Читать книгу Ettemääratuse mõõk - Andrzej Sapkowski - Страница 6

„Ennäe,” sõnas vanim küttidest, Boholt. Ta oli tugev ja jässakas nagu vana tamme tüvi. „Niedamir ei ajanudki teid siit minema, ehkki ma olin veendunud, et just nõnda ta teeb. Mis seal’s ikka, ega meil lihtsurelikel kõlba kuninglikke otsuseid arvustada. Eks tulge siis lõkke äärde. Poisid, võtke end koomale. Omavahel rääkides, nõidur, millest sa õieti kuningaga kõnelesid?”

„Ei millestki,” vastas Geralt selga mõnusasti vastu lõkke äärde taritud sadulat toetades. „Kuningas ei tulnud telgistki välja, saatis hoopis oma kantsleri, sellesamuse…”

„Gyllenstierni,” aitas jässakas habemik härjapõlvlane Yarpen Zigrin, kes veeretas lõkkesse võsast toodud suure tõrvase kännu. „Ülbe lollpea, rasvane siga sihuke. Kui me siia jõudsime, ilmus teine kohale, nina püsti, ja muudkui seletama, et „ärge teie, härjapõlvlased, unustage, kes siin kellele allub, kuningas Niedamir juhib siin väge ja tema sõna on siin seaduseks” – noh, ja muud sihukest loba ajas. Mina seisin, kuulasin ja mõtlesin, et käsiks õige poistel ta pikali tõmmata ja kuseks ta mantli märjaks. Aga siis mõtlesin ümber. Tühja temaga, jälle läheks kuulujutt lahti, et härjapõlvlased on tigedad, tülinorijad ja muidu igatpidi koerapojad ja üleüldse on nendega raske sedasamust… kuda see nüüd oligi… koosööd… teha, või noh, midagi sinnakanti. Ja tulemuseks oleks järjekordne pogromm mõnes väikelinnas. Nõnda ma siis seisin, kuulasin viisakalt ja noogutasin kaasa.”

„Näib, et isand Gyllenstiern muud ei oskagi,” lisas Geralt. „Meile rääkis ta täpselt sedasama ning meil jäi kah üle vaid kaasa noogutada.”

„Minu meelest,” võttis teine küttidest hobusetekki lõkkepuude hunnikule laotades sõna, „oleks parem, kui Niedamir teid minema oleks ajanud. Seda lohet jahib juba suur hulk rahvast. See pole enam jahiretk, vaid mingi matuserongkäik. Minule näiteks ei meeldi lahingut lüüa, kui palju rahvast on koos.”

„Rahu, Havilõug,” kostis Boholt. „Reisida on kambakesi parem. Sa poleks nagu kunagi lohesid küttinud – nende peale tuleb alati hirmus palju rahvast kokku, täielik laat või ratastel pordumaja. Aga niipea kui elukas nägu näitab, tead ise kah, kes platsile jääb. Ainult meie ega kedagi rohkem.”

Boholt vaikis veidi, rüüpas tubli punnsuutäie suurest korvpudelist, röhitses valjusti ning köhis hääle puhtaks.

„Teine teada asi on see, et tihtipeale läheb pärast lohe mahalöömist sihukeseks tapatalguks, et pead kukuvad nagu pirnid aias. Kui varanduse jagamiseks läheb, on kütid kohe üksteisel kõri kallal. Kuule, Geralt, on mul õigus, ah? Nõidur, ma räägin sinuga praegu.”

„Selliseid juhtumeid on teada küll,” kinnitas Geralt napilt.

„On teada, ütled. Küllap oled kusagilt seda kuulnud, sest minu kõrvu pole jõudnud, et sina kunagi lohet oleksid küttinud. Eluski pole ma kuulnud, et nõidur lohe vastu läheks. Seda imelikum tundub, et sa siia sattusid.”

„Õigus,” pressis noorim kütt Kennet, keda ka Soolikalaskjaks kutsuti, läbi hammaste. „Väga imelik lugu. Aga meie siin…”

„Pea nüüd hoogu, Soolikalaskja, praegu räägin mina,” sekkus Boholt. „Ühe sõnaga – ma ei kavatse siin pikalt seletada. Nõidur taipas niigi, kuhu ma sihin. Mina tean teda, tema teab mind, siiani pole me teineteisele jalgu jäänud ega jää ilmselt ka edaspidi. Pange tähele, poisid, kui näiteks mina peaksin nõiduri tööd segama või ta saagi nina alt minema vedama, siis sähvaks nõidur mulle pikemalt mõtlemata oma nõiduri terariistaga ja see oleks igati asja eest. Räägin ma õigust?”

Keegi ei kiitnud tagant, kuid ka ei vaielnud vastu. Boholt ilmselt ei oodanudki mingit vastust.

„Kambakesi rännata on iseenesest lõbusam, nagu ma juba ütlesin, ja seltskonnas võib nõidur täitsa asjaks olla. Ümbruskond on siin metsik ja inimtühi, äkki kargab meile miski kimäär või vampiir kallale või teeb miski muu elajas sigadusi. Kui meil Geralt kaasas on, pole vaja muretseda, sest see on tema eriala. Lohe jällegi ei ole tema eriala. Kas ma räägin õigust?”

Taas ei kiitnud keegi kaasa ega vaielnud vastu.

„Isand Kolm Hakki,” jätkas Boholt oma korvpudelit härjapõlvlasele ulatades, „reisib koos Geraltiga ning sellest teadmisest mulle piisab. Havilõug ja Soolikalaskja, kelle kohalolu teid õige häirib, Jaskieri või?”

„Jaskier ilmub alati sinna,” võttis Yarpen Zigrin bardile korvpudelit ulatades jutuotsa enda kätte, „kus midagi põnevat toimub. Kõik teavad, et tema ei sega end vahele, ei aita kedagist ega loobi kaikaid kodarasse. Tema on umbes nagu takjas peni saba küljes. Või mis, poisid?”

„Poisid”, tüüakad habemikud härjapõlvlased möirgasid naerda nii, et habemed vappusid. Jaskier lükkas kübara kuklasse ning võttis korvpudelist tubli lonksu.

„Oooh sa tõbras!” ahmis ta seejärel õhku. „See viib hääle ära. Millest te seda teete, skorpionidest või?”

„Geralt, vaata, üks asi ei meeldi mulle,” teatas Soolikalaskja lauliku käest korvpudelit võttes. „Vaat see, et sa maagi siia kaasa tassisid. Varsti on siin nõidu jalaga segada.”

„Just,” kinnitas härjapõlvlane. „Seda ütles Soolikalaskja õigesti. Seda Dorregarayd on meil sama palju vaja kui seal sadulat. Meil on siin nõid juba olemas, meie aulik Yennefer – kolm korda üle õla selle peale.”

„Jajah,” porises Boholt oma härjakaela kratsides. Ta oli raudogadega kaelarihma just ära võtnud. „Nõidu on siin juba liiast, täpselt kaks tükki rohkem kui vaja. Ja nad poevad meie Niedamirile väga hoolega külje alla. Vaadake ise, meie istume siin tähistaeva all, aga nemad, lubage mainida, punuvad soojas kuninglikus telgis plaane. Niedamir, nõiatar, maag ja seesamune Gyllenstiern. Yennefer on neist kõikse hullem. Mida nad seal omavahel sosistavad? Peavad plaani, kuidas meil nahk üle kõrvade tõmmata.”

„Ja nemad seal söövad kitseliha,” torkas sünge Soolikalaskja vahele. „Mida meie siin õgisime? Ümisejat. Aga mis elukas ümiseja tegelikult on? Lihtsalt rott. Niisiis, mida me õieti sõime? Rotti.”

„Pole hullu,” lohutas Havilõug. „Varsti sööme lohe saba. Pole paremat rooga kui sütel küpsetatud lohesaba.”

„Yennefer,” jätkas Boholt, „on üks närune õel ja ahne eit. Mitte selline nagu teie tüdrukud, aulik isand Borch. Need on nii vaiksed ja armsad neiud. Vaadake ise, istuvad hobuste juures ja teritavad saableid. Läksin mööda, viskasin natuke nalja, nemad naeratasid mulle vastu. Nemad on selge rõõm, mitte nagu see Yennefer, kes kogu aeg miskit sepitseb ja plaanib… Seda ma ütlen, poisid, et peame ettevaatlikud olema, et me kokkulepe vett vedama ei läheks.”

„Mis kokkulepe, Boholt?”

„Kuidas arvad, Yarpen, kas räägime nõidurile?”

„Ei näe vastuväitmisi,” teatas härjapõlvlane.

„Joogipoolis sai otsa,” nentis Soolikalaskja korvpudelil põhja ülespoole pöörates.

„Too siis juurde. Sina oled kõige noorem. Igatahes, Geralt, mõtlesime me kokkuleppe sõlmida, sest meie pole miskid palgasõdurid ega teenrid, kellele Niedamir paar kuldmünti jalge ette viskab ja käsib lohet tapma minna. Tegelikult on ju nõnda, et meie saame lohega hakkama ka ilma Niedamirita, aga Niedamir jääks ilma meieta hätta. Siit omakorda saab teha järelduse selle kohta, kes on rohkem väärt ja kelle osa saagist peab olema suurem. Ja nii me siis otsustasime ausal moel, et nood, kes ise lahingusse lähevad ja lohe maha löövad, saavad poole. Niedamir saaks tema õilsat päritolu ja tiitlit arvesse võttes neljandiku. Ülejäänud, kes aitavad, jagavad omavahel neljandiku. Mida sina sellest arvad?”

„Mida Niedamir sellest arvab?”

„Ei kostnud teine ei musta ega valget. Aga parem, kui see piimahabe end üldse vahele ei segaks. Ise ta lohe vastu mindud ei saa, nii et peab elukutseliste ehk meie peale lootma, noh, ning Yarpeni ja ta poiste peale kah… Mitte keski peale meie ei lähe lohele nii ligi, et mõõgaga lööma ulataks. Muud tegelased nagu näiteks nõiad võivad neljandiku saagist omavahel ära jagada, kui neist abi peaks olema.”

„Kas peale nõidade veel kedagi selle „muu rahva” sekka arvate?” uuris Jaskier huviga.

„Muusikuid ja värsiseppi igatahes mitte,” naeris Yarpen. „Me mõtlesime neid, kes teevad tööd kirve, mitte lautoga.”

„Nõnda siis…” venitas Kolm Hakki tähistaevast silmitsedes. „Aga millega õieti töötab kingsepp Kozojed ja tema kamp?”

Yarpen Zigrin sülitas lõkkesse ja porises midagi härjapõlvlaste keeles.

„Holopole maakaitse tunneb siinseid mägesid ja saab seega luurajatena arvesse võetud,” lausus Boholt vaikselt. „Sestap oleks õiglane ka nemad rahakukru ligi lasta. Kingsepaga on aga lugu teine. Saate ju ise kah aru, et see ei kõlba kuhugi, kui matsid jõuavad järeldusele, et kui ümbruskonda mõni lohe ilmub, siis võib elukutseliste võitlejate palkamise asemel talle lihtsalt mürki sokutada ja ise tüdrukutega põõsas rahulikult edasi aeleda. Kui sihuke elukorraldus peaks levima hakkama, oleme meie varsti näljapajukil, või mis?”

„Tõsi,” kinnitas Yarpen. „Sellepärast soovitan, et kingsepaga võiks enne midagi juhtuda kui see lollpea legendiks saada jõuab.”

„Küll juhtub,” kinnitas Havilõug veendunult. „Ma hoolitsen selle eest.”

„Jaskier aga,” lisas härjapõlvlane, „teeb temast naeruvääristava lugulaulu, nii et mees saab aegade lõpuni ära häbistatud.”

„Ühe tegelase unustasite ära,” sõnas Geralt. „Siin on keegi, kes võib kogu te plaani nurja ajada. Ma räägin Denesle Eyckist. Kas temaga rääkisite?”

„Millest?” turtsatas Boholt kaikaga lõkkesüsi segades. „Tead, Geralt, Eyckiga ei saa millestki rääkida. Teda maised asjad ei huvita.”

„Teel teie laagrisse nägime teda,” lausus Kolm Hakki. „Ta põlvitas täies lahinguvarustuses kivide peal ja vahtis üksisilmi taevasse.”

„Aga ta teeb kogu aeg nii,” kostis Soolikalaskja. „Kas mõtiskleb või palvetab. Ütleb, et nii on vaja, sest jumalad käskisid tal inimesi kurja eest kaitsta.”

„Meil Crinfridis,” torises Boholt, „hoitakse selliseid vasikalaudas keti otsas ning antakse neile söetükk kätte, et nad saaksid seinale igatsugu pilte joonistada. Kuid aitab ligimeste tagarääkimisest, kõneleme nüüd asjast.”

Valgussõõri astus üsna kuuldamatul sammul villasesse keepi mähkunud lühikest kasvu nooruke naine, kelle musti juukseid kammitses kuldvõrk.

„Mis siin haiseb?” uuris Yarpen Zigrin teeseldes, et ei märganud tulijat. „Ega ometi väävel?”

„Ei.” Boholt nuhutas demonstratiivselt kõrvale vaadates õhku. „Pigem muskus või midagi sihukest.”

„Ei, see on hoopis…” porises härjapõlvlane, „oh, see on hoopis armuline emand Yennefer! Tere-terekest!”

Nõiatar libistas aeglaselt pilgu üle lõkke juurde kogunenute ning särav silmapaar jäi hetkeks nõidurile pidama. Geralt naeratas vaevumärgatavalt.

„Lubate teie seltsi istuda?”

„Mis küsimus see on, meie heategija,” kõõksatas Boholt. „Istuge sinna, sadula peale. Kennet, nihuta oma tagumikku ja loovuta sadul õilsale nõiatarile.”

„Ma kuulen, et te peate siin millegi üle aru.” Yennefer võttis istet ja sirutas mustades sukkades sihvakad jalad välja. „Ilma minuta?”

„Me ei söandanud,” kostis Yarpen Zigrin, „nii tähtsat isikut tülitada.”

„Sina, Yarpen,” kortsutas Yennefer härjapõlvlase poole pöördudes kulme, „võiksid oma suu kinni hoida. Esimesest päevast peale teed nägu, et mind pole olemaski. Ära siis pinguta ning jätka samas vaimus.”

„Mis te nüüd, emand!” Yarpeni naeratus paljastas ebaühtlase hambarea. „Kuidas võite nii öelda! Puregu mind pigem puugid kui ma teist vähem peaksin arvama kui õhust. Näiteks õhku söandan ma teinekord rikkuda, aga teiega ma seda küll ei teeks.”

Habemikud „poisid” pahvatasid mürinal naerma, kuid jäid nõiatari ümber tekkinud sinist aurat nähes otsemaid vait.

„Veel üks sõna ja sinust jääbki siia vaid rikutud õhk,” teatas Yennefer jäiselt. „Ja muidugi ka märg plekk rohul.”

„Õigus,” katkestas Boholt köhatusega lõkke ümber tekkinud kurjakuulutava vaikuse. „Ole parem vait, Zigrin. Kuulame parem, mida emand Yennefer meile kõneleb. Ta heitis meile just ette, et arutame asju ilma temata. Sellest võib järeldada, et tal on mingi ettepanek. Kuulame selle ära. Loodetavasti ei kavatse ta lohet vaid oma nõiakunstiga maha lüüa.”

„Tõesti?” Yennefer ajas pea kuklasse. „Boholt, kas sinu meelest on see võimatu?”

„Võib isegi võimalik olla, kuid meie jaoks pole niisugune variant tasuv, sest lohe varandusest nõuate te ju sel juhul poole endale.”

„See oleks miinimum,” kostis nõiatar külmalt.

„No näete nüüd isegi, et me ei saa sellega kuidagi leppida. Meie, armuline emand, oleme vaid vaesed sõdurid. Kui saak meil käest libiseb, ootab meid nälg. Sööme oblikaid ja maltsa…”

„Haruharva satub mõni koopaorav või suslik ette,” lisas Yarpen Zigrin kurvalt.

„Peale joome kaevuvett…” Boholt rüüpas korvpudelist ja loksutas seda kergelt. „Meil siin, emand Yennefer, pole muud valikut. Kas saame oma palga kätte või kärvame talvel aia ääres. Võõrastemajad maksavad raha.”

„Õlu niisamuti,” lisas Havilõug.

„Ja lõbutüdrukud kah…” kinnitas Soolikalaskja unistavalt.

„Ja sel põhjusel,” teatas Boholt taevasse vaadates, „läheme me täitsa ise, ilma nõiakunsti ja teie abita, lohe vastu.”

„Oled sa selles kindel? Boholt, ära unusta, et võimalikkusel on piir.”

„Võib-olla on tõesti, ainult et mina pole seda veel kunagi nägema juhtunud. Ei, emand, ma kordan, et lohele teeme ilma mingite loitsudeta otsa peale.”

„Seda enam,” jätkas Yarpen Zigrin, „et tõenäoliselt on ka nõiakunstil võimalikkuse piir olemas, aga erinevalt meie võimalikkuse piiridest me selle asukohta ei tea.”

„Kas sa mõtlesid selle ise välja,” venitas Yennefer, „või andis keegi nõu? Kas mitte nõiduri viibimine teie kõrgeaulises seltskonnas ei innusta teid niiviisi tüli norima?”

„Üldsegi mitte,” kostis Boholt Geralti poole vaadates. Too oli end mõnusasti hobusetekil välja sirutanud, pea sadulale toetanud ja näis tukkuvat. „Nõidur ei puutu üldse asjasse. Kuulake nüüd, õilis Yennefer. Me tegime kuningale ettepaneku, kuid tema ei kostnud meile musta ega valget vastuseks. Pole hullu, kannatlikku meelt meil jagub, võime hommikuni oodata küll. Kui kuningas võtab pakkumise vastu, sõidame edasi, kui mitte, siis läheme tagasi.”

„Meie ka,” lisas härjapõlvlane pahuralt.

„Mingit kauplemist ei tule,” jätkas Boholt. „Kui ei, siis ei. Öelge me sõnad Niedamirile edasi, kõrgeauline Yennefer. Kuid seda ma ütlen, et pakkumine oleks ka teile kasulik ja Dorregarayle niisamuti – kui peaksite temaga kokku juhtuma. Võtke arvesse, et meil pole lohekorjust vaja, võtame ainult saba. Kõik muu saab teile, nii et võtke ja valige, mis meeldib! Meil pole teie heaks kahju ei hammastest, ajust ega millestki muust, mida teil nõiakunsti jaoks vaja läheb.”

„Just-just,” lisas Zigrin naeru kõhistades, „raibe jääb teile, silmamoondajatele. Keegi ei võta teilt seda ära, võib-olla ainult teised raipesööjad.”

Yennefer tõusis ja tõstis keebihõlma õlale.

„Niedamir ei kavatse hommikut oodata,” lausus ta järsult. „Ta on juba praegu teie tingimustega nõus, jättes arvestamata minu ja Dorregaray nõuanded – et te teaksite.”

„Niedamir,” venitas Boholt, „näitab nii noore kuninga kohta hämmastavat elutarkust. Minu arvates, emand Yennefer, on elutarkuse oluliseks osaks muuhulgas oskus rumalad ja ebasiirad nõuanded ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta.”

Yarpen Zigrin muheles habemesse.

„Küll te teist laulu laulma hakkate,” lõi nõiatar käed puusa, „kui homme lohe teile kallale lendab, teid vaeseomaks peksab ning kondid murrab, siis hakkate mu kingi lakkuma ja abi anuma. Nagu alati. Ma tunnen küllalt hästi nii teid endid kui teisi teietaolisi. Tunnen nii hästi, et süda läheb pahaks.”

Naine pöördus ja kadus hüvasti jätmata pimedusse.

„Minu noorusajal,” sõnas Yarpen Zigrin, „istusid nõiad tornides, lugesid tarku raamatuid ja segasid kateldes nõiajooke. Igatahes ei tolgendanud nad sõjameestel jalus ega toppinud nina meie asjadesse. Tagumikku kah ei keerutanud meeste nina all.”

„Tagumikul polnud ausalt öelda vigagi,” nentis Jaskier lautot häälestades. „Ae, Geralt… Geralt? Hei, kuhu nõidur kadus?”

„Mis see meie mure peaks olema,” torises Boholt lõkkesse puid lisades. „Läks minema. Võib-olla asjale. See on tema mure.”

„Muidugi,” nõustus trubaduur ja lõi lauto keeltele. „Äkki laulaksin teile midagi?”

„Mis seal ikka, eks laula,” kostis Yarpen Zigrin ja sülitas. „Ainult ära loodagi, et ma sulle selle määgimise eest punast krossigi kingin. Kulla noormees, ega siin kuningaloss ole.”

„Seda ma näen niigi,” noogutas laulik.