Читать книгу Jumala lood - Andrus Kivirähk - Страница 9

2004 dets

Ahoi, ristirahvas! Jumal kõneleb teiega! Hakkab see aastakene siis nüüd otsa lõppema. Minu jaoks on üks aasta nagu liivatera, saab otsa, siis saab, mul ükskõik. Aga sureliku inimese jaoks on see muidugi suur põnts. Jälle üks aasta läinud! Ei tea, paljuke neid veel alles jäänud on… Kes teab? Mina tean! Aga mina ei ütle.

Mina räägin teile hoopis oma poja sünnipäevast, mis varsti kätte jõuab. Küll on see üks hirmus päev! Need, kellel endal lapsed on, saavad aru. Mina ei saa aru, miks need lapsed endale alati nii palju külalisi kutsuvad! No ma ei tea, võib-olla kõik ei kutsu ka, aga minu poisi sünnipäeval on kirikud küll hommikustsaadik inimesi kuivalt täis. Ja sihuke mürgel käib, et kole. Mitu päeva! Muudkui lauldakse ja plännitakse seda orelit… Ma ütlen, loll olin, et üldse oreli muretsesin! Poiss ise käis peale nagu uni, et osta ja osta, mulle meeldib sellega törtsutada. No ma siis ostsingi, aga praegu väga kahetsen. Poisi sünnipäeval see pill üldse vait ei jää! Kogu aeg üürgab! Mul hakkab pea valutama, nii paha on olla, aga pikali pole ka kuhugi visata, igal pool on inimesed. Paljud ei võta jopetki seljast, istuvad meie majas nagu vaksalis. Laste sünnipäevad on vanemate jaoks ikka väga väsitavad. Poiss ütleb küll pärast, et ega tema kõiki ei kutsunud, tema paljusid üldse ei tundnudki, aga mina seda ei usu. Küllap need tal ikka mingid topsisõbrad on. Kust nad muidu meie aadressi said? Poiss lihtsalt ei mäleta!

Ja sellised inimesed tulevad siis meile tuppa. Ma kogu aeg värisen, et võtavad altari pealt mõne nipsasjakese ja pistavad taskusse. Üldse ei usalda ma seda punti! Ma olen pojale öelnud: kuule, Jeesus, mine ja pea oma sünnipäeva linna peal, miks sa kogu selle karja kirikusse pead lohistama? Ma ju lõin põrmust McDonald’sid, et lapsed saaksid seal oma sünnipäevi pidada. Mine sinna! Aga tee või tina, poiss ei lähe.

No ma siis olen hoopis ise viimastel aastatel poisi sünnipäevaks minema sõitnud. Käin seal Punase mere ääres, seal on soe ja rahulik. Jeesusel seal kandis sõpru pole ja mitte keegi tema sünnipäeva ei tähista. Minu poeg esimesest abielust elab ka seal kandis, tema nimi on kaelkirjak. Tema ei pea üldse oma sünnipäeva, on väga tagasihoidlik. Minu moodi, mina ka kära ei salli. Meil on kaelkirjakuga tore, ma armastan teda väga. Sellepärast tal ongi nii pikk kael, et ma saaksin talle alati pilve otsast musi anda.