Читать книгу Kaljo Kiisk - Andres Laasik - Страница 3

Ühel detsembrikuu päeval 1925. aastal tuleb Karl ja Elsa Johanna Kiisa peres ilmale poisslaps, kellele pannakse nimeks Kaljo. Sünnikohaks saab ta endale Vaivina küla Toila vallas.

Vaivina ei jää Toilast kaugele, kui mööda mereäärt Sillamäe poole minna. Tegu on Virumaa põlise asustuskohaga, kus asus ka Vaivina mõis (Sophienhof). Ka seal 3. detsembril sündinud poisslaps saab Virumaa lapseks.

Aastaid hiljem, perestroika-ajal ilmub sellesama inimese pilt ajalehes Rahva Hääl. Juttu on lehes sellest, et grupp Rakvere rajoonist valitud Eesti NSV Ülemnõukogu saadikuid tegi järelepärimise seoses fosforiidikaevandamise uurimistöödega. Ja kuigi Kaljo Kiisk oli sellesse äkki üles ärganud nukuparlamenti valitud hoopis Tartu Jaama valimisringkonnast, läks see foto mängu. On ju Kaljo Kiisk ise alati rääkinud oma Virumaa-kuuluvusest ja vaevalt et ta fosforiidiasjanduse juures kõrvalseisjaks jäi. Side Virumaaga oli midagi suuremat – Kaljo Kiisast hakkas saama ühe maanurga sümbol ja sel maanurgal oli tähtis koht mehe südames.

Kaljo Kiisa isa Karl Kiisk oli noorespõlves Peterburi-mees. Töötas metalliala oskustöölisena kuulsas Putilovi tehases. Ärevad revolutsiooniajad tõid ta jälle Eestisse tagasi. Üheskoos venna Rudolfiga, kes kolis Tallinna. Karl Kiisk jäi Ida-Virumaale, kus tegi elu lõpuni tööd põlevkivitööstusega seotud metallitöökodades.

Kaljo Kiisa ema, neiupõlvenimega Elsa Johanna Kobbel, oli pärit Toilast. Sealsamas Toila külje all Vaivinas töötas Karl Kiisk. Toila oli oma seltsielu poolest tuntud koht, arvatavasti seal saidki kaks noort – või oleks nende kohta õigem öelda teises nooruses inimest – kokku.

Elsal ei olnud see esimene abielu. Ta kandis Karl Kiisaga abielludes perekonnanime Möller, mille oli saanud abielust 1908. aastal. Aasta hiljem, 1909 sündis poeg August Möller ja pärast seda toimus lahutus. August Möller elas hiljem isa juures Tallinnas, lõpetas Reaalkooli ja Tartu Ülikooli. Küllap oli esimene ebaõnnestunud abielu Kaljo Kiisa emale mõru kogemus, sest hilisemat läbikäimist Mölleritega oli napilt.

Ema töötas õpetajana Toilas ja Jõhvis. Tegu oli aktiivse ja hakkaja naisega, kes lõi Toilas kaasa näitemänguharrastajate seas. Näitemängutegemisel olid Toilas üldse kõvad traditsioonid ja tähtis osa seltsielus.

Millised olid Kiiskade peres kodused suhted? Anname sõna perepojale:

“Mida emalt õppinud!

1. Tavaliselt püütakse mälestustes oma esivanemaid kas liialt hellitada või siis neile külge luuletada ülistavaid omadusi.

Kui ma seda teeks, solvuksid nad või vaataksid mind arusaamatu pilguga.

2. Suuresti oli ema teene see, et meie peres ei räägitud ega toonitatud, kui kallid me üksteisele oleme – kui palju me sind – poiss, armastame. Seda ei mängitud, seda tundsin nende surmani.

3. Kõige tähtsam, see, mis tegi mu ilusa ema veel ilusamaks, oli see, mida ta otsis ja leidis – ta tahtis näha kõigis inimestes, kellega ta elu jooksul kokku puutus – head, heatahtlikkust. Kunagi ei hakanud ta teist inimest iseloomustades rääkima tema halbadest omadustest – vastupidi!

4. Sealt olen ka mina saanud sellise lähenemisviisi mind ümbritsevatele inimestele – inimestele, kellega olen pika elu jooksul kokku puutunud.

5. Ma tean, et selline inimesele lähenemisviis ei teinud ema elu kergeks, pettumused, kuigi temast peeti väga lugu. Ka minu elu kulgu ei ole selline suhtumine kaaskondlastesse mitte lihtsustanud – isegi vastupidi. Kuid ülirasketel hetkedel elus on sellest väga palju kasu, – ilusat olnud.

Olen küllaltki palju lugenud. Paljude naiskangelastega romaanide ja jutustuste lehekülgedel kohtunud. Kuid ma ei saa ühegi kirjandusliku kujuga oma ema võrrelda ega samastada. Minu emas oli nii palju peidetut, nii palju allteksti, mida ei saa sõnadesse panna – mida lugesid ainult tema silmadest.

1. Suur tagasihoidlikkus.

2. Looduse poolt antud anne – näitemäng.

3. Oskus ennast arendada – keeled, õpetaja.

4. Suur jõud väikesel naisel – otsustada, millal siit ära minna, – ja see täide viia.”20

Töö ja leiva otsingul tuli Kiiskadel kolida mööda Ida-Virumaad. Pärast Vaivinat jäädi mõneks ajaks pidama Sillamäele, Narva maantee äärsesse Schnurri tallu. Kaljo Kiisk: “Meil oli kasutada seal köök ja kaks suurt ilusat tuba. Saime pererahvaga väga hästi läbi. Pärast hommikusööki andsid nad mulle ikka mõne kommi või muu magusa pala. Tegin tiirukese hoovi peal: ahaa, nad on üleval ilusti. Koputasin siis ja ütlesin: te olete juba söönud, aga mina veel pole! Nemad seda nalja juba teadsid ning panid siis mulle midagi magusat.”21

Kaljo Kiisa ema Elsa vanavanemate Juhan ja Mari Kobeli perekond: pojad Jüri ja Jaan, tütred Julie ja Pauline ning minia Mari ja väimees Gustav; lapselapsed Leopold, Arnold, Daniel, Bruno, Oskar, Marta ja Elsa (valges vasakul).

Edasi kolivad Kiisad Jõhvi, kus Kaljo läheb Jõhvi alevi 6-klassilisse algkooli. Ta on siis kaheksa-aastane ja mõne kuu pärast saab üheksa täis. Siia juurde on paslik märkida, et Eesti Vabariigi ajal tõlgendati seitsmendast eluaastast algavat koolikohustust võrdlemisi vabalt. Kui poisil või tüdrukul tervis kehvem, mindi kooli hiljem. Küllap mängis ka Kaljo Kiisa puhul rolli väike kasv. Klassipiltide peal ei paista ta kuidagi oma koolikaaslastest kaks aastat vanem välja.

1934/35. õppeaastal on koolitunnistusel kõik hinded “väga head”. Tunnistusel on ka klassijuhataja allkiri: L. Veevo. “Liidia Veevo oli minu kooliõpetajast ema parimaid sõbrannasid. Ema jäi küll juba üsna varsti koduseks, isa arvas, et tal on seal parem olla ja poega kasvatada. Küllap tänu sellele lugesin ja arvutasin kooli minnes nagu professor. Ema juures käis kooli jaoks ette valmistumas mitu meie Kooli tänava last. Raamatud olid küll tol ajal kallid, ent meil neid ikka osteti.”22

Liidia Veevo juhatas väikest Kaljo Kiiska tasahilju kaunite kunstide juurde. “Teises klassis kirjutas meie klassijuhataja Lydia Veevo, direktori õde, minu klassivenna, hilisema helilooja ja minu filmide muusika looja Lembit Veevo tädi, mingi tervituse, mille pidin ette lugema. Ka näitemängu tegin heameelega kui mõnda tuttavat asja. Kõik mis vaja, ütlesin kõva häälega ja kenasti ära. Kui oli vaja, tegin nutunäo ka pähe.”23

Kaljo Kiisa isa Karl (seisab vasakul) Putilovi tehase töömehena Petrogradis koos kaaslastega. Karli ees istub ta sõber Petrogradi- päevilt Oskar Saar.

Kaljo Kiisa kunagisel klassijuhatajal Liidia Veevol, kes pärast abiellumist kandis nime Käbin, oli traagiline elulugu. Nõukogude võimu saabumisel ta mees arreteeriti ja Liidia Käbin küüditati Siberisse. Kui ta kuuekümnendatel aastatel algatas oma rehabiliteerimise, öeldi talle ära, kuigi ta pidi kannatama mitte enda, vaid abikaasa “pattude” pärast. Kui Kaljo Kiisk 1983. aastal valiti Eesti NSV Ülemnõukogu saadikuks, võttis ta kohe ette asjaajamise – algatas oma kunagise klassijuhataja õigeksmõistmise. Nüüd läks see korda.

Nii nagu tol ajal kombeks, olid ka koolides, kus Kaljo Kiisk käis, koorid ja neis sai kõvasti lauldud. Noore Kaljo Kiisa kunstihuvist räägivad säilinud lapsepõlvejoonistused, kust paistab välja oskus pildi läbi lugu jutustada, mis on suur väärtus filmitegemisel.

Õige noorelt tuli Kaljo Kiisa ellu filmikunst. “Esimest korda käisin kinos Jõhvis. Sel päeval oli seal etendus sõjaväelastele. Meie majas elasid major Bormann ja kapten Vilberg. Jõhvi mõisas oli suur sõjaväeüksus, üks Põhja-Eesti suuremaid. Need kaks ohvitseri mind kinno kutsusidki. Mäletan, et saal oli sõdureid täis ja mind pandi algul ühe sõdurpoisi põlve peale. See oli Chaplini film. Aga milline nimelt, seda kahjuks enam ei mäleta. Mulje jäi aga vahva! Oli kohti, kus ma naerda ei osanud, vaatasin hämmeldunult ringi, kui teised naersid – no mis siin nüüd naljakat oli.” 24

Virumaa väikesteski asulates sai ära näha tummfilmiajastu tippteosed. Aga ka helifilm polnud võõras ja mõni teos osutus siin eriti mõjusaks. “Olin hästi pisike poiss, kui nägin filmi “Dick ja Doff imedemaal” (Arvatavasti on tegu filmiga, mille originaalpealkiri on “Babes in Toyland”. See valmis 1934 ja linastati Euroopas aasta hiljem. Dicki ja Doffi nime all tunti Eestis Hollywoodi koomikutepaari – Stan Laurel ja Oliver Hardy. – A.L.). Pidin selle pärast peaaegu silmanägemisest ilma jääma. “Dickis ja Doffis” oli stseen, kus puupulk tuli osava löögiga hästi kaugele lennutada. Püüdsime seda järele teha, kuid minu sõber ja seltsimees virutas pulga asemel mulle vastu hambaid ja sellest on mul praegu arm huule peal. Sündmus ise jääb mulle aga eluks ajaks meelde kui näide, kuidas filmikunst massidele mõju võib avaldada.”25

Aga mängu tuli ka teater ja sugugi mitte ainult saali poolt vaadatuna. Kaljo Kiisk: “Minu näitlejadebüüt oli, kui ma ei eksi, 12-aastasena, kui Draamateater käis “Erik IV ehk Talupoegade kuningaga” Vaivara rahvamajas mängimas. Toila mees Otto, kes oli tol ajal Draamateatri näitleja, tõi minu trupi ette, kuna teater lapsi kaasa ei tassinud. Mängisin kuningapoega ja ütlesin kaks sõna. Kuningas küsis: kas tahad välja minna? Mina vastasin: “Jah, isa.” Nii et minu lavatee hakkas ju siis 1938. aastast peale.”26

“Toila mees Otto” oli Kaljo Kiisa hõimlane Kaarli Aluoja, kes kandis Karl Otto nime kuni eestistamiseni 1936. aastal.

Kaljo teise klassi tunnistusel on niisamuti hinneteks vaid “väga head”. Ainult ühe õppeaine taga on esimesel poolaastal hinde asemel märge: “Võimlemisest vabastatud arsti tunnistuse põhjal.” Kidur tervis on asi, millest saab hea tahtmise ja pingutusega üle. Et see nii ka Kaljo Kiisaga juhtus, sellest räägib Eesti Talvespordiliidu poolt 7. oktoobril 1937 välja antud tunnistus: “Käesoleva ettenäitaja K. Kiisk on sooritanud suusatamismärgi katsed poiste klassis 1,5 km suusatamises tagajärjega 6.20 ja on õigustatud lunastama ning kandma vastavalt sooritusele eesti Talvespordiliidu suusatamismärki.” Huvi suusatamise vastu kinnitab ka üks teine tunnistus, mille järgi Kaljo Kiisk saavutas Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Sillamäe osakonna poolt korraldatud suusavõistlustel 28. jaanuaril 1940 kolmanda koha. Poolteist kilomeetrit sõitis viieteistaastane noormees välja ajaga 5 minutit 23 sekundit.

Elsa ja Karl Kiisk.

Suusatamise kõrval tegeles Kaljo Kiisk oma noorespõlves ka poksiga. Ja isegi korvpalliga, sest tolle aja korvpallitehnikates ei osatud veel mängijate kõrget kasvu hinnata. Hiljem oli ta Rakveres viimases gümnaasiumiklassis koguni korvpallimeeskonna kapten. Kaljo Kiisk pole kunagi turske välja näinud, ikka pigem kidur. Aga selles mehes oli tänu nooruses tehtud spordile kõvasti sitkust ja vastupidavust, nii füüsilist kui vaimset.

Isa Karl ja poeg Kaljo Sillamäel.

Kõva sportimine oli Konstantin Pätsi ajal kasvanud noorte seas au sees. See oli asi, milles avaldus isamaaline meelsus ja see ei läinud ühestki noorest inimesest mööda. Kaljo Kiisk: “Esimesest koolipäevast alates oli riigi aastapäev minu jaoks olemas, seda rõhutasid nii isa ja ema kui ka õpetajad. Iseseisvuspäev oli ühiskondlikult kõrgemal tasemel väärtustatud. Sellel tähtpäeval oli selge ja sisuline mõte.”27

Riigikogu liikmed kuuluvad igasugu ühendustesse. Enamasti on need sõprusühendused mõne teise riigi parlamendiga, mis võimaldab kenasti teineteisel külas käia. 1995. aastal parlamenti valituna astus Kaljo Kiisk aga kohe hoopis Riigikogu skautliku ühenduse liikmeks, mis oli tol hetkel uus asi – ühenduse esimene istung peeti 21. märtsil 1995. Kaljo Kiisa jaoks ei olnud selles midagi võõrast või tehtut, oli ju tegu endise noorkotkaga. Salgaülemaks tõusmist kinnitas tärn rinnas, nii on ta jäädvustatud skaudivormis noorpõlvefotol. Kindlasti oli tal skaudivormi vasakule käele kinnitatud ka rida märke, mis tähistasid ühel või teisel erialal omandatud oskusi. Hiljem on ta usutlustes tunnistanud, et tunneb ennast metsas alati koduselt ega karda seal viibida ei päeval ega öösel. Kas ei ole selles jälgi skaudina omandatud oskustest ja vaprusest? Kasvas ta ju üles Pätsi ajal, kui rahvuslikku kasvatusse kuulusid skautlus ja isamaaline vaim.

Uue-Sõtke algkool. Kaljo Kiisk seisab tagant teises reas vasakult teisena.

Kaljo Kiisk tõestas, et skaut jääb skaudiks isegi Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis. 1958. aasta suvel pidi ta kahe mängufilmitöö vahel ära tegema ringvaate “Nõukogude Eesti”. See oli temaatiline – pühendatud noori harivale tegevusele. Oli lõike liblikate kogumisest, musitseerimisest muusikakoolis, mudelite ehitamisest ja muust sellisest. Ei olnud suurt ideoloogilist jura ega punaste kaelarätikute lehvitamist, film keskendus ikka noort inimest arendavale tegevusele ehk siis võimalikule skautlusele, olgu peale, et Nõukogude Eestis. Küllap oli seegi omas vormis võimalik.

Alates neljandast klassist õpib Kiisk Uue-Sõtke algkoolis, väikses kahe klassitoaga õdusas koolikeses, mida pidasid vaid kaks õpetajat, kelle najal püsis paljuski ka Vaivara valla vaimuelu. “Kool oli meile nagu teine kodu. Laulsime, tegime ilulugemisi… Isegi kui läksime noorkotkasteks, polnud see mingi odav rividrill, vaid kuidagi seotud poeesia, lauluga… Seda, millise pagasi me sellest koolist saime, on sõnades raske väljendada.”28

Et Kaljo Kiisk oli täiesti tavaline koolipoiss, seda näitavad ta õppetulemused. Tunnistusele tulevad “väga hääde” kõrvale “hääd” ja varsti ka mõni “rahuldav”. Nii ta lõpetabki 1940. aastal Uue-Sõtke algkooli. Lõpuhinneteks siiski kõik “hääd” ja “väga hääd”.

Huvitav on see, et Kaljo Kiisa koolitunnistustel on käitumishinne alati see kõige kõrgem – kuulekas on ta lapsest saadik. Hea kasvatuse juuri näeb ta ise koduses õhkkonnas. “Mängukaaslasi oli mul tohutu palju. Sain eakaaslastega hästi läbi. Norija ja kakleja pole ma kunagi olnud, isa ja ema on mind ses suhtes hästi kasvatanud. Ning ma ei mäleta, et isa-ema oleksid ka omavahel kunagi kõva häälega rääkinud. Ei ole ka ma kunagi vitsa või rihma saanud. Mulle on käsi pea peale pandud ja öeldud: Kalju, vaata mulle silma! Niimoodi ära enam tee! Ja kõik.”29

Noorukiks sirgunud Kaljo Kiisa silmade all toimub Eesti Vabariigi langemine. 1940. aastast mäletab ta, kuidas vaatas tundide viisi vene kolonnide saabumist. “Nad tulid Sillamäelt läbi mööda metsavahelist teed, mis läks üle jõe tehase tagant. Tee ääres seista küll ei tohtinud, aga ma varjasin end põõsa taga. Isa oli kaitseliitlane, aga Kaitseliit oli pandud tee äärde valvama, et okupantide sissetungi rahu miski ega keegi ei rikuks! Isa veel hoiatas, et mind jumala eest keegi ei näeks: saan mina vastu pead ja sina ka, nii et laksub! Ma ei osanud neist mõelda muud kui et… vaenlased. Vene soldatid nägid välja väga nadid ning olid kõik banaalselt ühte moodi.”30

Mööda teed maale marssivat võõrväge kujutatakse Kaljo Kiisa esimeses iseseisvas filmis “Jääminek”. Ajastule ja võimu survele vastavalt sai tollal okupandina näidata vaid sakslasi, ent filmi kaader on väga sarnane stseenidega, mis saatsid Punaarmee sissemarssi Eestisse, mida Kiisk ise pealt nägi.

Kaljo Kiisk mäletab, et kodus valitses neil päevil must masendus. “Küüditamise ajal varjas isa end terve nädala. Loomulikult ei sallitud sissetungijaid silmaotsaski. Ning aimati selgesti, mis tulemas oli.”31

Seoses uue võimuga läks luhta ka perekonna unistus oma majapidamisest Sillamäel. Vaikses, ent tollal õdusas alevikus olid isa ja poeg Kiisad käinud vaatamas sobivat krunti. “Minu isa oli hea töömees ja vabariigi lõpuks oli tal panka kogutud nii palju raha, et võis selle eest maja ja maad osta. See oli siis küllaltki suur summa, 1941 võeti see ära. Mäletan, kuidas isa Narvast pangast tagasi tuli. Tal oli selleks hetkeks arvel nii palju raha, et sai vaid talvemantli osta. Ta tuli sealt tagasi väga lööduna. Mäletan, milline hirm mul noore poisina siis oli, kui ta tuli ja istus toolil.”32

1940. aasta sügisel jätkab Kaljo Kiisk oma õpinguid Narva kaubanduskeskkoolis. Narva ja Sillamäe vahet sõidab ta sportlikult jalgrattaga. Tollal oli Narva hoopis teistsugune linn kui praegu. Enne sõjas maatasa pommitamist ja elanikkonna väljaküüditamist oli Narva oma barokse arhitektuuriga ere pärl teiste Eesti linnade seas. Seal oli võrdlemisi tugev teater, uhke seltsielu, paljugi väärtusi, mis ühest Virumaa alevikust pärit noormehele mõju võisid avaldada. Õppimist Narvas jätkub kolmeks aastaks, kevadeks 1943 saab kool läbi. Lõputunnistusel mitut sorti hindeid, keelte alal koolipoisi “rahuldav”.

Huvitav on see, et Narva kaubanduskeskkoolis oli majandamisega seotud aineid, mis tulevad kasuks filmitegemisel, on ju tegu tootmisega. Nii läbis Kaljo Kiisk Narvas näiteks raamatupidamise kursuse. Plaani kohaselt pidi ta jätkama oma õpinguid Tallinna kommertsgümnaasiumis, ent saatus tahtis teistmoodi. Mobilisatsioonikäsk tabas ka tollal veel 17-aastast noort meest.

“Minek oli endastmõistetav. Enne seda olin Omakaitses, mu isa oli kaitseliitlane. Tema läks sakslaste ajal Omakaitsesse ja mina läksin ka, ta ütles küll, et nii noor, mis sa nüüd, aga eriti ei vaielnud. Meil oli kaks püssi kodus seina peal. Ja kui tuli mobilisatsioon, ei olnud meil peres mingisugust ohkimist, ütlesin: “Jah, kõike head, mina lähen.””33

Muide, sõjaväeline elu polnud Kaljo Kiisale mingi võõras maailm. Poisipõnnina näis see talle koguni eluunistusena: “Kuna Jõhvi kubises sõjaväelastest, mõtlesin minagi, et sõjaväelane oleks tore olla.”34

Sillamäel löödi sõdurpoisid autode peale ja viidi Rakvere rongijaama. Sealsamas oli ühel 1943. aasta oktoobrikuu päeval ka üks noor neiu, kes oli sõjaväljale saatmas oma venda, kes jäigi sõtta kadunuks. See, et tollal oldi koos rongijaamas, tuli ilmsiks hiljem, kui venda ära saatnud neiust oli saanud Kaljo Kiisa abikaasa. Kui Kaljo Kiisk oli enda sõnul oma sõjamehe-elu koha pealt vait kui sukk (sõjas käimisest ei teadnud isegi tütar ega väimees), siis see sõtta saatmise lugu tehti omavahelises jutus ikka selgeks.

Rakverest alanud rongisõit kestis mitu päeva ja lõppes Poola kaguosas Debica linna lähedal, kus asus endine Poola ratsaväe väljaõppelaager, millest oli nüüd saanud Waffen-SS-i koolituskeskus – Heidelaager. “Heidelaager ehk tõlkes Nõmmelaager sai oma nime ilmselt sellel alal valitsevate nõmmemetsade järgi. Need olid tõesti toredad nõmmikud, kuhu olid ehitatud madalad baraki tüüpi kasarmud, mis said meestele eluasemeks tervelt kuueks pikaks kuuks,” kirjutasid oma sõjaväekoolituse paigast pataljon Narva mehed.35

Pool aastat väga head sõjaväelist väljaõpet saanud pataljon Narva koosnes meestest, kes Väinö Linna loodud kirjandusliku tegelase kombel võiksid sõja kohta öelda, et “ma ei ole siia surema tulnud, vaid tapma”. Nende koolitus algas 1942. aasta sügisel ja lõppes kevadel. Pool aastat enne Kaljo Kiiska Heidelaagrisse jõudnud Harri Rent saab oma mälestuste kohaselt viie kuuga lisaks sõduriväljaõppele veel allohvitseri kupud peale. Kaljo Kiisa noorsõdurite sats pidi leppima juba märksa lühema ajaga – kaotusseisus Drittes Reich tahtis üha nobedamalt saada kahuriliha, keda tuua ohvriks ihaldatava lõppvõidu saavutamiseks.

Et Kaljo Kiisk on rääkinud oma sõdimistes Neveli rindele jõudmisest ja eesti väeosad lahkusid sealt 1944. aasta veebruaris, sai sõdurite partii, kuhu tema kuulus, Heidelaagris tapmise õpetust kolm kuud ja veidi peale. Siisi Kiisa väitel tuli tema venna esimene kiri rindelt 1944. aasta jaanuari lõpus. Et Kaljo Kiisk jõudis õppustele samas seltskonnas, pidi ta samal ajal ka rindele jõudma. Aga ka kolm kuud Heidelaagrit on sõjamehele hea algus. Keskmisest parem eeldus noorele inimesele, et olla ikka tapjate ja mitte tapetute hulgas.

Aga enne sõjamehe tapmiskunsti tuli õppida Preisi korda, rivisammu ja kulpi löömist. Drilli said kõvasti ka need, kelle koolitus piirdus lühema ajaga. Õpetuse juurde käis ka voodi ülestegemise ja varustuse kappi mahutamise kunst. Ja “maskiballid”, kus noorsõdureid erinevas kostüümis erinevateks apellideks üles rivistati. Mõnikord ka keset ööd. Ja need, kes nõudmistele ei vastanud, said kõigepealt allohvitseri sõimu osaliseks (paremal juhul öeldi noorsõdurile Mensch, krõbedamalt – Arschloch). “Leidnud ka kõige väiksema korratuse, laskis ta meestel teha paar tiiru ümber baraki, siis mundrit vahetada, ja jälle barakile paar tiiru peale. Sageli pidi jooksu ajal ka midagi käes olema, näiteks vasakus käes joogitops, paremas lusikas.”36

Aga elu Heidelaagris polnud vaid drill ja tapmise õppimine. Mitu Heidelaagri läbinud meest meenutavad tänutundega Mari Möldret, kes käis seal noorte meeste meelt lahutamas, esitades üksuse klubiruumis oma kuulsaid Joosep Tootsi sketše. Kas Kiisk, kes hiljem samamoodi Tootsi kehastas, Heidelaagris Möldret nägi, pole teada, kuid vähemalt mõned kinoseansid tal sellesse aega jäid.

Õhutõrjeüksusesse võis Kaljo Kiisk jõuda juba Heidelaagris, kus spetsialiseerumine toimus kohaliku kombe järgi. “Väga omapärane oli meeste jagamine kompaniidesse, see toimus n-ö orjaturu põhimõttel: pandi kõik mehed rivisse ja siis asusid kompaniiülemad kordamööda mehi välja valima. Algul valis ühe mehe VI, siis III, II ja lõpuks I kompanii ülem. Siis algas uus ring. Spiessid panid nimed kirja ja kui mehed jagatud, viidi nad juba oma kogu varandusega uude majutuskohta.”37

Kaljo Kiisk oma meetri ja seitsmekümne sentimeetriga ei olnud just eeskujulik põhjarassi esindaja. Tegemist oli miinimumiga, millega vabatahtlikke värbamisel üldse Waffen-SS-i arvati. Ja et meeste sellise jagamise juures valiti kaevikutesse ja lahingusuurtükkide-miinipildujate taha turskemad poisid, pidid ülejäänud leppima muude ametitega. Olid ju 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisis ka sidekompanii, pioneerikompanii ja õhutõrjeüksus. Küllap siis need “kehvemat tõugu” mehed sinna said.

Kaljo Kiisk on nimetanud oma sõjariistaks 20-millimeetrist õhutõrjekahurit, millega anti tuld kuni 2000 meetri kõrgusel lendavate lennukite pihta. Tavaliselt olid need neljatorulised ja kandsid nime Flakvierling 38. Tulistamine käis poolautomaatselt, laadur laadis neid mürsukassettidega ja sel viisil võis kahuri meeskond välja lasta 800 lasku minutis. Tegu oli suhteliselt moodsa riistaga, ega praegugi Eesti kaitseväe relvastusse kuuluv Vene päritolu ZU-23 väga palju Kaljo Kiisa poolt kasutatust erine.

Kahuril oli neljaliikmeline meeskond: K-1 oli sihtur, K-2 laadija ning K-3 ja K-4 tõid kohale laskemoona ning pidid vajadusel vahetama kahuri toru. Mehed olid välja õpetatud nii, et olid võimelised täitma ka teiste numbrite osa. Kui keegi rivist välja langes, siis ei ei toonud see kaasa segadust, väljadrillitud korra järgi toimus numbrite vahetus ja kahur sai endiselt tuld anda.

Sõduriõpetuse lõppu troonis vande andmine, kus Kaljo Kiisk pidi teiste seltsis kooris saksa keeles lubama, et on nõus oma elu ohvriks tooma “pühas võitluses bolševismi vastu”. Ja Waffen-SS-i laagri läbinu oligi valmis Suur-Saksamaa eliitsõdur, kellele tava kohaselt tätoveeriti kaenla alla veregrupi märk. See tätoveering või siis tätoveeringu ärakraapimisel saadud arm pidi Heidelaagrist läbi käinud mehi saatma kogu elu.

Tänapäeval on Saksa mundris Punaarmee vastu sõdinud mehi nii ülistatud kui ka saatanana kujutatud. Tõsiasi on see, et sel, 1944. aastal uskusid need noored mehed, et teevad õiget asja ja võitlevad kodumaa eest. Selline tunnistus lipsab läbi väga paljude mälestustest, kes Narva all ja Sinimägedes turmtules sõdisid. Kaljo Kiisk on olnud sõjaajal kogetu suhtes napisõnaline. Tagantjärelehinnanguid nende sõdimiste kohta pole ta suust palju kuulda olnud. Kuid vaevalt et ta teisiti mõtles kui teised Pätsi ajal üles kasvanud noored. Küllap tundis 1944. aastal temagi, et ajab, püss käes, õiget asja.

Neveli rindel Kaljo Kiisal kaua sõdida ei tulnud, kõik Saksa poolel teeninud eestlased koondati kodumaale. Kaljo Kiisa mälestustest nagu teistegi eesti sõjameeste omast jookseb läbi Tartu linn: “Mäletan, et kui õhtul Tartusse jõudsime, lubati meil tunnike linna peal liikuda ning tüdrukud hakkasid kõva häälega karjuma: “Issand, Eesti SS, Eesti SS!” Tüdrukute hõisked on meeles kui esimene vastuvõtt.”38

Samas on juttu ka sellest, kuidas jõuti nädal aega hiljem Peipsi äärde, kus eesti üksused olid Sturmbannführer Harald Riipalu juhtimisel juba puruks löönud üle Peipsi järve tulnud Punaarmee üksused. Siit saab juba tuletada Kaljo Kiisa väeosa: tegemist oli 20. SS-diviisi juurde kuuluva õhutõrjeüksusega SS Flak-Abteilung 20. Selle koosseisus oli kolm patareid, esimesse, kus olid 20-millimeetrised torud, Kiisk arvatavasti kuuluski.

Patareiülemaks oli Obersturmführer Enn Sirvet, kogu õhukaitseüksust kamandas aga sakslane – Hauptsturmführer Fritz Bergemann. Mees, kes leidis langemiskuupäeva järgi otsustades endale haua Ida-Virumaal.

Peipsi kallastelt läks sõjamehe tee kodukanti – Narva rindele. Läbi Jõgeva ja Jõhvi. “Me tulime ju Toilast läbi ja nii kui keerasime Toila teele… Oi issake, kostis kusagilt metsa alt röögatus: “Kaljo, Kaljo!” Eks Toila inimesed tundsid mu ära. Sõitsime veoautol, millel oli tagaosa lahtine. Taga oli kahur ja mina koos teiste meestega. Istusime, lehvitasin omadele ja nutt kiskus kurku.”39

Kaljo Kiisa sõjakäigust kirjutada on raske. Mees ise ütleb: “See on minu elus selline lõik, millega ei tahaks, nagu rahvakeeles öeldakse, kekutada. Ma ei taha ületähtsustada seda… Sest see aeg on seotud tohutute õnnetustega.” 40

Teisalt seletab Kaljo Kiisa sõjamälestuste nappust ta eluloo omapära. Tihti tõusevad sõja- ja sõjaväemälestused esmaoluliseks neile, kel ülejäänud elu argiselt hall ja tavaline. Sõjamälestusi heietataksegi pitsi taga, kuna muud elus justkui polegi olnud. Kaljo Kiisa jaoks polnud see aeg sugugi kõige tähtsam, järgnev elu pakkus nii draamat kui komöödiat. Pealegi tuli tal sõjatules oldud aeg maha vaikida ja nii kippuski see üha kaugematesse mälusoppidesse peitu jääma.

Kiisk jäi kõrvale vanade sõjameeste seltsielust, mis algas 1990-ndatel. 20. diviisi õhutõrjemeestest tuntuim tegelane Kaljo West teadis rääkida Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühenduse kaudu tehtud päringus, et mäletab Kaljo Kiiska küll Heidelaagri perioodist, kuid mitte lahingute päevist. West oli ühe 20-millimeetrise kahuri komandör, ent kahureid oli mitu. Ja küllap olid nende positsioonid sealsamas 20. diviisi kõrval. Nii et Sinimäe lahingute ajal tuli Kaljo Kiisal olla positsioonil oma algkoolimaja õue peal.

Vaevalt kuuluvad luiskelugude hulka jutud sellest, et kui rindejoon edasi-tagasi sõitis, pidid ka õhutõrjemehed oma torud horisontaalasendisse pöörama ja pealetungijate pihta tuld andma. Ja et õhutõrjepositsioonegi külastas sagedasti vikatimees. Kaljo Kiisk: “Seda rahet nii õhust kui ka torudest saime kaela küll ja küll. Peamiselt muidugi õhust, sest tulid ikka hirmsad lained, 30, 40, 50 lennukit… Teinekord ei jõudnud neid lugedagi. … Huvitav, et surm läks isegi kuidagi teisejärguliseks ning esiplaanile tõusis enesehoidmise instinkt. Mitte et oleksin roninud põõsa alla värisema. Pigem vastupidi. … Mingit hirmupaanikat ma ei kogenud. Aga kole oli küll, suu oli liiva täis, seda ei saanud ju kinni panna, muidu oleks kõrvatrummid läinud.”

Paljud sõja läbi teinud mehed on leidnud põhjust praalida oma sõjaaja võitudega. Kaljo Kiisk nende meeste hulka ei kuulu, kuigi mõõdukas edevus polnud talle võõras. Nii näiteks mäletab Kaljo Komissarov, et viinapitsi taga jutustas Kiisk uhkelt oma noorpõlve spordisaavutustest. Küsimusele oma sõjamehe tulemuslikkuse – lennukite allatulistamise kohta vastab ta: “Mõned ikka saime.”41

Samas ütleb ta Jüri Sillarti filmis “Sest ma nagu linnukene…” Sinimägede positsioone ründavate lennukiparvede kohta, et neile kahjuks pihta ei saanud. Põiklevatest vastuolulistest vastustest paistab, et sõjamehetöö meenutamine viib Kaljo Kiisa segadusse. Tema sõjaskäimine jäi saladuseks nõukogude ajal ja palju saladusi jäi püsima ka pärast seda, kui neist päevist võis juba vabalt rääkida. Üks neist saladustest on Kaljo Kiisa õhutõrjekahuri tulistamise skoor.

Vaenlase nottimisest tähtsam võis noore mehe jaoks olla sõjast kaasa toodud mälestuspilt, kus kodukohad ja keskkoolipõlve linn küntakse otseses mõttes raua ja tulega üles. Noor sõjamees lahkus oma lapsepõlvemaalt, jättes selja taha apokalüpsise üle elanud maastiku, nagu Ida-Virumaa kant sõjajärgsetelt fotodelt paistab. Kindlasti jäi Sinimägede põrgust läbi käinud inimestesse jälg kokkupuutest surmaga, mida kogeti tohutus turmtules, rünnakutes ja vasturünnakutes. Nähtud ebainimlikkust tuli kanda endaga kaasas terve elu. Sinimägede lahingute kogemus räägib kaasa hilisematel aastatel, kui pidi langetama otsuseid nii- või naapidi.

Kui septembris 1944 taandumiseks läks, oli õhutõrjepoiste elu vähe teine kui muude Eesti diviisi sõdurite oma. Iga suurtüki peale oli maastikuauto, mis pidi sõdurid ja sõjapidamiseks väärtuslikud torud minema vedama. Kaljo Kiisk pääses seega veristest vennatapulahingutest Avinurmes ja Porkunis, luusimisest mööda metsa. Auto vedas sõdurpoisid Pärnu alla. Kaljo Kiisk: “Ja siis juhtus erakorraline lugu. Erakorraline minu ja meie üksuse meeste jaoks. Meile anti võimalus kadumiseks. Öeldi, et kes tahavad jääda nõndanimetatud Pitka poiste juurde, palun jäägu. Aga kes ei taha, võib minna. Sakslased võtsid meilt kahurid ja andsid valida.”42

Olgu siin öeldud, et mehele, kes lubas valida, kas jääda Eestisse või mitte, tähendanuks see asja ilmsikstulekul sõjakohut ja tõenäoliselt ka kuuli seina ääres. Või oli tegu ikkagi poiste minemakargamisega? Igal juhul ühel hetkel marssisid neli taanduvate sakslaste seast lahku löönud noort meest, Kaljo Kiisk nende hulgas, Pärnust loode suunas. Kas loodeti üle mere minema pääseda? Või otsiti tõepoolest legendaarse Vabadussõja kangelase admiral Johan Pitkaga ühinenud relvavendi, et viimast vastupanu osutada? Küllap oli ka 1944. aasta sõjasügise saginas raske ütelda, mida sa teha võisid, teha tahtsid ja mis tegelikult välja tuli. Ammugi siis kuuskümmend aastat hiljem.

Isa ja emaga nende kodus Kohtla-Nõmmel.

Kaljo Kiisk: “Taandudes jõudsime lõpuks Pärnu lähedale, kuni Karuse küla lähedal heinamaal kuulsime naiste kisa, et lapsed, lapsed, kuhu te lähete, venelased on külas. Joosti meie juurde, viidi küüni, anti uued riided ja nii jäime külla sulasteks. Kuni kord Lihulast tuli kutse ilmuda sõjakomissariaati. Seal olid ees Vene mundris eesti mehed. Mul oli juhuslikult kaasas paber, et olen selle ja selle kooli õpilane. Rääkisin, et Sillamäel olid jubedad lahingud ja et koos vanematega evakueerisime, isa ja ema läksid Tamsalusse ja mina tulin siia sulaseks, nüüd aga tahaks minna edasi õppima. Üks mees vaatas mulle sellise pilguga otsa, et, poiss, räägi, räägi. Võttis siis tõendi ja ütles: tead, kõige õigem ongi, kui kooli tagasi lähed. Aga see pilk, kui ta tõendi tagasi andis, kõneles üheselt: ma tean täpselt, kus sa vahepeal olid.”43

Edasisest jutustab Kaljo Kiisk nii: “Mina sõitsin esmalt Tallinnasse, läksin onu juurde. Onult kuulsin, et ema-isa taandusid vahepeal sõja eest Tamsalusse. Tamsalus elas üks sugulasest vanatädi. Sõitsin siis minagi Tamsalusse. Jõudsin kohale ja kuulsin, et isa-ema sõitsid just eelmisel nädalal Sillamäele tagasi. Sõitsin rongi platvormil Sillamäele. No see oli mu vanematele niisugune üllatus, et jumal küll, oma poeg on elus ja tuleb äkki uksest sisse. Kuid lisaks kohtumise rõõmule kerkis kohe ka mure, et mis edasi, mida tegema hakkan? Ema sai kuidagi ühenduse Tallinna kommertsgümnaasiumi direktori Kesleriga, kes ütles, et saada Kaljo minu juurde kooli.”44

Tegelikult ei saanud Kiisk onu Rudolfiga kohtuda, sest too oli sõjatandril, kus langes. Küll aga leidis ta Tallinnas õppimise ajaks peavarju onu peres.

Nii sattuski Kaljo Kiisk uuesti Tallinnasse kooli. Ainult et tegu ei olnud mitte kommertsgümnaasiumi, vaid Tallinna II majandustehnikumiga. Kaljo Kiisa isiklikus arhiivis leiduv paber kinnitab, et sealses kolmandas klassis õppis Kiisk alates 1944/45. õppeaasta teisest veerandist. Kooli ilmus ta paljaks aetud peaga, sest ainult koos juustega sai tõhusalt lahti täidest, kes käivad loomuliku osana sõjamehe kaevikuelu juurde. Vaevalt et ainult selle palja pealae pärast tärkas Tallinna võimudel gümnasisti vastu terane huvi. Stalinlik kord tahtis iga hinna eest terad sõkaldest välja sõeluda. Kaljo Kiisk: “Et kus te, 1925. aasta poiss, olite. Ütlesin, et isa juures Sillamäel põlevkivitööstuses, kus valmistati lennukibensiini, et see töö vabastas mopist. Ah jaa, õige, vastati. Tegelikult ei vabastanud mopist ükski tehas. Aga seks korraks sain minema. Ent see asi hakkas kummitama ja nii ma põgenesin kommertsgümnaasiumist Rakverre, gümnaasiumi üheteistkümnendasse klassi.”45

Nüüd sattus Kaljo Kiisk käima oma keskkooli lõpuklassi Eesti ühes ilusaimas koolimajas, mille oli projekteerinud Alar Kotli. Kooli sisu vastas vormile, tegu oli väärt kooliga Virumaal. Ent lisaks õpetusele leidis Kaljo Kiisk sellest koolist oma ellu muudki olulist. Talle hakkab meeldima üks oma klassi tüdruk, kellest saab tulevikus kaaslane eluteel. Sõbrad-tuttavad kutsusid teda Siisiks ja see nimi oli ristinimest meelepärasem ka selle kandjale.

Meenutusi noorusradadelt. Siin oli kunagi Uue-Sõtke algkool, siinsamas lähedal asus sõja ajal ka Kaljo Kiisa flakipatarei.

Kaljo Kiisk jäi korterisse kaugete sugulaste juurde, kes elasid Heina tänavas. Sinaida Ivanov ehk Siisi elas Õli tänavas, nii et saatuse tahtel olid neist saanud peaaegu et üleaedsed. Kooli viis otsetee üle suure tühermaa, kus karjatati tol ajal loomi. Ja küllap kujunes siin nii nagu Arno ja Teelega “Kevades”, kus üheskoos mindi kodunt kooli ja samamoodi koolist tagasi koju. Kahel noorel inimesel juttu jätkus. Õpiti teineteist tundma. Kaljo Kiisk: “Tema istus akna all, tüdrukute reas. Mina olin ukse poolt, seina vastast teine. Ka Kamtšatka poiss, tema oli ka Kamtšatka tüdruk, tagumistes ridades. Sümpaatne, väga tore, laia silmaringiga, mängis väga hästi klaverit, kooli võimlemisringis oli. Ja ilus tüdruk. Midagi ei ole teha. Tegin õige otsuse.”46

Siisi Pihkvamaalt pärit isa pidas Rakvere kesklinnas valmisriiete ja kangakauplust. Sõja algupoolel põles aga pood maha ja ka poeperemees ise suri veidi hiljem. Perekonnas oli kolm last: vanim, Georg, jäi sõjas kaduma, noorim, Aleksander, suri tiisikusse. Suur idüllilise õunapuuaiaga maja raudteejaama lähedal kuulus natsionaliseerimisele. Majas elasid vaheldumisi vene ja saksa sõdurid, perekonnale jäi seal üksainus tuba. Küüditamised läksid Siisist ja tema perest mööda. See tegi võimalikuks koolitee lõpuni käia.

Ka Kaljo Kiisk ise pole Rakveres loru poiss. Temagi on esirinnas spordis. Aga ta ellu tulevad ka kaunid kunstid. Kaljo Kiisk: “Tore oli Rakvere teatri näitleja ja lavastaja August Lääne poolt 1946. aasta kevadel lavastatud Lydia Koidula näitemängus “Säärane mulk, ehk sada vakka tangusoola” mängida Erastu Ennu. Peaaegu kõik esinejad olid meie klassist. Mängisime kooli suures saalis ja päris mitu korda. Hea etendus oli!”47

Rakvere teatri lavastaja ja näitleja August Lääne oli Kiisa jaoks omakandimees, kes suurema osa oma teatriteest oli käinud Narva teatris.

Ka Rakvere-aastate jooksul ei kadunud kuhugi jõustruktuuride valvas silm. Siisi Kiisk: “Meie koolis käimise ajal lasid meie koolipoisid õhku kooli lähedal asuva nõukogude monumendi. Me kõik tundsime neid poisse, käisime nendega läbi.” Tegu on sündmusega, millesarnaseid juhtus pärast sõda mujalgi, nii Viljandis kui Tallinnas, kus rahvuslikus õhkkonnas üleskasvanud noorsugu ei leppinud võõrvõimu ja tema monumentidega. Rakveres punavõimu postamendi õhku lasknud koolipoisid said karmilt karistada.

Tähelepanu alla sattus ka Kaljo Kiisk. Siisi Kiisk: “Me tegime endale kooli lõpumärgid, kus märgi sees olid sinimustvalged lipuvärvid. Sellest tõusis suur skandaal, mille tõttu tehti ametist lahti meie armastatud klassijuhataja. Kaljo käis ka teiste hulgas ülekuulamisel.”

Rakvere I Keskkooli abituuriumi lõpupilt. Kaljo ja Siisi seisavad kõrvuti tagumises reas vasakult neljanda ja viiendana.

24. mail saab Kaljo Kiisk Rakvere keskkoolist küpsustunnistuse. Vene ja võõrkeel on “rahuldavad”, ülejäänud “neljad-viied”.

Veel tuleb Kaljo Kiisa küpsemisest rääkides ära märkida leeris käimine. See toimub hiljem, Tallinnas, kõrghariduse omandamise kõrvalt. Tallinna Toompea Kaarli kiriku poolt välja antud leeritunnistus kannab daatumit 22. juuni 1947. Pärast sõda, aina tugevamini võimude survestatud aastatel polnud leeris käimine sugugi “popp ja noortepärane” nähtus. Hoopis vanameelne ja võimuvastane. Kas see räägib Kaljo Kiisa suurest usklikkusest? Pigem kehtivate normide austamisest. Siisi Kiisk: “Kaljo armastas väga oma vanemaid. Ta teadis, et leeris käimine on nende jaoks väga tähtis. Ta käis leeris selleks, et neid rõõmustada. Ta oli hea ja kuulekas poeg.”

Kaljo Kiisk sai koolitatud-leeritatud. Tee iseseisvasse täiskasvanuellu oli avatud.