Читать книгу Ivan Orava mälestused - Andrus Kivirähk - Страница 9

1. septembril 1939. aastal algas Teine maailmasõda. Hakkasin kandma nuga saapasääres.

14. septembri õhtul võis Tallinna sadamas näha jubedat pilti. Kaugel avamerel põgenes Poola riigile kuuluv allveelaev Orzel heleda kisa saatel ühe suure sõjalaeva eest. Läbi pikksilma oli näha, et tegemist oli venelaste soomuslaevaga Potjomkin.

Allveelaev Orzel püüdis jälitajat igat moodi maha raputada; sukeldus, vahetas suunda, aga miski ei aidanud. Soomuslaev Potjomkin ei jäänud meetritki maha. Koledasti tätoveeritud nõukogude madrused ajasid juba pardal vett keema ning hakkisid sibulaid.

„Kas me võime seda rahulikult pealt vaadata?” hüüdsin ma nördinult oma kõrval seisvale kindral Laidonerile. Ülemjuhataja raputas pead.

„Minu järel, kangelased!” kajas tema hääl üle sadama. Laidoner tormas hobuse seljas vette, kohe seejärel startis tuntud eesti meresõitja Kihnu Jõnn ja üks noor poiss, kes oli tahtnud sõita Mallega saarde kalu püüdema, läks kah appi. Soomuslaev Potjomkin lõi araks ning kadus silmapiiri taha.

Räsitud ja lipendav Orzel sõitis sadamasse. Läksime Laidoneriga laevale.

Ka peaminister Eenpalu pani Orzeli remontimisel käed külge.

Küll see oli hale vaatepilt! Madrused olid habemesse kasvanud ja väga kahvatud. Nad polnud tükk aega ühtegi head inimest kohanud ja seepärast hirmu täis. Kui me Laidoneriga meestest mööda kõndisime, klammerdusid nad üksteise külge, tillukesed pelglikud pupillid hiiglaslikes silmavalgetes, ja halisesid tasa. Kui mulle miski sääsk suhu lendas ja ma köhima kukkusin, puhkesid paljud ehmunult nutma.

Läksime kapteni kajutisse. Ka tema oli hirmust poolsegane. Ta keeras oma vestinööpi ja vabises silmanähtavalt.

„Johan Laidoner,” tutvustas ennast ülemjuhataja.

„Mina olen kapten Nemo,” ütles poolakas. „Kas venelased ei saa meid enam kätte?” Ta vahtis aknast välja ja püüdis laua alla pugeda.

„Ärge kartke, te olete Eesti Vabariigi kaitse all,” seletasin mina.

Laidoner hakkas meest küsitlema, uuris, mis poolakatega õieti juhtus, aga kuigi palju ta teada ei saanud. Orzeli kapten kogeles, ajas sõnu segi ja katkestas oma jutu aeg-ajalt kohkunud kiljatustega. Ta ei mäletanud, mis ajast venelased tema laeva jälitasid, mainis vaid, et vähemalt kolmed lihavõtted on tal sellepärast pidamata jäänud. Korduvalt pidime talle kinnitama, et voodi all pole kedagi. Lõpuks vajus väsinud mees kokku ja jäi magama, aeg-ajalt unes ema hüüdes.

Laeva tekil käis aga juba hoogne päästetöö. Madrused istusid suure paja ümber ja kugistasid kuuma suppi, ise silmanurgast laeval askeldavaid eestlasi jälgides. Äkilisemad liigutused ajasid neile siiski veel hirmu naha vahele, nad võpatasid, katsid näo kätega ja peitsid suppi.

Ka president Päts oli kohal. Ta oli enesele vana dressi selga pannud ja vedas pardale kuhjunud prügi.

„Tere, tere,” ütles ta meid märgates. „Kuulsin, et on vaja töökäsi ja sõitsin siia. Käisin hommikul Tahkurannas, aitasin oma mälestussammast ehitada, tunked olid nüüd kohe käepärast võtta. Tulge, viime need paar propsi kaldale.”

Tegime mitu päeva tublit tööd ja viimaks nägi laev välja kui uus.

Poola meeskond poleks aga nagu meie jõupingutusi märganudki. Endiselt käisid nad ringi üksteisel käest kinni hoides ja heitsid kartlikke pilke silmapiiri poole. Kui keegi neid hüüdis, tegid nad liigutuse, nagu tahaksid, pea ees, merre karata.

Seda arvestades jätsime me ööseks pardale kaks eesti sõjameest, kelle nimed olid Plint ja Plunt. Orzeli kapten Nemo tänas meid, kuid sõjameestele kätt ei andnud ja liikus üldse pidevalt, külg ees.

Kella viie ajal öösel läks keegi joodik laevast mööda. Kapten Nemo hüüdis: „Kes seal on?”

„Karu olen!” praalis joodik ja läks jaurates edasi.

Kapten Nemol tõusid juuksed peas püsti nagu tikud.

„Karu!” sosistas ta. „Soomuslaev Potjomkin! Surm! Appi!”

Ta jooksis masinaruumi ja andis käsu tuhatnelja põgeneda.

Madrusele, kelle närvid niigi krussis olid, ei tulnud käsku korrata. Laev hüppas paigast.

Nüüd tormasid kohale Plint ja Plunt.

„Ei tohi sõita!” hüüdsid nad. „Ei ole lubatud!”

Hirmust lõdisev kapten võttis kokku kogu oma kavaluse. „Pange korraks silmad kinni ja te näete, kuidas kuu muutub päikeseks,” õpetas ta. „Lugege kümne tuhandeni!”

„Ei mina usu, kapten,” naeris Plint.

„Mina ka mitte,” muigas Plunt. „Aga kui sa just tahad, eks me või ju seda teha.”

Nad lugesid kümne tuhandeni ja avasid silmad.

„Mis me ütlesime!” hüüdsid nad. „Kuu on ikka kuu!”

Aga Orzel oli selleks ajaks juba Gotlandil.

Veel ei teadnud me, millised tagajärjed sellel põgenemisel on. Varsti saime teada.