Читать книгу Ivan Orava mälestused - Andrus Kivirähk - Страница 8

Meie siin Eestis ei teadnud Moskvas valmis vusserdatud tõpratempudest midagi.

Kuid halba aimasime küll. Suur idanaaber muutus märgatavalt agressiivsemaks. Eesti kodanike postkaste ummistasid Venemaalt tulnud kirjad. Või mis kirjad need olid – ruudulisest vihikust välja käristatud paberilipakad, täis roppu sõimu ja surmasümboleid. President Pätsi ukse taha sokutati tillukene puusärk, milles lebas koledasti ära räsitud eesti rahvariides nukk. Kindral Laidonerile aga kinnitas keegi vene madrus selja peale räpakalt maalitud sildi: „Olen nii loll, et hirmus.” Laidoner käis sellega pool päeva ringi ja juhatas paraadi, kuni viimaks Jaan Tõnisson, kes elas Tartus ja oli väga tark, sildi ära võttis.

„Keegi on sinuga halba nalja teinud, Juku,” ütles ta. Laidoner vihastas, läks madrust otsima, aga ei leidnud. Kõik see tohuvapohu näitas selgesti, et Moskval on kurjad plaanid. Seepärast pakkisin ma oma kohvrid ja sõitsin välismaale – abi otsima.

Esmalt viis laev mu Inglismaale. Kohe Londoni sadamas võttis mind vastu paks udu. Oleksin jalutanud nagu piimasupi sees, ühtegi inimest polnud näha. Või veel – silm ei seletanud omaenda jalgu. Käisin pimesi ringi ja hüüdsin kogu aeg valju häälega: „Ma olen Eestist! Kus Chamberlain on?”

Mingit vastust ma ei saanud. Tõsi, ümberringi kuuldus palju hääli, kuid need kuulusid samasugustele hädalistele nagu ma ise. Kellel oli kadunud naine, kellel mees. Paljud otsisid kuningat. Aegajalt kostis plartsatusi – siis kui udusse eksinud inimesed Thamesi kukkusid. Olin kõigest sellest nii ehmunud, et jäin seisma ja ei julgenud enam sammugi astuda.

Siis kuulsin, kuidas minust möödus kaks meest, üks küsis teiselt: „Öelge, kuidas te ometi taipasite, et neegril on kolm kätt?”

„See on elementaarne, Watson,” vastas teine. „Elementaarne.” Mu süda hüppas õnnest.

„Härra Sherlock Holmes!” hüüdsin ma. „Orav siin! Mul oleks Chamberlaini vaja!”

„Chamberlaini?” imestas Holmes. „Mis te nüüd! Keegi pole teda mitu aastat näinud. Ta läks ühel päeval magamistoast töötuppa sulepead tooma ja eksis udus ära. Sellest ajast on ta kadunud.”

„Kas te olete teda vähemalt otsinud?” uurisin mina. „Mul on väga tähtis asi.”

„Me oleme Watsoniga juba kolm aastat teel tema poole, kuid ei suuda Chamberlaini maja leida,” jutustas Holmes. „On ju nii, Watson?”

Watsonist polnud aga enam kippu ega kõppu. Udu oli ta alla neelanud. Sherlock Holmes vabandas ja läks sõpra otsima. Sain aru, et Chamberlaini leida on võimatu ning sõitsin edasi Ameerikasse.

Washingtoni lennuväljal tuli mu juurde Miki-Hiir.

„Kuidas käsi käib?” küsis ta. „Kas pere on terve?”

„Mul on vaja näha president Roosevelti,” teatasin ma. „Juhatage mind tema poole.”

„Enne käime ikka karussellil ära,” pakkus Miki-Hiir. „Disneylandis võib sõita ka Peeter Paani laevaga. Mis?”

„Ei,” keeldusin mina. „Mul on vaja presidenti.”

Miki-Hiir näis nõustuvat. Ta kutsus Piilupart Donaldi ja kahekesi viisid nad mu Valgesse Majja.

Seal istuski Roosevelt, ratastoolis. Ütlesin talle tere ning kõnelesin, mis mind tema juurde tõi.

Roosevelt tõusis püsti, ajas pea kuklasse ja hüüdis: „Ameerika on suurepärane!”

„Eks ole hästi tehtud!” kiitis Miki-Hiir. „Justkui päris. Aga see pole midagi! Kui te näeksite meie tehisjõehobusid!”

„Mis te naljatate,” vihastasin ma. „Toote mu mingi roboti juurde! Jalamaid viige mind presidendi tuppa!”

Miki-Hiir oli nõus. Ta juhatas mu järgmisse tuppa, seal istus ratastoolis Roosevelt ning sõi hamburgerit.

Jutustasin talle oma murest. Roosevelt sõi suu tühjaks, tõstis pooliku hamburgeri pea kohale ja karjus: „Ameeriklane toitub tervislikult!”

„See on eriti täiuslik masin,” kelkis Miki-Hiir. „See maksab viis miljonit dollarit.”

„Kus on tõeline president?” hüüdsin mina nördinult. „Mis te lollitate mind?”

„Tõeline president...” kordas Miki-Hiir üllatunult. „Eks ta ole Disneylandis tondimajas. Lõbutseb! Ma võin teile näidata üleskeeratavat Indiaani-Joed.”

Ma sülitasin ja tulin tulema. Eesti oli jäetud üksi.