Читать книгу Kaljo Kiisk - Andres Laasik - Страница 4

Isa eeskuju on paljudele noortele meestele tähtis. Karl Kiisk töötas pika elu mehaanikatöökodades, kus tegeldi põlevkivitööstusega seotud masinatega. Kaljo Kiisk: “No kuhu ikka pärast keskkooli minna. Terve Virumaa oli ju maa all. Enamik mehi töötas kaevandustes. Muidugi, mäeinseneriks. Tegin, klõps, eksamid ära ja sain sisse.”48

Nii oligi Kaljo Kiisk alates 1. septembrist 1946 Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilane. Täpsemalt määratletuna õppis ta keemia- ja mäeteaduskonna mäeosakonnas. Põhimõtteliselt on selline eriala olemas ka praeguses Tallinna Tehnikaülikoolis, ainult teistsuguse nimetusega – geotehnoloogia, mis kuulub keemiateaduskonna alla. Ent kaevandamisega seotud praktiliste aineteni Kaljo Kiisk ei jõudnud, sest insenerikoolituse algusotsas õpitakse peaasjalikult teoreetilisi aineid: matemaatikat, füüsikat, keemiat, joonestamist. Ja semestreid jõudis Kiisk TPI-s läbida umbes poolteist.

Instituudi väljastatud matriklist selgub, et Kiisk sooritas tarvilikud eksamid-arvestused erinevatele hinnetele. Füüsika ja keemia said esimesel semestril tehtud “rahuldavale”, see-eest hinnati teise semestri marksismi-leninismi teadmisi “väga heaks”. Mäeinseneriks õppimist ei olnud siiski kauaks. Kaljo Kiisk: “Ma olin teisel kursusel, tegin tehnilist joonestamist ja järsku vaatasin lehest, et Tallinna Teatriinstituuti võetakse noormehi. Lükkasin joonestuslaua kõrvale, lugesin seda. On vaja luuletust, katkendit ja etüüdi. Mina ei teadnud, mis see etüüd on. Otsisin luuletuse, võtsin pisikese lõigukese Tammsaarest ja läksin eksamile. Mulle öeldi, nüüd tehke etüüd. Mina küsisin, mismoodi see käib? Kujutage ette, et olete jaamas, kõik. Jaamas, hea küll. Tooli oli. Tulin kohale, panin tsemodanid maha, istusin maha, tegin suitsu. Kurat, kes see tahab minult neid ära varastada. Tegin niisuguse tüki ära. Põldroos oli seal, Rebane, Felix Moor. Isegi nemad ümisesid naerda. Kui ma lõpetasin ära, Põldroos ütles: “Olete vastu võetud.””49

Teatrikooli katsetel käimine toimus suure saladuskatte all. Siisi Kiisk: “Miks ta olekski pidanud sellest jutustama. Kui ta oleks läbi kukkunud, mis ta siis oleks teinud… Pealegi ei tahtnud ta oma vanemaid kurvastada. Ega see näitleja kutse ei olnud tol ajal väga lugupeetud…”

Rakvere klassiõde Siisi Ivanov tuleb samuti Tallinnasse, õppima toitlustustehnikumi, temast pidi saama dieediõde. Õppimise ajal tuleb elada kitsastes oludes üüripinnal. Umbes samasse aega, kui toimusid teatrikooli katsed, aastasse 1947 jääb Kaljo Kiisa abiellumine. Sellega saab alguse pikk teekond, mis kestis enam kui kuuskümmend aastat.

Värske abielumees käib 1947. aasta sügisest peale mõnda aega korraga kahes koolis. Sügissemestri lõpus aga jätab ta Polütehnilise Instituudiga hüvasti. Kaljo Kiisk: “Läksin kõrgema matemaatika vektoriaaleksamile, võtsin pileti. Professor Humal küsib: “Mis number pilet teil on?” – “Kakskümmend seitse.” – “Andke mulle!” Võttis pileti, pani enda kõrvale: “No nii, Kaljo Kiisk, kaua me õpime siis kahes instituudis?” Sain nagu nuiaga vastu pead: ta oli Priit Põldroosi käest kuulnud, et nad said päris huvitava poisi Kaarli Aluoja suguvõsast. “Mis me teeme?” Mina: “Ma lähen sinna.” – “Väga hea, andke matrikkel!” Kirjutas sisse “hea” ja mina marssisin uksest välja.”50

Kaugelt sugulase, Draamateatri näitleja Aluojaga puutus Kiisk kokku hiljem Teatriinstituudis, kus ta töötas õppejõuna.

Eesti Riiklik Teatriinstituut oli pärast sõda loodud institutsioon, mis oma õpetuses jätkas sealt, kus Eesti senine teatrikoolitus oli pooleli jäänud. Teadupärast algas riiklik teatriharidus 1938. aastal asutatud Tallinna Konservatooriumi riiklikust lavakunstikoolist, kus alustasid oma teatriteed Voldemar Panso, Ilmar Tammur, Ellen Liiger, Heli Viisimaa, Kaarel Toom ja mitmed teised. Lavakunstikooli juhataja Leo Kalmet jätkas saksa okupatsiooni ajal näitlejate koolitamist Tallinna teatrikoolis. Seal õppinud kursus lõpetaski vastasutatud Eesti Riiklikus Teatriinstituudis, mille sisuliseks hingeks ja direktoriks sai Priit Põldroos. Põldroos oli Jaroslavlis käinud kultuuritegelasena võimudele sobivam kui Kalmet, kellele peagi inkrimineeriti poliitiline süütegu, mis mehe GULAG-i viis. Ent Teatriinstituudi asutamise ajal oli just Kalmet see põhijõud, keda tudengid oma õpetajana mäletavad. Kui Põldroos oligi isiksusena säravam, oli Kalmetis koolipapalikku töökust, metoodilisust ja isiklikku hoolitsust, mis aitas tudengitel jõuda erialases õppetöös parima tulemuseni. Ega saanud ju Kalmet pärast vangilaagrist naasmist, kui ta juba Panso asutatud lavakunstikateedris õpetas, endale ilmaasjata hüüdnimeks “Papa Kalmet”.

Kaljo ja Siisi Rakveres Pagusool aastal 1946.

Kaljo Kiisk (seisab paremalt viiendana) Eesti Riikliku Teatriinstituudi tudengite ja õppejõududega peomeeleolus.

Veel olid näitlejameisterlikkuse õppejõududeks Johannes Kaljola, Kaarli Aluoja, Alfred Rebane ja Ants Lauter. Lavakõnet õpetas parim mees, kes Eestis selleks olemas – Felix Moor, lisaks mõni noorem abimees. Lavalise liikumise tunde andis Helmi Tohvelmann. Õppekavva kuulusid veel teatri-, kunsti- ja kirjandusloo loengud, vehklemine ja loomulikult kohustuslikud punased poliitilised õppeained. Õppeainete järgi ei erinenud töö Eesti Riiklikus Teatriinstituudis palju sõjaeelsest riiklikust teatriõppest ega ka hilisemast Panso lavakunstikateedrist. Ka Moskva teatrikõrgkoolis GITIS-es (see levinud sõna tuleb kooli ametliku venekeelse nimetuse lühendist – Gossudarstvennõi institut teatralnogo iskusstva), kuhu Kiisk hiljem sattus, polnud õppekavad palju teistsugused. Ent ometi annab isiksuste, ajastu ja asupaiga keemia teatriõpetuse praktikaks saades igal korral erinevaid tulemusi.

Arvo Kruusement ja Kaljo Kiisk, koolivennad nii Eesti Riiklikus Teatriinstituudis kui GITIS-es.

Kaljo Kiisk sattus õppima näitlejate teisele kursusele, suurem osa tema kursusekaaslasi oli juba aasta õppinud Estonia või Draamateatri õppestuudios.

Kursus lõpetab 1949. aastal ja sealt läheb teatritesse rida näitlejaid, nagu Jüri Järvet, Johannes Rebane, Ellen Alaküla, Heikki Haravee, Ellen Kaarma ja teised. Kaljo Kiisk õpib Teatriinstituudis kuni 1948. aasta lõpuni, ehk siis lõpetamiseelse ajani, mil käib juba diplomietenduste ettevalmistamine. Siis kerkib ta ette võimalus minna üle GITIS-e eesti stuudiosse. Lisaks Kiisale siirduvad selleltsamalt kursuselt GITIS-esse veel Jaanus Orgulas, Arvo Kruusement, Grigori Kromanov ja Asta Lott. Lembit Anton tuleb GITIS-esse juba pärast instituudi lõpetamist.

Järgmise, 1949. aastal algava semestri õpib Kiisk näitekunsti juba Moskvas, minnes oma õpingutega aasta võrra tagasi – Eesti Riikliku Teatriinstituudi kolmanda kursuse tudengist saab GITIS-e teise kursuse tudeng.

Moskva GITIS, tantsunumber koos Ben Druiga.

Asjal olid oma poolt- ja vastuargumendid. Kaljo Kiisk: “1949. aastal tuli Jaanus Orgulas minu juurde ja ütles, et kuule, Moskvas avatakse Eesti teatristuudio, tule ka. Samas oli uuesti minu vastu hakatud huvi tundma. Moskva kohviku peal oli täitevkomitee, sinna kutsuti välja, et kuulge, teil nende aastatega on ikka midagi imelikku. Aga et ma pole eales kellegagi tüli norinud, nii polnud ka kedagi, kes oleks nüüd võinud mu peale koputada. Nii otsustasingi minna.”51

Kui õigustatud oli Kaljo Kiisa kartus, et nõukogude võimu pikk karistav käsi jõuab temani? Arvo Kruusement: “Kas ta mitte ei liialdanud. Lembit Anton tuli GITIS-esse ära, sest ei tahtnud Lõuna-Eesti teatris olla. Mitte sellepärast, et oli Raudristi kavaler. Vähemalt nii ma seda mäletan. Tõsi on aga see, et me ükskord seda võimu survet instituudis arutasime. Laial tänaval oli loeng. Tõmbasime trepil Belamori ja arutasime, kaua see jama peaks kestma. Võrdlesime 1812. aasta Napoleoni sõja ja dekabristide mässuga Venemaal. Siis võttis 13 aastat pärast sõda, kuni midagi muutus. Arutasime, et nüüd peaks kiiremini minema, informatsioon liigub nüüd ju kiiremini. Aga Saksa sõjaväe asjadest me temaga tol ajal ei rääkinud. Igaüks hoidis neid asju enda teada, nii oli tollal parem.”

Esinemas koos Arvo Kruusemendiga.

Just selsamal talvel, kui Moskvasse sõit päevakorda kerkis, käis käbe küüditamisnimekirjade koostamine. Nõukogude võim käitus karistamisel ettearvamatult ja ohutunne polnud iial liiast. Jaanus Orgulas: “Ega me Tallinnast sinna Moskvasse just otse ei põgenenud, aga nende aastakäikude poistel oli peaaegu kõigil väike hirm nahas.”52

Nii et repressioonide kartus tuli argumendina igal juhul arvesse, isegi kui see Moskvasse sõitmisel polnud otsustava tähtsusega.

Suurlinna õppima minek veetles, hoolimata sellest et ka Tallinna teatriõpetusel polnud midagi häda. Moskvasse-sõit oli suur pööre. Kaljo Kiisa jaoks seda enam, sest äsja oli sündinud tütar Riina. Nii seda Moskva-teemat kursusel arutati. Arvo Kruusement: “Me omavahel rääkisime ärevusega, et Moskva on suur linn, seal on metroo, palju rahvast… Siis aga leidsime, et kui Jaanus (Orgulas) saab hakkama, saame meie ka.” Teatriinstituudist tuttav mees Jaanus Orgulas oli Kruusemendi ja Kiisa Moskvasse-sõidu ajaks seal juba aasta otsa õppinud ja see andis teatud enesekindluse.

Moskva ahvatles paljusid. Ellen Alaküla on meenutanud, et ka tema ja mitu teistki tudengit tahtsid GITIS-esse sõita. Ent Põldroos laitnud selle mõtte maha põhjendusega, et siis tuleb oma Teatriinstituut kinni panna. Kiisa puhul oli ta suhtumine aga teistsugune. Kaljo Kiisk: “Siit-sealt kuuldus ka arvamusi, et mis näitlejad sealt ikka tulevad, kui õpetamine käib vene keeles. Tulevad poluvernikud, kes eesti keeltki õigesti kõneleda ei oska. Läksin nõu küsima meie tolleaegselt rektorilt Priit Põldroosilt. Põldroos ütles: “Kiisk, ära mõtle! Sõida! Sest see, mis näitlejaks teeb, see on sinus olemas, see käib sinuga kaasas. Seda sa ei kaota. Aga tohutult rikastavat kultuurivara, mis sind ees ootab, seda ei oska sa üldse ette kujutada. Sõida!””53

Nii juhtuski, et Kaljo Kiisk asus Moskva poole teele, ees suur tundmatus. Aga ka palju lootusi. Arvo Kruusement: “Kui me nüüd kõik koos, Rakvere poisid, Kaljo Kiisk, Ervin Abel ja mina, Moskvasse sõitsime, siis mäletan, et laulsime vaguni koridoris kolmel häälel “Õrnpunased purjed”. Kõik kõvad laulumehed. Olime täis vaimustust ja entusiasmi.” Kuidas GITIS-e eesti stuudio tekkis? Jaanus Orgulas: “Kaarel Ird oli Kunstide Valitsuse juhataja ja ta olevat tahtnud saada ka Teatriinstituudi pedagoogiks, aga Kalmet ja Põldroos olid selle vastu. See on nüüd kuulujutt! Nii et Ird nagu oleks stuudio loonud viha pärast. Et talle tehti Moskvast see ettepanek või tegi ta ise ettepaneku…”54

Sellel, mida GITIS-e eesti stuudio kursusevanemana rohkesti igasugu asjaajamisega kokku puutunud Orgulas kuulujutuks peab, on vähemalt osalt tõepõhi all. Tõsi on see, et Irdi-aegses Kunstide Valitsuses aeti kõvasti asju GITIS-e stuudio asutamiseks. Ja tõele vastab seegi, et Ird suhtus Teatriinstituuti (nagu hilisemasse Panso lavakunstikateedrissegi) üleolekuga, nimetades seda Kalmeti kirbutsirkuseks. Orgulas on korduvalt kinnitanud ka Irdi huvi stuudio käekäigu vastu, ent see jäi lühiajaliseks nagu ka Irdi viibimine Kunstide Valitsuses. Tuli välja, et Ird oli kolmekümnendate teises pooles saatnud võistlustöö Vabadussõja-aineliste näitemängude konkursile, mis oli tollal piisav minevikupatt, et kohalt lahti saada.

Irdi mainib GITIS-e kasuks otsustamisel ka Kaljo Kiisk: “Kui GITIS-e eesti stuudiot hakati komplekteerima, oli Kaarel Ird see, kes mul nööbist kinni võttis ja ütles, tead, Kaljo, nüüd hakkame minema. Kõhklesin kõvasti. Igavesti tänulik olen oma abikaasale, kes kohe nõus oli, kuigi meie tütar Riina oli alles kaheaastane. Ilmselt tajus ta, kui suur mul see minnatahtmine tegelikult oli.”55

Pole kahtlustki, et esialgselt oli teatriõpetuse Moskvasse koondamine mõeldud kui unifitseeriv projekt, mis muudaks teistsuguse suhtumisega ääremaa nõukogulikuks. 1947. aastal lõppes senine sovetiseerimise pehme periood, algas suur jaht, kus ulukite rollis olid kodanlikud natsionalistid, keda paljudest kohtadest ka avastati. Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi ülesehitamise tuhinas esines muuhulgas kuskil võimukoridorides ka lootust, et Moskvas õpetatakse valmis uut tüüpi eesti nõukogude näitlejad, kes teevad seda õiget teatrikunsti.

Õppetööna valmivas Aleksei Arbuzovi “Tanja” proovis koos Tamara Erglisega.

Kas see kõik nii ka välja tuli, on iseasi. Nimelt eksisteeris Homo soveticus tegelikkuses vaid inimeste peades ja teatrikunsti õpetasid inimesed, kes olid eelkõige oma eriala parimad asjatundjad. Siin tuleb mängu GITIS-e stuudio kursusejuhendaja Ilja Sudakov, mees, kelle nime nimetamisel tõuseb eesti gitislaste häälde heldimus. Tegu on suure teatrimehega, kes alustas oma loometeed 1916. aastal Moskva Kunstiteatri stuudios ja töötas hiljem samas teatris näitleja ja lavastajana. Suure maailmateatri pinnale viib ta vähemalt üks lavastus – 1926. aastal lavale jõudnud Bulgakovi “Turbinite päevad”, mis on vene kultuuriloos märgiline lavastus. Stalin käis seda 15 korda vaatamas.

Kuigi “Turbinite päevad” lavastas Sudakov, oli lavastusel lisaks veel kunstiline juht Stanislavski, kes kuulu järgi sai lavastuse tarbeks juhiseid Stalinilt endalt. Mõned aastad pärast “Turbinite päevade” lavastamist kirjutab Stanislavski oma kaastöötajale Vassili Sahnovskile, et “ta (Sudakov) ei saa olla eetika ja traditsiooni mõttes arvatud Moskva Kunstiteatri õpilaste hulka. Ma pean teda kui edasitõukajat ja lavastajat (administraator, aga mitte kunstnik) väga tugevaks ja väärtuslikuks. Kuid kui kunstilist lavastajat ja Moskva Kunstiteatri vaimu järgijat – väga nõrgaks. Tema lavastajakuulsus on väga ülehinnatud.”

“Turbinite päevade” lavastamise epopöast kirjutas Bulgakov teadupärast satiirilise romaani, ja kui otsida sellest Sudakovi kui prototüübi jälgi, leiab palju naeruväärset. Ent need kriitikanooled ei tähenda sugugi Sudakovi küündimatust teatri alal, pigem vastupidi. Stanislavski ja Bulgakovi poolt mahategemiseni on raske küündida, see tase asub paljude jaoks kättesaamatutes kõrgustes.

Ja kuigi inimesena heitlik ja vahel isegi pirtsakas Stanislavski oli Sudakovi suhtes kriitiline, on just Sudakovi näol tegemist Stanislavski õpilaste esimese ringi esindajaga, kes ammutas oma teadmised suure vene teatrimehe vahetust lähedusest, Moskva Kunstiteatri praktikast. Palju on vaieldud selle üle, mida kujutab endast “Stanislavski süsteem” ja kas ta üldse olemas on. Ameerikasse ekspordituna tootis see süsteem võimsa Hollywoodi näitlejateplejaadi alates Marlon Brandost, ja kui otsida selle süsteemi andunud ja ka tulemusrikkaid järgijaid reaalses kunstis, siis üks selliseid on kindlasti Ilja Sudakov, kes valdas näitlejakunsti psühholoogiatõdede arsenali parimal moel.

Sudakov ei suhtunud oma pedagoogitöösse formaalselt. Ta sõitis korduvalt Tallinnasse, et valida endale uusi õpilasi. Koolitööd ei jätnud ta kunagi ainult oma assistentide kanda, vaid käis perioodiliselt töö käiku jälgimas ja juhendamas. Tähelepanelikkusest räägib seegi, et kui kursusele pürgija ei suutnud end alguses vene keele oskamatuse tõttu väljendada, oli Sudakov kohe nõus üle minema saksa keelele, mida tollal üldiselt osati.

Olgu ette rutates öeldud, et tudengite läbikäimine ei piirdunud sugugi kooliseinte ja ettenähtud ajaga. Jaanus Orgulas: “Sudakov, meie kursuse juhendaja, teadis küll, et me jõulusid peame, aga oskas asjast aru saada. Kutsusime ta veel endi poole jõulupeole – ühel pool kuuske lauldi jõululaule ja teisel pool neid nõukogude omasid. Tema kuulas, aga nagu ma ütlesin, oskas asjast aru saada. Eestlased ise olid tollal palju õelamad. Nii marukommunistid kui ka teine pool, tundsid siis mingit süüd või mine tea. Eestiga võrreldes oli Moskvas olukord kergem küll. Kui neljakümne kaheksandal aastal Tartu ülikoolis midagi säärast juhtunud oleks, siis oleks sealt kohe välja lennatud!”56

Õppetööstseen, partneriks Ervin Abel.

Suurkujuks võib pidada ka gitislaste erialaõpetajat Ossip Abdulovit, kes oli näitlejana isegi tuntum kui Sudakov. Tema poeg on tuntud vene näitleja Vsevolod Abdulov ja lähedane sugulane veelgi tuntum Aleksandr Abdulov. See Poola aadlisoost pärit härrasmees oli näitlejana käinud läbi mitmest Moskva teatrist, mänginud paljusid suuri osi filmides.

Sageli gitislaste poolt mainitud erialaõpetaja Aleksandr Anders ei saanud väga uhket saavutustenimekirja oma teatritööde kohta esitada. Ta oli pigem kui Sudakovi vari, kes ta assistendina tegeles igasugu vajalike pisiasjadega. Aga ka nii on ta pääsenud suure teatriloo pildile, seda küll paroodilises võtmes. Andersit peetakse Bulgakovi “Teatriromaani” Adalberti prototüübiks. Kuigi tema puhul räägitakse vähem isiksuse särast ja loomingulisest lennukusest, on tegu metoodilise ja püsiva loojanatuuriga. “Kõva töömees” – sellist ütlust kuuleb ta kohta mitme GITIS-es õppinud eestlase suust.

Kaljo Kiisk: “Meie õpetajad Ilja Sudakov, Ossip Abdulov, Aleksandr Anders ja Jossif Rajevski õppisid vahetult Stanislavski käest. Sudakov tegutses lavastajana Nemirovitš-Dantšenko ja Stanislavski kõrval viimaste kuulsate lavastuste “Kolm õde”, “Kirsiaed” ja “Kuum süda” valmimisel. Meie õppetöö käis stuudio põhimõttel. Tihti saime kokku Abdulovi või Sudakovi juures kodus. Seal veedetud tunnid andsid meile vahest rohkem kui instituuditunnid. Me õppisime sügavamalt arutlema kunsti- ja eluprobleeme. Need vestlused kujundasid meid kultuuriinimesteks. Selle eest olemegi GITIS-ele tänu võlgu.”57

Peagi saabub Moskvasse režiid õppima Voldemar Panso. Ta tuleb sellessesamasse akadeemilisse keskkonda, kus eesti stuudio näitlejatudengid on viibinud juba pikemat aega. Tema päevaraamatu boheemlust täis leheküljed võtavad teise pöörde. Voldemar Panso: “Veel on huvitav, et siin ei näe noorukeid kohvikus või õllepoes. Võib-olla ei ole raha, aga enam tõenäoline on – ei ole aega. Moskvas ei saa logeleda. Moskvasse ei tulda logelema. Siin õpitakse, ahmitakse kõike küllust, mida kätte serveeritakse. Ahmitakse juba sellepärastki, et muidu lüüakse minema. Päev on liig lühike ja öö kaob nii ruttu. Ja aega ei pane nagu tähele. Mul on veel koolis vahel igav, kuna ma kõiki loenguid ei taipa. Aga kui hakkan aru saama, küll muutub.

Ja huvitav, siin kaotad individualismi joone, mida meie rahval on ohtralt ja ka minul. 11 inimest toas ja üks köök – ma ei kujutanud ette sellist elu. Aga nüüd, kui oled üksi toas, on nagu kõhe ja mahajäetuse tunne. Mida suurem mölin, seda parem on õppida. Veel ma söön üksi oma voodiäärel, aga küllap varsti lähen ka ühisesse lauda.”58

Ja asi pole sugugi ainult erialaõppejõududes. Hääleseadet ja laulmist andis Galina Roždestvenskaja, kes oli tuntud vene dirigendi Gennadi Roždestvenski tädi. Mälestustest tuleb välja, et ta elas Suure Teatri ühes tiibkorpuses, järelikult pidi ta oma põhitöö poolest olema selle institutsiooniga seotud. Tema utsitamise tulemusena polnud paljude gitislaste jaoks raske isegi ooperiliteratuuri klassika. Roždestvenskaja juhatusel lauldi ka kooris. Esineti GITIS-e seinte vahel ja väljaspool neid. Kui Riiklik Akadeemiline Meeskoor tegi ühe oma Moskva-reisi ajal GITIS-es šefluskontserdi, polnud mingit raskust stuudio poisid hääle järgi koori rühmadesse laiali jagada, et RAM toekam oleks. Sama reisi ajal istus Gustav Ernesaks pool päeva Sudakovi tunnis. Küllap innustas seda tegema Sudakovi isiksus, maestrol polnud ju vaja huvi teeselda.

Kalju Karask: “Minul kujunes hiljem Galina Petrovnaga väga hea kontakt. Temaga olid laulutunnid, ka arvestus. Alguses mulle eriti hästi ei istunud see asi. Õpetaja ütles küll, et hääl on ilus ja kõik… Ma sokutasin Endel Simmermanni enda asemele ja paar korda läks läbi ka. Siis ta küsis, miks ma tunnis ei olnud? Vastasin, et Simmeramann oli ju minu asemel, tema tahab laulda… Pärast hakkasin ise teda taga ajama. Meil tekkis omavaheline klapp. Ta oskas sisendada austust laulmise ja muusika vastu ja see hakkas mulle meeldima.”59

Võib pidada Galina Roždestvenskaja teeneks, et GITIS-e stuudio lõpetas mees, kel tuli hiljem esineda samades osades, mida laulis Estonia teatri esitenor Hendrik Krumm. Ka Karaski enesetäiendamine Aleksander Arderi juures toimus jätkuna GITIS-e õpingutele, vahendas ju seda ta õppejõud Moskva-päevilt Felix Moor.

GITIS-e eesti stuudio tudengite õppejõududest ei saanud üle ega ümber samas koolis õppinud Voldemar Panso, kes pühendas raamatus tema ümber olnud suurkujudest eraldi peatüki kunstiajaloo ja kirjanduse lektoritele Tarabukinile ja Pollile. Voldemar Panso: “Vaimne nõmedus viis Tarabukini roopaist, ta parem näopool hakkas instinktiivselt tõmblema, suu avanes, nagu ahmiks õhku, ja siis muutus ta salvavaks või läks meeleheitesse.

Chagalli loomingu erakordsus võis neil olustikulise realismi aastail tunduda tõepoolest kummalisena Laktionovi esteetikaga harjunud silmale. Järsku lendavad juudid Vitebski taevas! Ja nii hõikaski üks protesteeriv hääl läbi pimeda auditooriumi: “Me ei mõista seda! Me ei saa aru!”

Tarabukin: “Te võite seda kunsti eitada või jaatada, see on teie õigus. Aga aru peate saama. Kui te aru ei saa, siis öeldakse, et olete loll. Ja see vaimuomadus ei anna luba teil režiilaua taha istuda.””60

Tudengite mälestuste järgi viis Tarabukin tudengeid oma koju, et näidata neile diapositiive, mida instituuti tuua polnud soovitav. Hea hariduse andmise soov kaalus üles hirmu. Olid need ju aastad, mil võimud jahtisid kunstirahva hulgas formaliste ja kosmopoliite ja mõnegi gitislaste õppejõu ette see mõru karikas ka jõudis.

Eestist pärit tudengeid GITIS-e ees. Vasakult Voldemar Panso, Jaanus Orgulas, Ervin Abel, Karin Sepre, Vello Rummo, Virve Aruoja, Leili Bluumer, Kalju Karask, Kaljo Kiisk ja Erich Jaansoo.

Kaljo Kiisk: “Kujutavat kunsti andis inimene, kes tundis eesti kunsti paremini kui meie. Ta teadis, et teil kunstihoones avatakse uus näitus, meie ei olnud kuulnud ega näinud midagi. Piinlik hakkas.”61

Lisaks koolitööle oli veel Moskva linn oma näitusesaalide, teatrite ja kontsertidega. Stuudiolased mainivad oma mälestustes Paul Robesoni ja David Oistrahhi kontserte. Kohalike ja gastroleerivate kuulsuste kontsertidele ja etendustele pääsemiseks kasutati igasuguseid nippe. GITIS-e stuudios õppinute meenutustes tõusevad esile teater, muusika ja kujutav kunst, mis noortele inimestele Moskvas tohutuid elamusi pakkusid. Tõsiasi on ka see, et Moskva kinode repertuaar oli avaram Tallinna omast. Toimus igasugu poolkinniseid linastusi, kuhu kunste õppivad tudengid võisid ennast hea tahtmise ja õnne korral sisse smugeldada. Ent paistab, et film jäi siiski tagaplaanile, kuigi just filmist kujuneb Kaljo Kiisa ja mõne teisegi gitislase jaoks hiljem muusa, keda kummardada. Kunsti poolest pakkus linn tohutuid võimalusi ja kõigi võimaluste realiseerimine käis üle jõu.

Arvo Kruusement: “GITIS-e õppejõud ja Moskva kultuurielu avardasid tohutult meie silmaringi. Me käisime läbi filmiinstituudi VGIK-i tudengitega. Meil oli õpetus kõvem. Meil olid kogemustega õppejõud, tsaariajast pärit intelligents, kes kandis mitme aastakümne pikkust õpetamise traditsiooni. Neil oli koolitus alles alanud… Aga lisaks kultuuriloolisele haritusele anti GITIS-es võimalus kasvada kunstnikeks. Need erinevad tunnid arendasid tohutult loovust. Näiteks muusikatunnis mängiti meile kolm nooti ette ja õpilane pidi nad siis pisikeseks muusikaliseks etüüdiks arendama. Meist koolitati näitlejad, aga see põhi oli nii tugev, et inimene sai hakkama ka filmis ja televisioonis, kuhu paljud meist välja jõudsid.”

Moskvas antud teatri- ja ka filmiõpetus olid rahvusvaheliselt tunnustatud ja arutada, kumb neist on vanem ja etem, pole ehk mõtet. Küll aga on põhjust viidata Arvo Kruusemendi poolt esile toodud tugevale üldhumanitaarsele põhjale, mida GITIS pakkus ja mis andis teatud universaalsuse. Gitislased ei õppinud filmispetsiifilisi distsipliine, aga paljud ained olid sarnased sellega, mida õpetati filmikoolis VGIK. Rääkimata näitlejatööga seotud teadmistest.

Viiekümnendate aastate lõpp toob Eestis ülevalpool sündinud muutuste tõttu uusi töökohti kiirelt areneva audiovisuaalse kultuuri vallas. Ja korraga pole kuskilt võtta inimesi, kellega neid töökohti täita. GITIS-e pagas annab siiski võrdlemisi hea stardivõimaluse filmi minekuks lisaks Kiisale ka Arvo Kruusemendile ja Grigori Kromanovile. Palju tegid filmi ja televisiooni vallas ära Tõnis Kask ja Virve Aruoja. Kaljo Kiisa kursus kasvas GITIS-es humanitaarselt haritud läbilöögivõimelisteks inimesteks.

Õppida oli lust. Peagi pöördus noore abielumehe Kaljo Kiisa elu paremuse poole ka isiklikus plaanis. Kaljo Kiisk: “Minu õnn oli see, et kui ma olin Moskvas 1,5–2 aastat olnud, sain abikaasa ka enda juurde Moskvasse. Meie instituut oli ju Eesti esinduse vastas. Esindaja nime ma enam ei mäleta, ta oli venelane, väga tore ja vastutulelik mees. Me tegime ju esinduse kahes suures saalis proove ja pidasime oma koosolekuid ja käisime seal isegi söömas. Seal oli odav süüa. Kunagi tuli mul esindajaga juttu, et mul on raske perest lahus olla ja ta küsis, kas tahate, et abikaasa siia tuleks? Vastasin, et ta töötab Eestis, ta on muusikaline kasvataja, ja et meil on ka väike tütar. “Me anname talle esinduses tööd.” Mul jäi suu lahti. Tegelikult ei vallanud ükski Eesti esinduse töötaja eesti keelt. Minu naine oli ainus, kes valdas eesti keelt kõnes ja kirjas. See oli suur õnn ja rõõm, et saime niimoodi pere kokku. Saime isegi Novaja Ploštšadile 10-ruutmeetrise toa. Sinna mahtusid voodi, riidekapp, Riinakese voodi, väike laud ja paar tooli. Sain oma elu järje peale. Nüüd ei olnudki mitte midagi muud kui õppida.”62

Harjutamas GITIS-es Kaverini “Kahte kaptenit” koos Asta Lotiga ja Sheridani “Keelepeksu kooli” Virve Aruojaga.

Perekonna Moskvasse saabumine oli tegelikult suur võit. Noorel pereemal koos tütre Riinaga lihtsalt polnud oma elamist. Siisi vanemate maja võttis võim ära ja jättis endistele omanikele vaid ühe toa, kus Kaljo Kiisa ämm elas kitsastes oludes koos oma tuberkuloosi põdeva pojaga. Siisi ja Riina elasid Kaljo vanemate juures Kohtla-Nõmmel, kus Riina oli ka sündinud. Lahked vanavanemad võtsid heal meelel pisikese Riina hoida, kuid oma toa ja loa puudumine oli mureks nii Kaljo Kiisa perekonnale kui paljudele teistelegi rasketel sõjajärgsetel aastatel, kui rohkesti maju oli rusudes ja üldine viletsus suur. Ja ega elu Moskvaski polnud meelakkumine, sealgi tuli pingutada. Siisi Kiisk: “Alguses oli mul Eesti esinduses töötamine raske, sest suur osa asjaajamisest käis vene keeles. Palju me ikka keskkoolis seda õppisime. Mul tuli keelega vaeva näha, aga sain hakkama.”

Entusiasm oli suur, hoolimata sellest et elu Moskvas ei pakkunud mingeid mugavusi. Ühiselamud olid pigem kasarmud, esimestel kursustel pandi ühte tuppa üle kümne tudengi. Ja kuigi lisaks riiklikule stipendiumile maksti veel eraldi raha Eestist, oli tudengitel nälg varuks. Mäletatakse kartulipraadimisi ja jahupudru keetmisi ühiselamus. Aga hing jäi sisse. Kaljo Kiisk: “Majanduslikult teab mis hõisata ei olnud, kuid peab ütlema, et ega me viletsamini ei elanud kui teised. Niisugusel tasemel elasid Moskvas ju miljonid. Meie saime stipendiumi. Kuigipalju saime ka vabariigilt. Mind aitas see, et elasin perega koos, Siisi sai ju palka. Ma mäletan isegi seda, kui Siisi küsis, kas sul raha on? Ma vastasin, et on küll – 30 kopikat. Oi, seda oli kõvasti! Leivad-saiad – kõik sai selle eest kätte. Peamine oli kõik see, mis hingele. Minul vedas, kui loodi kursuse komsomoliorganisatsioon. Kui sa olid komsomol ja õppisid viite peale, siis said kõrgendatud stipendiumi. Mina sain Stalini stipendiumi. Issake, see oli ju hirmus suur.

Mõned pisikesed seigakesed aitasid. Lõunat sõime GITIS-e sööklas, aga see söökla oli kuidagi… sooja toitu oli vähe, kuidagi tehtud salatikesed. Meid päästis konservatoorium, sealne söökla oli issand kui odav ja toit oli hea. Kui hakkasime seal käima, küsiti, et “otkuda võ?” Rääkisime, et oleme eesti stuudiost, siitsamast kõrvalt. “Horošo, prihadite!” Niisugune hea suhe oli. Eesti stuudiolased olid väga aktiivsed konservatooriumi saali külastajad, sest seal toimus palju huvitavaid kontserte. Istusime tihtipeale seal Siisiga.”63

Stalini stipendium oli oluliselt suurem tavalisest stipendiumist, varieerudes 500 ja 1000 rubla vahel, vanas vääringus muidugi. See summa oli täiesti võrreldav pisikese palgaga, mida said oma tööd alustavad teenistujad. Perega koos elaval Kaljo Kiisal on täiesti olemas stiimul pingutada, et see stipendium kätte saada.

GITIS-esse jõudis Kaljo Kiisk teisele kursusele ja pidi õppetööks peagi hakkama tegema katkendeid näitemängudest ja proosast. Näitlejat kasvatab klassika ja seda oli ka katkendite hulgas rohkesti. Mängiti stseene Shakespeare’i “Romeost ja Juliast” ja “Kaheteistkümnendast ööst”, Sheridani “Seltsidaami”. Aga ka eesti klassikat, nii mäletavad paljud Jussi ja Mari stseeni “Tõest ja õigusest”, mida mängisid ette Ervin Abel ja Asta Lott. Kuid ega eesti klassikagagi polnud asi niisama lihtne. Harry Karro: “Kui siin Eestis hakkas natsionalistide otsimine ja tagakiusamine, siis sel ajal meie tegime katkendit “Libahundist”. Mäletan, et Kiple mängis Tiinat, Areni-poiss Margust. Eestis ju keelati “Libahunt” ära, kogu Kitzberg keelati ära. “Libahunt” veel eriti, kuna vanaema räägib seal meie puhtast tõust, sinistest silmadest ja heledatest juustest. Sudakov ise töötas selle katkendiga. Ütlesime siis Sudakovile, et Eestis on see ära keelatud, et kas me tohime siin üldse seda mängida. Me saame ikkagi valitsuselt stippi. Sudakov palus teha tervest näidendist reaaluse tõlke. Tal ei olnud seda. Vello Rummo, kes oli korpuses olnud ja oskas vene keelt, korralik nagu ta oli, tegi Sudakovile reaaluse tõlke. Sudakov luges paar päeva, tuli tundi, virutas näidendi lauale ja küsis: “Missugune loll selle näidendi ära keelas? See on suurepärane näidend. Siin pole mingit rahvavaenulikkust. Stuudio eest vastutan mina. Teeme seda edasi.””

GITIS-e Eesti stuudio kohtub Eesti esinduses Moskva Kunstiteatri näitleja Klavdia Jelanskajaga. Esimeses reas istuvad (vasakult) Endla Hermann, Leili Bluumer, Tamara Erglis, Virve Aruoja, Asta Lott, Silvia Laidla, Aasa Käsi, Ellu Puudist. Teises reas istuvad Vello Rummo, Harry Karro, Arvo Kruusement, Klavdia Jelanskaja, Ben Drui, Jaanus Orgulas; tagareas seisavad Ülo Kalju Voltri (ei lõpetanud), Ervin Abel, Kaljo Kiisk, Karin Sepre, Virve Kiple, Tõnis Kask, Edvin Hanschmidt (ei lõpetanud), Grigori Kromanov, Olev Padar (ei lõpetanud), Rein Aren, Heldur Lukas (ei lõpetanud) ja Olev Kitsas.

Et Kitzberg on Eestis ära keelatud – see oli ülepingutatud käsitlus. Ent klassik sattus Stalini ajal tõepoolest avalikkuses põlu alla ja selle probleemiga nägi Kaljo Kiisk veel hiljemgi vaeva. Põlu alla pandu hülgamiseni pidi nõukogude inimene ise oma mõttetöö ja tahtega jõudma, kuid Ilja Sudakovi tundides see läbi ei läinud. Seal tehti “Libahunti” vaimustusega. Virve Kiple: “See oli teisel õppeaastal, kui me tegime juba katkendeid näidenditest. Meie Rein Areniga ja Karin Seprega valisime teise vaatuse “Libahundist”, mängisime selle tervikuna maha. Ma ei mäleta, kes seda rääkis, et kui me siis Rein Areniga seal metsas hullasime, siis Sudakov oli püsti karanud ja vaadanud üksisilmi, et mida need seal nüüd ometigi teevad. Ta läks nii kaasa iga väikese eduga. Jäi täiesti niisugune mulje, nagu ta oskaks eesti keelt. Tegelikult oli tal ees reaalune tõlge, ta teadis, mida me räägime. Tekst oli tal kodus eelnevalt läbi töötatud, ega ta ei tulnud tundi ja hakanud sõrmega järge vedama. Ta oli muidugi vaimustav. Võrratu inimene.”64

Mängiti ka katkendeid tolle aja vene autorite näidenditest. Esitati lõike Aleksandr Korneitšuki “Platon Kretšetist” ja Aleksei Arbuzovi “Tanjast”. Vähemalt omas ajas oli nende näitemängude näol tegemist hea kirjandusega. Aga õppetöö aluseks oli ka selliseid teoseid, kus stalinlik hingus oli tugev, näiteks Aleksandr Fadejevi “Noor kaardivägi”.

Kaljo Kiisk mängis kaasa mitmetes katkendites. 1949. aasta kevadel esitas ta rolli Arbuzovi “Tanjas”, järgmisel aastal tegi kaasa stseenis Korneitšuki “Platon Kretšetist”. Kolmanda kursuse lõpuks oli tal pakkuda rolle klassikast, Shakespeare’i “Kaheteistkümnendast ööst” ja Sheridani “Seltsidaamist”. Kursusekaaslased mäletavad teda särava noorena, kel ilmselged näitlejaeeldused. Endla Hermann: “Kordan veel kord: mul on väga kahju, et Kiisk näitleja ei ole. Need etüüdid olid juba väga huvitavad, mis ta koolis tegi. Või kui ta luges kõnetehnikakatkendeid… Viimasel minutil ta küll tegi need valmis, aga kui ta siis lavale tuli, kui silm esinemise ajal elama ja särama hakkas, siis oli see huvitav. Ita Ever näiteks tol korral nii välja ei paistnud.”65

Samal aastal, kui Moskvasse ilmub Panso, tuleb sinna ka legendaarne mees – Felix Moor. Õppejõuks lavakõne alal, et GITIS-est tuleksid ikka hea eesti keelega näitlejad. Jaanus Orgulas: “Felix Moor tuli õigel ajal, sest tema oleks ka kosmopoliidiks tehtud. Ta oli ju plaadi peale lugenud teksti korpuse meestele, et tulge üle! Moskvas elasid nad Rudolf Sarapiga ühes toas. Sarap ütles veel, et ta ei saa selle natsionalistiga koos elada. Meiega leidis Moor kohe kontakti. Teda võeti kui oma meest.”66

Lisaks heale eesti keelele tõi Felix Moor Moskvasse ka Tallinna lõbusat boheemlust. Voldemar Panso: “Moor jäi Mooriks, mulgiks ja onu Mooriks ka Moskvas. Õpetamise ja õppimise kõrval öötundidel intensiivselt Stanislavskit tõlkides oli Moor ometi kõige rikkam meist Moskvas. Moor on suure töömehena eluaeg saanud heldelt raha ja on eluaeg teda niisma heldelt riigile tagasi andnud. Nii ka Moskva-päevil. Vähemalt kuus korra pani Moor vanemad riided selga ja läks paariks päevaks “elulainetesse”. See oli ülipikkadest tööpäevadest väljapuhkamine, vaimne lõdvestus. Siis ilmus ta meie ühiselamusse. Mitmerahvuseline poistepere lõi kihama: Djadja Moor prišol! Onu võttis kümme poissi sleppi ja kõndis Majakovski väljakule Kiievi restorani, kus olid ammu juba Moori maitse järgi lauakatted, taldrikute ning klaaside komplektid, sest teeninduskultuuri valdkonnas oli Moor ülimalt pedant. Ta näitas heldust, aga nõudis täiust! Ettekandjad kihasid ja poisid kihistasid.

Mooril oli üks kummaline ja ainulaadne omadus, mis ei mahtunud ühtegi rahvuslikku traditsiooni (isegi mulgi omasse mitte) ega ühtegi ühiskondlikku formatsiooni. Lõpuks lugesid poisid selle lihtsalt sünniveaks: tema kutsus kas sööma või jooma (kuis tal endal parajasti tuju oli), aga mitte kunagi mõlemaid koos tegema. Kui sööma, siis söödi ukraina borši ja kiievi kotlette nõrkemiseni, Moor maksis. Aga ei tilkagi joodavat. Oli Mooril joogituju, siis võis iga poiss tellida parimaid jooke, Moor maksis, aga kopikat ei kulutanud ta söögi peale. Poisid kogusid WC-s oma taskupõhjadest metallipuru ja käisid salaja poes vorsti söömas, et vesist südant järgmiste pudelite jaoks pisut kindlustada. Pealegi tugevdas soolane vorst sisemist vastupanu, sest Moor ei õpetanud joomist, vaid joomise kultuuri ning ka selles valdkonnas oli ta ülimalt nõudlik. Niisugune imelik pühapäevalaps oli vaestele teatriüliõpilastele Felix Mihhailovitš ehk djadja Moor.”67

Kui aga rääkida Moori panusest gitislaste koolitusse, siis on seda raske ülehinnata. Kalju Komissarov: “Kaljo Kiisa diktsioon ja sõnakasutus on selline, mille kohta saab öelda: Felix Moori kool. Tema tekstilugemised on kõrgem klass. Omaette on see Virumaa kolmas välde, aga see on selline isikupärane asi.” Seda Kaljo Kiisa Virumaa kolmandat väldet kasutas sõbraliku tögamisena ära Mikk Mikiver ühes Kiisa juubeliõnnitluses, kui ta kirjutas pöördumise “Kuuule, Kaljo” Kiisa maneeri jäljendades.

Lembit Anton: “GITIS-es töötas Felix Moor kõikide diplomilavastuste juures lavakõne õppejõuna. Sudakov hindas väga kõrgelt tema tööd. Iga kord, kui Sudakov lõpetas oma tunni, andis ta lõpuks sõna Felix Moorile keelelise korrektuuri tegemiseks. Instituudi rektor Gorbunov palus teha Mooril kui teatripraktikul ja lingvistil ülevaate GITIS-e lavakõne olukorrast ja õppemetoodikast. Moor sai võimaluse kuulata kõikide professorite loenguid. Selle põhjal tegi ta õpetatud nõukogu ees ettekande, kus ta kritiseeris õppemetoodikat ja tõi esile puudusi õpetamises, aga samal ajal näitas, kuidas on võimalik olukorda parandada. Felix Moori loengut oodati ja kuulati suure tähelepanuga. Ettekanne vallandas poleemika ja Moor saavutas õppejõudude hulgas suure lugupidamise. Kui eesti stuudio 1953. aastal lõpetas, tegi Gorbunov Moorile ettepaneku jääda GITIS-esse lavakõne kateedri juhatajaks, aga Moor ei tahtnud jääda üksinda Moskvasse, ka tema tervis halvenes ja ta loobus sellest ahvatlevast ettepanekust.”68

GITIS-e eesti stuudiost voolas rahvast läbi. Ühed tulid, teised läksid. Mõni minek oli üsna kurb ja masendav. Harry Karro: “Aga see puudutas mind küll, kui kursuselt hiljem mõned inimesed ära kadusid. Ma kõigepealt nimetan nad: Ants Läti, Armand Tungal, Aino Keerberg ja Edgar Palu. Nad arreteeriti. See oli 1949. aasta 3. mail. Meil oli eelmisel õhtul lavalise võitluse tund. Tund lõppes hilja, ma läksin duši alla. Ma sain Lätiga hästi läbi ja me pidime koos ära tulema. Nii palju veel, et mina, Läti, Tungal ja Palu ei olnud meie poistega samas ühiselamus, vaid meie vastas oli Gnessini Muusikakooli ühiselamu ja meid pandi sinna vene keele õppimise eesmärgil. Millegipärast poisid mind ei oodanud ja nad kadusid ära.

Kui ma hommikul mingisuguse kobina peale silmad lahti lõin, näen, et ühiselamu toas kõnnivad ringi vormis mehed, julgeolek. Üks mees tõmbas parajasti midagi roobiga ahjust. Siis vaatan, et laua peal pakitakse minu ülikonda. Minu ülikond rippus Läti voodi kohal. Ma kargasin kohe püsti, et andke mu ülikond tagasi. “Miks ta siin ripub?” – “Kus siis?” Vastas olid aknad. “Ega ma aknast välja teda riputa!” Ülikond anti tagasi. Minu fotod Noorsooteatrist ja veel Salme Reegi pühendusega, mis ülikonna taskus, olid kõik laua peal hunnikus. “Andke need ka tagasi!” – “Ei, neid ei saa. Tulete neile järgi, meil läheb neid vaja.” Milleks neid vaja läks, ma ei tea. Järele ma neile ei läinud ja need läksid mul kõik kaduma.

Meile ei öeldud mitte midagi, milles asi on. Mina neid poisse enam ei näinud. Nägin Ants Lätit seitse aastat hiljem, siis kui ta vangist lahti sai. Kui Sudakov instituudis küsis, milles asi on, ei teadnud me midagi. Nad vist ei informeerinud isegi instituuti. Mispärast? Kuidas? Lihtsalt kadusid. Aino Keerberg oli ka seal hulgas. Ühesõnaga viidi kinni. Nüüd on teada, miks. Kas see täpselt nii oli, kes seda teab. Ma mäletan, et Sudakov hakkas nutma, kui ta sellest kuulis. Ta pidas ju meid oma lasteks.”69

Aja jooksul selgusid gitislastele nende arreteerimiste arvatavad üksikasjad. Armand Tungal oli jäänud silma selle poolest, et kuulas ühiselamus võõrkeelseid raadiojaamu. Aino Keerberg oli püüdnud Kanada saatkonnast teada saada oma Kanadasse emigreerunud vanemate kohta. Edgar Palu ja Ants Läti aga juhtunud restoranis juttu tegema välismaalastega, mis polnud nõukogude inimese jaoks sugugi mitte soovitatav tegevus. Palu ja Läti olid oma saatuse poolest Kaljo Kiisa masti mehed, mõlemad kandsid sõjas saksa halli vormi. Oht polnud kuhugi kadunud.

Kaljo Kiisk oli “Barbarite” proovis oma tavariietes, kaelas lips, mida ta kutsus “Lenini lipsuks”, sest Leninil olevat olnud samasugune punane lips.

Lea Tormis: “Õhkkond Moskvas oli väga imelik. Eestis läks just sel ajal elamine poliitilise surve tõttu raskeks. Moskvas oli see aga juba läbi. Siin otsiti inimeste eludest pattusid. Seal ei olnud ankeet enam probleem. Samal ajal mulle tundub, et mõnikord jõudsid Moskvasse kaebused Eestist… Kardeti, et võib alata sõda. Osa inimesi ootas endiselt valget laeva. Inimestel oli hea meel, et sõda läbi ja hing sees. Me uskusime siiralt paljusid asju, mida tollal räägiti.”

Õige pea tuleb lahkunud tudengi asemele Moskvasse noor mees, kel tulevikus tähtis osa Eesti teatriloos – Rein Aren. Aprillis 1950 ilmneb, et mitmekülgsel ja üliandekal Arenil on tuberkuloos. Õppejõud Anders ja Abdulov tegelevad antibiootikumi muretsemisega. Räägivad mööda instantse käies välja 20 grammi ja veel tervishoiuministeeriumist 1800 rubla, et see kallis rohi kinni maksta. See oli tollal imerohi, mida lihtinimesed üldjuhul ei näinud.

Ent Areni koolitee katkeb ja seda viisil, millel on põhjust peatuda. 1952. aasta sügisel ilmub Aren Moskvasse alles 20. septembriks. Tema hilinemine teeb võimatuks töö käsil oleva Shakespeare’i komöödiaga “Nagu teile meeldib”, kus Arenil on peaosa. Tuleb kõva arveteklaarimine.

Stuudiolased pidasid oma Moskvas viibimise päevadel kroonikavihikut, kus on protokollidena sees lugematud koosolekud, küll komsomolis, küll ilma komsomolita peetud. Sealt torkab silma kollektiivsuse vaim, milles on läbisegi põimunud teatriloomise kollegiaalsus, põhimõttekindlus ja stalinlik ühiskondlik surve. Kollektiiv sekkus jõuliselt ka valdkonnas, mida üldiselt võiks pidada eraeluliseks ja seega puutumatuks. Lea Tormis: “Me olime Virve Koppeliga tulnud GITIS-esse teatriteadust õppima ja meid kutsuti just sellele Areni väljaviskamise koosolekule, et tuttavaks saada. See oli meie jaoks esimene kogemus GITIS-e stuudioga. Koosolek oli ehmatav. Mõtlesime, et mis asi see on? Kes mida rääkis, ma ei mäleta, sest tollal ma ei tundnud veel inimesi. Oldi printsipiaalsed selle ajastu stiilis. Süüdistati ägedalt. Meie tulime GITIS-esse otse keskkoolist. Aga stuudios oli vanemaid inimesi, mõned olid sõja läbi teinud. Mõtlesin, et nad oleks pidanud olema targemad. Kes lähtus hirmust, kes kuulekusest… Tagantjärele on see kõik absurd ja totrus. Aga neid sündmusi ei tule tõlgendada tänase päeva seisukohalt. Stalin oli veel elus.”

Moskvas Gorki “Barbareid”.harjutamas.

Nii langetabki GITIS-e eesti stuudio otsuse, et kallis kursusevend Rein Aren tuleb koolist välja heita. Põhjused: õigeaegselt mitteilmumine õppetööle, vähene edukus teoreetilistes ainetes, haiguse simuleerimine ja joomine. Harry Karro: “Kui oli Areni väljaviskamine, mida tegid omad poisid, siis see kivi läheb nii Vello Rummo kui Kiisa kapsaaeda. See oli põhiliselt nende ettevõtmine. Teised tõstsid lihtsalt kätt. Aga miks Aren välja visati? Ta jäi kooli tervelt kuu aega hiljaks. Just enne jäi täpselt kuu aega hiljaks Voldemar Panso, kes ütles, et tegi tööd, kuna raha on õppimiseks vaja. Pansole anti Stalini stipp. Õppejõud ütlesid meile, et ärge tehke niisugust lollust, et Areni välja viskate. Aga läks millegipärast teisiti.”70

Kursusevanem Vello Rummo ja komsomoliboss Kaljo Kiisa juhtimisel ja kaastudengite nõusolekul saavutatud karm otsus jõuab rektoraati ja on täitmiseks. Otsust ei suuda muuta ka Ilja Sudakov ja Voldemar Panso, kes laidavad Areni väljaheitmise maha. Ilmselt ei mahtunud Areni ere isiksus neisse raamidesse, mis gitislased olid ise endi jaoks seadnud. Küllap oli Arenis kangekaelsust ja hoolimatust. Kuid teisest küljest torkab silma seegi, et stuudio oli oma formaalseteks ja ilmselt ka tegelikeks liidriteks saanud inimesed, kelles oli küllaga süsteemikuulekust. Kas on Kaljo Kiisal süüd Rein Areni väljaviskamises? See on segane asi, milles lõplikku tõde ei õnnestu kunagi selgeks saada. Seda lugu mäletatakse väga erinevalt. Näiteks Arvo Kruusemendi mäletamist mööda pidi Aren GITIS-e pooleli jätma oma haiguse tõttu. Kuidas selle Areni väljaviskamisega ka ei olnud, ilmne on, et GITIS-e aja Kaljo Kiisk oli teistsugune mees, kui teda tundsid kolleegid Tallinnfilmis. Hiljem ei kerkinud kunagi isegi küsimust, kas Kiisk on kellegi suhtes vääritult käitunud. Ta hoidus inimestele halba tegemast, kuid lisaks sellele oli tal veel teinegi põhimõte – ta püüdis ametlikes olukordades mitte esile tükkida. Ja Stalini aja kollektiivides võis printsipiaalsuse mittenäitamine tähendada esiletükkimist. Neil GITIS-e aastatel andis endast eriti tugevasti märku minevikuhirm, mis ähvardas Kaljo Kiiska repressioonide hammasrataste vahele sattumisega…

Rein Aren pääseb pärast Moskvat Draamateatrisse ja saab pearollide näitlejaks. GITIS-e aegade vimm, kui seda üldse oligi, ei takista tal tegemast koostööd Kiisaga, nende loometeed ristuvad tulevikus korduvalt nii teatrilaval kui filmikaamera ees. Küll aga räägib see episood GITIS-es valitsenud vaimsuse laadist. Grigori Kromanov: “Hiljuti sattusid mu kätte Moskvast emale saadetud kirjad. Imelik tunne oli neid üle lugedes. Neis oli kõik tuttav, aga ometi kuidagi kauge ja isegi võõras. Nagu neid oleks kirjutanud keegi teine. Palju oli sellist, mida ma enam ei mäletanudki. Sealhulgas mõte, mis kordus tookord kirjast kirja: me tahame luua oma teatrit. See oli meie unistus. Selle mõttega elasime kõik need aastad. Aga nagu teada, need lootused läksid luhta. Ja ometi ma arvan, et unistustest oli kasu. Need ühendasid meid, nende nimel olime nõudlikumad enese vastu. Nüüd, tagantjärele mõeldes, tundub naljakana meie nooruslik üliprintsipiaalsus ja maksimalism. Kuid see oli ka kooliks, kollektiivsuse kooliks.”71