Читать книгу Minu Inglismaa - Ann Alari - Страница 6

Kirjutamise on mulle meeldivaks teinud ajakirjanikuks olemise aastad, ning mõtet Inglismaaraamatu kokkupanemisest olen endas kandnud päris kaua. Kui kaua just, seda on tagantjärele isegi raske öelda – ehk alates ajast, kui olin keskkonnavahetusega ja Londonis elamisega rohkem kohanenud ja taas ilukirjandust lugema hakkasin, ning juba veidi tuttav ka Põhja-Inglismaa ja Cornwalliga. Aga las ma selgitan lähemalt.

Eluperioodil, mil õppisin rahvusvahelisi suhteid ja töötasin sel alal, kaldusin lugema vaid tööga seotud raamatuid. Ja neid oli nii palju, et aeglasevõitu lugejana oleksin võinud end pikkadeks aastateks ette tegevusega kindlustada. Muidugi, ega süüvimine ajalukku, ühiskonna arengusse ja riikidevahelistesse suhetesse ei tule kunagi kahjuks ka ilukirjanduse mõistmisel, ent ühe korraliku romaani läbilugemiseks ei jäänud mul tookord lihtsalt aega. Ometi on tõetera ütluses, et võõra maa elu suudab paremini mõista see, kes suudab mõista selle pinnalt võrsunud ilukirjandust.

Samas avastasin ka, et paljud inglased ei armasta niivõrd romaane, kuivõrd hoopis biograafiaid, reisijutte, ajaloovõi majandusalast kirjandust. Ka raamatuid, mis tekitavad kõheduskõdi või annavad ajule teatud liiki gümnastikat: kriminulle, õudusjutte ja ulmekirjandust. Seevastu traditsioonilise romaani lugemine kipub inimeses tekitama süütunnet, nagu oleks aega niisama tuulde lastud või kulutatud mingisuguse tarbetu luksuse harrastamisele. Kindlasti ei tohi aga unustada, et kui tahad oma vastloetud romaanist kellegagi õhinal rääkida, pead vestluskaaslast valides olema ettevaatlik. Inimestel on väga erinev maitse.

Enamasti inglase kodusel raamaturiiulil ilukirjandusteoseid ei näe – kunstiraamatute kõrval on aukohal hoopis loodusraamatud, näiteks erakordselt põhjalikult koostatud linnuvaatlemise käsiraamatud. Ka liblikapüüdmine ja taimemääramine on populaarsed hobid. Ning isegi neil, kel selliseid hobisid pole, on olemas suurepäraseid raamatuid nende hobide kohta.

Kahtlemata on nii, et võõrsil elades mõjutavad sind lisaks teistmoodi loodusele ka erineva elukorraldusega linnad koos kõige juurdekuuluvaga – kõige enam aga kokkupuuted inimestega, kellel on erinevad tõekspidamised ja eluvaated. Hea on juba etteaimavalt teada, miks nad mõnest asjast teisiti arvavad kui sina. Siin tulevadki appi raamatud, mis sedasorti eelteavet pakuvad.

Kui oled ühel maal juba piisavalt kaua lahtiste silmadega tegutsenud, ei paku igapäevased asjad enam ah!-elamust ega üllatusi. Nüüd olen siin juba paarkümmend aastat elanud ja töötanud ja Inglismaast on saanud minu teine kodu. Minust kui kinnisest ja kurvameelsusse kalduvast soomeugrilasest on aastate jooksul saanud sõbralik, ettevõtlik, elu armastav ja tasakaalukalt optimistlik saare-eurooplane. Nii arvas mu mentor Eestis juba mõni aeg tagasi, kui rääkisime temaga asukoha mõjust inimese iseloomule.

Viimase aastakümne ettevõtmistes on mulle olnud asendamatuks kaaslaseks Derek Buckley, kellega saime tuttavaks Põhja-Walesi mägedes – ühel raskel tõusul. Ta esitas mulle küsimuse: „Are you happy?”, mis muidugi tähendas „kas oled asjade seisuga rahul?”, ei midagi enamat. Võimalus sõnamängu mängida pani mind aga vastu küsima, kas ta tahab kõike täpsemalt teada. Tuli välja, et tahtis ja tahab.

Kohanemisel on mind palju aidanud seegi, et juba vanematekodust Tartus sain kaasa huvi keelte ja kirjanduse vastu – elu enda ja selle peegelduse vastu laias maailmas. Briti Nõukogu abistas mind siis, kui stipendiaadina Londonis esimesi samme tegin. Niisiis tahaksingi tänumeeles sellesse raamatusse kirjutada peatükid, mis oleksid kui lugejat kaasa kutsuvad pildid mu jätkuvast teekonnast vanal heal Inglismaal.

Minu-sarja raamatute lugejaks sain ise üsna hiljuti. Need raamatud jäid mulle silma, kui paari aasta eest südatalvises Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatu kohvikus istusin, oodates toimetajat, kelle kirjastuses parajasti minu tõlge ilmumas. Ootamisaja lühendamiseks sirvisin eestikeelseid kaugetest maadest jutustavaid raamatuid.

Edasi läks juba nii, et arutasin Epp Petronega pikalt ja põhjalikult, mismoodi peaksin kirjutama oma Inglismaast. Päris kõigest ju kirjutada ei saa – igal raamatul on piirid. Ajalugu ja traditsioone arvestades jäävad Šotimaa ja Põhja-Iirimaa raamatust välja, ent üht-teist Walesist ja Kanalisaartest on sees. Olen Epule tänulik selle eest, et ta oskab näha neid nüansse, mis minul endal kipuvad kahe silma vahele jääma. Tänuväärt tööd on teinud toimetajad ja keeletoimetajad. Fotod on minu ja Dereki erakogust. Neid on aidanud valida ja esitada Denis Filby FMO stuudiost. Aga kui keegi märkab raamatus mõnda puudujääki, siis on möödalaskmine vaid minupoolne. Ometi loodan, et minu Inglismaa on lugejale sama inspireeriv, kui on olnud minule mõne teise Minu-sarja autori lood.

Richmond, Surrey

september 2011