Читать книгу Õhku haihtunud - Ann Cleeves - Страница 6

Jimmy Perez kõndis koos Cassiega mäest alla Ravenswicki kooli poole. Mõnikord lasi ta tüdrukul üksi minna, kuid siis jälgis ta majast, kuidas punane Fairi saare müts, mille oli kudunud Jimmy ema ja mida Cassie kandis iga ilmaga, koolimaja ukse taha kaob. Selle paranoia põhjuseks oli süütunne ja tõsiasi, et Cassie ei olnud tema laps. Ta oli määratud tema hooldajaks ja talle oli see kohustus ühtaegu au ning koorem.

Ta oli täna õhtuses vahetuses, niisiis kõndis ta tasapisi tagasi ümberehitatud kabeli juurde, mis oli kunagi olnud Frani kodu, ja mõtles taas, et peaks midagi ette võtma oma majaga Lerwickis. Ta ei olnud kindel, kas suudab ennast sundida seda müüma ja pealegi kummitas teda mõte, et see maja oleks Cassiele omamoodi kindlustus, juhul kui temaga endaga midagi juhtuma peaks. Tüdruku lihasel isal oli raha justkui alati laialt, kuid Perezi arvates oli ta üks käpard. Lerwicki maja võiks Cassie läbi ülikooli kanda või siis katta sissemaksu esimese kodu ostmiseks. Linnas asuv kinnisvara andis rohkem välja kui maal asuv. Kuid samas tundus kuritegelik, et samal ajal kui inimesed vajavad elukohti, seisab see tühjalt ja kuna seal keegi ei ela, muutub varsti niiskeks. Perez otsustas enne tööle asumist läbi astuda samal tänaval asuvast kinnisvarabüroost ja uurida, kas oleks võimalik seda välja üürida. Kui Fran aasta tagasi surma sai, tundusid kõik sellised väikesed tööd talle ületamatult rasked ja temas välgatas uhkusekiir, et ta suudab nüüd selle asja ette võtta.

Ta avas parajasti ust, kui telefon helisema hakkas. Helistas tema kolleeg Sandy Wilson. Perez oli alles hiljuti harjunud temast nii mõtlema. Enne seda oli ta pidanud Sandyt poisiks, keda tuleb õpetada ja kaitsta.

„Unstil on üks naine kadunud.” Näis, et nüüdki ei suuda Sandy ilma küsimata üksikasjalisemat infot anda.

„Milline naine?” küsis Perez. Mõne kuu eest oleks ta vihastanud ja oma ärritust ka välja näidanud. Ta võis nüüdki tujutseda. Öösel hilja, kui ta und ei saanud, kaotusvalust ja süütundest puretuna, võis ta maailma vihata, aga Cassiele hommikusööki tehes pidi ta pea selge olema. Ja nagu kõik muugi, tuli selge pea paremini kätte harjutades.

„Turist. Nimi Eleanor Longstaff. Kolmekümne kuue aastane ja Batterseast.” Paus. „See on Londonis. Ta peatus Meonessis ühes puhkemajas koos abikaasa ja veel ühe paariga. Nad oli Lowrie Malcolmsoni kodokäigul, siis läksid keskööpaiku oma majja tagasi, et juua veel mõni klaasike. Teised läksid magama, Eleanor jäi välja istuma, ja kui teised hommikul ärkasid, polnud tast jälgegi. Ta oli õhku haihtunud.”

Perez pidas aru. „Kas tema abikaasa ei märganud, et ta ei tulnud magama?”

„Ma küsisin seda.” Sandy võis kergesti haavuda, tal oli alati tunne, et teda kritiseeritakse. „Tal on raske uni. Ja nagu ma ütlesin, nad olid kõik natuke joonud.”

„Kas see naine ei võinud ööbida vabas toas? Sohval? Ja hommikul lihtsalt välja minna?” Millisel juhul polnud paanikaks põhjust. Isegi kui nad ei leia Eleanori Unstilt, siis praamid nüüdseks juba käisid. Võib-olla oli ta üksnes tundnud vajadust üksi olla või siis ei talunud metsikut loodust ja pages tagasi linna. Võib-olla oli mehega tülli läinud. Aga kui ta kadus hilisõhtul, siis sel ajal praamid ei sõitnud; Ühendkuningriigi põhjapoolseimalt saarelt polnud võimalik lahkuda. Keset ööd võis üks alkoholi tarvitanud naine rajalt kõrvale kalduda ja kaljude vahele ära eksida. „Suise ämara” kummaline valgus võis peaaegu hallutsinatsioone tekitada.

„Seda ma ei tea,” vastas Sandy. „Ma rääkisin tema mehe Ianiga. Ta ütles, et naine ei olnud viimasel ajal enda moodi. Oli depressioonis. Midagi seoses lapse kaotamisega.”

„Kas ta arvab, et naine võis ennast tappa?”

„Seda ta ei öelnud, aga minu arvates mõtleb küll selle peale. Ta tundus mures olevat. Tahtis, et me kohe sinna sõidaksime.” Sandy pidas vahet. „Ütlesin, et tuleme niipea, kui saame. See on Mary Lomaxi piirkond, aga ta on ära lõunas, nii et ma palusin rannavalvel otsinguid alustada. On see okei?”

„Suurepärane.” Sobiv päev põhjasaartele sõitmiseks, mõtles Perez, selge ja tuulevaikne. „Pane meile praamile kohad kinni ja ma võtan su läbisõidul Lerwickist peale.”

Kui nad kohale jõudsid, oli praam juba Tofti sadamas ja nende auto broneeritute reas teine, nii et nad viibati peaaegu kohe pardale. Nad jõid reisijatesalongis kohutavalt viletsat masinakohvi ja Perez silmitses madalal vee kohal lendavaid tormilinde. Oleks nagu vaba päev olnud. Või poppi tehtud. Ta vaatas oma telefoni ja palus Sandyl enda oma kontrollida. Levi tuli ja läks, nii et kui naine oleks välja ilmunud, siis ei pruukinud nad sellest teada saada. Perez lootis, et kui nad Meonessi jõuavad, on ta seal ees. Ta kujutles, kuidas naine siis neile kohvi või lõunasööki pakub, et tehtud tüli heaks teha. Tundes piinlikkust, et on nii palju segadust põhjustanud. Pisut pahane mehe peale, et too üle reageeris. Siis nad pööravad Sandyga otsa ringi ja sõidavad tagasi Lerwicki, olles raisanud vaid pool päeva. Ent isegi Yelli saarele jõudes, kus telefonid taas töötasid, ei tulnud mingeid uudiseid. Perez sõitis kiirelt läbi saare põhja poole, imelik tunne, et sellega on kiire. Kui nad Gutcherisse jõudsid, andis praam just otsad ja nad pidid järgmist ootama. Ta tundis, kuidas ta otsmikule ja õlgadele koguneb pinge. Fran oli surres kolmekümne kuue aastane.

Nad maabusid Unstil Belmontis, kus ootas salk lapsi, et praamiga lõunasse sõita. Perez mõtles, et küllap on nad teel Lerwicki mingile kooliaasta lõpu üritusele. Mõni oli kostümeeritud. Lapsed kõkutasid naerda ja ronisid bussi, mis pidi nad Shetlandi peasaarele viima. Perez kavatses Sandylt küsida, kas ta teab, mis üritus see on – Sandy luges The Shetland Newsi innukalt nagu klatšimoor – , kuid seersant oli kaardi põlvele laotanud ja marsruudile keskendunud, nii et Perez pidas paremaks teda mitte segada.

Puhkemaja oli pikk ja madal valgeks lubjatud hoone, mis seisis otse ranna ääres, tagaküljel liiva- ja kruusaviirg. Kunagi võis see olla väike talumaja koos laudaosaga, kuid renoveeritud oli korralikult, puhkuseturgu silmas pidades. Hoone ja ranna vahel oli puust terrass, kus istus oodates kaks inimest. Perez silmitses neid autost väljudes. Naine oli kõhn ja kahvatu. Huvitava nurgelise näoga, mida Fran oleks tahtnud joonistada. Pikad tagant kokku tõmmatud juuksed. Teksased ja puuvillane džemper. Ta tuli neile vastu, et tere öelda. „Kas mingeid uudiseid on? Ian sõitis autoga teda otsima, aga see oli juba õige ammu ja sestpeale pole me midagi kuulnud.” Naise silmad olid hallid ja viltu nagu kassil. Tal oli kerge põhja-inglise aktsent.

Perez tutvustas ennast.

„Polly Gilmour. See on mu elukaaslane Marcus Wentworth.”

„Ja te peatute siin koos härra ja proua Longstaffiga?”

„Jah, me tulime Lowrie ja Caroline’i pulmapeole. Mõtlesime neljakesi, et teeme sellest ühe puhkuse, sellise eemaletõmbumise.” Polly silmad peaaegu ei pilkunud.

„Kas proua Longstaffil oli vaja millestki eemale tõmbuda?” Perez oli terrassile jõudnud ja istus puust toolile Marcuse vastu. Sandy nõjatus maja seinale ja püüdis mitte silma torgata.

Vaikus. Võib-olla ei olnud nad sellist küsimust oodanud.

„Ma mõtlen seda,” selgitas Perez, „et kas võis olla mõni põhjus, mis sundis teda lahkuma? Kui tal näiteks olid rasked ajad olnud?”

Polly kõhkles hetke. „Tal oli hilise raseduse ajal nurisünnitus,” ütles ta. „Ta oli viimasel ajal veidi masenduses ja veetis natuke aega haiglas. Ian arvas, et Londonist ära sõitmine oleks talle kasulik.”

Perez ei öelnud natuke aega midagi. Ta oli enne Franiga kohtumist abielus olnud ja tema naisel oli kolm nurisünnitust. Kõik need olid mõjunud Perezile laastavalt, kuid ta hoidis ennast tahtejõuga ühes tükis. Sarah pidas seda hoolimatuseks ja kõndis abielust minema.

„Kas Eleanor käib oma depressiooniga praeguseni arsti juures?”

Polly raputas pead. „Ta lasi ennast haiglast välja kirjutada ja on sestpeale ravist keeldunud. Ütles, et on loomulik olla lapse kaotuse pärast kurb; haige oleks inimene siis, kui ta ei oleks kurb. Ja päris viimasel ajal on tal palju parem olnud. Peaaegu nagu vanasti.”

Taas vaikus. Perez tajus Sandy kärsitust. Nähtavasti mõjus see ka Marcusele, sest too tõusis ja küsis: „Soovite kohvi? Lerwickist on siia pikk tee tulla. Ma nagu ei taibanud enne siiatulekut neid vahemaid – kui palju siin ühest kogukonnast teise maad on.” See kõlas loomulikult, enesekindlalt – nagu mees, kes on lõpetanud hea kooli ja eeldab, et saab oma tahtmist.

„Kohv oleks suurepärane.”

Perez ootas, kuni Ian oli majja kadunud ja pöördus uuesti Polly poole. „Rääkige mulle Eleanorist.”

Nüüd pilgutas naine silmi. „Me oleme sõbrad. Väga lähedased. Meid on kolm sõpra: Eleanor, Caroline ja mina. Kohtusime ülikooli astumise päeval. Eleanor võttis mu oma tiiva alla. Juba siis oli aru saada, et tal läheb elus hästi. Ta oli alati muidugi ilus, ja see tuleb ikkagi kasuks, eks ole. Eriti kui tahad töötada ajakirjanduses.”

„Mis tööd ta tegi?”

„Ta õppis ülikoolis näitekunsti ja sai kohe pärast lõpetamist tööle televisiooni, alguses assistendi ja pärast stsenaariumite toimetajana. Hiljuti asutas ta omaenda teleproduktsioonifirma. Enamasti dokumentaalid Channel 4 ja BBC tarbeks.”

„Kõlab pingeliselt küll,” naeratas Perez. Ta ei suutnud ette kujutada, mida tähendab firmat juhtida või Londonis elada. Avatud köögiuksest kandus ta sõõrmeisse kohvilõhna. Hea kohv meenutas talle endiselt Frani.

„Nell nautis pinget. See lõi ta elama. Ja niipalju kui ma tean, läks kompaniil hästi. Aga raseduse nurjumine oli teine asi. See asi ei allunud ta tahtele. Ja mulle tundub, et see oli ka esimene kord, kui tal miski nurja läks.”

„Kas te arvate, et ta on ennast ära tapnud?”

Küsimus näis Pollyt jahmatavat, kuid vastus tuli otsekohe. „Mitte hetkekski. Nell on võitleja. Ta ei anna alla. Tal on töö juures üks projekt pooleli ja ta ei jäta kunagi midagi lõpetamata.”

„Mis projekt see on?”

Perez tundis, et on oma mänguplatsilt väljas. Ta ei teadnud meediast midagi, vaatas ainult koos Cassiega telekat. CBBC-d või Disney’t.

„Film vaimudest. Tänapäevastest kummitustest. Sellepärast ta oligi üliõnnelik, kui ma talle Pisi-Liisust rääkisin.”

„Kust teie seda lugu teate?”

Perez poleks eales arvanud, et keegi väljaspool Shetlandi teab midagi kummitusest nimega Pisi-Liisu.

„Ma töötan raamatukogus,” ütles Polly, „ja minu alaks on rahvajutud, briti müüdid ja legendid.” Ta pidas vahet. „Nell töötab vahetpidamata. Minu meelest on see natuke maania moodi. Ta mõtles, et kui ta juba siin on, siis võiks ta küsitleda mõnd inimest, kes on seda tüdrukut näinud. Ta võttis isegi oma digidiktofoni kaasa.”

Pisi-Liisu oli väike tüdruk, kes väidetavasti kummitas öösiti Unsti saarel Meonessi ümbruses. Räägiti, et ta oli ühe jõuka pere tütre vaim, kes sealkandis 1930. aastal ära uppus. Laps oli seepärast eriti kallis olnud, et vanemad said ta alles keskeas, ja mõne jutu kohaselt kuulutas tema nägemine ette rasedust. Võib-olla sellepärast ta Eleanori huvitaski. Perez oli skeptik. Enamik teateid tüdruku nägemisest tuli noormeestelt, kellel oli keres mõni naps või õlu, või siis tähelepanujanustelt, kes tahtsid oma nime ajalehte saada. Ja niipalju kui Perez teadis, ei olnud keegi tema nägemisest veel lapseootele jäänud.

Tal oli tunne, et Polly kavatseb veel midagi öelda, kuid naine pööras pea ära ja jäi randa vaatama, nii et Perezil tuli jutuots uuesti üles võtta.

„Mis te arvate, kas ta võis eile öösel ülespoole kõndida, lootes vaimu näha?”

Ilmus Marcus kandikuga, millel oli kohvikann ja neli kruusi. Polly ootas vastusega, kuni mees oli need lauale tõstnud.

„See on tõenäolisem kui oletus, et ta ennast ära tappis.” Paus. „Nagu ma ütlesin, teda see dokumentaali mõte lausa painas, nii et jah, midagi sellist võis ta küll teha.” Polly vaatas oma elukaaslasele otsa. „Kas sa ei arva?”

„Mina teda ei tundnud. Vähemalt nii, nagu sina. Paar õhtusööki ja siis üks koos veedetud öö, kui me laevaga Aberdeenist tulime … Aga ma ei oleks teda päris kindlasti liigitanud kõrge enesetapuriskiga inimeseks.”

„Kas teil temast mõni foto on?” küsis Perez. Ta ei suutnud kadunud naist ikka veel hoomata ja mõtles, et pilt vaimusilmas muudaks ta tema jaoks reaalsemaks. „See kuluks ära, kui me peame otsinguid laiendama.” Ta näitab pilti Yelli praamil töötavatele poistele. Kui ta varahommikul liikvel oli, pealegi jala, siis nad pidid teda märkama.

„Paberil mitte,” ütles Polly, „aga mõni pilt on minu sülearvutis. Ma tegin Aberdeeni praamil paar ülesvõtet, nii et need on värsked. Majas on wifi. Tulge sisse.”

Maja sisekujundus oli maitsekas ja lihtne. Vaid lambanahad raudkamina ees ja seintel rippuvad lunnide ning suulade pildid meenutasid külastajale, et viibitakse Shetlandil. Ja imeilus vaade aknast. Polly sülearvuti seisis diivanilaual ja oli avatud; ta lülitas selle sisse. Paari klõpsuga pildifail avanes.

Eleanor Longstaffi silmad olid tumedad. Tuul oli pikad juuksed näolt minema pühkinud. Tal võinuks olla samad esivanemad Jimmy Pereziga, kelle esiisa tabas Võitmatu Armaada päevil Fairi saare lähedal laevahukk. Foto oli tehtud NorthLinki praami pardal. Eleanoril oli seljas veekindel tormijakk ja ta nõjatus seljaga reelingule. Ta naeris. Vähemalt siin ei olnud küll jälgegi stressist ega depressioonist.

„Võin selle teile e-kirjaga saata, kui sellest abi on,” lausus Polly.

Perez noogutas ja ulatas talle oma tööalase nimekaardi kontaktandmetega. Ta laseb foto Unsti väikeses politseijaoskonnas välja printida. Kohalik politseinik Mary Lomax võib ära olla, aga Sandy oli hoone võtme kaasa võtnud.

Polly peened sõrmed klõbistasid klaviatuuri, kuid äkki ta peatus ja vaatas ümberringi. Ta oli näost lubivalge. Hirmul. „Mulle on Eleanorilt e-kiri tulnud. Täna hommikul. Saadetud kell kaks öösel, nii et mitte kuigi kaua pärast seda, kui me magama läksime. See peab olema tema nutitelefonilt.”

„Tee lahti!” ütles Marcus üle tema õla vaadates.

Polly vaatas luba küsivalt Perezi poole. Too noogutas ja nihutas ennast, et paremini ekraani näha. Polly tegi topeltklõpsu ja sõnum avanes.

Ei mingeid tervitusi ega jumalagajätte, isegi mitte tavapärast x-i. Kõigest üks rida. Ärge minu otsimisega vaeva nähke. Te ei leia mind elavana.