Читать книгу Skorpioni reetmine - Andrew Kaplan - Страница 7

Teraskonteiner rippus kõrgel õhus, kui portaalkraana selle sadamas üle neljakordsesse virna tõstetud konteinerite rea tõstis. Kaks sadamatöölist jagasid varjus muretult sigaretti, kui konteiner nende pea kohalt üle liugles. Nad teadsid, et see standardne 6 meetri pikkune TEU^[8.] kaalub kõige rohkem viisteist tonni ning et suur kraana tõstab kergesti kolm või neli korda raskemat koormat. Kraana langetas konteineri nagu legoklotsi korralikult ülemisse ritta ja pöördus järgmist tõstma.

Veel üks sadamatööline, oranž türp seljas ja kiiver peas nagu kõikidel teistel, seisis kõrge konteinerivirnasti varjus. Tema selles maailmaosas üsnagi iseäralikud hallid silmad, arm parema kulmu kohal, ei seiranud konteinereid, vaid lossitavat laeva. See oli Malaisia lipu all seilav keskmise suurusega konteinerilaev Bunga Seratai 6, mis pidi edasi suunduma Kuala Lumpurist lõunas asuvasse Klangi sadamasse. Alus oli sildunud kaks tundi tagasi ja pidi sadamast lahkuma enne keskööd, lossinud kolmsada seitsekümmend konteinerit ja lastinud kakssada. Mitte see ei häirinud Skorpioni ning ta polnud mitte sellepärast oodanud üle tunni, ikka veel lähenemata. Kõik selle korralduse juures oli kuidagi väär, eriti viimase hetke juhiste tõttu.

Kohtumine pidanuks toimuma turvamajas, näiteks tolles, mis asus Korangi rajoonis. Ta poleks pidanud ­viimasel hetkel 13. tänava apteegi peidikust Idasadama stividori dokumente ära tooma. Jäi ainult kaks võimalust: kas see oli lõks, mis tähendas, et Pakistani võrgustik oli sisse kukkunud ning et teda ootas surm; või veelgi hullem variant – sündmused olid kontrolli alt väljunud ja Langley improviseeris, ehkki nad polnud selles eriti osavad. Nii või teisiti võis konteinerilaev olla punane tsoon. Tegelikult oli suurem osa Karachist punane tsoon. See maailma üks suuremaid linnu ja Lõuna-Aasia suuremaid sadamaid oli kujunenud terroristide meelispaigaks, kus nad liikusid muretult keset miljoneid puštusid ja Talibani võitlejaid, kes olid pagenud siia Pakistani loodehõimude aladelt ja Afganistanist. Ta mõtiskles, et vastupidiselt poliitikute ja ajakirjanduse arvamusele võis al-Qaida juhte leida pigem mõnest selle päratu suure linna luksuskorterist kui kuskilt Afganistani koopast.

Päev oli palav ja hele päike peegeldus sadamaveelt, nii et ta pidi räiges valguses silmi vidutama. Ta rüüpas purgist Pakola apelsinijooki, mis oli nimest hoolimata pigem tulnukarohelist värvi, ning seiras viimast korda laeva, sadamat ja laevatrepi lähenemisteid. Kõik tundus olevat korras. Portaalkraana tõstis järgmise kuumas päikeses kiiskava konteineri laevalt kaile. Kolm laadijat töötas pisut kaugemal sadamas. Mõlemad sadamatöölised suundusid oma kahveltõstukite poole ning tee tundus olevat vaba, ainult laevatrepi ülemises otsas seisis üks meeskonnaliige, toetanud käsiskanneri reelingule. Keegi ei longi niisama ega tee midagi iseäralikku, otsustas ta, vajutas purgi lössi ja viskas prügikasti. Ta astus üle kaubakai, ronis trepist laevale ja peatus üleval, et näidata samal hommikul saadud isikutunnistust noorele malailasele, kes võrdles nägu fotoga plastkaardil, skannis selle vöötkoodi ja lubas ta pardale.

Ta avas raske välisukse ja tõmbas selle enda järel kinni, kuid ei läinud alla trümmi, nagu sadamatöölisest võinuks oodata, vaid suundus hoopis üles meeskonnateki poole. Ta uuris vahesektsiooni ukse juurde kinnitatud laeva ristlõike skeemi, tõusis järgmisele tekile ning sisenes laevaohvitseride ja reisijate ahtritekile. Ta läks pakpoordi viimase reisijatekajutini, koputas kaks korda ja astus sisse. Bob Harris, haruldasel kombel üll lühikesed püksid ja T-särk, mitte aga ülikond, nagu Skorpion oli harjunud teda nägema, seisis laskeasendis, hoides kahe käega Skorpioni rinnale suunatud 9 mm kaliibriga SIG Sauerit, mis oli mereväe eriüksuse standardrelv.

„Pane see ära. Teed endale veel viga,” soovitas Skorpion.

„Sul on õigus. Ma pole sellist relva pärast lahing­välja­õpet puudutanudki.” Harris noogutas ja pani püstoli väikese kajuti lauale. Skorpion ei istunud, vaid asus vaheseintest ja kapist lutikaid otsima.

„See on puhas. Lasin NSA^[9.] Dubai meestel selle kaks korda üle vaadata, enne ja pärast seda, kui ma eile õhtul pardale tulin,” ütles Harris. Skorpion ei teinud temast väljagi, vaid jätkas kajuti kontrollimist, libistades sõrmedega piki illuminaatoriservi ja nende aluseid. Harris jälgis teda hetke, avas siis väikese külmiku teleripuldi all, tiris kahelt Beck’silt korgi pealt ning ulatas ühe õllepudeli Skorpionile. Ta keeras MP3 digitaalse muusikamängija nii valjuks, et Bruce Springsteeni hääl kurdistaks iga võimaliku pealtkuulaja.

Kaks meest istus vastastikku, põlved ahtakeses ruumis peaaegu koos, ning kallutasid pead lähemale, et teineteisele kõrva sosistada. Harris kallutas oma pudelit Skorpioni poole ja rüüpas. Ta püüab teha kõike ­juhendite järgi, mõtles Skorpion. Harris oli CIA salateenistuse NCS asedirektor, kes polnud juba aastaid operatiivülesandeid täitnud. Asjaolu, et ta oli lennanud maakera vastasküljele, kus korraldas viimasel hetkel kohtumise väljaspool turvamaja ning püüdis käituda operatiivohvitseri moodi, tähendas, et põrgu oli valla pääsenud.

„Kas oled kuulnud, et Kairos tapeti Budawi?” küsis Harris.

„Pakistani televisioon rääkis midagi. Mis sellega on?”

„Kui Mubarak ja tema perekond kõrvale jätta, siis oli Budawi Egiptuses, aga vist ka mujal, kõige hoolikamalt turvatud mees. Tema surm käivitas maailma igas võimu­kantsis alarmi. Egiptlased sulgesid kogu riigi tihedamalt kui sääse tagumiku. Nad pressisid kõigist oma informeerijatest vee välja.”

„Ja?”

„Mitte midagi. Nada. Nad jäid tühjade pihkudega. Meie jäime tühjade pihkudega. MI6, BND,^[10.] iisraellased…” Harris kehitas õlgu. „Mitte midagi. Kõik maailma luureteenistused on teadmatuses.”

„Vähemalt nõnda nad ütlevad,” sõnas Skorpion ettevaatlikult. Viimati oli ta koos Harrisega organiseerinud üht riigipööret Araabias ning nende vahel võis olla mida tahes, ainult usaldust mitte. Langleys räägiti, et Harris olevat tõtt rääkinud ainult üks kord, arvates, et keegi ei usu teda. „Miks sa minu jutul oled? Kas arvad, et tapja viibib Pakistanis?”

„Kuula,” ütles Harris, puudutas üht ikooni oma mobiiltelefoni ekraanil ja ulatas Skorpionile pisikuulari. „Teine hääl on kindral Budawi oma.”

„Demonstratsioon. Palju demonstratsioone. Niisugu­seid, mida nad ei unusta,” kuulis ta moduleerimata mehehäält fusha’s, klassikalises araabia standardkeeles, lausuvat. Sel polnud egiptuse, iraagi ega mingit muud eristatavat aktsenti. Raske kuulata. Salamikrofon oli olnud kaugel, segasid ka tausthelid ja pommiohvriks langenud tänavakohviku eristamatu kõnekõma ning tänavahelid.

„Kus?” küsis teine hääl, Budawi oma.

„Lo samaht, kannatust. Me pole veel tingimusi arutanud,” ütles mehehääl. See oli tasane ja täiesti neutraalne. Ta teadis, et see salvestatakse, mõtles Skorpion ja kuulas edasi, kuni mees ütles: „Ameeriklased ja nende liitlased jäävad teile…” Viimane sõna on arusaamatu, sest salvestus katkes äkki.

„Fotod?” küsis Skorpion.

Harris raputas pead. „See oli kohtumise tingimus. Kõigepealt taheti kuulda, mida tal on öelda.”

„Kas tõesti? Ei ainsatki ülesvõtet? Kas Egiptuse Mahabith pidas esimest korda ajaloos sõna?”

Harris muigas. „Mukhabarat sai fragmendi mobiiltelefoni kiibist. Telefon ise purunes plahvatuses. Näha on osa varrukast. On teada, et ta kandis valget särki.”

„Milles siis probleem? Sõida lihtsalt maailmas ringi ja otsi valge särgiga meest,” arvas Skorpion. Temal ja Harrisel oli minevikust üht-teist meenutada ja ta teadis, et Harris polnud tulnud omal soovil. „Mida sa soovid, Bob? Oleme Georgetownist kaugel.”

Harris viipas ta lähemale. Nende pead puutusid peaaegu kokku.

„Meie arvates saadeti Budawi tapmisega sõnum. Vähe sellest, et nad jõuavad kelleni tahes. Usume, et ähvardus on reaalne. Midagi suurt. Ta ütles: „Demonstratsioon.” Kummaline sõnavalik. Ta teadis, et tema sõnad salvestatakse ja ütles seda kaks korda.”

„Kui suur?”

„Pole teada. See võib olla mis tahes. Lennukid ehitistesse. Atentaadid. Inimröövid. Pommiplahvatused. Veevarude mürgitamine. Mõnes Venemaa algkoolis kõikide laste tapmine. Uus sõda Lähis-Idas. Me ei tea midagi! Me ei tea, kes seda teeb. Me ei tea, kus, millal või kuidas see sünnib. Ja see võib olla ka väärinfo. Olgu öeldud, et seda meie siiski ei arva.”

„Kes on „meie”? Kas needsamad geeniused, kes eksitasid meid Saddami ettevõtmistega Aafrikas?”

„Rabinowich Washingtonis. Ta käskis sulle öelda,” vastas Harris.

Dave Rabinowich oli Massachusettsi Tehnikainstituudi lõpetanud maailmaklassi matemaatik ja Julliardi konservatooriumi diplomiga viiuldaja, kes oli loobunud kontserdikarjäärist ning kujunenud kiiresti CIA parimaks luureanalüütikuks. Räägiti, et igavuse peletamiseks – Skorpion oli seda kord Georgetowni Clyde’si restoranis näinud – mängis ta mõttes malet, arvutades ühtaegu peast algarve. Samuti teati teda kurikuulsalt tõrksa mehena, kes ei alistunud kunagi kõrgemalt lähtuvale survele ega leevendanud lahkarvamusi kolleegidega. Tema ettekanded olid täpsed, metoodilised, põhjalikult kontrollitud ning väga harva või üldse mitte ekslikud. Kui Rabinowich saatis talle isikliku sõnumi, siis tähendas, et ta kahtlustab reaalset ohtu. Nüüd mõistis Skorpion, miks Harris oli lennanud temaga kohtumiseks maakera vastasküljele, ehkki sama teate võinuks edastada ükspuha missugune operatiivohvitser, ning miks ei tahetud kohtuda turvamajas. Ta pidi sõnumi kindlasti kätte saama. See polnud CIA ülesanne, vaid lähtus kuskilt kõrgemalt. Vähemalt kõiki USA luure­agentuure kontrolliva riikliku julgeolekudirektori (DNI) kabinetist.

„Ta ütles „ameeriklased ja nende liitlased”. See seab meid tulejoonele, kuid meil pole ainsatki võtit peale teadmise, et sõnumi edastaja on parim, keda neil õnnestus leida, ja usutavasti juba ammu Egiptusest lahkunud, kusjuures meil pole aimugi, kes ta on, keda esindab või kuidas ta üldse Egiptusest välja pääses,” ütles Harris.

„Palju üheaegseid demonstratsioone. Kas arvad, et mängus on al-Qaida?”

Harris raputas pead. Tema juuksed olid hallisegused, kuid sel hetkel sarnanes ta tolle heledapäise diplomandiga, kes oli kunagi olnud. „Nagu Brad Pitt, aga palju targem,” oli keegi naisanalüütik kord vana fotot vaadates unistavalt öelnud, mispeale meeskolleeg kostis: „Jah, samasuguste sotsiaalsete instinktidega nagu Hannibal Lecter.”^[11.]

„Nõnda arvab Rahvuslik Julgeolekunõukogu NSC. Samuti sisejulgeoleku ministeerium ja CIA direktor.” Ta viipas Skorpioni jälle lähemale. „Rabinowich kahtlustab Hezbollah’t.”

„Hezbollah ja Moslemi Vennaskond? Kummalised sängikaaslased.”

„Kindlasti on see tavatarkus,” lausus Harris leebelt, otsekui olnuks ta CIA Püha Franciscus, mitte aga selle räpane salasõdalane.

„Aga Rabinowich ei usu seda. Miks?”

„Kaks asjaolu: esiteks oli Budawi arvutis kohvikukohtumise puhul märkus „Palestiinlane”. Muud ei midagi. „Palestiinlane”. Ja Mahabith’i toimikutes pole midagi enamat. Kui Budawi teadiski rohkem, siis võttis ta selle surres kaasa. Teiseks – väikesed võrgu­värelused. NSA COMINT-i^[12.] püütud infolõik siit, DIA ­MASINT-i^[13.] killuke sealt, BDN-i kummaline kuulujutt allilmainformaatorilt, keda ei peeta kuigi usaldusväärseks. Ei täpsemaid viiteid. Ei midagi kindlat. Ei midagi, millest saaks kinni haarata. Isegi pisiasju mitte. Rabinowich ütleb selle kohta „subtekstuur”. Ta ise leiutas selle sõna. Tegelikult taotleb ta selle autoriõigust.”

„Milleks siis Budawi tapeti?”

„Võib-olla tegi Hezbollah Moslemi Vennaskonnale sõbraliku žesti. Kausitäis viigimarju tehingu kinnituseks.” Harris kehitas õlgu.

„Või siis sõnumi saatmiseks, nagu sa ütlesid.”

„Kellele? Kas egiptlastele, iisraellastele või meile?”

„Teistele araabia režiimidele. Teadaanne, et mängu on astunud uus jõud.”

„Huvitav, nõnda ütles ka Rabinowich,” lausus Harris.

„Arvasin, et sa ei salli Rabinowichit.”

Harris krimpsutas nägu. „Ei salligi. Ta pole meeskonnamängija. Sina samuti mitte.”

„Ei ole,” kinnitas Skorpion. Nüüd oli see selgesti välja öeldud. „Mida sa tahad, Bob?”

„Sa oled nutikas poiss. Ütle parem ise,” lausus Harris ja vajus vastu istmeleeni, käed rinnal ristatud.

„Rabinowichil on õigus. Ja kui nõnda, siis on sinul tuli tagumikus, mis ei häiri mind põrmugi. Eriti pärast Araabiat mitte.”

„Ainult et seekord pole jutt meist,” nentis Harris.

Mõlemad vaikisid hetke. Skorpion rüüpas sõõmu õlut ja asetas pudeli lauale.

„Kas Rabinowich arvab, et see mees on palestiinlane? Aga Hamas?”

„Seda me ei tea. Üldiselt ei peeta seda tõenäoliseks. Võib-olla on tegemist varjunimega, mis peab meid ­jälgedelt eksitama. Tõsi on see, et meil pole midagi! Ainult hääl! See on kõik!”

„Ja see häirib sind rohkem kui miski muu, eks?” Skorpion jäi vait. Kuskilt laevast kostis terasekolksatus, kui konteiner luugiserva vastu lõi. See on otsekui ettekuulutus, mõtles ta. Kõik kipub käest minema. Tal oli juba pikka aega vedanud, kuid kellelgi ei saa edu igavesti kesta. Miski temas tõmbus pingule, ärgitades loobuma. Ta silmitses, kuidas Harris rüüpas õlut, teeseldes, nagu oleksid nad ametivennad, mitte aga mehed, kes teineteist vihkavad. Harris ei olnud tahtnud üldse tulla. Ta tegi seda ainult sellepärast, et puudus valikuvõimalus. Skorpion tõmbas sügavalt hinge. „Mis on ülesanne?” küsis ta.

„Tegemist on eriti salastatud kriitilise tähtsusega operatsiooniga. Koordineerime seda NSA, DIA, FBI ja Riigidepartemangu ning maailma kõikide välisluure­organisatsioonidega, kaasa arvatud nendega, kellega me Kongressi otsuse kohaselt ei tohiks üldse suhelda. Mina isiklikult juhin seda. Foley koordineerib Langleyga. Anderson FBI-ga. Kindral Massey sõjaväe luureagentuuriga. Igas suuremas USA linnas ja maailma kõikides pealinnades tõhustatakse julgeolekut. Oleme juba alustanud kõige suurejoonelisemat üleilmset inimjahti, millest keegi on kunagi kuulnud. Iga agentuur, samuti kaitseministeerium, töötab puhkepäevadeta 24 tundi järjest, analüüsides kokkuvoolavaid andmeid.”

„Ja kõike seda Budawi pärast? See on jama. Mida sa mulle rääkimata jätad?”

„Mitte midagi,” kostis Harris sõrmeküüsi takseerides. Kui mõni Harrise-sugune petlik mees oma tõelisi emotsioone ilmutab, siis öelnuks Skorpion, et Harris kardab.

„Ma pole neitsi, Bob. Eelmängu pole vaja. Millega on tegemist?”

„Kuuled ainult seda, mida sul on vaja teada.” Harris raputas pead. Tegelikult on tal õigus informatsiooni varjata, mõtles Skorpion. „Ei mingit liigset pagasit,” nõnda kõlas reegel. Väliagendile öeldi ainult seda, mida tal oli tõepoolest tarvis teada. Ainult et Skorpionile jäi sellest halb tunne. Ta vaatas kajuti illuminaatorist välja taamal lainemurdja taga paistvale sinisele Araabia merele. Springsteen jätkas pimedas tantsimist.^[14.] Mõlemad vaikisid.

„Sul on siin ohtralt tulejõudu. Milles probleem?” küsis Skorpion lõpuks.

„Sellest pole abi. See palestiinlane tekitab minus iseäraliku tunde. Ta on osav. Liiga osav ja absoluutselt halastamatu. Ükspuha mida me teeksime, leiab ta väljapääsu. Just siin astud sina mängu. Tahan, et tegutseksid sõltumatult, korraldaksid oma operatsiooni, eralduksid täielikult Agentuurist ja igaühest, kes selles töötavad. Sul on piiramatu juurdepääs kõigele, mida me teame, igal hetkel, kui sa seda vajad. Kui soovid, annan sulle staabiülemate ühendkomitee esimehe mobiiltelefoni eranumbri. Kutsu kas või kuramuse merejalaväelased appi. Sul on üksainus ülesanne. Peata Palestiinlane. Ükspuha, kuidas sa seda teed. Küsimusi ei esitata.”

„Lugu läheb räpaseks. Kas sa tead, millega meil on tegemist?”

„Ma ei hooli sellest.”

Skorpion ootas. Ta võttis õllepudeli, kuid ei joonud. Peale Springsteeni oli kuulda ainult sadamamehhanismide töömüra ning kellegi urdukeelseid hõikeid tekil. Sõltumatu agendina huvitus Skorpion alati tasust. Lõpuks tegi Harris selle teatavaks.

„Kahekordne tavaline tasu pluss kolmekordne boonus, kui… Palestiinlane pole enam probleem,” lisas ta kõheldes. „Esimene pool kantakse tunni aja jooksul Luxembourgi kontole.”

Püha taevas, nad on endale sita püksi ehmatanud, mõtles Skorpion. Harris ei pilgutanud nii suurest summast rääkides silmagi. Mida põrgut see peaks tähendama?

„Hezbollah tähendab Liibanoni. Ma ei usalda Beiruti residentuuri,” ütles Skorpion õllepudelit lauale asetades.

„Rabinowich on sellega päri. Tegutse omaette. Tee nõnda, nagu sulle meeldib. Seljakotis on kümmekond passi, krediitkaardid, raha, kontaktisikute andmed ja pisut varustust nagu alati. Leiad selle 13. tänava peidikust,” ütles Harris ning teatas kasutatava veebisaidi, eriolukorra parooli ja vastumärgi, mida Koenig „piloodi katapulteerimisnupuks” nimetas. „Kas veel midagi?” küsis ta.

Skorpion tõusis. „Pean lennukile jõudma.”

„Sul on aega kaks nädalat, võib-olla vähemgi,” nentis Harris.

⁸ TEU (twenty feet equivalent unit) on merevedudel kasutatav kauba­mahu mõõtühik. – Tõlk. [ ↵ ]

⁹ NSA (National Security Agency) on USA Rahvuslik Julgeolekuagentuur. – Tõlk.[ ↵ ]

¹⁰ BND (Bundesnachrichtendienst) on Saksamaa luureteenistus. – Tõlk. [ ↵ ]

¹¹ Vihje Thomas Harrise õudusromaanide („Voonakeste vaikimine” jt) peategelasele. – Tõlk. [ ↵ ]

¹² NSA COMINT on USA Rahvusliku Luureagentuuri sideluure. – Tõlk.[ ↵ ]

¹³ DIA MASINT on USA sõjaväeluure side- ja tehnikaluure. – Tõlk. [ ↵ ]

¹⁴ Vihje Springsteeni muusikavideole „Dancing in the Dark”. – Tõlk. [ ↵ ]