rinda järjekordset nõukogude aumärki.

A. Saar kui soovitaja kõneles K. Kiisast kui printsipiaalsest seltsimehest kõigi ideelis-kunstiliste küsimuste lahendamisel. Tal on kaastöölistega hea läbisaamine ja ta oskab hästi juhtida oma töölõiku.

J. Rozenthal kui soovitaja iseloomustas K. Kiiska tööka ja kohusetundliku lavastajana, keda Tallinna filmistuudios tuntakse juba seitse aastat.

L. Remmelgas toetas eelkõnelejate poolt tehtud ettepanekut võtta K. Kiisk NLKP liikmekandidaadiks.

Otsustati Kaljo Karli p. Kiisk võtta NLKP liikmekandidaadiks. Poolt hääletasid 24 NLKP liiget, vastuhääli ja erapooletuid ei olnud.”

Nagu näha, olid Kaljo Kiisa kommunistiks saamise häälekateks pooldajateks kõik Tallinnfilmi mõjuvõimsad isikud. Erandi moodustasid dokumentalistid Semjon Školnikov ja Vitali Gorbunov, kelle hääl pääses sagedasti maksvusele nii stuudio kunstinõukogus kui ka parteiorganisatsioonis, kus langetati niisamamoodi filmitegemise seisukohast tähtsaid otsuseid. Aga vastu ei hääletanud nemadki.

Mis aga puutub sellesse, et Kaljo Kiisk pääses ilma parteipiletita Eesti filmirahvast esindava organisatsiooni etteotsa, siis siingi võis olla tegu juhusega. Kui vaadata asutamiskongressi-aegseid Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee Büroo ja sekretariaadi pabereid, siis Kinematografistide Liidu teema käib sealt läbi vaid korra. Võetakse teadmiseks sellise liidu asutamise fakt, aga mingit otsust või tegevusplaani vähemalt paberites ei leidu. Võib oletada, et Eesti parteiülemused lugesid filmiala Moskva tegelaste juhitavaks ja kontrollitavaks (mis oli ka tõsi) ning ei pidanud vajalikuks eriti sekkuda. Ehkki tegelikult kuulus liidu esimese mehe amet EKP Keskkomitee nomenklatuuri ja vajas EKP Keskkomitee Büroo kinnitust.

Kaljo Kiisa isiklikest hirmudest parteisse astumisel on põhjust rääkida täie tõsidusega, sest selgi ajal võeti bolševikuks esmajoones ankeet ja alles seejärel inimene. Sellest räägib ka Valter Kruustee juhtum, mida Tallinnfilmi parteiorganisatsioonis menetleti samal ajal Kaljo Kiisa parteissevõtmisega. Nimelt oli Tallinnfilmis varasematel aastatel mängufilme toimetanud Kruustee 1951. aastal stalinistliku puhastuse käigus parteist välja visatud, kuigi sõjas oli mees olnud täiesti “õigel” poolel. Välja oli tulnud Kruustee varasem seos Vabadussõdalaste Liiduga. Ja kui Kruustee 1964 soovis, et ta parteisse ennistatakse, jäi asi katki, sest ta minevikust leiti veel hämaraid fakte, mis kommunisti kristallpuhta loomusega kokku ei sobinud. Kiisa puhul minevikukaasus kaasa ei töötanud. Läbinud kohustusliku aastase kandidaadiaja, sai Kaljo Kiisk päris kommunistiks.

Kui 1965. aasta septembris peavad Tallinnfilmi kommunistid oma aruandluskoosolekut, valitakse Kaljo Kiisk algorganisatsiooni büroo liikmeks. Hääletustulemus annab talle 22 poolt- ja 3 vastuhäälega kolmanda koha. Rohkem saavad hääli vaid stuudio juhid Nikolai Danilovitš ja Lembit Remmelgas. Ent sinna kuuekümnendate teise poolde jääbki Kaljo Kiisa tegelemine Tallinnfilmi parteiasjadega, hiljem teda seal majas parteiülesannetega väga ei koormata. Ja ka parteibüroosse valituna ei käi ta koosolekutel just väga püüdlikult.

Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi liikmed Eino Tamberg ja Kaljo Kiisk said Moskvasse valitud oma loomeliitude poolt.

Tegelikult oli kõiksugu koosolekuid Kaljo Kiisa elus palju. Vaata et enamgi kui mõnel päris-funktsionääril. Kiire filmitegemise kõrvalt tuli käia ka Tallinnfilmi kunstinõukogus, Kinoliidus jätkus kongressidevahelisel ajal juhatuse koosolekuid. Oli veel Kinokomitee kolleegium, kuhu Kaljo Kiisk kuulus Kinoliidu esimehena. Koosolekuid oli nii rohkesti, et mõnelt neist pidigi puuduma. Eriti veel siis, kui seal sõber või hea kolleeg asja ees teist taga punase võimu käest pähe sai. Kinokomitee kolleegium oli see koht, kus Kaljo Kiisk jättis vahele päris palju tähtsaid otsusetegemisi eesti nõukogude kinokunsti vallas.

Võsul.

Nomenklatuurset asjatoimetamist Kaljo Kiisal tõesti jätkus. Tõus parteiredelil ähvardas uute koosolekutega. 1975. aastal sai Kaljo Kiisast Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee revisjonikomisjoni liige. Tallinnfilmi kaadriosakonnas täidetud ankeedi järgi tõusis ta 1981 EKP Keskkomitee liikmekandidaadiks ja 1986 liikmeks.

Ent seegi pole veel kõik. Väljapaistvaid kultuuritegelasi kasutas nõukogude võim oma võimuorganitele legitiimsuse andmiseks ja seda isegi siis, kui need inimesed polnudki partei liikmed. Nii tuli Eesti NSV Ülemnõukogus kätt tõstmas käia parteitutel Gustav Ernesaksal ja Evald Okasel. Kaljo Kiisk valiti Eesti NSV Ülemnõukogusse nii 1980. kui 1985. aastal, teisel korral ka Ülemnõukogu Presiidiumisse ehk siis kõrgeima võimu tippu.

Kaljo Kiisk: “Mul oli elus sedagi, et pidin punase laudlinaga presiidiumis istuma inimesega, kellega olin koos sõdinud Sinimägedes. Teadsime küll, mis inimesed tegelikult mõtlevad ja mille eest siis käe tõstma pidime… Midagi ei olnud teha, selline tsirkus neil aegadel käis.”

Eespool loetletud ametid asetavad Kaljo Kiisa Eesti NSV võimu tippu või vähemalt selle lähedusse, ehk siis inimeste hulka, kelle puhul on pärast taasiseseisvumist palju räägitud vastutusest. Personaalne ja moraalne vastutus on alati olemas. Kaljo Kiisk ei ole ka kunagi eitanud nendesse punavõimuüksustesse kuulumist. Ta pole ka kunagi väitnud, et tegi seda vaid soovist Eesti Vabariigi taasiseseisvumist ette valmistada. Kuid pisteliselgi vaatlusel on tuvastatav madal profiil, mida Kaljo Kiisk võimukoridorides järgis, püüdes arutamistes ja otsustamistes osaleda vaid hädapäraselt ja jääda nii neutraalseks kui võimalik.

Tütretütar Elo Viidinguga kodus Tina tänaval

Kõnekas näide on siin juhtum Eesti filmilavastaja Igor Jeltsoviga, kes välismaasõidul ära kargas. 12. jaanuaril 1967 ilmus Tallinnfilmi kommunistide ette EKP Keskkomitee sekretär Leonid Lentsman ja tema juhatusel toimus kinnine parteikoosolek ainsa päevakorrapunktiga “Režissöör I. Jeltsovi reetmisest”.

Selline koosolek oli koht enesepiitsutamiseks ja ideoloogilise vaenlase sõimamiseks. Sarjati vabasse maailma pagenut ja süüdistati ennast, et ei osatud vaenlast varakult läbi näha. Mida tegi selles olukorras Kaljo Kiisk, kes Kinoliidu esimese mehena Igor Jeltsovi välismaale läkitas ja kommunistide hulgas valitsevate tavade järgi ei tohtinud menetletavas küsimuses vaikida? Toome ära Kiisa sõnavõtu, nagu ta omas ajas protokolli kanti: “Ma ei taha palju rääkida. Kurat temaga. Kui tahtis, lasku jalga. Mina kui kolleeg-režissöör, Kinematografistide Liidu sekretär kannan selle fakti pärast personaalset vastutust.

Me peame kõik rahulikult maha istuma ja järele mõtlema, kas me ei ela liiga mugavalt ja rahulikult, vahel liiga muretult. Vahel peaks vaatama teise pilguga, kriitiliselt, teravalt. Ta oli mu sõber, ma olen vapustatud. Kurat temaga!”

Üks asi on see, kuidas selline monoloog mõjub tänases päevas. Aga kui seda hinnata oma aja kontekstis, tuleb tunnistada, et selline sõnavõtt oli sealsamas koosolekul peetute seas kõige tasakaalukam ja mõõdukam.

Jaan Ruus: “Kaljo Kiisal oli nendel ametipostidel, kus ta viibis, tohutu suur võimalus teha inimestele halba. See on imetlusväärne, kuidas ta suutis sellest elust läbi tulla, ilma et keegi saaks teda milleski konkreetses süüdistada.” Tiina Lokk: “Tal on selline iseloom – ei tee kärbselegi liiga. Talupojatarkus andis nõu hoida eemale, kui asjad tuliseks läksid, samas aga nii mõnigi kord oleks otsustavatel hetkedel olnud vaja tema tasakaalustavat häält. Küllap siit ajastust on ka pärit kolleegide heatahtlik lõmpsimine Vaalapoeg Kiisast. Oli kuidas oli, aga oluline on see, et vaatamata tolle ajastu reeglitele ja võimalustele, mis Kiisal tänu tema positsioonidele käes olid, ei teinud ta ealeski kellelegi halba. Küllap juhindus ta siin oma põhimõttest – ära tee kellelegi seda, mida sa ei taha, et tehtaks sulle…”

Kui filmiinimestega Kaljo Kiisast rääkida, võib kuulda palju heatahtlikku tögamist. Meenutatakse ta ärplemisi ja vigureid. Ent mitte vanast ajast pärit näotuid süüdistusi, mis seotud inimese käes oleva võimuga. Ja asi ei ole sugugi selles, et elust lahkunud mehest pole kombeks halba rääkida…

Tuleb leppida tõsiasjaga, et oli vähemalt üks EKP Keskkomitee liige, kes oli inimeste seas lugupeetud ja austatud. Kaljo Kiisk ise arvab nii: “Minu keerulised ajad ei tulnud päevavalgele, sest ei olnud mehi, keda ma oleks väänanud…”4

Alates 2001. aastast ehtis Kaljo Kiisa rinda Valgetähe III klassi orden, antud ametliku formuleeringu järgi mehele, kes on “näitleja ja filmilavastaja, sõjaliste teenetega vabadusvõitleja, VIII ja IX Riigikogu liige”. Valgetähe kõrvale oleks Kaljo Kiisal veel panna Nõukogude Liidu orden Austuse Märk, mille filmimees sai oma loometöö eest seoses Eesti NSV 25. aastapäevaga. Ent see pole veel kõik. Kui maestro sai kuuekümneseks, annetas nõukogude võim talle Tööpunalipu ordeni. “Teenete eesti filmikunsti arendamisel ja 60. sünnipäeva puhul,” nagu kõlab NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi seadluses. Kõrvuti rinda riputatuna oleksid need nii erinevad ordenid hea kujund Eesti ajaloost. Sellest päris-ajaloost, mitte parteiliste stantside alt läbikäinust. Muide, nõukogude võimu aumärke polnud ka vene ajal kunstirahva seas üldiselt kombeks kanda. Need ordenid rinnas, on Kaljo Kiiska tabatud fotodel vaid aumärkide üleandmistseremoonial. Valgetähte kandis Kiisk presidendi vastuvõtul, kuhu ta Riigikogu-aastatel kutsuti.

Lapsepõlvemaal Sillamäel. Filmi “Kui ma nagu linnukene…” tegemise ajal.

Vene ajal oli ajalehes Sirp ja Vasar tavaks osutada rohkesti tähelepanu kunstirahva juubelitele. Kirjutamata reegel oli ka see, et kolleegide seas lugupeetud inimeste puhul ei tuldud välja toimetuse vorbitud materjaliga, vaid anti sõnajärg kogu täiega juubilari kolleegide kätte. Nii ilmubki Sirbis ja Vasaras mahukas materjal, mille on igat masti õnnitlustest kokku pannud Tallinnfilmi mees Jüri Müür. Teiste seas torkab silma määratlus, mida tasub selle tabavuse tõttu korrata. Vladimir Karasjov ütleb: “Hea režissöör, parem näitleja ja veel parem inimene.”

Kaljo Kiisk jõudis oma eluajal lavastada (sealhulgas ka teise mehena võtteplatsil ja kaasrežissöörina) ühtekokku 18 mängufilmi. See loomingulist viljakust näitav number on Eesti mõõtkavas ületamatu ja arvatavasti jääbki selleks veel pikka aega. Praegugi tegusal filmimehel Peeter Simmil on loodud ühtekokku 11 mängufilmi. Väga viljakaks peetud Veljo Käsperil kujunes valmis filmide numbriks 10. Rahvusvahelist kogemust arvestades pole see midagi enneolematut, seda enam, et Kiisa loodu saab ära jagada nelja aastakümne peale.

Kaljo Kiisa loometegevus langes suures osas kokku Tallinnfilmi mängufilmide tootmise ajaga, ühtekokku valmis seal 107 pikka mängufilmi. Nii et Kiisa arvele langeb Nõukogude Eesti mängufilmitoodangust ligi kuuendik ja kaugeltki mitte kehvem ega ka vähetähtsam osa. Seega on Kaljo Kiisa elulugu ka suur osa stuudio Tallinnfilm ja eesti filmikunsti arenguloost. Ta oli osaline rahvusliku filmikunsti sirgumises ja kujunemises, küpsuseni jõudmises ja ka allakäikudes. Isikliku naha peal pidi ta läbi elama dramaatilised hetked sellel keeruliste inimsuhetega alal. Tundma filmitegemise valu ja rõõmu.