Читать книгу Jumala lood - Andrus Kivirähk - Страница 7

2004 aug

Ahoi, ristirahvas! Jumal jälle siin! Ma nüüd tükk aega pole teile kirjutanud, eks mitmed teist olid juba kindlasti meeleheitel kah! Ma ju näen siit taevast kõik ära, paljud teist käisid kuu aega ringi, nagu oleks püksi teinud. Igal laupäeval jooksid ajaleheputka juurde, et näha, äkki ma ikka kirjutan Minu Kroonis. Aga tutkit, ei kirjutanud ma ridagi, isegi Minu Krooni polnud lehes! Mõni kukkus seda nähes piraki pikali maha ja viidi kanderaamiga haiglasse. Kole nälg on inimestel jumalasõna järele! Eriti tahtis mu lugusid lugeda Jaan Kiivit. Muudkui helistas mulle ja nuias: miks sa ei kirjuta! Imelik inimene! Ma ütlesin talle: Jaan, mis viga? Telefon sul on, saad mulle igal ajal helistada ja oma mured ära rääkida, mis kuradi kirju sa veel saada tahad? Aga Kiivit on kohe selline inimene, et talle meeldivad kirjad. Ta saadab mulle ka kogu aeg igasuguseid kirju ja postkaarte – jõuludeks ja sünnipäevaks ja lihavõtteks ja esimeseks maiks. Ma olen talle sada korda öelnud: ära saada mulle neid postkaarte, mida ma teen nendega! Kui tahad õnnitleda, siis helista või saada SMS. Aga Kiivit ei kuula mind, helistab küll, aga postkaardi saadab ka! Mina talle küll ei saada. No mis ma mängin lolli? Kiivit on natuke pahane sellepärast, aga mis mul selles!? Sel suvel oli ta eriti tige, sest ta avastas, et mul on kirjavahetus ühe noore plikaga, kes elab tema tänaval. Oi, ta lõi lamenti! Ah et mulle sa ei viitsi postkaarti saata, aga mingile lipakale läkitad pikki kirju! Ma ütlesin, et palun viisakamalt, see on korralik tüdruk! Ja need kirjad pole sugugi nii väga pikad, rohkem sellised väikesed vallatud värsid. Ja et üldse – mis see sinu asi on, Jaan, kellele ma kirjutan! Mida sa nuusid mu asjades! Kas sa arvad, et kuna sa oled peapiiskop, siis sa tohid Jumala kirjavahetuses sorida! Hoia ennast vaos, mees!

Kiivit oli ikka vihane, aga mina sellest ei hoolinud, saatsin oma plikale kirju edasi. Ma nägin küll, kuidas vanamees igal hommikul kadedalt postiljoni kotti vahtis, hirmus tahtmine oli tal see kiri ära näpata ja läbi lugeda. Ta arvab, et minu kirjad on jube huvitavad. Kõik need kirikuõpetajad arvavad nii. Sellepärast ma neile kirjutada ei tahagi, ükskord oli nii, ma kirjutasin mingile pastorile väga isikliku kirja, aga see loll luges selle pühaliku häälega kantslist tervele kogudusele ette. Ma olin jube pahane, saatsin talle karistuseks maksalutikad. Minu plika ei loe kunagi mu kirju teistele ette. Tema loeb neid üksi, punastab ja kihistab nii armsasti… No ma kirjutan talle ikka väga kelmikaid asju ka! Mina ju ise tegin naised ja tean, kuhu nupule vajutama peab. Mina selle nupu sinna panin!