Читать книгу Ettemääratuse mõõk - Andrzej Sapkowski - Страница 5

Sild oli kinni pandud. Pukkidele tõstetud pikk ja jäme palk tõkestas tee. Palgi ees ja taga seisid naastudega nahkturvistes ja rõngaskoest kapuutsides hellebardimehed. Nende kohal lehvis laisalt purpurpunane hõbedase greifiga plagu.

„Mida kuradit?” imestas Kolm Hakki, lastes hobusel palgini sammu sõita. „Siit läbi ei saagi või?”

„Läbipääsuluba on?” küsis kõige lähemal seisev hellebardimees, vaevumata suust võtma puutikku, mida ta kas näljast või igavusest näris.

„Mis läbipääsuluba? Katk möllab või on sõda lahti? Kes tee sulgeda käskis?”

„Caingorni kuningas Niedamir.” Vahimees lükkas kõrre teise suunurka ja osutas lipule. „Ilma lubatäheta mägedesse ei pääse.”

„Lollus,” sõnas Geralt masendunult. „Siin pole ju Caingorn, vaid Holopole valdused. Braa jõe sildadelt kogub tollimaksu Holopole, mitte Caingorn. Mis Niedamir asjasse puutub?”

„Ärge minult küsige.” Vahimees sülitas puutiku maha. „Pole minu asi. Mina pean ainult lubatähti kontrollima. Kui tahate, võite vahtkonnaülemaga rääkida.”

„Kust me ta leiame?”

„Pikutab teine seal maksukoguja maja taga päikese käes,” vastas hellebardimees mitte Geraldit, vaid sadulas istuvate zerrikaanitaride provotseerivalt paljaid kintse vaadates.

Maksukoguja maja taga istus kuivanud palkidel vahimees, kes joonistas hellebardi otsaga liivale naisterahvast, õigemini kujutas detailselt tema mõningaid kehaosi mittetavapärasest vaatenurgast. Tema kõrval sõrmitses kõhn mees pooleldi tukkudes lautokeeli. Ta oli endale fantaasiaküllase kujundusega ploomivärvi, hõbedase pandla ja pika närviliselt väriseva haigrusulega kübara silmi varjama sättinud.

Geralt tundis hästi seda kübarat ja sulge. Neid tunti hästi ka lossides, pühamutes, võõrastemajades, kõrtsides ja lõbumajades Buinast Jarugani. Eriti tuntud oli see kübar lõbumajades.

„Jaskier!”

„Nõidur Geralt!” Kübarat nihutati ja selle alt piilus välja rõõmsameelne sinine silmapaar. „Ennäe imet! Sinagi oled siin. Ega sul juhtumisi läbipääsuluba ole?”

„Mis jama siin nende läbipääsulubade ümber käib?” küsis nõidur sadulast maha tulles. „Jaskier, mis siin lahti on? Mina, rüütel Borch Kolm Hakki ja ta kaaskond tahtsime Braa teisele kaldale pääseda ja selgub, et me ei saa seda teha.”

„Mina ka ei saa.” Jaskier tõusis, võttis kübara peast ja tegi zerrikaani neidudele püüdlikult viisaka kummarduse. „Ka mind ei taheta teisele kaldale lasta. Mind, laulikut ja poeeti Jaskieri, kes on tuntud tuhande versta ulatuses, ei luba see närune harrastuskunstnikust vahtkonnaülem üle silla.”

„Ilma lubatäheta ei lase ma kedagi üle,” sõnas vahtkonnaülem süngelt ning lõpetas oma kunstitöö viimase otsustava detailiga, torgates hellebardi varre vastavas kohas liiva sisse.

„Olgu pealegi,” ütles nõidur. „Eks sõidame vasakut kallast pidi. Tõsi, Hengforsi on sedapidi pikem tee, aga ega meil valikut ole.”

„Hengforsi?” imestas bard. „Tähendab sina, Geralt, ei sõidagi siis Niedamiriga kaasa? Ei lähegi lohejahile?”

„Mis lohet siin jahitakse?” tundis Kolm Hakki huvi.

„Kas teie siis ei teagi? Tõsiselt ei tea või? Lugupeetud isandad, siis tuleb teile ju kogu lugu jutustada. Nagunii passin siin ja loodan, et ehk saabub mõni lubatähega reisija, kes mind tunneb ja võtab mu oma kaaskonda. Võtke aga lahkesti istet.”

„Kohe,” sõnas Kolm Hakki. „Päike on peaaegu taevalael ja minu kurk kuivab. Kuidas ma kuivanud kurguga vestlema peaks? Tea, Vea, ratsutage nüüd linna ja ostke mulle üks vaadike.”

„Isand, te meeldite mulle…”

„Olen Borch, keda kutsutakse Kolmeks Hakiks.”

„Mina olen Jaskier, keda kutsutakse Võrratuks. Nii väidavad mõned tütarlapsed.”

„Jutusta meile siis, Jaskier,” utsitas nõidur. „Me ei tahaks siin õhtuni passida.”

Bard haaras lauto ning lõi järsu liigutusega keelte pihta.

„Kuidas isandad eelistavad, kas värssides või niisama?”

„Niisama.”

„Aga palun.” Jaskier ei pannud sellegipoolest lautot käest. „Kuulake siis, õilsad isandad, mis juhtus nädalake tagasi vabalinna Holo-pole lähedal. Varasel hommikutunnil oli päikseke vaevu jõudnud taevalaele ärgata ja põldude-aasade kohal rippuva uduloori punakaks värvida, kui…”

„Oli ju jutt, et räägid normaalselt,” sekkus Geralt.

„Kas ma siis ei räägi või? No hüva-hüva. Mõistan. Lühidalt ja ilma kujunditeta. Holopole lähedale karjamaale lendas lohe.”

„Ehhei,” venitas nõidur. „Ei usu ma miskipärast seda juttu. Siinkandis pole keegi palju aastaid ühtki lohet näinud. Äkki oli tavaline lohesisalik? Mõnikord kasvavad need sama suureks…”

„Ära solva mind kahtlusega, nõidur. Ma tean, millest räägin. Ise nägin. Saad aru, mul vedas ja olin Holopole laadal sel ajal. Ballaad on juba valmis, aga teie ei tahtnud…”

„Jutusta parem edasi. Oli see suur elukas?”

„Kolm hobusepikkust. Turjakõrgus polnud suurem kui hobusel, aga turi oli laiem. Liivakarva hallikat värvi.”

„Roheline siis ilmselt.”

„Ilmselt küll. Lendas kohale täiesti ootamatult, ründas lambakarja, peletas karjased minema, tappis tosina lammast, neli sõi ära ja lendas minema.”

„Lendas minema…” Geralt vangutas pead. „Ongi kogu lugu või?”

„Ei ole kogu lugu. Järgmisel hommikul lendas uuesti kohale ja seekord tuli linnale lähemale. Pikeeris Braa kaldal pesu pesevate naiste poole. Oi kuidas eided lidusid! Ma pole elu sees niiviisi naerda saanud. Lohe aga tegi Holopole kohal kolm tiiru, lendas karjamaale ja võttis lambad ette. Siis läks segadus ja paanika lahti, sest enne ei usutud karjaste juttu peaaegu üldse. Linnapea hakkas maakaitset ja gildimehi kokku ajama, aga need ei jõudnud veel kokkugi tulla, kui kohalik rahvas tegi ise lohele otsa peale.”

„Mismoodi?”

„Rahvalikul moel. Kohalik kingsepp Kozojed mõtles välja, kuidas peletisest lahti saada. Tapeti lammas, topiti upsujuurt, näsiniint, koerapöörirohtu, väävlit ja tökatit täis. Et asi kindlam oleks, kallas kohalik apteeker veel kaks kvarti koeranaelasalvi ja kõige lõpuks õnnistas Kreve preester tehtut. Siis pandi sel moel ette valmistatud lammas keset karja seisma ja toetati vaiaga, et ta ümber ei kukuks. Tõtt-öelda ei uskunud keegi, et lohet võiks selline versta kaugusele haisev topis huvitada, aga tulemus ületas kõik ootused. Tõbras jättis elusad ja määgivad lambad sinnapaika ja neelas peibutise koos vaiaga alla.”

„No ja mis edasi sai? Jutusta aga, Jaskier, jutusta.”

„Mida ma sinu arust siis teen? Igatahes edasi läks lugu nõnda: kulus vaid nii palju aega kui vilunud mehel läheb daami korseti lahtinöörimiseks, kui lohe kukkus möirgama ning eest ja tagant suitsu välja ajama. Muudkui keksis ringi ja katsus õhku tõusta. Pärast jäi äkki uimaseks ja tardus paigale. Kaks vabatahtlikku, kohalik hauakaevaja ja külaloll, kes sündis puuraiduri napakast tütrest ja vojevood Ressahaini mässu ajal külast läbi marssinud rügemendist – igatahes läksid nad kontrollima, kas äramürgitatud peletis hingab veel.”

„Jaskier, küll sa ikka oskad luisata!”

„Ei luiska, ma lihtsalt lisan värvi. Need on erinevad asjad.”

„Peaaegu. Lase edasi, aeg läheb.”

„Nagu ma juba ütlesin, läksid hauakaevaja ja vapper hulluke luurele. Pärast me kuhjasime nende laipade peale väikese, kuid ilusa künkakese.”

„Nii,” ütles Borch. „Tähendab, lohe oli veel elus.”

„Nojah,” kinnitas Jaskier lõbusalt. „Täitsa elus oli. Aga nii nõrgaks oli teine jäänud, et ei pistnud ei hauakaevajat ega külalollikest nahka, ainult vere imes neist välja. Pärast aga tõusis üleüldiseks üllatuseks suure vaevaga õhku. Lendas seal umbes sada viiskümmend küünart ja siis kukkus mürtsuga alla. Siis tõusis jälle õhku ja nii edasi. Mõnikord roomas ja lohistas tagumisi jalgu järel. Julgemad läksid talle järele ja hoidsid silma peal. Ja teate mis?”

„Mida siis, Jaskier?”

„Lohe puges Braa ülemjooksu kandis Pustuli mägedesse peitu ning kadus sealsetesse koobastesse nagu vits vette.”

„Selge,” ütles Geralt. „Lohe ilmselt magas neis koobastes mitusada aastat letargilist und. Olen sellistest juhtumitest ennegi kuulnud. Üsna tõenäoliselt on seal ka ta varandus peidus. Nüüd ma saan aru, miks hellebardimehed silda valvavad. Keegi tahab lohe varandusele käppa peale panna ning see keegi on Caingorni Niedamir.”

„Täpselt,” kinnitas trubaduur. „Holopole keeb nagu katel, sest seal ollakse veendunud, et lohe ja varandus kuuluvad neile. Aga nad kardavad Niedamiriga tülli minna. Niedamir on poisinolk, ei aja veel habetki, kuid on juba näidanud, et temaga tülitsemine ei too midagi head. Lohet on tal ilmselt hädasti tarvis, ega ta muidu nii nobedalt tegutsema oleks hakanud.”

„Sa mõtlesid lohe varandust, mitte lohet ennast.”

„Selles nagu asi ongi, et lohet tahab ta rohkem kui varandust. Vaadake, Niedamir sihib juba ammu naabervürstkonda Malleoret. Pärast sealse vürsti ootamatut ja imelikku surma jäi sinna abielukõlblik vürstitar. Malleore ülikud kirtsutavad nina nii Niedamiri kui teiste kosilaste peale, sest teavad: uus valitseja paneb neile kähku päitsed pähe, alaealine vürstitar seda aga ei suuda. Sellepärast kaevasid nad kusagilt tolmukihi alt välja vana ennustuse, et neiu kroon ja käsi kuuluvad sellele, kes lohest on võitu saanud. Kõik arvasid, et nüüd võib rahulikult magada, kuna lohet pole siinkandis teab mis ajast nähtud. Niedamir muidugi võiks ettekuulutuse peale vilistada ja Malleore jõuga ära võtta, aga kui tuli uudis Holopole lohe kohta, taipas ta, et saab Malleore aadelkonna vastu nende endi kavaluse ära kasutada. Kui ta peaks sinna ilmuma, lohepea kaenlas, võtaks rahvas ta vastu kui jumalate poolt määratud kuninga ning aadlikud ei julgeks piiksatadagi. Kas te nüüd veel imestate, et Niedamir kihutas lohejahile nagu kass hiire järele. Eriti veel sellist lohet jahtima, kes vaevu jalgu järel vedada jaksab. Kurat võtaks, tema jaoks on see suisa taevakingitus, saatuse naeratus.”

„Ja tee pani ta kinni selleks, et konkurente eemale hoida.”

„Küllap vist. Holopole rahva eest muidugi kah. Samas saatis ta kullerid ümbruskonda laiali läbipääsulube viima neile, kes võiksid lohe maha lüüa. Niedamiril pole mingit tahtmist ise mõõgaga koopasse ronida. Kõige kuulsamad lohekütid koondati kähku kokku. Geralt, küllap sa tead neist päris mitut.”

„Võimalik. Kes siis kohale sõitsid?”

„Kõigepealt muidugi Denesle rüütel Eyck.”

„Ära sa märgi…” Nõidur tõi kuuldavale vaikse vile. „Jumalakartlik heategija Eyck, laitmatu mainega vapper rüütel tuli kohale.”

„Geralt, kas sa tunned teda?” uuris Borch. „On ta tõesti nii osav lohede alal?”

„Mitte ainult lohede. Eyck saab hakkama iga koletisega. Ta on isegi mantikore ja greife tapnud. Räägitakse, et tema arvel on ka mõned lohed. Muidu vägev rüütel, aga solgib, va tõbras, mu tööpõldu sellega, et ei võta töö eest raha. Jaskier, kes veel tuli?”

„Crinfridi kütid.”

„No siis võib öelda, et lohe on sama hästi kui surnud, isegi kui ta peaks selle lamba üle elama. Need kolm on vilunud taplejad, kes ei võitle küll reeglite järgi, kuid see-eest tulemuslikult. Nad tegid Redaania kahvelsabadest ja lohesisalikest puhtaks ja möödaminnes võtsid ka kolm punast ja ühe musta lohe rajalt maha. See ütleb nende kohta nii mõndagi. Ja kas veel keegi tuli?”

„Kampa lõi ka kuus härjapõlvlast Yarpen Zigrini juhtimisel.”

„Teda ma ei tea.”

„Kvartsimäe lohest Ocvistast oled ju kuulnud?”

„Olen küll. Ja ka tema varanduse hulka kuulunud vääriskive olen näinud. Seal oli kõige haruldasemate värvivarjunditega safiire ja kirsisuuruseid teemante.”

„Just Yarpen Zigrini härjapõlvlased olid need, kes Ocvista maha lõid. Sellest loodi ballaad, aga viletsavõitu, sest see pole minu oma. Kui sa pole seda kuulnud, pole midagi katki.”

„Kas need on kõik?”

„Jah, kõik peale sinu. Sa väitsid, et pole lohest kuulnud. Kes teab, võib-olla rääkisid õigust. Nüüd aga tead ja mida sa kavatsed edasi teha?”

„Mitte midagi. Lohe ei huvita mind.”

„Hahaa! Kaval oled, Geralt. Läbipääsuluba sul nagunii pole.”

„Ma kordan: lohe ei huvita mind. Aga sa ise, Jaskier? Mis sind nii kangesti sinnakanti meelitab?”

„Aga kuidas ma teisiti saaksin?” kehitas trubaduur õlgu. „Tähtsamate sündmuste ja uhkemate vaatemängude juures peab kohal olema. Lohega võitlemisest hakatakse laialt rääkima. Aga ballaadi kuulujuttude järgi luua on üks asi ning toimuvat oma silmaga vaadates on see hoopis midagi muud.”

„Võitlemisest?” Kolm Hakki pahvatas naerma. „See saab pigem seatapu moodi välja nägema. Kuulan teid siin ja hämmeldun. Kuulsad sõdalased tormavad ülepeakaela ja karjakaupa kohale ainult selleks, et mingi mürgine poolkärvanud lohe lõplikult maha lüüa. Kurbnaljakas lugu.”

„Sa eksid,” sõnas Geralt. „Kui lohe kohapeal mürgitusse ei surnud, siis on ta organism mürgi praeguseks juba neutraliseerinud ning lohe on taas täies elujõus. Tegelikult pole see oluline. Crinfridi kütid võtavad ta nagunii maha, aga enne tuleb üksjagu lahingut lüüa.”

„Geralt, sina panustad siis küttidele?”

„Kindlasti.”

„Ainult et,” avas siiani vaikinud kunstikalduvustega vahtkonnaülem suu, „lohe on maagiline elukas, ega talle muidu otsa peale tee kui nõiakunstiga. Kui temast üldse keski jagu saab, siis see naisnõid, kes siit eile läbi sõitis.”

„Kes see oli?” kallutas Geralt pea viltu.

„Nõiatar,” kordas vahtkonnaülem. „Ma ju räägin.”

„Kas ta oma nime ütles?”

„Muidugist. Aga mul lendas see ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Igatahes oli tal lubatäht olemas. Noor, omamoodi ilus, kuid need silmad… Teate ju küll. Kui sihuke otsa vaatab, hakkad üle keha värisema.”

„Jaskier, ehk tead sina, kes see olla võis?”

„Ei,” pomises bard. „Noor, ilus ja eriliste silmadega. Õige mul tundemärgid. Nad on kõik niisugused. Mitte ükski neist, keda ma tean – ja uskuge, ma olen neid palju näinud – ei paista päevagi vanem kui kakskümmend viis või kolmkümmend aastat, ehkki nende juttude järgi, mis minu kõrvu jõudnud, mäletavad mõned neist aegu, mil Novigradi asemel kohises põlislaas. Lõppude lõpuks, milleks muuks mandragorast eliksiiri tehakse? Ja nad tilgutavad endale silmadesse kah mingit solki, et silmad säraksid. Naine jääb naiseks.”

„Ei olnud punapea?” uuris nõidur.

„Ei, isand,” kostis vahtkonnaülem. „Mustajuukseline.”

„Aga milline ta ratsu oli? Kõrb valge täpiga laubal?”

„Ei, must nagu naise juuksed. Aga seda ma teile ütlen, et just tema saab lohest jagu. Lohe on nõiale paras töö, inimese jõust jääb väheks.”

„Huvitav, mida kingsepp Kozojed selle peale kostaks,” naeris Jaskier. „Kui tal oleks midagi kangemat võtta olnud kui upsujuur ja näsiniin, kuivaks lohe nahk täna juba Holopole pistand-taral, ballaad oleks juba loodud ning mina ei peaks siin päikese käes praadima.”

„Kuidas siis nõnda, et Niedamir ei võtnud sind oma kaaskonda?” uuris Geralt laulikut altkulmu piieldes. „Sa olid ju Holopoles, kui nad teele asusid. Kas kuningale siis kunstiinimesed ei meeldigi? Miks sa peesitad siin päikese käes selle asemel, et kuninga auks lautot tinistada?”

„Selles on süüdi üks noor lesk – et kurat teda kosiks,” vastas Jas-kier kurvalt. „Läksin õhtul hoorama ja hommikul oli Niedamir oma kaaskonnaga juba teisel pool jõge. Isegi Kozojed ja Holopole maakaitse luurajad võeti kaasa, aga mind unustati täiesti. Ma siin seletan vahtkonnaülemale, aga tema ajab oma…”

„Kui lubatäht on, siis lasen läbi,” kordas hellebardimees ükskõikselt maksukoguja majaseina vastu vett lastes. „Kui lubatähte pole, siis läbi ei saa. Käsk on sihuke…”

„Oi,” sekkus Kolm Hakki. „Tüdrukud tulevad õllega.”

„Ja nad pole üksi,” lisas Jaskier end püsti ajades. „Vaadake, milline hobune. Tõeline lohe!”

Kasesalu poolt kihutasid nende poole zerrikaanitarid, nende vahel aga kappas suure peru sõjatäku seljas veel üks ratsanik.

Ka nõidur tõusis püsti.

Ratsanik kandis lillat hõbekaunistustega sametkaftanit ja lühikest sooblinahaga ääristatud keepi. Mees ajas end sadulas sirgu ja silmitses kõrgilt kohalviibijaid. Geralt teadis selliseid pilke hästi ega saanud väita, et need talle meeldinud oleksid.

„Tervist, isandad, mina olen Dorregaray,” esitles ratsanik aeglaselt ja väärikalt sadulast maha ronides. „Meister Dorregaray, maag.”

„Meister Geralt. Nõidur.”

„Meister Jaskier. Poeet.”

„Borch, keda kutsutakse Kolmeks Hakiks. Minu tüdrukutega, kes seal praegu õllevaati avavad, sa juba tutvusid, isand Dorregaray.”

„Just nii,” lausus maag surmtõsiselt. „Me vahetasime vastastikku kummardusi, mina ja kaunid zerrikaani naissõdalased.”

„Hüva…” Jaskier jagas Vea toodud nahast topsikud laiali. „Jooge koos meiega, isand maag. Isand Borch, kas valan ka vahtkonnaülemale?”

„Muidugi. Tule õige meie seltsi, sõdalane.”

„Ma mõtlen,” lausus maag pärast viisakalt väikest õllelonksu, „et teid vist tõi silla juurde sama eesmärk mis mindki?”

„Kui te, isand, lohet silmas peate,” kostis Jaskier, „siis küll. Mina kavatsen otse võitlusväljal ballaadi luua, kuid kahjuks see kehva kasvatusega vahtkonnaülem ei taha meid üle jõe lasta. Nõuab lubakirja. Ja siin ma nüüd passin.”

„Väga vabandan.” Hellebardimees jõi oma õlle ära ja laksutas keelt. „Minul on käsk, et ilma lubatäheta ei tohi kedagist üle lasta. Näib, et terve Holopole liigub juba vankritega siiapoole ja on valmis lohejahile minema. Aga minul on käsk…”

„Sinu käsk, sõdur,” nähvas Dorregaray, „käib vaid rahvarämpsu, haigusi levitavate hooraplikade, varaste ja hulguste kohta. Mind see ei puutu.”

„Ilma lubatäheta ei lase ma kedagi üle,” tõmbus vahtkonnaülem süngeks. „Vannun, et…”

„Ära parem vannu,” sekkus Kolm Hakki. „Joo hoopis õlut. Tea, kalla sellele vaprale sõdalasele. Ja üleüldse, aulikud isandad, võtame istet. Õilsatel inimestel ei kõlba juua püstijalu, kiirustades ja ilma asjakohase pidulikkuseta.”

Seltskond võttis ümber vaadi istet. Värskelt ülikute sekka arvatud vahtkonnaülema lõi see aukõrgendus näost õhetama.

„Joo aga, vapper sadakonnaülem,” õhutas Kolm Hakki.

„Tegelikult olen ma kümmekonnaülem, mitte sadakonnaülem,” läks hellebardimees näost veel punasemaks.

„Noh, varsti oled nagunii sadakonnaülem,” naeris Borch laialt. „Nutikas noormees oled, sellised lendavad kähku kõrgele.”

Dorregaray keeldus teisest topsitäiest ja pöördus Geralti poole.

„Aulik nõidur, linnakeses räägitakse siiani basiliskist, aga ma näen, et sa sihid juba lohet,” sõnas maag poolihääli. „Huvitav, kas sul on kibekähku raha vaja või tapad selgest naudingust olendeid, kes on väljasuremisohus?”

„Kummaline uudishimu,” vastas Geralt. „Eriti imelik on seda kuulda isiku suust, kes kihutab ülepeakaela kohale, et saaks värskelt tapetud lohe suust hambad välja peksta. Need on ju eliksiiride ja nõiakunsti jaoks hindamatu väärtusega. Aulik isand, kas see vastab tõele, et kõige paremad hambad saab elusa lohe suust?”

„Oled kindel, et ma sõidan sellepärast sinna?”

„Muidugi olen. Dorregaray, sinust jõuti ette. Üks su ametikaaslane jõudis lubatähega üle silla sõita. Sinul, nagu ma aru saan, lubatähte pole. See oli tumedapäine naine, kui sind huvitama peaks.”

„Musta hobuse seljas?”

„Vist jah.”

„Yennefer,” pahvatas Dorregaray murelikult. Keegi ei märganud, et nõidur võpatas.

Saabunud vaikuse lõpetas tulevase sadakonnaülema röhatus.

„Mitte kedagist… vot… ilma lubatäheta…”

„Kahesajast lintarist piisab?” Rahulikult õngitses Geralt tüsedalt linnapealt basiliski eest saadud kukru välja.

„Geralt,” muigas Kolm Hakki salapäraselt. „Et siis ikkagi tuled…?”

„Anna andeks, Borch. Kahjuks ma ei sõida teiega Hengforsi. Vahest mõni teine kord. Ehk kohtume veel kunagi.”

„Aga mul pole tegelikult Hengforsi mingit asja,” venitas Kolm Hakki. „Geralt, kohe üldse mitte mingit.”

„Armuline isand, pange oma kukkur ära,” müristas tulevane sadakonnaülem. „See on kõige ehtsam altkäemaks. Ma ei lase teid ka kolmesaja eest üle.”

„Aga viiesaja eest?” Borch võttis oma kukru välja. „Geralt, pane oma raha ära. Ma maksan ise sillamaksu ära. Mind hakkas see lugu täitsa huvitama. Viissada, isand sõjamees. Iga näo eest sada, lugedes mu kaks ihukaitsjatüdrukut üheks kenaks isikuks. Kuidas oleks?”

„Oh oi-oi-oi,” muretses tulevane sadakonnaülem Borchi kukrut hõlma alla peites. „Mida ma kuningale ütlen?”

„Ütled nõnda,” õpetas Dorregaray end sirgu ajades ja vöölt elevandiluust kepikest võttes, „et trikki nähes minestasid ehmatusest.”

„Millest te räägite, isand?”

Maag viipas kepikesega ning hüüdis nõiasõnu. Kõrgel jõekaldal kasvanud mänd lahvatas põlema, ühe hetkega oli suur puu üleni leekides.

„Hobustele!” Jaskier kargas sadulasse ja riputas lauto kähku üle selja. „Hobustele, isandad! Ja emandad muidugi ka…”

„Tõkkepuu eest!” käratas hetkega rikkaks meheks saanud ja tublisti sadakonnaülema kohale lähemale jõudnud vahtkonnaülem hellebardimeestele.

Vea tõmbas sillal teisele poole tõkkepuud jõudes ratsmetest. Ta hobune trampis paigal, nii et sillapalgid kõmisesid. Tütarlaps vehkis patsidega ja karjus midagi läbilõikavalt.

„Õigus, Vea!” hõikas Kolm Hakki vastu. „Edasi, õilsad isandad, kannustage oma ratsusid! Sõidame zerrikaanide moodi, suure kisa ja käraga!”