Читать книгу Ettemääratuse mõõk - Andrzej Sapkowski - Страница 4

Trahteripidaja pühkis kaltsuga üle kareda laua, kummardas ja naeratas. Tal puudus kaks esihammast.

„Sedaviisi siis.” Kolm Hakki vahtis natuke aega tahmunud lage ja seal rippuvaid ämblikuvõrke. „Sedaviisi siis. Hakatuseks… võtame õlut. Terve vaadikese, et ei peaks kaks korda keldris käima. Aga õlle kõrvale… Mida sa, sõbrake, õlle kõrvale pakuksid?”

„Ehk juustu?” pakkus trahteripidaja ebalevalt.

„Ei sobi,” tõmbas Borch kulmud kipra. „Juustu võtame magustoiduks. Õlle juurde sobiks miski hapu või teravamaitseline.”

„Siis võin ma pakkuda,” venis trahteripidaja naeratus veel laiemaks, reetes, et tal puudub rohkem hambaid kui kaks esimest. „Angerjaid küüslauguga õli- ja äädikakastmes või siis marineeritud rohelisi piprakaunu.”

„Kõlbab. Too mõlemat. Ja pärast supp, sihuke, nagu ma siin ükskord sõin. Supi sees oli igasuguseid jõekarpe, kala ja muud maitsvat kraami.”

„Parvemehe supp?”

„Just-just. Siis tahaks tallepraadi sibulaga ja viis tosinat vähki. Tilli topi keedukatlasse nii palju kui mahub. Siis juust ja salat. Ja pärast seda… no eks siis vaatame.”

„Teie teenistuses. Kõigile sedasama? Neljakäiguline lõuna?”

Pikem zerrikaanitar raputas kindlameelselt pead ja patsutas vihjavalt taljele liibuva linase särgi all.

„Unustasin!” Kolm Hakki pilgutas Geraltile silma. „Tütarlapsed hoiavad meil saledat joont. Peremees, lambapraad valmista vaid meile kahele. Õlu ja angerjad too kohe lauale. Ülejäänuga viivita veidi, et ära ei jahtuks. Me ei tulnud siia õgima, vaid tahame lihtsalt meeldivalt aega veeta ja juttu vesta.”

„Mõistan.” Trahteripidaja kummardas uuesti.

„Mõistmine on sinu töö oluline osa. Ulata mulle käsi, kulla mees.”

Kuldmündid kõlksatasid. Trahteripidaja suu vajus ammuli.

„See pole avanss,” teatas Kolm Hakki. „See on mõistmise eest. Ja nüüd, kulla mees, kiirusta kööki.”

Alkoovis oli soe. Geralt tegi vöörihma lahti, võttis kaftani seljast ning keeras särgivarrukad üles. „Näib,” sõnas ta, „et sularaha puuduse all sa ei kannata. Elad rüütliseisuse privileegidest?”

„Mingil määral,” muigas Kolm Hakki täpsemalt seletamata. „Mingil määral.”

Angerjate ja veerandi õllevaadiga sai laudkond kähku hakkama. Zerrikaani naissõdalased nautisid ilmselgelt söömaaega, õlu tõstis nende tuju ning nad hakkasid omavahel sosistama. Pikem neist, Vea, pahvatas äkki kurguhäälselt naerma.

„Kas tüdrukud tavakeelt räägivad?” uuris Geralt vaikselt, ise silmanurgast neidude poole piiludes.

„Üsna vähe. Ega nad muidu kah mingid lobamokad ole, mis on loomulikult kiiduväärt. Noh, Geralt, kas supp maitseb?”

„Mhmh.”

„Kas tõstame kannu kah?”

„Mhmh.”

„Geralt…” Kolm Hakki pani lusika käest ja röhitses viisakalt. „Jätkaks veidi teemat, mis meil teel pooleli jäi. Mina sain nõnda aru, et sina, nõidur, rändad muudkui ühest ilma otsast teise ja kui miski kole elukas ette satub, lööd selle maha. Sellega sa end elatadki. Kas nõiduri töö ongi vaid selline?”

„Enam-vähem.”

„Kas sihukest asja kah juhtub, et sind nimelt kuhugi kutsutakse? Näiteks mingi eritellimus. Siis sa lihtsalt sõidad kohale ja teed, mis kästakse?”

„Sõltub sellest, kes mind kutsub ja mida tahab.”

„Sellest ka, palju maksab?”

„Kah õige.” Geralt kehitas õlgu. „Nagu üks mu tuttav nõiatar öelda tavatseb – kõik läheb kogu aeg kallimaks, aga elada on vaja.”

„Üsna praktiline lähenemine, ma ütleksin. Kuid kõige aluseks on ju mingi kandev idee, eks ju, Geralt? Korra ja Kaose vastandumine, nagu armastab öelda üks mu tuttav maag. Ma pakun, et tegelikult on sul mingi missioon kaitsta inimesi Kurja eest alati ja igal pool, ilma valikuta. Seisad kindlalt headuse poolel.”

„Kord ja Kaos… Kõlavad sõnad, Borch. Sul on mind tingimata vaja sättida sellele või teisele poole piirjoont vastasseisus, mida peetakse igaveseks. See algas ammu enne meie sündi ja jätkub pärast meie surma. Kelle poolel on hobuseid rautav sepp? Kelle poolel on trahteripidaja, kes praegu lambapraega meie poole kiirustab? Mis sinu meelest määrab piiri Kaose ja Korra vahel?”

„Väga lihtne.” Kolm Hakki vaatas vestluskaaslasele silma. „Kaos on ähvardus, agressiivne pool. Kord on see pool, mida ähvardatakse ja mis vajab kaitset. Ah, joome parem õlut ja proovime selle talleprae ära.”

„Õigus!”

Saledat joont hoidvad zerrikaanitarid tegid söömises vaheaja ning lõbustasid end ohtra õllega. Vea kummardus sõbratari õlale ning sosistas talle taas midagi kõrva. Ta pats libises mööda lauaplaati. Lühem tütarlastest, Tea, puhkes valjusti naerma ning kissitas lõbusalt tätoveeritud laugudega silmi.

„Jah,” sõnas Borch kondi ümbert hammastega liha kiskudes. „Jätkaks nüüd meie juttu, kui sa vastu pole. Ma sain nõnda aru, et sa ei kiirusta endale kindlat poolt valima, vaid lihtsalt teed oma tööd.”

„Teen oma tööd.”

„Aga Korra ja Kaose vahelist võitlust vältida sul ikkagi ei õnnestu. Sa pole mingi sepp, ehkki võrdlesid end sepaga. Ma ju nägin, kuidas sa töötad. Lähed varemete alla keldrisse ja tuled sealt basiliski laibaga. Kulla mees, hobuste rautamine ja basiliskide tapmine on väga erinevad tööd. Sa ütlesid, et hea raha eest lähed maailma otsa ja tapad seal selle koletise, kes sulle kätte näidatakse. Oletame, et see on näiteks metsik lohe, kes hävitab…”

„Halb näide,” kostis Geralt. „Sa lähed nüüd oma jutuga rappa. Lohed esindavad kahtlemata Kaost, kuid neid ma ei tapa.”

„Kuidas nii?” Kolm Hakki lakkus sõrmed rasvast puhtaks. „Miks siis järsku nõnda? Kõigist koletistest on ju lohe kõige ohtlikum, julmem ja kurjem. Maailma kõige hullem elukas. Ründab inimesi, puhub tuld ja röövib neidsamuseid… noh, neitsisid – kui selliseid kusagil leidub. Kas selle kohta siis vähe jutte liigub? Pole üldse võimalik, et sina, nõidur, pole mõnda lohet maha löönud.”

„Ma ei küti lohesid,” vastas Geralt napilt. „Suuri kahvelsabasid, lendraisid ja lohesisalikke küll, kuid ehtsaid rohelisi, punaseid ja musti lohesid mitte. Võta teadmiseks ja lepi sellega.”

„Sa üllatasid mind,” lausus Kolm Hakki. „Hüva, võtan teadmiseks. Noh, aitab ehk esialgu neist lohedest, ma näen silmapiiril midagi punetamas. Need on kindlasti meie vähid. Tõstame kannu!”

Nad kiskusid hammastega krõmpsuvad punased kestad lahti ning imesid valget liha. Huuli kipitama panev soolvesi voolas mööda randmeid alla. Borch kallas vaadipõhjast viimast õlut välja. Zerrikaanitarid muutusid veel lõbusamateks, silmitsesid trahteris toimuvat ja naeratasid kurjakuulutavalt. Nõidur oli üpris kindel, et tütarlapsed otsivad põhjust tülinorimiseks. Ilmselt märkas seda ka Kolm Hakki, sest ühel hetkel ähvardas ta itsitajaid sabapidi pihku võetud vähiga. Tüdrukud kihistasid naerda. Tea sirutas huuled otsekui suudlust oodates ette ja hakkas mehele silma tegema. Tema tätoveeritud näo juures paistis see üsna kõhedusttekitav.

„On ikka metskassid,” pomises Kolm Hakki. „Hetkekski ei saa neid silmist lasta. Korraks pöörad selja ja ennäe, põrandal vedeleb hunnik soolikaid. Aga nad on hindamatud. Kui sa vaid teaksid, mida kõike nad oskavad…”

„Tean,” noogutas Geralt. „Paremaid ihukaitsjaid pole võimalik leida. Zerrikaanitarid on sündinud naissõdalased, neile õpetatakse võitlemist juba maast-madalast.”

„Ega ma sellest räägi.” Borch sülitas vähijala põrandale. „Ma mõtlesin seda, mida nad voodis oskavad.”

Geralt silmitses tüdrukuid mureliku pilguga. Mõlemad naeratasid talle vastu. Vea sirutas käe välkkiire, peaaegu silmale tabamatu liigutusega vähitaldriku poole ning hammustas vähi kesta krõmpsuga katki, ise nõiduri poole silmi kissitades. Ta huuled läikisid soolveest. Kolm Hakki röhitses valjusti ning lausus siis: „Nii et, Geralt, lohesid sa siis ei küti. Ei rohelisi, musti ega punaseid. Võtsin selle teadmiseks. Aga ehk lubad huvi tunda, miks sa ei küti just neid kolme värvi?”

„Kui täpne olla, siis nelja.”

„Sa mainisid kolme.”

„Borch, sind huvitavad lohed kohe hirmsat moodi. On sel mingi põhjus?”

„Ei, ma olen lihtsalt uudishimulik.”

„Ahah. Mis värvidesse puutub, siis lohesid liigitatakse nende järgi – ehkki see pole tegelikult täpne. Kõige tavalisemad rohelised lohed on pigem halli värvi nagu tavalised lohesisalikud. Punased on tegelikult lihtsalt punakad või tellisekarva. Suuri tumepruune lohesid nimetatakse mustadeks. Kõige haruldasemad on valged lohed, aga sellist pole ma oma silmaga näinud. Neid leidub kaugel põhjas. Vähemalt nii räägitakse.”

„Huvitav. Aga tead, millistest lohedest mina veel kuulnud olen?”

„Tean.” Geralt lonksas õlut. „Neist, kellest minagi. Kuldsetest. Selliseid pole olemas.”

„Miks sa nii väidad? Ainult sellepärast, et pole ise ühtegi näinud? Valget sa ju kah pole näinud.”

„Asi pole selles. Merede taga, Ofiris ja Zangwebaris elavad valged mustade triipudega hobused. Ma pole ka neid näinud, kuid tean, et nad on olemas. Kuldne lohe on aga müütiline olend, legend. Nagu näiteks fööniks. Kuldlohesid ja föönikseid pole tegelikult olemas.”

Vea toetas küünarnukid lauale ning silmitses nõidurit huviga.

„Küllap sa tead, mida räägid, oled ju nõidur.” Borch niristas vaadist õlut. „Samas arvan, et igal müüdil ja legendil peab olema mingi alus, mingi tõetera, millest legend tekkis.”

„Kindlasti,” nõustus Geralt. „Tavaliselt unistus, soov või igatsus. Usk, et võimalikkusel pole piiri. Mõnikord lihtsalt juhus.”

„Just nimelt – juhus. Äkki kunagi oligi kuldlohe olemas? Selline üksainus kordumatu mutatsioon?”

„Kui oli, siis tabas teda kõigi mutantide saatus,” vaatas nõidur kõrvale. „Ta oleks teistest liiga erinev, et ellu jääda.”

„Heh,” ütles Kolm Hakki, „nüüd, Geralt, räägid sa küll loodusseadustele vastu. Mu tuttav maag väidab, et looduses on igal olendil mingi järjepidevus, mille läbi see olend mingil moel edasi elab. Ühe lõpp on teise algus ning võimalikkusel pole piiri. Vähemalt ei tunne loodus niisuguseid piire.”

„Sinu tuttav maag oli suur optimist. Aga ta ei võtnud arvesse looduse eksitusi ega neid, kes seda ära kasutavad. Kuldlohe ja muud sellised mutatsioonid võisid ju olemas olla, kuid liigina säilida ei saanud. Tõenäoliselt loodus ise ja võimalikkuse piir takistasid seda.”

„Mis piiri sa silmas pead?”

„Mutandid,” tõmbusid Geralti lõualihased pingule, „on ju steriilsed, Borch. Ainult legendides saab edasi kesta see, kes looduses ei kesta. Võimalikkuse piir puudub vaid müütides ja legendides.”

Kolm Hakki vaikis. Geralt vaatas vilksamisi naissõdalaste tõsiseks tõmbunud nägusid. Vea kummardus äkki talle lähemale, haaras oma tugeva, lihaselise käega tal kaelast kinni ning suudles oma õllest märgade huultega nõidurit põsele.

„Sa meeldid neile,” venitas Kolm Hakki. „Tont mind võtku, aga sa meeldid neile.”

„Mis selles imelikku?” naeratas nõidur nukralt.

„Ei midagi. Aga seda peab tähistama. Peremees! Too veel üks vaadike!”

„Jäta nüüd, kannutäiest aitaks küll.”

„Kaks kannutäit!” hõikas Kolm Hakki. „Tea, ma käin korraks väljas.”

Zerrikaani naissõdalane tõusis, võttis pingilt saabli ning libistas igatseva pilgu üle kõrtsitoa. Nõidur oli juba varem märganud mitut ahnet silmapaari Borchi kopsakat kukrut vahtimas, kuid keegi ei söandanud hooviukse poole tuikuvale mehele järele minna. Tea kehitas õlgu ning läks peremehega kaasa.

„Kuidas su päris nimi kõlab?” uuris Geralt laua taha jäänud Vealt. Tüdruk naeratas valgeid hambaid välgutades. Ta oli särgi juba viimase piirini lahti nöörinud. Nõidur ei kahelnudki, et see pidi olema mõeldud veel üheks väljakutseks kõrtsisviibijatele.

„Alveaenerle.”

„Ilus nimi.” Nõidur oli veendunud, et nüüd prunditab tüdruk huuli ja pilgutab silma. Ta ei eksinud.

„Vea…”

„Mis?”

„Miks te rändate koos Borchiga? Te olete ju vabad naissõdalased. Oskad sa mulle vastata?”

„Hmmm…”

„Mis „hmmm”?”

„Ta…” Zerrikaanlanna tõmbas õigeid sõnu otsides lauba kipra. „Ta on… kõige… ilusam.”

Nõidur noogutas. See polnud esimene kord, mil naiste meeste ilu hindamise mõõdupuud tal üle mõistuse käisid.

Kolm Hakki vajus käigult pükse kinni nööpides ja valjuhäälselt kõrtsmikule korraldusi jagades alkoovi tagasi. Kaks sammu temast tagapool liikuv Tea silmitses tüdimust teeseldes kõrtsituba. Kaubitsejad ja parvemehed püüdsid talle mitte silma vaadata. Vea lutsutas järjekordset vähki lihast puhtaks ning saatis nõidurile aeg-ajalt tähendusrikkaid pilke.

„Tellisin veel angerjat, seekord praetult.” Kolm Hakki vajus raskelt pingile. Lahtine vööpannal kõlksus. „Nägin nii palju vaeva nende vähkidega ja kõht jäi ikka kuidagi tühjaks. Sinu öömaja asjus leppisin kah kokku. Mis mõtet sul oleks öösel rännata?

Lõbutseme parem veel. Teie terviseks, tüdrukud!”

„Vessekheal,” kergitas Vea õllekannu. Tea tegi silma ja ringutas, kuid tema vapustav rinnapartii ei käristanudki särki puruks, ehkki Geralt seda lootis.

„Lõbutseme.” Kolm Hakki kummardus lähemale ning laksas Teale vastu tagumikku. „Lõbutseme õige, nõidur. Hei, peremees, tule kähku siia!”

Trahteripidaja ruttas käsi põlle sisse kuivatades kohale.

„Kas su majapidamises pesupali on? Sihuke suur ja tugev pesupali?”

„Isand, kui suur see peaks olema?”

„Et neljakesi sisse mahuksime.”

„Neljakesi… sisse?” Trahteripidajal jäi suu ammuli.

„Neljakesi,” kordas Kolm Hakki ning õngitses taskust kõhuka kukru välja.

„Leidub,” kostis trahteripidaja huuli niisutades.

„Suurepärane,” naeris Borch. „Käsi see üles minu tuppa tassida ja kuuma vett täis valada. Ja korralda kärmelt, kulla mees. Lase kolm kannu õlut kah tuppa viia.”

Zerrikaanitarid hakkasid laginal naerma ja pilgutasid nõidurile korraga silma.

„Kumba tahad?” küsis Kolm Hakki. „Noh, kumma võtad?”

Nõidur sügas kukalt.

„Ma tean küll, et raske on valida,” lohutas Kolm Hakki mõistvalt. „Ma ise ka teinekord kõhklen. Hea küll, eks toobris jagame. Kuulge, tüdrukud! Aidake mind trepist üles!”