Читать книгу Minu Inglismaa - Ann Alari - Страница 7

London, Bloomsbury, september aastal 1992. On soe ja udune sügisilm. Sammun koos oma saatja Tonyga mööda Kingswayd tulevase töökoha suunas, milleks saab LSE – Londoni Majanduse ja Poliitikateaduse Kool (London School of Economics and Political Science). Tööks on kolmekuine uurimisprojekt, erialaks rahvusvahelised suhted, teemaks viimasel ajal toimunud muutused.

Tony: Kuulsin, et oled Margaret Thatcherit eesti keelde tõlkinud? Mina: Ei-ei, aga Margaret Atwoodi olen ma küll eesti keelde tõlkinud...

Iseenesest muidugi tühipaljas nimede segiajamine, ent minu jaoks kuidagi tähenduslik. Kanada vastu olen ma alati suuremat huvi tundnud kui Inglismaa vastu. Võib-olla sellepärast, et üksnes raamatutele ja tekstidele toetudes tundub Kanadas toimuv palju arusaadavam. Aga eks ma siis püüan nüüd vähemalt osa seni „lukus” olnud maa saladustest enda jaoks selgemaks teha.

Minu juhendaja, doktor Margot Light, on nii BBC raadios kui ka televisioonis hinnatud kommentaator Venemaa ja Ida-Euroopa alal. Tema tutvustab mulle kohe ka Walesi – viib Swansea Ülikooli konverentsile, kus väsimatult räägitakse sellest, mis ikkagi toimub Balkanimaadel, ning kus minule esitatakse ohtrasti umbusklikke küsimusi selle kohta, mis siis ikkgi toimub Baltimaadel. Lord Callaghani õhtusöögil istun kõrvuti noore närvilise waleslasega, kes arvab, et Eesti iseseisvus on sama loogikavastane kui näiteks Walesi iseseisvus.

Kolm kuud saavad märkamatult läbi. Tohutult palju kavatsetust on tegemata. Kohtumisplaanidele tuleb hakata kriipsu peale tõmbama. Mulle helistab Tania Alexander (sündinud von Beckendorff ), kelle omapärane Eestit inglisekeelsele maailmale tutvustanud raamat „Eesti lapsepõlv” peaks Eestiski kohe ilmuma. Ta sooviks mälestustele eraldi eessõna kirjutada. Suurepärane! Luban vana daami soovi kirjastajale edasi anda.

Juba olengi jõulupidude keerises. Komme, et inimesed, kellega päevast päeva kokku puutud ja kellele nagunii suusõnaliselt häid pühi soovid, sulle ka pühadekaardi kingivad, on mulle uudne. Ent mitte üllatav. Tean ju, et epistolaarkunsti au sees hoidvail inglastel on kaunis traditsioon suuliselt läbiarutatud asi ka paberile panna ning sulle kõigele lisaks kena kiri saata. Tänapäeval pigem e-posti kasutades.

Nädal enne ärasõitu taban end sellelt, et uurin teadusmagistri kraadi tegemise võimalusi Londoni Majanduse ja Poliitikateaduse Koolis (LSE). Doktor Margot Light arvab küll, et kui uurida rahvusvahelisi suheteid, siis tasuks järele mõelda, kummas ülikoolis seda teha – kas Oxfordis või Londoni Ülikooli juurde kuuluvas LSE-s. Viimase kasuks paneb mind aga kindlalt otsustama asjaolu, et neile osutub vastuvõetavaks Eesti ja Baltimaade kohta käiv andmestik, mis on pärit lausa eilsest päevast. Oxfordi puhul oleks nõutav teatav jahtumisperiood.

Tagasi Tallinnas. Stipendiumi taotlemine valmistab mulle tõsist peavalu. Ent kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest. Lõpuks saan positiivse vastuse lausa kahelt stipiandjalt Suurbritannias. Asun teele, meeles mõlkumas Lennart Meri elutark hoiatus, et kui liiga kauaks õppima jääd, on varsti kodus kõik su unustanud – ning katsu sa siis head töökohta saada! Samas tundub, et kodus on praegu nii, et neil, kel vähem teadmisi, on tohutult enesekindlust, ning neil, kel rohkem teadmisi, puudub enesekindlus. Oleks ju hea, kui saaks teadmised ja enesekindluse tasakaalu viia.

Kool algab 1993. aasta oktoobris, ent kuna soovitatava kirjanduse nimekiri on hästi pikk ning suuremat osa raamatuist pole Tallinnas võimalik kätte saada, sõidan Londonisse juba kuu aega varem – et proovieksami ajaks kogu see materjal Briti Raamatukogus läbi töötada. Eksamile on eelnenud põhjalik vestlus, mille käigus saan teada, et Tartu Ülikoolist pole keegi kuulnudki, ent esimene eestlane, kes LSE-s kraadi taotleb, pole ma ometi – majandusteaduse alal kraadi saanud Tanjal on taskus Moskva Ülikooli diplom. Julgustuseks mulle ja kiituseks Tartu Ülikoolile saan teada sedagi, et mu tööd – kogu see kirjalik materjal, mille olen esitanud – on heas inglise keeles.

Akadeemilise aasta algus on kohutavalt raske, kuna ka kõige lihtsamatele küsimustele oodatakse põhjalikult struktureeritud vastuseid. Mis tähendab seda, et grammatiliselt korrektsete, lühikeste ja sirgjooneliste avaldustega seminaridel kaugele ei jõua. Soome-ugri keskkonnast tulnule, kelle jaoks small talk ehk lõputu seltskondlik vestlus on täiesti võõras, on ka sõnaohter ja kindlatel struktuuridel põhinev kõnelemine väsitav kultuuriline erinevus. Sama kurdab mu „pinginaabriks” saanud Akiko, kes on pärit Jaapanist. Tokyos sai ta küll inglise keele täiesti selgeks, ent inglise keeles suhtlema õppimiseks tuli ta Inglismaale juba aasta enne kooli algust.

Suusõnalise suhtlemisvõime parandamise nimel otsustan lisaks põhiainetele läbi teha ka retoorikakursuse. Ning usun, et süstemaatiliselt antiigile toetuval iirlasest kõnekunsti õppejõul on väga suured teened minu isiku inglisekeelsele vestluspartnerile lähedasemaks ja meeldivamaks muutmisel. Keele tundmisest üksi ei piisa; tuleb teada, kuidas keelt kasutada, et edukalt suhelda. Tegelikult käib see ka nende inimeste kohta, kelle emakeel on inglise keel. Korraga on mul selge, miks nii paljud parimatest Inglismaa ülikoolidest tulnud oma ala asjatundjad on koolipõlves innukalt näiteringides osalenud. Ei, mitte selleks, et näitlejaks saada. Hoopis selleks, et advokaadi, arhitekti, arsti, õpetaja või poliitikuna keelt maksimaalselt hästi kasutada.

Miks räägivad inglased nii palju ilmast? Nüüd tean ma sedagi. Asi on nimelt selles, et ilm on väga muutlik. Pealegi enamasti selline, et kogu aeg on kindel tunne – suvi pole enam kaugel. Lihavõtete ajaks on see mõnikord peaaegu et käes. Mis aga Londoni taevasse puutub, siis selgub, et Thames Televisioni poolt toodetud ja 140 riigis populaarseks mängitud Benny Hill Show sissejuhatav kaader, kus pilved taevas peaaegu jõevoogudeni ripuvad, polegi koomiline väljamõeldis. Mõnel hommikul on just nii, et uksest tänavale astudes tuleb pea lausa madalatesse pilvedesse pista. Vihmavari, mida Eestis olin kasutanud oma kuus aastat, läks ülekasutamisest kohe katki. Päevil, mil vihma sajab külgedelt või keeristena, pole väikesest vihmavarjust mingit kasu. Üksnes korraliku metall- ja puukonstruktsiooniga kuppel pakub veidigi kaitset.

Aastaga tekivad mul Londonis lemmikkohad: tänavad, kus on huvitavad majad, mis muudavad läinud ajastud elavaks; teatrid, millest igaüks on ise nägu; pargid, kus õitsevad aastaringselt lilled ja Thamesi kaldapealne, kus harjun käigu pealt kohvi jooma ja üldises melus lantši sööma. Muidugi ka Shaw raamatukogu Londoni Majanduse ja Poliitikateaduse Koolis, kus on tumedast puust klaasustega seinakõrgused raamatukapid ja mõnusad sügavad vanaaegsed tugitoolid, milles tukastamine on täiesti lubatud. Vaid norskajaile pööratakse keelavat tähelepanu. Seda tehakse väga viisakalt.

Shaw raamatukogu on mu lemmikkoht kõigi kohalike ajalehtede lugemiseks – õpin tundma äärmiselt erinevaid stiile ja vaatenurki, ning ka loetut analüüsima. Traditsiooniliselt on nii, et teatud väljaanded esindavad teatud klasside ja parteide seisukohti, ning ühe ja sama ürituse või sündmuse kohta võib lugeda täiesti erinevaid kokkuvõtteid ja hinnanguid. Financial Times on neist ehk kõige neutraalsem. Ühel heal päeval märkan seda sirvides faktiviga, mis seab Eesti mitte just kõige paremasse valgusse. Helistan toimetusse. Lisaks tänusõnadele selle eest, et veale on tähelepanu juhitud, lohutatakse mind – Eesti olla lugejale nii kosmiliselt kauge teema, et õnneks ei pane ilmselt mitte keegi peale minu juhtunut tähele.

Lõpuks on mul valmis kirjutatud terve virn akadeemilisi töid, eksamid tehtud, magistrikraad rahvusvahelistes suhetes käes. Lisaks ka veidi kogemusi Londoni kirjastajate, ajakirjanike ja diplomaatidega suhtlemisel – ning olengi tagasi Tallinnas. Ent poole aasta pärast selgub, et see kõik oli vaid eelmäng mu Inglismaa-elule.