Читать книгу Surnud vesi - Ann Cleeves - Страница 9

Kui Sandy Aithi jõudis, oli juba täiesti pime. Sõit oli oodatust kauem aega võtnud, sest kitsal teel Bixteri ja Aithi vahel oli tema ees sõitnud aeglane „kanabuss”^[1.]. Korra pidas buss kinni, et üks tüdruk saaks teeveerde öökida. Tüdruku jalg oli sõbranna jala külge kinni seotud nagu „kolmejalgsete” võidujooksus, ja võttis ilmatu aja, enne kui nad kahekesi astmetest alla said. Igal muul ajal oleks see Sandyle vaid lõbu pakkunud. Shetlandi tüdrukuteõhtud olid alati hinnas. Kuid täna oli ta närvis ja signaalitas, kuni buss kõrvale tõmbas ja ta mööda lasi.

Aithis leidis ta sadama sissepääsu juurest konstaabli, kes ta auto ära tundis ja käeviipe saatel läbi laskis. Sandy oli eeldanud, et prokurör on koju läinud, kuid tema oli alles seal, sinised teksad jalas ja vihmajakk seljas, kootud müts perfektsele soengule tõmmatud. Nad olid sadamas tuled sisse lülitanud ja kõik nägi välja puhas ning plass, välja arvatud vesi, mis oli must ja õline. Rhona Laing tuli kohe, kui ta autost välja ronis, tema juurde.

„Väga tubli, et kohale jõudsite, seersant,” ütles ta mürgisel häälel, millest oli varasem osavõtlikkus täiesti kadunud.

„Ma käisin Jimmy Perezi juurest läbi,” ütles ta. „Mõtlesin, et nii on siivas.” Ta oli äsja leitud sõna üle uhke.

Rhona vaikis hetke. „Ta ei tahtnud siis kaasa tulla?”

„Talle tundus, et ta ei sobi selleks.” Ka Sandy vaikis korraks. „Kahju. See võib olla just see, mis tal vaja. Miski, mis viiks mõtted mujale ja tooks ta kodust välja.” Prokurör ei reageerinud ja ta jätkas. „Rääkisin Invernessiga ja nad saadavad oma meeskonna homme esimese lennukiga siia. Ma lähen neile lennujaama vastu ja toon nad otse siia. Morag otsib neile majutuse. Neil on uus inspektor.” Sandy pidi juba lisama, et selleks on imeliku nimega naisterahvas, kuid mõtles siis ümber. Ta teadis, et Rhona Laing ei peaks seda täpsustust asjakohaseks. Ta mõtles, mida need kaks naist teineteisest arvavad, ja muigas hämaras võimaliku võimuvõitluse üle. Oleks hea, kui prokuröri terav keel peale tema ka mõne teise märklaua leiaks.

„Siiapoole.” Prokurör juhatas teda mööda kaid ühe sildumiskoha juurde. Nad olid uudishimulike pilkude takistamiseks kai otsa piirded paigaldanud ja laibale tüki presenti peale laotanud. Vormis seersant Davy Cooper tõstis selle nurgast üles ja lülitas taskulambi sisse, et Sandy näeks.

„Ta on kuidagi tuttav,” ütles Davy. „Aga ma ei saa nime välja öeldud. Tegin portfelli lahti, aga ID-d ei leidnud. Taskutesse ma ei tahtnud vaadata, enne kui kriminalistid homme hommikul siia jõuavad.”

Sandy vaatas seda pisut üle kolmekümnest meest, kes kandis teksaseid, mis oleksid talle maksnud paari päeva palga. „See on Jerry Markham,” ütles ta. Teda surnuna näha oli šokeeriv, kuid ei tähendanud mingit suurt kaotusvalu. Nad olid kauged sugulased, kuid neil polnud kunagi olnud piisavalt palju ühist, et olla sõbrad. „Tema pere peab Ravenswicki hotelli. Ta töötas The Shetland Timesi juures ajakirjanikuna ja läks siis lõunasse rikkaks saama. Ma ei teadnud, et ta on kodus tagasi.”

„Muidugi Markham,” lausus Cooper. „Nüüd, kui sa ütled, näen ma kohe, et ta on ema moodi.”

Aga Sandy ei kuulanud. Ta vaatas prokuröri poole, kes paistis halastamatute tulede valgel korraga veelgi kahvatum. „Kas te tundsite teda, proua?”

„Ei,” vastas küsitu. „Ma olen muidugi ta nime kuulnud, aga me pole kunagi kohtunud.” Ta pööras pilgu surnult. „Läheb külmaks ja ma pole midagi söönud. Kui vajate mind, siis leiate mu kodust.” Ta hakkas ära minema, aga jõudnud pimeduse piirile, pöördus ta veel korra. „Kas teatate tema perekonnale?”

Sandy noogutas.

„Ajakirjanikud on kohal niipea, kui uudis liikvele läheb,” ütles Rhona. „Omade vastu tunnevad nad alati huvi. Me peame hoidma tapetu isiku enda teada nii kaua kui võimalik, härra seersant, nii et ma paluksin teilt pisut diskreetsust, kui te hotelli lähete.”

„Kas te tahaksite ise Peterile ja Mariale öelda?” Viimane asi, mida Sandy soovis, oli sõita tagasi Ravenswicki, ja pealegi oli see hotell kõige nooblim kogu Shetlandil. Ta oli ennast seal alati kohatuna tundnud. Kuid ta kujutles, et prokurör on sealse restorani püsikunde.

„Minu ülesanne see nüüd küll ei ole, härra seersant.” Rhona oli uuesti liikuma hakanud ja lause lõpuks oli pimedus ta neelanud.

Tagasiteel Ravenswicki lasi Sandy peast läbi kõik oma teadmised Jerry Markhami kohta. Markham oli veidi vanem kui Sandy, aga ta oli siiski veel Andersoni keskkoolis käinud, kui Sandy sinna jõudis. Üks moekatest poistest. Kooli ajalehe toimetaja. Kooli näitemängu peaosaline. Siis oli ta läinud ära ülikooli, tulnud tagasi Shetland Timesi ajakirjanikuks, tüdines sellest ära, jäi omadega puntrasse ja läks uuesti lõunasse. Nüüd kirjutas ta ühte neist suurtest Londoni lehtedest, mis avaldasid tõsiseid lugusid ja rääkisid spordist alles tagumistel külgedel. Kui Jerry selle töö sai, oli Sandy ema sellest kangesti õhku täis läinud; alati, kui ta leidis artikli alt Jerry nime, lõikas ta tema kirjatöö välja ja lehvitas sellega Sandy nina all, kui too kodus käis.

Tema vanemad olid Peter ja Maria Markham. Maria oli Shetlandi tüdruk. Üles kasvanud Northmavine’is. Peter oli sissesõitnu, kellesuguseid shetlandlased kutsusid „lõunakaiks”^[2.].

Mis ametit pidas Peter Markham, enne kui nad Ravenswicki hotelli ostsid? Sandy ei suutnud seda meenutada, aga talle tundus, et see oli seotud naftaga. Siis meenus talle, et oli ka mingi seos sõjaväega: Markham oli teeninud Unsti lennuväebaasis ja seal ta Mariaga kohtuski. Kui ta teenistusest lahkus, oli ta kopteripiloot ja lendas Scatstast naftaplatvormide vahet. Ravenswick oli alla käinud, enne kui Markhamid selle üle võtsid. See oli jõuka maaomaniku 18. sajandil ehitatud häärber, suur, soliidne ja otse mere ääres. Nüüd oli see renoveeritud ja nimetas ennast Shetlandi ainsaks mõisahotelliks. Fran ja Jimmy olid ta sinna pidusöögile kutsunud, kui nad oma kihlumist tähistasid. See toimus küll baariosas, kuid tundus Sandyle sellegipoolest kohutavalt kallis. Kuid toidud olid head, ja kui Sandyl olnuks tüdruk, kellele ta muljet tahtnuks avaldada, siis oleks ta viinud tüdruku sinna lõunaajal, mil pakuti valmismenüüd, ja see nii palju ei maksnud.

Sandy märkas, et on jõudnud Perezi maja juurde ja seega Ravenswicki asula serva. Endises kabelis tuled veel põlesid, aga kardinad olid ette tõmmatud. Võib-olla jättis Jimmy nüüd magama minnes tuled põlema. Võib-olla tekitas pimedus talle õudusunenägusid, nagu lapsele. Aga võib-olla istus ta üleval ja vahtis kaminasse.

Hotelli fuajees küdes samuti kamin. Turbasuitsulõhna võis tunda juba parkimisplatsil. Administraatorileti taga seisis Stuart Brodie. Sandy oli ka temaga koos koolis käinud. Baar oli täis külastajaid, kes jõid kohvi või võtsid õhtusöögi peale klaasikest. Lett oli tumedast puidust ja lõhnas mesilasvaha järele.

„Kas Peter ja Maria on ka siin?” küsis Sandy letile nõjatudes, nii et ta oli Brodie lähedal ega pidanud karjuma, et teda kuuldaks.

„Nad läksid just üles korterisse.”

Brodie oli kohusetundlik inimene. Pisut igav, ta polnud sugugi uudishimulik. „Kas see on midagi, mille ma ise võiks ära korraldada. Ma ei tahaks neid segada.”

„Näita mulle vaid õige suund ja ma leian ise tee,” ütles Sandy. „Ära helista neile.” Ta läks peatrepist teisele korrusele ja seejärel väiksemast trepist edasi, kuni jõudis ukseni, millel oli kiri „Eraruumid”. Ta koputas mitu korda, kui lõpuks kostis teiselt poolt samme ja uks avati.

Peter Markhamil oli tööülikond veel seljas, kuigi ta oli lipsu ära võtnud ja tal oli klaas käes. Tema juuksed hakkasid halliks tõmbuma, kuid ta nägi endiselt hea välja. Ta ei astunud Sandy ette kui vanamees.

„Kas ma saan teid kuidagi aidata?” Mees paistis segamisest pisut ärritatud olevat, kuid ta ei käitunud ebaviisakalt. Võib-olla koputasid külalised sageli sellele uksele, et esitada pretensioone või paluda abi, ning arvestades hinda, mida nad maksid, ei saanud Peter Markham lubada endale ägestumist.

Sandy tutvustas ennast ja peremees tõmbus kõrvale. „Mis lahti, härra seersant? Kas mõni külastaja on millegagi hakkama saanud?” Ta ei tundnud Sandyt ära, aga lõpuks oli ta naisel kümnete kaupa kaugeid sugulasi.

Sandy läks tema järel avarasse elutuppa. Kunagi võisid siin katusealuse otsas asuda teenijarahva eluruumid, kuid need olid üheks suureks toaks tehtud ja valgeks värvitud. Siin olid samad lihvitud puitpõrandad kui hotellis ja puuhalgudega köetava ahju ees oli sinisemustriline vaip. Sandy mõtles, et talvel võib siin pisut jahe olla. Tema oleks eelistanud kogu põrandat katvat vaipa. Ahju juures riiulis seisis peaaegu elusuurune ajupuust voolitud suula^[3.] kuju. Sandy märkas, et on jäänud kuju vahtima. Kuidas suutis kunstnik anda linnule sellise välimuse, nagu kavatseks ta sukelduda?

Maria Markham lesis tugitoolis. Ta oli pannud selga hommikumantli, ei midagi uhket, vaid sellise, mida võinuks kanda ka Sandy ema, pehme ja mõnusa. Ta vahtis televiisorit; Sandy kahtlustas, et see oli mõeldud lõdvestumiseks ja mitte sellepärast, et programm oleks perenaisele huvi pakkunud. Laual tema kõrval oli klaas joogiga. Maria tundis ta kohe ära. Nad olid sugulased saarerahva kombel, kaugelt – Maria oli Sandyle vist midagi tädi taolist abielu kaudu –, ja Sandy oli teda suureks sirgudes aeg-ajalt näinud pulmades ning matustel. Maria oli alati olnud üksi, mitte kunagi koos mehe ja pojaga. Ja sestpeale, kui ta koos Peteriga Ravenswicki enda kätte võttis, ei olnud Sandy teda suguvõsaüritustel enam üldse näinud.

Maria tõusis, tõmbas hommikumantli hõlmad koomale, tundes pisut kohmetust, et teda tabati sel viisil, nii koduses rõivastuses.

„Sandy! Vaat kui kena!” Talle ei paistnud pähe tulevat, et Sandy võib siin olla ametiasjus. Sandy meelest oli Maria juurde võtnud. Tema nahk oli pehme ja prullakas. „Mida sa juua võtad? Võtad ikka ühe napsi koos meiega? Olid sa juba enne all? Me olime nii ametis, et ei märganud sind. Maja on rahvast täis, need on kõik need, kes juhivad saare uut gaasiterminali. Ärile on see hea, aga kui nii edasi läheb, on meil rohkem personali vaja. Ja udu tähendab, et Edinburghi lennuk ei tulnud ja mõned meie külalised peavad veel üheks ööks siia jääma.”

„Ma tulin Jerry pärast,” ütles Sandy.

„Ta ei ole tulnud,” ütles Maria. „Teeb tööd. Ootame teda iga minut. Ootad ehk? Tal oleks hea meel sinuga kohtuda.”

Kuid Maria abikaasa tajus, et tegemist ei ole viisakusvisiidiga. Ta astus naise selja taha ja pani käe ta õlale. „Mis on?” küsis ta. „Kas midagi on lahti?”

„Jerry on surnud.”

Sandy oli mõne korra juba viinud traagilisi sõnumeid ja mõistis, et see ei muutu ajaga kergemaks. Need sõnad olid nii jõhkrad, et tal tekkis tunne, nagu oleks ta Jerry uuesti tapnud, kuid polnud olemas pehmemat viisi, kuidas seda öelda. Hea oli seegi, et mingit kahtlust ega võimalust valelootuseks ei olnud.

Abielupaar jäi talle üksisilmi otsa vaatama. Näis, nagu oleksid nad kivistunud. „Mida sa öelda tahad?” lausus Maria lõpuks. „Ta on siin, Shetlandil. Ta jõuab iga minut koju.”

„Ei.” Sandy tahtnuks olla sõnaosavam. Inimestega. „Tema surnukeha leiti Aithist. Ma nägin seda ise.”

„Kas asi oli selles kuradi autos?” küsis Markham. „Ta sõitis nagu viimane maniakk.”

„Ei.” Sandy aju komberdas kuuldud sõnade mõtte sabas. Muidugi oli Jerry tulnud saarele autoga. Nad peavad seda otsima hakkama. Otsing peaks juba käima – Perez oleks selle juba käima lükanud. „Ei,” ütles ta uuesti. „See ei olnud autoõnnetus.”

„Mis siis?”

Sandy vaatas Maria poole. Pisarad jooksid mööda naise põski alla, kuid ta ei liigutanud ennast ega teinud mingit häält.

„Me arvame, et ta tapeti,” ütles Sandy. „Tema surnukeha leiti Aithi sadamast ja tegemist oli peahaavaga. Homme tuleb Invernessist mõrvarühm ja siis me oskame rohkem öelda.”

Nüüd prahvatasid helid valla. Maria karjus ja nuttis. Sandy ei kippunud fantaseerima, kuid talle tundus, nagu oleks tegu sünnitusvaludega. Nagu peaks Maria oma poega uuesti ilmale tooma, murdes endale karjudes teed läbi agoonia. Markham seisis naise ees ja hoidis temast kõvasti kinni, kuni ta vaikseks jäi.

„Jerry oli meie ainus,” ütles Markham, vaadates üle naise pea Sandy otsa. „Pärast teda Maria enam lapsi ei saanud.”

Sandy tahtnuks lahkuda, anda neile aega omaette leinata. Talle valmistas piina istuda suures puhtas toas ja pealt vaadata, kuidas naine, keda ta mäletas tugeva ning naeruhimulisena, koost laguneb. Kuid hommikul lendab kohale uus Põhja-Uistilt pärit inspektor ja tahab teada, mida Sandy on välja selgitanud. See oli ainus võimalus oma küsimused ära esitada, enne kui inspektor uurimise üle võtab.

„Millise autoga Jerry sõitis?” küsis ta.

„Alfa Romeoga.” Markham surus naist endiselt rinnale ja kiigutas teda vaikselt, nagu rahustaks virilat last. „Selline väiksem, sportauto. Muidugi punane. Naeruväärne asi. Juba vana. Ta ostis selle siis, kui Londonisse kolis.”

„Maria ütles, et Jerry on siin töö asjus.” Sandy ei osanud arvata, mida pidi suure Londoni ajalehe udupeen reporter tegema Shetlandil. Kuidas võiks miski siin toimuv kellelegi seal huvi pakkuda?

„Jerry ütles, et siin on lugu,” lausus Markham vaikselt. Maria oli nüüd nii liikumatu, et Sandy võinuks teda surnuks pidada, kui ta nuuksumine teda ära poleks andnud. Markham silitas naise pead. „Ta oli bossi veennud, et asi väärib uurimist ja et tema on tänu oma kohapealsetele sidemetele selleks kõige sobivam inimene. Niisiis sai ta paaripäevase koduskäigu koos kõikide kulude kinnimaksmisega pluss lootus saada lugu.”

„Millest see pidi olema?” Väljast kostis ootamatu naerurõkatus. Kohalikud õhtustajad hakkasid autode juurde minema, et koju sõita.

Markham kehitas õlgu. „Ta küsis minult, kas ma saaksin talle Sullom Voe terminalis kohtumise kokku leppida. Et kas mul on seal veel sidemeid. Mõtlesin, et terminalis ei saa midagi olla, mis ajalehte huvitaks. Pealegi hakkab nafta otsa saama. See tehas on vana uudis. Aga ma korraldasin talle kohtumise pressiesindajaga.”

„Ja seal ta täna käiski?”

„Jah,” vastas Markham. „Seal ta täna käiski. Me ootasime teda õhtusöögiks tagasi; kui ta ei tulnud, siis mõtlesime, et sai vanade sõpradega kokku. Teate ju küll, kuidas siin selle tagasitulekuga on. Katsusin helistada, aga ei vastatud. Mõtlesime, et pole levi. Mulle ei tulnud pähegi, et temaga võiks olla midagi juhtunud. Kui ta Londonis oli, siis me mõnikord muretsesime ta pärast. Aga mitte siin. Siin peaks kõigil turvaline olema.”

Ta rääkis veel, kui Sandy end püsti ajas. Sandyle tundus, et nüüd ei tahaks Markham teda hästi minema lastagi. Mehe nägu oli enesevalitsuse säilitamise vaevast pingul. Ainult Maria seltsis ta sellega enam hakkama ei saa.

Sandy sõitis uuesti põhja. Jimmy aknad olid endiselt valged. Ta tahtnuks kinni pidada ja nõu küsida. Mida ma peaksin kõigepealt tegema? Ütle mulle, kuidas tuleb asja ajada. Kuid ta ei peatunud, vaid sõitis kontorisse, avas arvuti ja kontrollis Jerry Markhami autonumbrit, helistas siis Davy Cooperile, kes oli sadamas valves, ning palus tal teha tiir parkimisplatsil ja vaadata, kas auto on seal. Sandy polnud seda märganud ja arvas, et nii silmatorkavat autot pidanuks ta nägema. Morag oli jätnud kirjakese, et ta on Invernessi mõrvarühmale Lerwickis ööbimise korraldanud.

Sandy jõudis oma korterisse tagasi pärast südaööd. Ta lülitas televiisori sisse, kuid hästi vaikselt – tema all elas noor perekond ja ta ei tahtnud neid üles ajada. Jõi purgitäie Tennenti õlut, nägemata vaeva klaasiga, pani siis äratuskella helisema ja läks voodisse. Ta uinus silmapilkselt. Isegi kui teda vaevasid mured, ei olnud Sandy Wilsonil unega raskusi. Sandy meelest oli see üks tema vähestest annetest.

1 Shetlandil kujunenud omapärane traditsioon: maakohtades, kus hotelle ja pubisid on hõredalt, veab abiellumiseelset tüdrukuteõhtut ehk kanapidu (hen party) pidavat naisteseltskonda ringi nn kanabuss (hennie bus). [ ↵ ]

2 Originaalis „soothmoother”. [ ↵ ]

3 Suula – teatud merelind (Morus bassanus). [ ↵ ]