Читать книгу Ivan Orava mälestused - Andrus Kivirähk - Страница 7

Enne veel, kui me läheme 23. augustil 1939. aastal Moskvas aset leidnud seatembu juurde, oleks vaja pisut kõnelda Leopold Paktist, jälgi trio ühest osalisest.

Pakt oli inimene, kes kogu oma elu jooksul tegi häbi eesti rahvale. Ta oli lipitseja, tallalakkuja ning süldisarnane mees. Juba varases nooruses asus too Hiiumaalt pärit solgihing otsima mõnd ülemust, kelle ees roomata. Paraku olid Eesti juhid ausad ning õilsad inimesed. Neile lipitsemine ei meeldinud. Nii juhtuski, et kui Pakt president Pätsi juures olles kõhuli viskus ja tema sokke püüdis suudelda, sai president väga pahaseks.

„Tõuske kohe püsti,” ütles ta. „Eestlane käib sirge seljaga!” Kohalviibinud lapsed tõid presidendile lilli.

Aga Paktile sirge selg ei meeldinud. Tema liikus ikka köökus ning kõveras, huuled pruntis, et kellegi kätt suudelda. Ning kuna Eestis keegi taolist pugemist ei sallinud, pöördus Pakt välismaiste kõrilõikajate poole.

Saksamaal ning Nõukogude Liidus võeti too porisüda kohe avasüli vastu. Eriti heaks sõbraks sai Pakt Molotovi ja Ribbentropiga. Mis vigureid need kaks temaga küll ei teinud! Lõpuks tuli neile enneolematult jäle mõte – Moskvas Pakt ära sõlmida ja ühteaegu maailm kahte ossa jagada. Üks pool venelastele ning teine sakslastele.

Nii kogunesidki kolm lurjust – Molotov, Ribbentrop ja Pakt 23. augustil Kremlisse. Mihhail Kalinin keetis neile teed ja küpsetas porgandipiruka.

Söödi ja joodi. Kui kõht oli täis, käsutati Pakt laua peale ja hakati orjahinge sõlmima, ise sealjuures maailma poolitades. Esiotsa läks kõik ladusalt, kuid kui jõuti Eestini, mida Molotov tingimata enesele tahtis, ajas Ribbentrop sõrad vastu.

„Eestit te ei saa,” ütles ta. „Tutkit!”

Molotov vihastas ja läks kõrvaltuppa. Seal istus Stalin ja suitsetas.

„Ribbentrop puikleb,” kaebas Molotov.

Molotov, Ribbentrop ja Pakt 1939. aasta 23. augusti varahommikul Kremli aias. Jossi Stalini foto.

„Aga sa hirmuta teda!” õpetas Stalin. „Ribbentrop kardab surnuid. Sa vii ta Leninit vaatama!”

„Hõõ!” tegi Molotov. „See on hea mõte!” Ta jooksis tagasi Ribbentropi juurde ning ütles: „Mul on siin üks laip! Lähme vaatama!”

Ribbentropi nägu tõmbus kaameks.

„Ei taha!” hüüdis ta. „Pole vaja!”

„Ei!” parastas Molotov. „Lähme jah! Ma näitan sulle Leninit. Tule, tule!” Ta võttis lõdiseval Ribbentropil käest kinni ning vedas mausoleumi.

Seal lebaski surnud Lenin. Ribbentrop värises nii, et käekell jäi seisma.

„Vahi, missugune ta on,” sosistas Molotov õnnetule sakslasele kõrva. „Täitsa surnud! Oi, oi, oi! Kole, mis? Tahad, katsu teda!”

„Ei!” karjus Ribbentrop. „Ei taha!”

„Ta on surnud küll, aga mõnikord... tead sa... teeb igasuguseid tükke,” jutustas Molotov kõhinal. „Ulub ja... ajab vahtu välja. Jaa!”

Ta jälgis kahjurõõmsalt hirmust poolsegast Ribbentroppi ning ütles siis: „Oota üks hetk, ma käin vetsus ära!” Ning lippas mausoleumist välja ja lõi ukse kinni. Ribbentrop pidi hulluks minema. Surnu naeratas kurjalt ja oli väga kole.

„Appi!” karjus Ribbentrop. „Appi!”

Molotov ja Stalin kuulasid ukse taga ja tegid võikaid hääli. Stalin puhus vihmaveetorusse ning Molotov hüüdis: „Kohe tõusen surnuist üles ja söön su ära!”

„Ära söö!” palus poolsegane Ribbentrop. „Hitler pahandab.”

„Hõ-hõ-hüü!” naeris Molotov. „Ma ei karda Hitlerit. Tahad, ma näitan sulle oma pealuud?”

„Pai Lenin, ära näita!” palus Ribbentrop. „Ma kardan väga!”

„Kas sa annad Eesti Nõukogude Liidule või ma tõusen lendu?” ulgus Molotov.

„Annan, annan!” lubas Ribbentrop ja minestas.

Molotov ja Stalin lohistasid ta tagasi saali, kus laual ootas pooleldi sõlmitud Pakt. Nüüd keerati talle viimane vint peale ja tõprategu oligi tehtud.

„Mis tunne on?” küsis Stalin Paktilt.

„Hea,” vastas lurjus õndsalt. „Tore on olla sõlmitud.”

Närukael toimetati Kremli keldrisse varjule, Ribbentropile tehti rahustav süst. Eesti oli müüdud.