Читать книгу Minu Inglismaa - Ann Alari - Страница 9

Uude keskkonda sisseelamisel tuleb silmitsi seista kõigega – nii kööki ja menüüd puudutavaga kui ka sündmustega, mis raputavad riiki.

31. detsember 1996

Me jõulud möödusid rahulikult, isegi traditsiooniliselt. Anglikaani kirik ja pikad jalutuskäigud linnalähedastes metsades, mida kutsutakse parkideks. Sellistes, kus kingadest jääb väheks ja on vaja matkasaapaid. Tavatum oli ehk see, et veetsime jõululaupäeva (mis siin ju täiesti tavaline päev) esimese poole terviseklubis: jõumasinad, saun, ujula... Järgnesid täidetud kalkun ja jõulupuding esimesel pühal. Perekonna rüpes. Kõigile tundub, et olen meisterlik keetja, hautaja, küpsetaja. Ma ei viitsi neile selgitada ka, et Tallinnas elades piirdusin põhiliselt spagettidega. Hoopis vastupidi. 1. jaanuaril kavatsen – esimest korda elus – esineda tubli faasaniküpsetajana. Menüüs on faasan aprikoosidest ja kreeka pähklitest täidisega.

Kesköine jõuluteenistus on vist küll ilusaim ja teatraalseim anglikaani kirikus. Rahvast (nagu ka lihavõtte ajal) oli palju. Preestri sõnul ongi see ainus aeg, mil rahvas meeleldi kirikusse tuleb. Vaid üks hullunud purjutaja rikkus korda: nuttis, ulgus ja naeris. Kõik kohtlesid meest heatahtlikult ja mõistvalt. Keegi ei kippunud teda välja ajama. Ning kui järgmisel hommikul kuulsime uudist pommiplahvatusest ühes Frankfurdi kirikus, siis tundus vahejuhtum me kohaliku purjutajaga täiesti süütu.

Teisel jõulupühal käisime metsas ja maalilistes orgudes. Jalutamine on äärmiselt inglaslik ajaviide. Jalutajaid on palju, ent pargid, metsad, salud ja orud nii Londonis kui ka selle ümbruses, kuhu sõidetakse autoga, on suured – igale jätkub ruumi ja teiste kohalolek ei häiri üldse. Nägime oravaid (halle, sest punane on haruldus, keda leidub veel vaid Põhja-Inglismaal ja loomaaias), jäneseid (väikseid, pruune – nagu muinasjuturaamatust) ja rebast (nagu need, kes on meil koduaias). Muide, koduloomad (hobused, koerad) eristuvad talvises looduses metsloomadest väga selgelt seetõttu, et tubli inglane tõmbab neile juba esimeste külmakraadide puhul tekid peale ja mantlid selga.

Siin ongi praegu haruldane külmalaine: juba päevi püsib umbes paar kraadi külma. Eriti kole nähtus on lumevihm. Mitu inimest on isegi surma saanud. Ei, mitte liiklusõnnetuses, nagu võiks arvata, sest talvekummid on ju tundmatud. Stsenaarium on hoopis järgmine: lemmikkoer jookseb jäätunud järvele, inimene järele, et teda päästa. Koer tuleb kaldale tagasi, aga inimene kas upub või saab saatusliku kopsupõletiku. Nii tulebki Kuninglikul Õnnetuste Ärahoidmise Ühingul teha tublisti selgitustööd, et jää, mis kannab koera, ei kanna veel inimest.

Lõpuks ka väike tööalane uudis. On selgunud, et olen selle delegatsiooni koosseisus, mis märtsikuus sõidab Moskvasse. Esialgu plaanisin seoses vahemaandumisega Helsingis ka kõrvalepõiget Tallinna, ent nüüd tean, et minnes on mul seal aega vaid pool tundi ja tulles paar tundi – nii et seekord jääb ära. Mis siis ikka, eks ma saadan tervituseks Moskvast postkaardi.

12. aprill 1997

Mul on täiesti meelest läinud, kellele olen kirjutanud ja kellele mitte. Pealegi olen sattunud naljaka nähtuse küüsi: isegi kui kirjutan kellelegi, jääb kiri (enamasti küll postkaart) kotti seisma, et sealt siis mõne kuu möödudes prügikasti rännata. Ei tea, kas see on asjade loomulik käik või lihtsalt mingi vahepealne periood.

Moskva rahvusvahelisel turismimessil läks kõik suuremate viperusteta. Kui maha arvata see, et kuni kolmanda päevani ei saanud keegi minuga hotellis ühendust, kuna telefonioperaator vastas, et selline inimene neil ei peatu. Paar mu tuttavat, kes praegu Moskvas diplomaadina töötavad, jõudsid juba Londoniga ühendust võtta, et uurida, ega ma ole Helsingisse planeeritust pikemalt jäänud. Mis teadagi tekitas kerget segadust. Kõige selle kokkuvõtteks võib öelda, et oma toast ei saanud ma välja helistada kuni reisi lõpuni. Pidin kohaliku ärikeskuse abi kasutama. Kus isegi selline teenus nagu kohalikul numbril helistamine oli hirmkallis.

Peatusime Ukraina hotellis. Selles stalinistliku gootika stiilis arhitektuurimälestises polnudki ma varem olnud. Tuba on tõeline vaatamisväärsus. Akende ümbrust ilustavad kõik need vinged vahekatuse kaunistused – sirbid, vasarad ja vanikud. Sümbolid on küll erinevad, ent muidu meenutab hoone isegi natuke Jumalaema kirikut Pariisis. Muide, seda tuba ja vaadet olla kasutatud ka Ameerika menufilmis „Pühak”.

Kui Moskvat ja Londonit praegu linnareklaami poolest võrrelda, siis Moskvas pole enam jälgegi poliitilisest või ideoloogilisest plakatist. Venelaste plakatid on puhas kommertsreklaam – tuttavad kõigist maailma paikadest. Seevastu London, kus vastavalt poliitilisele arengutasemele ja briti huumorimeelele on valimiseelne võitlus saavutamas haripunkti, leidub poliitilisi plakateid kõikjal. Need ei ole enam nii räiged kui kampaania alguses – kui Tony Blairi kujutati punase kuradina. Momendil on kõige vürtsikamad televiisoris näidatavad lühikesed reklaamfilmid, mida võib nimetada tulevikumälestusteks: inimesed, kes on valiku teinud leiborite kasuks, nutavad mõni aasta hiljem vaat et verepisaraid. Konservatiivide tellimus. Saatchi teostus.

Ametipostilt vaadatuna läks meil hästi. Aitas seegi, et olime ainus Briti firma, kus nii paljud rääkisid vene keelt (mina, Marja-Riitta ja me uus direktor Mikko – kes muide räägib isegi eesti keelt!). Vene firmadega on praegu palju lihtsam suhelda kui poolteist aastat tagasi, mil oma osakonnakesega alustasime.

Minu jaoks oli see käik tähtis mitmeski mõttes. Varem sai ju ikka Moskvas käidud ja öeldud, et olen eestlane, mille peale kohalikud tihti kas naersid või siis haletsesid, et nii mõelda on ju skisofreeniline. Üks Nõukogude Liit kõik. Noh, aga nüüd on asjad teisiti. Tõepoolest Eestist pärit. Ja Eesti passiga. See viimane ärritas venelasi õige mitmes kohas – mis mu brittidest, soomlastest ja prantslastest kolleegidele oli silmi avav, ent tegi ka palju nalja.

Huvitav kogemus oli pidulik vastuvõtt Briti Suursaatkonnas. Brittidel on vanim suursaatkond Moskvas. Lausa Kremli juures, üle jõe. Olin kutsutud suursaadiku vastuvõtule kui Briti firma esindaja. Täiesti uudne roll! Ometi polnud see mul esimene kord seal olla.

Eelmine kord olin ses majas olnud hoopis seoses sellega, et nende konsulaarosakond ei tahtnud mitte kuidagi Tallinnas välja antud Nõukogude elik okupeeritud Eesti passidesse viisat anda. Mind ei tahetud isegi majja sisse lasta. Ning me grupp pidi minema Dumfriesi, Robert Burnsile pühendatud mälestuskonverentsile. Krista Kilvet esinemisjuhina, folkgrupp ja mina oma kirjandusettekandega. See oli nii kusagil 1980ndate lõpul.

Ja siis tuli juhus mulle appi. Sattusin tänavanurgal kokku Moskvasse käima juhtunud Kalle Otiga (kel pidi ju diplomaadipass olema!) ning palusin, et ta mu Briti Suursaatkonda sisse viiks. Kui sisse pääsesime, istus tema esimesse mõnusasse tugitooli koridorinurgas ning asus lehti lugema, soovides mulle edu asjaajamisel. Tagantjärele ei saagi ma aru, miks Kalle Ott, keda vaid väga põgusalt tundsin, avantüüriga nõustus. Mäletan seda kui üht neist kummalistest kogemustest, mille käigus sa nagu vaatad iseenese tegutsemist pealt. Igatahes viisad ma sain, kogu grupile, ja Šotimaale me sõitsime.

Enneolematult pikk kiri tuli. Seks korraks lõpetan.

30. aprill 1997

Midagi väga vastikut ja ebameeldivat on juhtunud. Nimelt murti meie korterisse sisse. Kõige muu hulgas varastati ka mu arvuti ja printer. Peaaegu lõpetatud romaanitõlge (Jean Rhysi ja Ford Madox Fordi lugu), päevik, kirjavahetus – kõik mu viimase viie aasta ettevõtmised. Iga natukese aja tagant kõnnin kui haige arvutilaua juurde, et midagi jätkata. Ent mida pole, seda pole. Moraalne löök on vaat et suurem kui materiaalne. Kuigi ka viimane on tuntav.

Kuna kogu aeg kavatsesime uude ja suuremasse korterisse kolida, siis jäi igasugune kindlustamine ripakile. Pealegi, arvuti oli nii vana ja kindlustussummad nii suured, et mõne kuuga oleksin pidanud selle ostuhinna maksma. Politsei soovitas mul ümberkaudsed komisjonipoed läbi käia. Sellise kraami müüvat vargad kiiresti maha. Ja ime küll! Mahamüümine on teatud poodides lõpmata lihtsaks tehtud. Aga see selleks, häda ajab härja kaevu – oleksin nõus isegi varastatud arvuti tagasi ostma.

Kõigele lisaks häirib mind see, et olen nüüd juba õige mitu kirja saanud mingilt (vargus)ohvrite eest hellalt hoolitsevalt ühingult, kus peetakse pühaks kohustuseks hättasattunuid toetada. Tegelikult on hoopis nii, et iga nende kiri on kui soola hõõrumine mu hingehaava.

Mul on siin soomlannast hambaarst, kelle leidsin tänu kolleegidele – me kõik käime tema juures. Hanna töötab Londonis, kuna ta mees peab ametit ühes siinses pangas. Mäletan, et kui raamatupidaja esimest korda mulle temast rääkis, kujutasin ette hästi tugevat, pikkade valgete juustega naist. Sellist, kellele ei valmista raskusi ühegi stomatoloogilise operatsiooni tegemine ükskõik millistes tingimustes. Hiljem selgus, et kujutluse esimene osa on täiesti vale. Küll blondiin, ent välimuselt on Hanna nagu haldjas ja tema puudutusi peaaegu ei tunne. Pealegi on ta tohutult täpne. Kõik, mis ta teeb, õnnestub! Ootan alati hetke, mil ta mulle oma töö kontrollimiseks ja imetlemiseks peegli ulatab.

Kui viimati tema juures olin, hakkasin ääri-veeri oma muret kurtma ja kuulsin, et nendegi koju olevat hiljuti sisse murtud. Ei aidanud isegi see, et maja on hiigla kalli professionaalse valve all. Eks püüame siis mõlemad olude kiuste olla optimistlikud. Juhtub ju palju suuremaid õnnetusi, eks ole?

4. mai 1997

Valimispäevale eelnenud ööl läks siin suviselt soojaks. Me kuuma uudist teab juba kogu maailm: seekord võitsid uusleiboristid, ja õige suurelt. Nii suurelt, et seda ei osanud Tony Blair ega ka keegi teine ette näha. Ning milline juubeldamine rahva hulgas vallandus! Minutaoline skeptik ja kõrvaltvaataja sellest muidugi päriselt aru ei saa. Ilmselt püüavad uusleiboristid luua mingit suuremat riigisõltuvust võrreldes konservatiividega, ent sügavamaid muutusi ei oska küll ette näha – kuigi lubatakse... nii tervishoiu- kui haridussüsteemis. Aga see selleks. Muide, ka peaministri proua Cherie Blair on LSE vilistlane. Ta õppis õigust, täpsemini vist tööõigust. Olen temaga isegi kooli vastuvõttudel kohtunud.

Tahaksin juba suve. Kuigi tean ette, et see tuleb nii töine, et puhkamisele ei saa üldse mõelda. Võtsin suvesemestri lõpuni vastu koha, mida pakkus Londoni Ülikooli „vihmavarju” all tegutsev konsultatsioonifirma. Minu ülesandeks saab eesti keele ja piirkondliku kultuurilise ning poliitilise tausta õpetamine. Kahel kohal töötamine on muidugi üsna pingeline. Aga esialgu kestab see ju vaid juuli lõpuni. Eks siis näe, mis edasi saab.

Hommikuti pean tõusma hiljemalt 6.30. Kell viis õhtul lõpetan Marble Arch’i juures, et siis edasi tormata Fleet Streetile, kus asub hoone, milles annan oma tunnid. Viimase otsa sõidan metrooga, kus enne valimisi oli õige sageli häireolukordi seoses pommiähvardustega. Rahvas, nagu ikka, kahtlustab kõigepealt IRA-d. Võib ju aimata, et vagunis, mis sügaval maa-aluses tunnelis oma pool tundi seisab, läheb vastikult palavaks, umbseks ja närviliseks. Tuju püüavad üleval hoida lõõpijad, kes lobisevad „mängu lõpust” ega lase tukkujaid üles äratada. Las parem ilus unenägu olla eelmänguks igavesele unele...

Kui jutt juba IRA-le läks, ei saa ma mitte rääkimata jätta ühest väga kummalisest juhtumist. Nimelt käisin lihavõtte ajal St Anne’i ja Agnese kirikus, mis on koduks eesti kogudusele. See asub Citys, üsna St Pauli katedraali lähedal. Enne teenistuse algust jäin ma omaette istuma, ning korraga olid mul kahel pool kõrval politseinikud, kes viisakalt palusid, et ma koos nendega kirikust välja tuleksin. Mis selgus? Aga see, et ma olen väga ühe terrorismis kahtlustatava iirlanna nägu. Isegi riietus vastavat kirjeldusele. Uskumatu! Kandsin oma hõlmad-valla, voogavat, ainulaadselt erksinist kašmiirmantlit, mille ise kunagi Tartu-päevil selliseks värvisin. (Välistatud ju, et kellelgi samasugune on!) Ka auto, millega ma kohale sõitsin, vastavat kirjeldusele... Õnneks sain kohe dokumendid appi võtta. Ning selleks ajaks, kui kirikust tuldi uurima, kuhu ma olen kadunud, olid ka korravalvurid juba veendunud, et mina olen ikkagi mina. Mitte keegi teine.

8. september 1997

Juuni oli siinmail saja viimase aasta kõige vihmasem. Seda ka Jersey saarel, kus nädala puhkasime. Isegi päevil, mil ei sadanud, oli õhk niiskusest paks. Tegelikult olin seal ka natuke tööasjus: seoses hotellidega, mis meie firmaga lepinguliselt seotud. Jersey on Kanalisaartest kõige populaarsem – vähemalt Skandinaavia klientide hulgas. Ilmselt tänu filmidele, mis seal vändatud. BBC seriaal „Bergerac” on kõigile nii tuntud, et saarerahvas kutsub seda oma parimaks reklaamfilmiks.

Jersey on mahe segu inglise ja prantsuse kultuurist. Muide, kasutusel on Jersey naelsterling (mida Londonis ei taheta näha üheski poes). Ollakse lõpmata uhked oma majanduse, maksu- ja finantssüsteemi üle – finantssektor annab ju tähelepanuväärse osa elanikkonna sissetulekust.