Читать книгу Skorpioni reetmine - Andrew Kaplan - Страница 8

Fouad istus Café de Paris’s akna juures, café au lait laual. Ta teeskles, nagu loeks ajakirja Spécial, mille kaanel ilutses sügava dekolteega kleiti kandva seksika Liibanoni näitlejanna foto, kui Skorpion kohvikusse sisenes. Ajakiri oli signaal, et Fouad on puhas. Kui tema grupil „14. märtsi druusid” olnuks mis tahes kokkupõrge mõnega teda vaenavast Liibanoni kümmekonnast kildkonnast, siis lebanuks ajakiri suletuna laual. Skorpion istus Fouadi vastu ja vaatas ringi. Oranžide markiiside ja mitmevärviliste toolidega kohvik asus Hamra tänaval ning suurem osa selle kliente olid eakad. Halli­päised mehed, kes ikka veel kandsid ülikonnapintsakut, ja ebamäärases eas en vogue^[15.] naised, kes olid oma figuuri säilitanud. Näis, nagu pärineksid nad üheksa­kümnendatest, kui see kohvik oli olnud poliitikute, ­ajakirjanike ja spioonide taimelava.

„Salaam aleikem,” ütles Fouad Skorpionil lõdvalt kätt surudes, andes seejuures üle väikese mälupulga.

„Wa aleikem es-salaam. See koht on ikka endine,” vastas Skorpion. „Un café turc, s’il vous plaît,” ütles ta kelnerile.

„Üliõpilased käivad nüüd Starbucksis. Vana Liibanon on surnud,” sõnas Fouad sigaretti läites. Ta rääkis druuside aktsendiga araabia keeles, mida iseloomustas qaf, kurguhäälne k. „Foto on mälupulgal,” sosistas ta end lähemale kallutades ning avas mobiiltelefoni, et ­näidata Skorpionile läänelikes rõivastes meest, kaela ümber ruuduline kaffiyeh,^[16.] kes korterirõdul mobiiltelefoniga kellegagi rääkis.

„Salim?” küsis Skorpion.

Fouad noogutas. „Tema see on.”

„Kuidas ma tean, et see on tema? Keegi teleskoop­objektiiviga rõdul pildistatud mees. See võib olla kes tahes.”

„Kas sa tead Choueifati?”

„Druusi küla. Lennujaamast idas,” vastas Skorpion.

„Hezbollah tuli öösel. Nad viisid neli poissi ära. Üks neist oli minu vennapoeg Badi. Enne tapmist torgati tal silmad välja. See on Salim,” kinnitas Fouad mobiil­telefoni toksides. „Mitut meest sa vajad?” Ta vaikis ning nad ootasid, kuni kelner Skorpionile püdela kohvi ­serveeris ja eemaldus.

„Sõltub mitmest asjaolust. Kas ta ei käi kunagi väljas?”

„Mõnikord.” Fouad vaatas ringi. „Tal on Ashrafiehis keegi naine.”

„Kuidas sa seda tead?”

„Naine on üks meie omadest.” Skorpion kergitas kulme ega öelnud midagi. „Tema ema oli druus,” selgitas Fouad.

„Ja mees usaldab teda nii kindlalt, et käib tal külas?”

„Sa peaksid naist nägema. Tumedad juuksed, tumedad silmad,” lausus Fouad sobivaid sõnu otsides, liigutades käsi enda ees, nagu kobaks ta midagi vaimustavat. „Iludus.”

„Kus see korter asub?”

„Shari’ Abdel Wahabi lähedal Baroudil. Kas tead seda kohta?”

„Jalgpallistaadioni juures? See on kallis elurajoon,” ütles Skorpion. „Kuidas ta jaksab seda endale lubada?”

Fouad niheles kohmetult. „Ta on lauljanna. Patrioot,” sõnas ta.

„Sinu oma?”

Fouad noogutas. „Kas see on tema jaoks lõpp?” küsis ta.

„Püüame näidata, nagu oleks temagi ohver,” vastas Skorpion. „Võib-olla teda ei tapeta. Mitmendal korrusel ta korter asub?”

„Kaheksandal. Maja on kümnekorruseline.”

„Kui suur on mehe saatesalk?”

„Tavaliselt seitse. Kaks sportuniversaali. Neli meest ühes ja kolm koos temaga teises. Kõigil on automaat AK-47.”

„Kas mõni siseneb koos mehega korterisse?”

Fouad raputas pead. „Ta jätab kaks valvurit korteriukse taha, ülejäänud ootavad all või tänaval.”

„Ma helistan ja annan sulle teada, kui olen järele kontrollinud,” ütles Skorpion. „Võib-olla piisab ainult meist ja veel kahest mehest põgenemisautos. Siiski ei tea enne viimast hetke keegi, kes on sihtmärk, mida ta sepitseb või kuhu minnakse. Selge?”

„Muidugi. Ainult meie kahekesi?”

„Mida vähem, seda parem.” Ta pani tähele, et Fouad muretseb. „Sellest piisab. Turvalisus on tähtsam kui tulejõud.”

Fouad kallutas ennast laua poole ja kustutas sigareti, litsudes selle aeglaselt sõrmede vahel laiaks. „Kas tapame ta?”

Skorpion ei vastanud.

„Ta tuleb tappa,” lausus Fouad. „Kas hinnas on kokku lepitud?”

„Kuuskümmend automaatkarabiini M-16, kümme granaadiheitjat M203 ja kaks kuulipildujat M-240B. Tuhat USA dollarit igale sinu mehele ja kümme tuhat sulle,” sosistas Skorpion tõustes talle kõrva. „Keegi ei puuduta teda. Ta tuleb elusalt ja tervelt kinni võtta, muidu ei maksa ma midagi.”

„Maashi. Mafi mushkila.”

Ta valetab, kinnitades, et kõik sobib, mõtles Skorpion. Sellega tuleb tegelda, kui aeg kätte jõuab. „Inshallah, Ma’a salaama,” ütles ta, puudutades lahkudes Fouadi õlast.

„Alla ysalmak, habibi,” vastas Fouad pilku tõstmata.

Väljas peatas Skorpion liinitakso, kus istusid juba kaks naist, üks neist pearätiga, ning Corniche’i poole sõitev meesüliõpilane. Skorpion peatas takso Kuwaiti tänaval, läks üle elava liiklusega sõidutee ja hüppas vastassuunas, kesklinna poole, sõitvasse taksosse, jälgides, et keegi ei muudaks tema kannul järsult senist liikumiskurssi. Ta väljus Fakheddinel, ootas, kuni takso eemaldub, astus Jaapani restorani ja väljus sealt tagauksest. Ta sammus piki kõrvaltänavat mitu kvartalit Omar Daoukil asuva kõrghooneni, kus oli hommikul üürinud möbleeritud korteri. Ta noogutas portier’le ja sõitis liftiga üles korterisse. Sisenenud, kiirustas ta akna juurde ja jälgis kardina varjust all tänaval toimuvat, kuid ei märganud midagi erilist. Lihtsalt igapäevane liiklus. Teisel pool tänavat nägi ta Ramada hotelli külgseina ja taamal silmapiirini laiuvat sinist Vahemerd.

Ta astus laua juurde ja lülitas sülearvuti sisse. Ta sisestas Fouadilt saadud mälupulgal olnud kujutise arvutisse ja avas selle Photoshopiga. Mees fotol oli Salim Kassem, Nazrullah’ asesekretär ning Hezbollah’ kesknõukogu al-majlis Al-Markazis liige. Skorpioni ei huvitanud tema nägu, vaid mobiiltelefon. Ta suurendas ülesvõtet, nii et juba ilmusid eraldi pikslid nähtavale, kuni sai selgeks, just missugust Nokia mudelit Kassem kasutas. Krediitkaardiks maskeeritud šifreerimis­algoritmi kasutades logis Skorpion International Corn Associationi veebisaidile, mis reklaamis USA viljaeksporti. Just seda Harris operatsiooni salajase veebi­saidina kasutaski. Juhuslikult genereeritud koodinumber ja antud parool võimaldasid tal luua VPN-i (virtuaalse privaatvõrgu) koos spetsiaalpordiga saidil, mis kasutas täiustatud DTLS-protokolli, et luua turvaline võrgutunnel, mida oli palju raskem häkkida kui standardset SSL-i (turvasoklite kihti), ehkki seda kasutas enamik „turvatud” veebisaite, näiteks pangad. Ühenduse saanud, edastas ta soovitud korraldused. Ta avas kohvri ja kontrollis metoodiliselt varustust, vaatas ükshaaval üle iga eseme, kaasa arvatud 9 mm helisummutiga püstoli Beretta. Sellest hetkest alates kannab ta kõikjal relva kaasas.

Ta lahkus korterist ja sõitis liinitaksoga Ashrafiehi. Ta peatus kinnisvarabüroos ning võttis mõne visiitkaardi agendilt, kes püüdis Gammayzehi rajooni elamu­kompleksis asuva korteri ostmiseks huvi äratada. „Pas maintenant, mitte praegu,” ütles ta agendile võlts­isikutunnistusega sobivas prantsuse keeles ning sõitis taksoga Baroudile, kust jäi sihtkohani kaks kvartalit. Ta möödus hoonest, läks selle ümbert ringi ning jälgis tänavat ja maja igast küljest. Ta sisenes fuajeesse, libistas portier’le kinnisvaraagendi visiitkaardi ja 30 000 liiri ning mainis, et tal on korteri ostmisest huvitatud klient. Seejärel sõitis ta liftiga ülemisele korrusele, kust tuli treppi mööda kaheksandale korrusele ning uuris koridori, kuni oli selge, kuidas ta tegutseb. Ta läks tänavale ja helistas Fouadile. Ülejäänud päeva sõitis ta ühtepuhku taksosid vahetades ringi ning tegi ettevalmistusi.

Järgmise päeva päikeseloojangu eel helistas Fouad talle. Ta istus Corniche’il Tuvikaljude lähedal kohvikus. Palmirida Corniche’il kahises tuules. Sihvakas noor naine, miniseelik üll, jalutas käsikäes sõbratariga, kes kandis musta hijab’i^[17.] ja liibuvaid disainerteksaseid. Mõlemad naersid, päike muutis mere hõõguvalt punakaskuldseks ning sel hetkel oli Beirut maailma kõige veetlevam paik. Kelner rääkis baarimehega Liibanoni eelseisvast jalgpallikohtumisest Jordaaniaga Aasia karika­sarjas ning teleris baari taga kudrutas egiptuse lauljanna armastusest. On hea jälle araabia keelt kuulda, mõtles Skorpion. Oli möödunud juba liiga palju aega ja ta igatses seda; ta igatses selle keele musikaalsust ja väljendusrikkust, aga veelgi rohkem purustatud lapsepõlve kummalist tunnet Araabia kõrbes, kus tema naftatöölisest isa oli tapetud. See kandis ta kaasa maailma, kus elasid beduiinid ja šeik Zaid, kes oli olnud talle rohkem kui lihane isa, keda ta oli vaevalt tundnud, ning tema poisipõlve erakordsetesse öödesse, kus tähed täitsid kõrbetaeva silmapiiri ühest servast teiseni. Ta meenutas, kuidas oli olnud lõpupoole, kui räägiti ainult naftast ja rahast ning beduiinide eluviis oli hääbunud; kuidas enne teeleasumist Ameerikasse, et õppida Harvardis, oli šeik Zaid talle öelnud: „Sa pead selgusele jõudma, kes sa oled, minu dhimmi.” Ta mõtles kuuldule ja samuti sellele, kuidas oli Harvardist välja langenud ning läinud Afganistani sõtta ja astunud hiljem terrorismivastasesse eriüksusesse Delta Force, sest see oli otsekui koju naasmine. Siis helises tema mobiiltelefon. Ta kuulas hetke, ütles „D’accord” ja vajutas telefoni kinni.

Ta heitis seljakoti õlale ja sammus piki Corniche’i, kus lained lakkusid kaldakive, ning mõtles kõik uuesti läbi. Neil oli vedanud. Lõuna-Beirutis ühes garaažis töötav informeerija pani tähele, et Kassemi autoga sõideti ära, ning helistas Fouadile. See tähendas, et alustatakse varsti, ehkki oli palju murepunkte. Kõigepealt võis puhkeda tulevahetus ning miski ei garanteerinud, et mõni juhuslik – või ka mittejuhuslik – kuul ei taba Kassemi. Kassemi vigastamise korral Skorpioni plaan nurjub. Naine pidi jätma rõduukse lukustamata, vastasel korral tuli see sisse lüüa, mis hoiataks Kassemi ja ukse taga seisvaid valvureid ning algataks tulevahetuse. Isegi siis, kui kõik läheb kavakohaselt, oli Kassemi elus püsimine kahtlane, sest Fouadil oli tema tapmiseks mõjukas motiiv. Tagatipuks võis lahkumine osutuda tülikaks, sest Hezbollah, kellel leidus kõikjal Liibanonis informeerijaid, asub hiljemalt tunni aja pärast, aga võib-olla veelgi varem, nende kannule. Pealegi pidi ta tegutsema nõnda, et ei Kassem, kes oli vist Hezbollah’ kõige kavalam mõistus, ega ükski kesknõukogu liige ei aimaks tema tegelikku plaani.

Ta tegutses harjumuspärasele luureandmete kogumisele täpselt vastupidisel viisil. Tavaliselt on vajalikku kohta sokutatud agente, kes edastavad kõik teada saadud andmed operatiivohvitserile. Harjumuspärane luure­tegevus oli otsekui noodapüük. Noot heidetakse vette, tiritakse välja ja uuritakse kõike, mis oli sinna sattunud, kuni õige kala on käes. Siin aga tuli tegutseda jõuliselt, sest sütik tiksus ning polnud teada, millal toimub plahvatus, mistõttu luureandmed pidid olema absoluutselt täpsed ning vaenlane ei tohtinud aimatagi, et hoopis abistab teda, mõtles ta, viipas takso ja sõitis kesklinna kohtumispaika.

Tund aega hiljem ootasid nad restoranis Fouadi, kes oli läinud baari helistama. Kelner ütles neile, et oli küsitud „Hamidi”. Skorpion oli öelnud Fouadile, et naisele ei tohi enam mobiiltelefoniga helistada. Hiljem analüüsib Hezbollah iga tema kõnet. Skorpion jälgis tänavat ja autotulesid läbi restoranisisemuse peegelduse aknal. Fouad tuli laua juurde tagasi ning tema ilme järgi mõistis Skorpion, et tuleb alustada. Naine oli helistanud ja teatanud, et Kassem on tulekul.

„Yalla!” Läki, ütles Fouad, nad tõusid ja suundusid välja sportuniversaali juurde. Skorpion ja Fouad jätsid kaks druusi võitlejat nurga taga allmaaparklasse, autotuled kustutatud ja mootor seisatud, piisavalt lähedal, et kuulda tulistamist, aga tema ise ja Fouad läksid ringiga prügimahuti kõrval oleva tagaukse juurde. Skorpion muukis luku lahti ja nad ronisid trepist üles, kuulatades iga heli, kuni jõuti katusele. Nad võtsid varustuse ja ööbinoklid kotist ning seadsid kummalegi vajaliku paika. Enne lahkuminekut hoiatas ta taas, et Fouad ei tekitaks vähimatki heli ega näitaks ennast kellelegi, kes võiks alt või kõrvalmajast vaadata. Ta jättis Fouadi katuseserva varju küürutama, ise aga laskus trepist mademele naise korterist kõrgemal. Kuulda oli ainult naksatust, kui ta lõikas lambijuhtmed läbi, nii et trepimade mattus pimedusse, ning summuti relvatorule keeramise nõrka metalset sahinat.

Ta ootas, higistades pimeduses. Kuskil mängis teler. Keegi vaatas mõnes korteris populaarset Liibanoni järje­kordse laulutähe leidmise saadet. Äkki hakkas tema mobiiltelefon vibreerima, mis jahmatas teda nõnda, et ta pidi selle äärepealt maha pillama. Samal hetkel oli kuulda lifti tõusmist. Ta surus enda seina varju, püüdes olla võimalikult pisike. Ta kuulis liftiuksi avanevat ja vaikselt liikuvate meeste samme. Ta tajus üht neist lähenevat, see oli siinsamas tema nägemisulatusest madalamal ning ilmselt vaatas üles pimedale trepimademele. See võib otsekohe lõppeda, mõtles ta relva sinnapoole suunates. Ta kuulis ilmselt Kassemi häält ütlevat: „Jään kõige rohkem tunniks”, koputust ja sedagi, kuidas naine ukse avas, öeldes: „Haayil, habibi, kas saad minu juurde jääda?”, ning suletava ukse naksatust. Skorpion vaatas kella. Ta ootab kaksteist minutit. Ta tahtis, et neil oleks voodis tegemist.

Ta kuulis valvuri köhatust ja tammumist. Üks neist pomises midagi teletähesaatest, kaaslane naeris vastuseks. Skorpion hiilis trepist alla, üks aste korraga. Ta oli peaaegu nende nägemisulatuses. Ta vaatas kella. Aeg oli käes. Ta tõmbas suusamaski näole ja vajutas Fouadile märku andes mobiiltelefoni saatenupule. Üks valvur ütles midagi, kuid ta ei saanud kuuldust aru. Ta püüdis hingamist vaigistada. Yalla beena, mõtles ta. Kõigepealt pidi Fouad köiega rõdule laskuma ja sealtkaudu sisenema.

Äkki kostis korterist karjeid ja naise kiljumist. Skorpion võttis laskeasendi. Üks Hezbollah’ valvureist tagus uksele, teine sihtis automaadiga AK-47. Ta tulistas mõlemale pähe, enne kui nad jõudsid tema poole pöörduda. Ta astus korteriukse poole, karjumine selle taga ägenes, ning jõudis ukseni just siis, kui Kassem, ainult alussärk seljas, välja sööstis ja äkitselt jahmunult peatus, kui Skorpion summuti vastu Kassemi laupa surus ning viipas, et ta läheks korterisse tagasi.

„Kes emmak!” Kassem sülitas tema poole ega liigutanudki.

Skorpion virutas talle relvaga näkku, paiskas ta tagasi ja vaigistas lähivõitluses kasutatava haardega. Fouad, samuti suusamask näol, sidus Kassemi randmed plastsilmusega selja taha.

„Käitu viisakalt,” ütles Skorpion araabia keeles ja lõi Kassemile põlvega kubemesse. Fouadi abil tõstis ta Kassemi selili söögilauale. Skorpion lõi Kassemile relvaga jõuliselt vastu suud, murdes mitu hammast. Kassem jäi vaikselt oiates lamama, tema suust mullitas verd. Skorpion haaras käteräti ja sidus selle Kassemile silme ette. Naine, ainult mustad püksikud jalas, vahtis neid pärani silmi.

„Tegele temaga. Jäta tõepärane mulje,” sosistas Skorpion Fouadile, köites Kassemi jalad teise plastsilmusega. Naine kiljatas, kui Fouad kahmas tal juustest ja hakkas tugevaid kõrvakiile jagama, karjudes „Eskoot!”, et too vait jääks. Fouad tõukas naise vastu seina, paiskas ta maha, lohistas magamistuppa, sidus kinni ning surus tropi suhu. Samal ajal avas Scorpion korteriukse. Ta vaatas koridoris lifti poole ja teritas kõrvu. Naaberkorteris kuulati endist viisi telesaadet. Seal kas ei kuuldud midagi või tõenäolisemalt ei tahetud toimuvasse sekkuda, mõtles ta. Polnud kuulda, et lift oleks liikunud või keegi trepist tõusnud. Veel on mõni minut aega, mõtles ta, tirides kahe valvuri laibad ja mõlema AK-47 korterisse. Ta lukustas ukse seestpoolt ja astus Fouadi juurde, kes oli juba hakanud Kassemit küsitlema.

„Kus on Palestiinlane? See, kes tappis Egiptuse kindral Budawi? Räägi!” sisistas Fouad araabia keeles.

„Kul khara!” needis Kassem, suust voolav veri summutamas sõnu.

„Räägi!” nõudis Fouad, haaras pliidilt väikese keedu­poti ja virutas sellega Kassemile kubemesse. Kassem oigas.

„Palestiinlane. Kus ta on?”

„Kis em ick!” Pominal soovitas Kassem tal emaga midagi rõvedat teha ning karjatas samas, kui Fouad teda uuesti lõi. Fouad asetas keedupoti pliidile tagasi, läitis tule ja jätkas Kassemi küsitlemist, aga Scorpion tegeles sellega, milleks rünnak oli üldse kavandatud. Ta leidis magamistoa põrandal vedelevate pükste ­taskust ­Kassemi mobiiltelefoni. Skorpion otsis sellelt kriimustusi või märgatavaid määrdumisjälgi. Kestal oli üksainus väike kriips ning täkitud nurk. Skorpion võttis taskust samasuguse telefoni ning tegi Šveitsi taskunoaga kriipsu ja täkke, nagu olid esimesel, ning nühkis ekraani varrukaga hägusemaks. Pordiühenduse pistmikku kasutades kopeeris ta Kassemi mobiiltelefoni mälu oma telefoni, võttis siis Kassemi mobiiltelefonist SIM-kaardi ja pistis uude mobiiltelefoni. Ta kontrollis, kas kõik Kassemi kontaktid ja sõnumid on sisestatud, ning pani uue telefoni Kassemi püksitaskusse. Uues telefonis olid NSA-lt saadud arvutikiip ja digitaalsignaali­töötluse DSP protsessor. Kassemi iga kõne edastatakse nüüd satelliidi kaudu Marylandi osariigis Fort Meade’is asuvasse NSA peakorterisse ehk „Musta majja”, nagu seda aknaklaaside värvuse järgi nimetati, ning sealt Skorpioni mobiiltelefonile.

Skorpion kustutas tualettlaua lambi, mille valguses oli töötanud, ning astus kinniseotud naise juurde, kes lamas voodil, tropp suus. Tema nägu oli Fouadi löögist tursunud ja sinine. Naine vaatas suusamaski kandvale mehele vastu, kuid Skorpion ei osanud ta tumedatest silmadest midagi välja lugeda. Ta surus sõrme huultele ja tõmbas naisel tropi suust.

„Kui sa soovid elada, siis pead meiega kaasa tulema,” sosistas Skorpion.

Naine jälgis teda oma tumedate silmadega, kuid ei vastanud.

„Minu arvates ei tohi sa siia jääda,” ütles ta. „Võin leida sulle varjupaiga Ameerikas, kuid pead otsekohe tulema.”

Naine raputas pead, pikad tumedad juuksed padjal laiali, ning mehe pilk peatus tema vaimustaval peaaegu alasti kehal. „See on minu kodumaa,” ütles ta tasakesi.

„Sind hakatakse kahtlustama. Pärast minu siit lahkumist ei kaitse sind keegi.”

„Ana fahim, saan aru.” Naine naeratas igatsevalt, võpatades seejuures, ning tursest ja löögijälgedest hoolimata nägi mees, kui veetlev ta on. „Ma ei taha kuhugi minna. Lahkugu parem Hezbollah ja süürlased.”

Samal hetkel kuulis Skorpion kõrvaltoast summutatud kiledat, lausa loomalikku karjet. Skorpion pistis naisele tropi suhu tagasi ja sööstis söögituppa. Fouad surus hõõguvat keedupotti Kassemi kõige õrnema koha vastu. Skorpion tõmbas ta eemale ja pigistas kägistushaardega Kassemi unearteri kinni, nii et too kaotas teadvuse.

„Peame minema. Kas ta ütles midagi?”

„Ta ütles, et ei kuulu kesknõukogusse. Palestiinlasest ei tea ta midagi. Ta ütles, et Kairos toimunu oli Al-Muqawama al-Islamiyya tegu.”

„Islami vastupanuliikumine? Kes nad on?”

„Hezbollah’ salarakuke. Radikaalsem kui Nasrullah. Oleme kuulnud ainult sosinaid. Keegi ei tea sellest midagi või hoiavad kõik suu kinni. Kas tapame ta nüüd?” küsis Fouad relva haarates.

Skorpion nägi, et Kassem liigutas ennast. Tuli kiiresti otsustada ja tegutseda.

„Ta peab pääsema,” sosistas Skorpion Fouadile kõrva. „Niisugune on plaan.”

Fouad raputas pead. „Sina ei mõista Liibanoni,” ütles ta ja suunas relva Kassemile.

Enne kui Fouad jõudis päästikule vajutada, sirutas Skorpion käe, väänas Fouadil krav maga^[18.] võttega relva käest ja tulistas teda kolm korda, tappes ta ainsa hetkega. Naaberkorterist kostis karjumist ja alt laskusid. Kassemi mehed olid kuulnud tulistamist ning ilmselt juba lähenesid.

Skorpion jooksis magamistuppa, päästis naise köidikutest lahti ja tiris ta kõrvaltuppa. Ta haaras põrandalt ühe AK-47, tulistas sellega Fouadi laipa, avas rõduukse, astus välja ja laskis klaasi väljastpoolt puruks, viskus tuppa ja andis AK-47 naise kätte. Ümberkaudsete majade akendes süttisid tuled, ta kuulis karjumist, laskusid ja koerte haukumist. Aega oli kõigest mõni sekund.

„Sina vabastasid enda ja tapsid ta,” ütles Skorpion Fouadi poole osutades. „Sa päästsid Kassemi. Mina jooksin minema. Selge?”

„Mõistan,” ütles naine teda tõugates. „Olgu Allah sinuga.”

„Hoidu uksest eemale. Nad tungivad tulistades sisse,” ütles Skorpion seljakotti haarates, jooksis rõdule ja haakis enda Fouadi laskumisköie külge. Ta hüppas üle rinnatise hetkel, kui AK-47 kuulid läbistasid korteri­ukse ja puresid seina. Ta laskus majaseintelt hoogsalt ära tõugates, söandamata hetkekski üles vaadata. Samal hetkel, kui jalad puudutasid põiktänavat, vabastas ta köie ja jooksis varjudesse. Ta kuulis selja taga betoonilt põrkavate kuulide vingumist. Joostes tõmbas ta näolt maski, toppis selle seljakotti ja andis põgenemisauto druusidest juhtidele mobiiltelefoniga märku. Ta jooksis piki põikkäiku kõrvaltänavale. Samal hetkel, kui ta kõnniteele astus, peatus pidurite krigisedes sportuniversaal. Skorpion hüppas sisse ja nad kihutasid pimedusse.

„Kus on Fouad?” küsis üks druus araabia keeles.

Skorpion raputas pead. „Sõida edasi. Ütlen, kus tuleb peatuda,” lausus ta.

Kaks druusi võitlejat sõitsid ringi, veendumaks, et neid ei jälitata. Skorpion väljus Avenue Clemenceaul, hoiatas, et nad midagi ei räägiks ega läheks koju, ning ootas, kuni nad lahkuvad. Kohe kui Hezbollah on Fouadi tuvastanud, makstakse druusidele kätte. Skorpion läks jalgsi mõne kvartali kaugusel Omar Daoukil asuva korteri poole. Hilisest kellaajast hoolimata liikus tänavatel ikka veel rohkesti jalakäijaid ja sõitis autosid, tänavalaternad sarnanesid üksildaste tunnimeestega. Siis võttis Kassem kõne.

„Sa ei tohiks helistada,” ütles hääl. Skorpioni telefoniekraanil kumas Süürias Damaskuses vastanud dr Samir Abadi telefoninumber.

„Nad pärisid Palestiinlase järele,” kuulis ta Kassemi ütlevat, hääl üleelatud valust hoolimata üllatavalt rahulik.

„Ja siis?”

„Ma ei öelnud neile midagi.” Järgnes paus. „Al-Muqa­wama on neile teada.”

Telefon Damaskuses lülitati välja.

Scorpion sõitis liftiga korterisse ning mõni minut hiljem laadis ta Kassemi mobiiltelefoni sisu oma sülearvutilt Corn Associationi veebisaidi kaudu Rabino­wichile. Ta kõrvaldas korterist kõik, mis võinuks talle viidata, ning pühkis antiseptilise lapiga puhtaks esemed, mida oli puudutanud. Sadama lähedal bussijaamas istus ta Damaskusesse siirduvasse öisesse liinitaksosse, mida jagas süürlasest ärimehega, kes oli käinud Beirutis hamba­arsti juures, ja šiiidi naisega, kes sõitis õde külastama. Nad sõitsid läbi linna ning mööda pimeduses looklevaid mägiteid Süüria piiri poole. Skorpion poleks tahtnud öösel lahkuda, kuid kindlasti koondas Hezbollah juba jõude ning ta teadis, et hommikul oleks piiriületamine märksa tülikam. Tegelikult võisid Hezbollah’ võitlejad peatada neid ükspuha kus Bekaa orus või mõnes šiiitide mägikülas. Kindlasti on süürlasi juba hoiatatud. Oli vaja üle piiri jõuda, enne kui piiripunktidesse jõude koondatakse. Liinitakso peatus piiril, kus sõitjad välja käsutati. Skorpion ulatas Liibanoni piirivalvurile Prantsuse passi ja žurnalistikaardi, mille järgi ta oli Le Figaro ajakirjanik Adrien Leveque.