Читать книгу Surnud vesi - Ann Cleeves - Страница 7

Rhona Laing keetis teed. Kofeiinivaba Earl Greyd. Aithi vallapood oli hakanud seda ekstra tema jaoks tellima. Rhona koduks oli kunagine koolimaja, kapitaalne hall ehitis, ja rahvas leidis, et see on talle, üksikule naisterahvale, liiga suur. Rahvas mõtles temast üldse igasugu asju ja mõnikord sai ta sabast kinni mõnel kuulujutul, mis teda lõbustas ja vihastas: et ta lendab iga kuue nädala tagant Edinburghi juuksuri juurde; et tal oli abielust poeg, aga ta andis selle adopteerida; et tal on salaarmuke, kes sõidab peaaegu igal ööl Aithi sadamasse ja lahkub jälle hommikul. Rhona hoiak oli, et ta neid jutte ei eita ega kinnita.

See maja oli olnud Shetlandile kolimise järel poole aasta jooksul tema peamine ettevõtmine ja nüüd tema rahuloluks lõpuks korda seatud. Mõõdu järgi ehitatud mööbel tekitas mulje uhke laeva sisemusest. Kapteni kajut. Kõik omal kohal. Tema prokurörikabinet Lerwickis oli täpselt sama korralik. Virvarr ning segadus tegid ta lausa füüsiliselt haigeks.

Ta viis teetassi elutuppa ja vaatas kaldast alla lahe poole. Enamiku päevast oli seal laiunud paks udu, aga kui ta Lerwickist koju sõitis, see hajus, ja nüüd kuldas maastikku selge kevadvalgus. Nii kaugele kui silm ulatas, madalad rohelised künkad ja vesi. Igal õhtul pärast tööd seesama rituaal. Linnast kojusõit, tee ja siis natuke aega vaadet. Isegi talvel, kui selleks ajaks oli ammu pime. Madal praam venis kaugemal lahesuu pool asuvate lõhesumpade suunas. Veepinda viirutasid rannakarbitamiilid, mille korgid nägid välja nagu nöörile lükitud gagaadist helmed. Kõik oli nii, nagu peab. Sadama poole vaadates nägi ta, et joll, millega nad eeloleval hooajal peaksid regattidel võidu sõitma, loksub vees. See pidanuks olema rohusele kaldale veetud ja puudus ka tuul, mis võinuks ta sealt ära kanda. Nad olid selle alles läinud nädalavahetusel talvekorterist ära toonud. Rhona mõtles, et küllap on selle vette lükanud lihavõttevaheaja lõppemisest nördinud kohalikud lapsed, arvates, et on kangesti lõbus teha tuska oma küla kõige tähtsamale naisele.

Rhona sõudis kaasa Aithi naisveteranide võistkonnas. See oli tema ainus samm kogukonna liikmeks saamise suunas. Ta oli alati arvanud, et peab prokurörina natuke kõrvale jääma. Nii väikese rahvaarvuga kohas oli raske tööd ja kodu lahus hoida, kuid ta ei olnud kunagi tundnud vajadust lähedaste sõprade järele. Samas, veteranide naiskonnas kaasalöömine meeldis talle. Õhtused treeningud, millele järgnes kellegi pool klaas veini. Regatid, kuhu kõik ergutama tulid. Rhona oli arvanud, et ta on seltskonnas kõige paremas vormis ja kõige löögivalmim, kuid selgus, et asi pole sugugi nii – üks taluperenaine Bixterist võis ta iga kell üle trumbata. Rhonale meeldis füüsiline aktiivsus (ta igatses taga Edinburghi võimlas veedetud tunde) ja eelmisel aastal ta tundis, kuidas suvega jõudu juurde tuleb. Nii et ehkki ta oli alles veidi aja eest tulnud töölt ja nautis oma teed, tundis ta, et vastutab tolle mõõnaga eemale triiviva paadi eest. Ta vahetas kontorirõivastuse koduse vastu ja läks alla sadamasse.

Sadamas valitses vaikus. Kodudes söödi parasjagu õhtust, vaadati televiisorist seebioopereid ja vannitati enne uneaega lapsi. Linnud pläterdasid ranna ääres vees ja nokkisid merikasve. Rhona paat oli köietatud tema jahi külge, mis seisis paadisilla ääres. Marie-Louise oli tema õnn ja rõõm, küllalt suur, et võtta kiirust ja läbida pikemaid vahemaid, kuid samas suutis ta sellel ilma probleemideta üksinda purjetada. Ta istus paati ja sõudis lahtipääsenud jollile järele, tundes naudingut isegi sellest lühikesest õhtusest hetkest vee peal. Ta oli Shetlandile kolinudki purjetamise pärast. Ta oli sündinud meresõitjaks. Üks kunagine kallim oli talle öelnud, et tal ei voola soontes mitte veri, vaid soolane vesi.

Rhona püüdis jolli kerge vaevaga kinni. Nüüd tuli köis jolli ninas olevast rõngast läbi tõmmata ja see slepis kalda äärde vedada. Ta mõtles, et võibki sellega oma õhtu ära sisustada. Fjordil on veel oma tund aega valge. Purjetamiseks tuult ei olnud, kuid isegi mootori jõul sõites ei väsinud ta iial vaateist. Shetlandil oli mingi mõte üksnes merelt vaadatuna. Siis heitis ta pilgu paati. Istmetel lebas üks mees. Ta juuksed olid heledad ja nahk valge, mistõttu tema tumedad silmad vaatasid Rhonat kummaliselt, nagu oleks ta meigitud. Rhona mõistis kohe, et mees ei ole enam elus – veel enne, kui nägi sügavat haava tema peas ja kuivanud verd põsel, ja enne, kui ta mõistis, et see ei olnud loomulik surm.