Читать книгу Skorpioni reetmine - Andrew Kaplan - Страница 6

Ta vaatas kohvitassilt üles, hoidudes hoolikalt igast liigutusest, mis võiks ajendada neid teda tapma. Ta oli tajunud muutust, nõrka elektrisuminat tänava tausta­helides hetkel, kui laternad süttisid. Tavaliselt oleks see tema lemmikaeg päevast. Õhtutund pärast maghribi palvust,^[1.] kui inimesed tulvavad mošeedest ja liiklus al Kornishi tänaval on otsekui tulede jõgi ning kogu Kairo näib pärast palavat päeva hinge tõmbavat. Ta polnud üksinda. Kohviku ette tänavale tõstetud laua ääres istus tema kõrval Tundmatu, Egiptuse salateenistuse vuntsiline agent, kes jälgis teda, käsi avatud kabuuril, ehkki teda oli juba kaks korda läbi otsitud. Kolm salateenistuse karmi olekuga agenti jälgisid teiste laudade äärest. Mehed paiknesid tänavale lähemal ja ta teadis, et mõne minuti pärast on nad surnud.

Ta rüüpas kardemonikohvi ning Tundmatu jälgis iga tema liigutust. Just selle nimel oli ta kõik need kuud elanud. Kõik oli võimendatud, peaaegu liigagi reaalne: elektrisinised ja punased sallid Khan el-Khalili^[2.] vabaõhupoodides, eakate kohvikukülastajate mulksuvast shisha’st^[3.] kerkiv õuna- ja tubakahõng, Tundmatu hinge­tõmbed tema kõrval. Ta vaatas kõrvale, kui kompjalgadega tänavakaubitseja, vitstest punutud kandik käes, ilmus nurga tagant ja komberdas kohviku poole. ­Kaubitseja kükitas munakivisillutisele kohviku lähedal, kompjalg kõveras istmiku all, ja laotas laiali oma kraami: patareid, hambapasta, kummiplätud, igasugused tarbeesemed, mida müüakse Kairos igal tänavanurgal. Ta hindas silma järgi kaugust tänavakaubitsejast välikohviku laudadeni. See on lähedal, mõtles ta. Väga lähedal.

Tundmatu tema kõrval tõmbus pingule, kui kohvikule lähenes must sedaan-Mercedes. Ta pani tähele, et Tundmatu vasakpoolne vunts oli hoolikamalt trimmitud kui parempoolne. Tundmatu oli vasakukäeline, haz wiheed. Sel mehel ei vea, mõtles ta, kui Mercedes peatus. Adjutant hüppas autost välja ja avas tumedat ülikonda kandvale väikesele mehele ukse. Kostis oiatusi, kui mõni kohvikukülastaja ta ära tundis: see oli Mahabith Amn al-Dawla al Ulya, riikliku sisejulgeoleku ülem kindral Budawi, keda peeti Egiptuse kõige hirmuäratavamaks meheks. Oiatajad olid kuulnud jutte, sosistamist mõnel riigiametnike peol või mošeedes meestest ja naistest, kes kuude kaupa maa-alustes kongides karjusid. Räägiti, et üks neist, keegi Moslemi Vennaskonna imaam, olevat kõigest kuu aega pärast Mahabith’i kongi lukustamist hullunult oma silmad välja kraapinud. Ta silmitses, kuidas Budawi lähenes laudade vahelt ja laskus toolile, mille kindrali jaoks vabastas Tundmatu, kes nüüd tema küünarnuki juures seisis. Kohe kui ta oli istet võtnud, materialiseerus õhust triibulise särgiga kelner.

„Shai,” tellis kindral, vaevumata kelneri poole vaatama. Ta silmitses enda kõrval istuvat meest. Sihvakas, si­leda nahaga, üll kallid kollakaspruunid viigipüksid ja valge särk, randmel kuld-Rolex. Budawi pidas teda naiste­lemmikuks, tüübiks, keda võib kohata Niiluse läänekaldal Four Seasonsi^[4.] basseini ääres mobiiltelefoniga äriasju ajamas, rahvusvaheliselt tuntud bikiinimodellid ümberringi. „Tean seda kohvikut,” sõnas ta noogu-tades.

„Räägitakse, et see olevat olnud kirjanik Mahfouzi lemmikpaik.”

„Nõnda räägitakse vist küll kõikide Kairo kohvikute kohta. Kui Mahfouz oleks joonud kohvi igas kohvikus, mis teda oma kliendiks nimetab, siis oleks tal põis lõhkenud. Sul on minu jaoks midagi,” lausus Budawi. See polnud küsimus.

„Demonstratsioon,” ütles mees hillitsetult, teades, et see salvestatakse kuskil, ning püüdis vältida kohviku- ja tänavasumina taustal selge hääljälje jätmist. „Palju demonstratsioone. Niisuguseid, mida nad ei unusta,” sõnas ta, alustades toimingute jada, mida oli juba nädalaid harjutanud. Ta lükkas parema jala varvastega vasaku mokassiini ja soki jalast, eemaldas seejärel vasaku jala varvastega ka parema jala mokassiini ja soki ning ihuvärvi kleeplindiga parema jalatalla alla kinnitatud skalpelli.

„Kus?” küsib Budawi.

„Lo samaht, kannatust. Me pole veel tingimusi arutanud,” ütles ta. Skalpell oli nüüd varvaste vahel ja ta tõstis selle parema käe poole, mis oli otsekui juhuslikult laua varju langenud.

„Millal?”

„Kolm nädalat. Võib-olla vähem.” Skalpell oli käes, süda peksles.

„Vajan rohkemat.”

„Mina samuti,” ütles ta, keha lööklaine vastuvõtmiseks pingul, valmis maha viskuma, mõteldes Dilwati! Ära viivita!

„Näiteks?”

„Kaks venda.”

„Kaks?” Kindral pani suhu Ameerika sigareti ning Tundmatu kummardus, et see läita. „Moslemi Vennaskond on riigi vaenlane. Miks peaksin kaks neist vabastama?”

„Ameeriklased ja nende liitlased jäävad teile võlgu,” ütles mees, skalpell kindlalt peos, mõteldes Inshallah! Inshallah! Jumala tahe! Tee seda! Siis nägi ta kompjalgset tänavakaubitsejat nende poole pöörduvat ja lausuvat „Allahu akbar”. Ka kindral märkas seda ja püüdis tõusta, Tundmatu käsi laskus kabuurile, kuid oli juba hilja, kitsal tänaval kärgatas kurdistav plahvatus. Kõrvetavalt kuum ja arvatust palju tugevam lööklaine paiskas nad uskumatu jõuga kõrvale. Toolid, risu, metallikillud ning inimlihatükid ja kehaosad vuhisesid mööda, kui ta maha viskudes surus skalpelli kindrali kubemesse. Kindral karjatas korraks, kui poolviltune lõige läbistas reiearteri, hele verepurse immutas otsekohe kindrali püksid läbi. Jahmunult püüdis kindral tõusta, kuid ta jõud kustus liiga kiiresti ja ta varises tagasi, jalad võppusid nõrgalt maas. Ühel põgusal hetkel ei kostnud peale langeva tolmu ja rämpsu kukkumise midagi, kõik vaikisid, aga samas puhkesid karjed, ehkki mees vaevu kuulis neid, sest ta kõrvad kumisesid plahvatusest.

Ta pöördus Tundmatu poole, kes jahmunult püüdis kabuurist relva haarata. Ta lõi Tundmatule tugevasti põlveõndlasse, too kaotas tasakaalu, ja siis tõmbas ta üheainsa skalpelliliigutusega Tundmatul kõri läbi. Tundmatu püüdis midagi öelda, kuid kostis ainult vere mulksumist, kui ta kokku varises, silmis uskumatu pilk, et kõik see võis juhtuda ainult mõne sekundiga.

Mees kummardus ümberpaisatud laua kõrvale, et võtta sokid ja kingad. Ümberringi karjuti, kostis jooksumüdinat. Eakas shisha-pahvija, nägu kaetud tahma ja verega, vahtis talle vapustatult otsa. Ta noogutas ­shisha-pahvijale, viipas, maashi, kõik on korras. Ta pühkis verise käe kindrali kuue vastu puhtaks ja kummardus, et sokid ja kingad jalga tõmmata. Need olid verest märjad ja libedad ning kängitsemisega oli tegemist. Politsei jõuab kõigest mõne sekundi pärast kohale, mõtles ta, pühkides taas käsi kindrali kuue vastu, ja võttis maast Tundmatu püstoli. Ära jookse, ütles ta endale, vaatamata shisha-pahvija poole, komberdades risu, ümberpaisatud laudade ja tänavat katvate kehaosade vahel. Taamal kostis lähenevaid politseisireene ja tuletõrjeautode pasundamist. Ta vaatas kaubitseja poole, kuid tollest polnud järele jäänud suurt midagi peale tundmatuseni põlenud jalatükkide. Ta märkas esimest tänavale pööranud politseisedaani, lipsas souk’i^[5.] varju ja pöördus kitsasse käiku, mille oli juba kolm päeva tagasi valmis vaadanud. Käigus olid kaubitsejad ning möödujad pöördunud plahvatuse ja politseisireenide poole. Ta peatus veemüüja varikatte all. Too vaatas talle pärani silmi otsa ning ta mõistis, et ilmselt olid nägu ja rõivad verised.

„Mis juhtus, ya hader?” küsis kaubitseja.

„Terrorirünnak. Mu käed, shokran,” ütles ta käsi sirutades. Kaubitseja valas ta kätele vett ja ulatas räti, millega ta pühkis verd ning saasta kätelt ja rõivastelt vähemaks.

„Kas said vigastada, hader?”

Ta raputas pead ja pesi uuesti.

„Ilhamdulilah. Jumal tänatud. Kas Vennaskond?”

„Kes seda teab?” vastas ta, ulatades kaubitsejale kakskümmend Egiptuse naela ja jättes käteräti endale.

„Shokran, hader. Olgu Allah sinuga,” lausus kaubitseja.

„Sinuga samuti,” ütles ta juba minnes. Ta pöördus ümber nurga kitsasse vahekäiku ja astus väikesse meeste­rõivaste poodi, kust paistis tänavale valgust. Omanik kuulus Vennaskonda ning viipas ta otsekohe tahapoole, tõmmates ühtaegu eesriide tänavapoolsele küljele varjuks ette. Mees võttis särgi seljast ja kingad jalast. Poeomanik tõi talle gallabiya^[6.] ja turbani.

„Kuidas läks?” küsis omanik.

„Põleta see ära,” ütles ta verist käterätti ulatades.

„Sinu veri?”

Ta raputab pead.

„Hästi,” ütles poeomanik ja viskas verise käteräti metallist prüginõusse. „Lennujaamad on suletud. Kuidas sa linnast lahkud?”

Ta vaatas omanikule otsa. „Kas ma ütlesin, et lahkun linnast?”

„Ei, muidugi mitte,” kogeles omanik. „Lo tismah. Las ma aitan sind,” ütles omanik ja asus gallabiya’t siluma. Mees puudutas peaaegu leebelt omaniku kukalt, surus siis pea alla, haaras kaela käsivarreõnarusse ning lukustas selle parema käe randmega kägistushaardesse, sulgedes unearteri verevoolu peaajju. Ta tõmbas vasaku randme parema käega õla poole ning tugevdas poeomaniku rabelemisest ja rusikatega tagumisest hoolimata haaret. Mõne sekundi pärast kaotas too teadvuse. Mees hoidis teda veel kauem kinni, kuni poodnik oli kindlasti surnud, ning langetas siis keha põrandale. Ta astus üle laiba peegli juurde ja seadis turbanit. Laup oli määrdunud ja ta jättiski selle nõnda, et sarnaneda pakikandja või tänavakaubitsejaga. Rolexi libistas ta taskusse. Ta valas sigaretikarbist tulemasina süütesegu, mida iga Egiptuse poodnik leti taga klientide jaoks hoiab, verisele käterätile ja süütas selle. Märja riide kirbe lehk kerkis metallist prügianumast, kui ta üle poeläve vaatas. Väljas oli juba peaaegu pime, viimane valguskuma oli kustumas, niiskus tekitas souk’i kaaruste kohal kõlkuvate laternate ümber särapärgi.

Ta astus poest välja ning eemaldus kohalike ja turistide vahel põigeldes, täiesti tavaline gallabiya’t kandev mees, kes ei ärata tänaval vähimatki tähelepanu. Ta peatus aedviljaleti juures, haaras sibula, viskas müüjale 50-piastrilise mündi ning läks sibulat närides edasi. Sibulalehk hoiab inimesi metroos kaugemal, mõtles ta närides, silmad pisaraist märjad. Äkki kuulis ta selja taga liikumist ja astus kõrvale. Kolm politseinikku, igaühel laskevalmis pumppüss käes, jooksis tema poole. Ta jättis sibulasöömise ja jälgis, süda kloppimas, kuidas nad mööda sörkisid. Nagu plaanitud, jäi ta neile sama hästi kui märkamatuks, üks tavaline arzuiya päevatööline, kes ei soovi võimudega vähimatki tüli. Kõikjale paigutatakse valvetõkked, mõtles ta, kuid loobus siiski tõttamast, ehkki tal tulnuks kiirustada, juhuks kui metroo suletakse.

Kaks lääne riietuses egiptlannat, rätt peas, lähenesid talle ja ta märkas üht neist möödudes sibulahaisu peale nina krimpsutavat. Hästi. Temas nähti ainult lehkavat arzuiya’t, mõtles ta üle puiestee minnes ning metroojaama poole tulvavasse rahvasumma sulades.

See on ohukoht, vooluneel, mõtles ta. Juba oli paigaldatud prožektoreid, mis ergasid metroosissepääsu ümber nagu filmivõtetel. Kolm märulipolitsei furgoonautot blokeerisid tänava ning kümned politseinikud, kiiver peas, hargnesid ja piirasid ümbruskonna sisse, jälgides inimesi, kes metroosse suundudes möödusid kõnniteele seatud müügilaudadest, eirates kaubitsejaid, kes hõikasid: „Tulge ja ostke! Värske mahl! Tulge ja ­vaadake!” Kui ta tabatakse, siis juhtub see kas siin või hiljem Egiptusest lahkumisel. Tal polnud illusioone, mida Mukhabarat temaga teeb, kui ta peaks vahele jääma. Just sellepärast oli ta tapnud poodniku, kes käitus tema arvates pisut liiga uudishimulikult, aga isegi siis, kui too olnuks tõeline moslemivend, poleks ta piinakambris vastu pidanud. Üks noor politseinik silmitses teda hetke, kui ta metrootrepile lähenes, aga siis pöördusid korra­valvuri silmad roosa pearätiga kenale neiule, keda keegi meesametnik trepiotsal nügis ja kobas. Noor politseinik muigas ja müksas kaaslast enda kõrval, et toogi vaataks, kuidas naine püüab inimeste sekka kaduda.

Metrooperroonil trügisid sõitjad, naised liikusid keskele, kus peatusid ainult neile määratud vagunid. Tema kõrval arutas kaks meest kohvikus toimunud rünnakut ning ta võpatas rõõmust, kui kuulis neid süüdistavat ­iisraellasi.

„Mida muud võiks iisraellastest oodata? Neil ükspuha, keda tappa, olgu naisi või lapsi,” arvas üks. „Nemad sellest ei hooli.”

„Mitte ainult iisraellased. Kõik juudid on samasugused. Kas sa oled lugenud „Siioni tarkade protokolle”? See avas mu silmad. Kõik on dokumentidega kinnitatud,” lausus teine teda lähemale viibates. Õhupahvak ja läheneva rongi müra summutasid nende hääled. Kohe kui rong peatus ja uksed avanesid, puhkes perroonil trügimine, sest ühed rüsisid vagunist välja, aga teised hoolimatult sisse. Ta pressis end vagunisse ja vaatas skeemi. Töölisklassi elurajooni Shobrani, kus ta oli nädal tagasi korteri üürinud, tuli sõita kaheksa peatusevahet. Ta vaatas ringi. Keegi ei silmitsenud teda. Paar ametnikku olid nina krimpsutades püüdnud eemale nihkuda tema sibulahaisust, mis oli veelgi tugevam kui Kairo metroorongides igavesti valitsev higi- ja sigaretilehk.

Järgmises, Mubaraki jaamas, olid märulipolitseinikud paigutatud ridamisi perroonile. Ta tõmbus pingule, kui politseinik sisenes vagunisse ja hakkas kontrollima sõitjate isikukaarte, mis peab igal egiptlasel kaasas olema ning milleta ei saa riiklikes selvehallides sisseoste teha ega teenuseid tellida. Politseinik peatus iga sõitja juures, vaatas isikukaarti ning seejärel ka nägu ja käsi. Mees pistis gallabiya varjus käe püksitaskusse ning ta sõrmed puudutasid hetkeks püstolit. Ta võttis raha­kotist Vendadelt saadud võlts-isikukaardi. See tundus olevat töölt naasva vaese arzuiya jaoks liiga uus. See äratab kahtlust. Ta oli küll kaarti algul nühkinud ja määrinud, kuid siiski jättis see värske mulje. Politseinik oli kõigest paari sõitja kaugusel. Ta surus võltskaardi vasakusse pihku, parem hoidis relva. Politseinik haaras tasakaalu säilitamiseks toest, sest Road El-Faragi jaama sisenev rong pidurdas. Politseinik silmitses kõiki ülejäänud reisijaid kahtlustava pilguga, uks avanes ja ta väljus äkki vagunist. Ta jälgis politseinikku perroonil ja rongile astuvaid sõitjaid. Kui uksed sulgusid, mõistis ta äkki, et oli hinge kinni hoidnud.

Ta väljus viimases peatuses rongist ja ronis trepist üles. Öö oli maale laskunud. Petrooleumilambid valgustasid metroo väljapääsu juurde koondunud tänavakaubitsejate ning toidumüüjate kandikuid ja laudu. Ta mõistis, et on näljane, ning ostis sütel röstitud ja aysh’i-leiva sisse keeratud lamba-shwarma. Süües tõmbus ta pingule, nähes mööduvat sõjaväedžiipi ja sõduritega ­täidetud veokit, mida selles piirkonnas harva liikus.

„Kas kuulsid pommiplahvatusest?” küsis ta shwar­ma-müüjalt.

„Allahu akbar. Valitsus leiab tapjad,” vastas shwarma-mees.

„Insallah, jumala tahe sündigu,” ütles ta.

Ta möödus luitunud ja pragulistest kortermajadest, mille akendest rippus pesu, ning rämpsuga ülekülvatud platsist, kus räbalais poisid üheainsa tänavalaterna valgusel jalgpalli mängisid. Kas ta kujutas seda ette või oli tänav tõepoolest tavalisest lagedam? Enne majja sisenemist silmitses ta tänavat. Kedagi polnud näha. Silma ei hakanud ka eritunnusteta kaubikuid või sõiduautosid, kus oleks keegi istunud. Keegi ei lonkinud ühegi teise maja lähedal. Katustel polnud kahtlasi siluette ning tänaval ei askeldanud hiliseid töömehi. Mõnest aknast paistis telerikuma. Ta läks üle tänava oma majja ja ronis trepist üles, haistes vaesuse, fuul’i^[7.] ja sigaretisuitsu lehka. Ta avas korteriukse ning laskus tulistamisasendisse, relv laskevalmis, kuid korter oli tühi, aknast paistis ainult tänavalaterna valgust. Ta astus edasi ja pani väikese teleri mängima.

TV-uudistelugeja, aeglase ja tõsise häälega tüse mees, teatas, et kinni on peetud juba mitu isikut, keda kahtlustatakse kohviku pommiplahvatuse korraldamises. Näidati kindral Budawi fotot. Heliopolise presidendipalee ees seisva erutusest hingetu reporteri sõnutsi olid hukkunud ainult Budawi, kelle kangelaslikkust ja patriotismi igaüks austas, ning tema ainus adjutant. Kohtuministeerium kahtlustas Moslemi Vennaskonna kätt, kuid uurimine pidi jätkuma. Lennureisijatel kästi arvestada viivitustega, mida põhjustas rünnakujärgne turvameetmete karmistamine. Programm jätkus populaarse Egiptuse seebikaga, kus oma kabinetis tikkus arst ligi naispeategelasele, kelle abikaasa oli siirdunud koos veetleva naisabilisega ärireisile. Teisel kanalil rääkis pearätti kandev pilkupüüdev naisteadustaja, et võimud otsivad Khan el-Khalili kohviku pommiplahvatuses kahtlustatavat välismaalast. Kirjelduse järgi olevat too pikka kasvu ja heledapäine. Ta keeras teleri kinni.

Ta mõtles, et nagu alati pisendatakse ohvrite ja arreteeritute arvu. Budawi asetäitja tegutses usutavasti pöörase rutuga, sest talle avaldati jõulist poliitilist survet, et kõiges selgust saada. Mis kirjeldusse puutus, siis käis see paljude välismaalaste, aga mitte tema kohta. Veelgi olulisem oli see, et ajakirjanduses polnud avaldatud tema fotot. Ilmselt oli Budawi kavatsenud ta vahistada ja pärast seda kõik vajalikud ülesvõtted teha. Kui veab, siis oli neil ainult tema hääljäljend. Loomulikult jälgiti lennujaamu ja otsiti kirjeldusele vastavat välismaalast, kes soovib suunduda põhja poole. Just seda oli ta arvanud ja kavandanud. Siiski polnud kõik lihtne. Vististi jälgitakse kõiki Egiptusest lahkumise teid. Ta tõmbas sügavalt hinge ja kuivatas gallabiya varrukaga laupa. Ta higistas ikka veel. Kõrvalkorteris kuulas teismeline naabripoiss Egiptuse hiphopmuusikat. Helid kajasid majas ja lagedal tänaval vastu, kui ta isikukaarti painutas ja ähmastas ning püstolit ja skalpelli puhastas. Ta seisis kaua duši all, vesi oli külm ja roostene ning enne asemele heitmist kinnitas ta skalpelli jälle kleeplindiga talla külge.

Ta lahkus korterist veidi enne koitu, kui taevasse Niiluse kohal ilmus kuldseid vööte. Ta sõitis East Delta bussiga linnasüdames asuvast Eltorgani bussijaamast umbes 500 kilomeetri kaugusel lõuna pool Punase mere rannikul asuvasse väikesse Hurghada sadamalinna. Enne bussi istumist ostis ta vabaõhu-souk’ilt elusa kana. Bussis valitses lämmatav palavus ja kui ta vaatas naaberreisija ajalehte Al Ahram, hakkas silma ainult pealkiri, et võimudel on pommiplahvatuse uurimisega edu. Kümne kilomeetri kaugusel Hurghadast oli sõjaväe kontrollpost, kus kaks sõdurit sisenes bussi ja vaatas igaühe isikukaarti. Otsiti välismaalast; ta kinnitas endale südame põksudes, et sarnaneb egiptlasest töölisega. Kulunud isikukaardi ja kana tõttu ei pööratud talle tähelepanu. Küsiti ainult sõidusihti ja ta ütles, et suundub Hurghadas elavale nõole külla ning püüab mõnes sealses hotellis tööd leida. Sõdur kehitas õlgu ja astus järgmise reisija juurde.

Ta müüs kana lõunasöögi eest Hurghada sadama lähedal töölissööklas maha ja sõitis parvlaevaga Siinai poolsaare lõunatipus asuva Sharm el Sheikhi kuurordi sadamasse. Laevalt läks ta avalikku tualettruumi ning asendas gallabiya ja turbani „Rock for Africa” T-särgi, lühikeste pükste ja päikeseprillidega, mis supelranna bikiinide, Four Seasonsi hotellide ja Starbucksi kohvikutega paremini kokku sobisid. Naama lahe rannal liitus ta kahe taanlasest seljakotiränduriga. Nad napsitasid katusebaaris Camel, kus tutvusid veetleva rootslannast blondiiniga, pesumodelliga, nagu ta enda kohta ütles, kes oli tulnud Sharmi akvalangiga sukeldumise ja „ilusate araabia meeste” pärast. Ta puudutas mehe käsivart ja arvas, et tema toast on päikeseloojang paremini näha.

Hommikul jättis ta naise voodisse norskama ja sõitis parvlaevaga Jordaaniasse Aqabasse. Sharm el Sheikhi sadamas valvasid sõjaväelased, kuid nood heitsid tema seljakotile, päikeses kõrbenud näole ja Saksa passile üheainsa pilgu ning lubasid ta edasi. Pärastlõunal rüüpas ta Ammanist Frankfurti suunduva Lufthansa lennuki esimese klassi salongis Verise Mary kokteili, jätnud selja taha segaduse, mis pidi põhjustama ajaloo vist küll kõige ulatuslikuma inimjahi. Aga enne jahi lõpulejõudmist seab see CIA hävingupiirile ning sunnib kõiki juhtunuga seotud isikuid, sealhulgas ka ainult Skorpionina tuntud USA agenti, tegema oma elu kõige kohutavama valiku.

¹ Maghribi palvus on moslemite igapäevasest viiest palvusest neljas, mida peetakse kohe pärast päikeseloojangut. – Tõlk. [ ↵ ]

² Khan el-Khalili on Kairo moslemite rajooni suurim turg. – Tõlk. [ ↵ ]

³ Shisha on vesipiip. – Tõlk. [ ↵ ]

⁴ Four Seasons on kanada ärimehe Isadore Sharpi 1960. aastal asutatud viietärni luksushotellide kett. – Tõlk. [ ↵ ]

⁵ Souk on araabia turg. – Tõlk. [ ↵ ]

⁶ Gallabiya on tavaliselt kodukootud riidest avar rüü, mida kannavad vaesemad araablased. – Tõlk. [ ↵ ]

⁷ Fuul on aedubadest ja muudest köögiviljadest toit. – Tõlk. [ ↵ ]