Читать книгу Õhku haihtunud - Ann Cleeves - Страница 7

Väljast kostis aeglaselt mööda teerada veereva auto hääl. Iani nelikveoline. Polly lülitas arvuti välja. Tal oli ükskõik, mida politseinik arvab; aga ta lihtsalt ei talunud mõtet, et Ian astub sisse ja leiab nad neljakesi tema naise sõnumit vahtimas. Sõnumit, mida võis pidada enesetapja lahkumiskirjaks. Polly ei suutnud seda veel päriselt uskuda; ta mõtles, et kui avab kirjakasti uuesti, on see sealt kadunud ja tegemist oli nende kollektiivse meelepettega.

Ian oli tehnomees ja veidrik, ta ei allunud mingitele tunnetele, ning isegi praegu, kui ta kulmu kortsutades ukselävel seisis, oli raske öelda, mida ta olukorrast arvab. Polly oli ikka mõelnud, et tema ja Eleanor ei peaks tegelikult kokku sobima. Kuidas võis Eleanor, kes vajas nii palju armastust, kes tahtis, et teda puudutataks, kallistataks ja musutataks, armuda nii kivisesse ja tuima mehesse? Siis koitis Pollyle, et tema reaktsioon on isekas: ehk on talle lihtsalt vastukarva jääda ilma ülikooliaegsetest headest sõpradest, olla neist lahutatud. Kuid Caroline oli abiellunud Lowriega, kes oli osavõtlik ja probleemitu, ja sõbranna üle oli Pollyl küll hea meel.

Seevastu Eleanori kihlumine oli teda algusest peale murelikuks teinud. Õhtul enne pulmapäeva olid nad kolmekesi ennast Polly pool täis joonud. Pruut, pruutneitsid ja ülearu palju vahuveini. Vältimatu rituaal.

„Kas sa ikka saad aru, et pole veel hilja?” oli Polly küsinud, kui Caroline oma nurgatoolis magama jäi ja, suu lahti, norskama hakkas. „Sa ei pea seda asja ära tegema. Tõmba ainult pidurit ja ma korraldan kogu praktilise külje.”

„Ma ei kavatse kindlasti mingit pidurit tõmmata,” oli Eleanor hirmunult vastanud, vaadates Pollyt pilguga, nagu ei tunneks ta teda ära. „Ian on just see, mida ma tahan ja mida ma vajan. Ma ei suuda oma elu ilma temata ette kujutada. Mis sinuga lahti on? Kas sa ei võiks minu pärast rõõmus olla? Oled kade, et olen lõpuks leidnud kedagi erilist?”

See juhtus kolm aastat tagasi ja Pollyl oli siiani tunne, et nende sõprus on sestpeale pingutatud. Caroline polnud seda märganud, kuid Polly tajus seda pinget, tundis vajadust hoolikalt sõnu valida. Ta ei saanud oma tundeid enam Eleanori ette laiali laotada nagu vanasti, kui nad mõlemad olid veel üksikud. Ta oli lootnud, et see Unsti reis teeb nende vahekorra jälle heaks.

Loomulikult oli Eleanori ja Iani abielu teoks saanud; Polly oli selle tunnistaja ja naeratas tuulisel märtsipäeval registreerimisbüroo ees kaamerasse. Eleanor võttis mehe perekonnanime, ehkki sama olid teinud veel vaid väga vähesed nende sõbrad. Õhtupoolikul läksid nad Londoni suurele kuradirattale ning tõstsid klaasi härra ja proua Longstaffi terviseks. Misjärel oli Eleanor külalised minema saatnud, et pidutseda ilma nendeta. „Minu abikaasa ja mina, me tahame omavahele jääda.” Särav naeratus.

Caroline’i abiellumine elustas kõik tolle aja mälestused ning kui Ian seal maja uksel seisis, turd ja kandiline, meenusid Pollyle taas Eleanori pulmad. Talle torkas pähe põgus ja tobe mõttekild: Kaks pulma ja üks matus. Polly tundis, kuidas suu hakkab muigele kiskuma, ja teadis, et see on närvipingest, kuid see kohutas teda ikkagi.

Hispaania nimega politseinik tegi uuesti suu lahti. Ta tõusis püsti ja tutvustas ennast tulijale. „Ega te ei leidnud saarelt oma naisest mingit jälge?”

Ian raputas pead. Ta oli alati napisõnaline olnud. Nüüd paistis ta otsekui tardunud. „Läksin Lowrie majani, aga seal ei olnud kedagi. Püüdsin helistada, aga see läks kohe salvestamise peale.”

„Meie vabatahtlik rannavalve on väljas ja otsib,” ütles Perez.

Ian noogutas, kuid ei lahkunud ukselävelt.

„Lähme kõnnime,” lausus Perez. „Mul on kõndides alati nagu kergem mõelda.”

Ta on tundlik inimene, mõtles Polly. Ei taha teiste kuuldes Ianile Eleanori e-kirjast rääkida.

Ian pöördus ja nad lahkusid kahekesi majast. Polly ja Marcus jäid koos Perezi noore kolleegiga elutuppa. Marcus tõusis, et veel kohvi keeta. Ta tõi väljast kandiku ja läks sellega kööki. Polly tahtnuks tema ees vabandada. Ma poleks pidanud sind siia tooma. Mõtlesin, et siin võiks olla tore ja et nii saad sa mu sõpradega tutvuda. Nüüd on sellest saanud õudusunenägu. Kuid Wilson, see noor seersant, vaatas ja kuulas pealt, ning sellises olukorras võis kõiki tema sõnu valesti tõlgendada.

Hoolimata oma kahest teaduskraadist ja suurepärasest tööst Sentimani raamatukogus tundis Polly ennast võõrastega ühes toas viibides ikka veel ebakindlalt, sotsiaalselt kohmetult. Sellel oli seos tema hääle ja tagasihoidliku äärelinna-päritoluga, vanematelt õpitud hirmuga haritud inimeste ees. Mõnikord oli ta kindel, et Ian kannatab sama moodi; nad olid mõlemad põhjast ning mõlemal puudus see enesekindlus, mille Marcus ja Eleanor olid pärinud koos kõlava häälduse ning pangaarvetega. Võib-olla oleksid nemad paremini kokku sobinud, jättes Eleanorile ja Marcusele võimaluse moodustada üks stiilne ning kõigile tuntud paar.

„Küllap olid ilusad pulmad,” ütles politseinik. See oli esimene kord, kui Polly teda rääkimas kuulis, ja ehkki mees kõneles aeglaselt, pidi naine pingutama, et temast aru saada. Lowrie oli ülikooli minekust saadik elanud Inglismaal. Mõnikord nad naersid tema murraku üle, aga see polnud nii tugev kui seersandi oma. „Unsti rahvas oskab kodokäike pidada.” Polly meelest kõlas see igatsevalt, nagu soovinuks politseinik, et tedagi oleks kutsutud.

„Ma ei usu, et Eleanor eile öösel veel majja tuli,” sõnas Polly. „Uks oli lukustamata. Kui sa oled Londonist, siis keerad ukse alati lukku. See on harjumus.” Ta oli selle üle järele mõelnud.

„Mõnel on neil südasuvistel öödel raske magama jääda,” tähendas Wilson. „Ja ilm on nii hea, et teie sõbranna võis jalutama minna. Siin on sellised tähed, mida linnas ei näe. Lowrie ja tema pere peaksid praegu jälle Meonessi rahvamajas olema ja koristama. Võib-olla ta on seal.”

„Aga e-kiri?” karjatas Polly. „Miks ta siis selle saatis?”

„Mingi haige nali? Või häkkis keegi tema kontole?”

Polly raputas pead. Eleanor armastas narritada ja vingerpussi mängida, aga ta ei oleks oma sõpru niimoodi muretsema pannud. Kui ta oleks sellise e-kirja saatnud, siis ta oleks neid aknast jälginud ja sisse karanud, kisades Tadaa! Tõmbasin teid haneks!, nägu laia naeru täis, enne kui nad muretsema oleksid jõudnud hakata. See e-kiri vaevas Pollyt rohkem kui miski muu. Talle tundus võimalik, et Eleanori kontole on sisse murtud.

„Kas sobib, kui ma lähen rahvamajja ja vaatan järele?” küsis Polly. „Me pole selle peale mõelnud, et Lowrie ja Caroline võivad seal olla.”

Sandy Wilson paistis segadusse sattuvat. Naine mõistis, et too ei tea, mida teha – ta ei olnud mees, kes oleks harjunud otsuseid langetama ja tahtis ülemuse käest nõu küsida. Niisiis võttis Polly vastutusekoorma tema õlgadelt, haarates oma jaki ja hakates minema. „Tänan. Öelge Marcusele, kuhu ma läksin.” Ja ta kõndis majast välja.

Väljas oli ilus ilm ja meri sillerdas päikesevalguses. Polly nägi, et Ian ja Perez jalutavad endiselt rannas, olles süvenenud vestlusse, kuid ta pööras vastassuunda, rannast eemale, ja kumbki ei märganud teda. Tee oli kitsas, ühel küljel oli tara ja teisel küljel aeg-ajalt mõni möödasõidutasku. Polly teele kõndis üks lammas. Enne kui see minema ukerdas, tundis ta villarasva ja mahatallatud rohu lõhna. Mäe otsas passis hirmuäratav konksus nokaga änn, kes oleks justkui teda vahtinud. Meoness oli hajus kogum väikseid talumaju koos juurdekuuluva maaga, siin-seal mõni uusehitis. Slettsi ja teiste majade vahel võis näha vanade hoonete jäänuseid, müürid ja kivist piiriaiad pooleldi jänesvilla ning metsiirise alla mattunud. Seal, kus rada ühines laiema teega, seisid vana punane telefonikabiin ja rahvamaja. Selle ette oli pargitud paar autot ja avatut akendest kostis tolmuimeja undamist. Polly lükkas ukse lahti ja astus sisse. Lowrie seisis treppredelil ja võttis riidepaelu maha. Londonis töötas ta suure jaemüügiketi raamatupidajana ja nägi oma ülikonna ja lipsuga alati väga korralik välja. Nüüd kandis ta pusa ja teksaseid ning ümmargust Fairi mütsi, mis nägi välja nagu lihapirukas. Ta naeratas laialt ja lehvitas. Tolmuimeja undamine tuli väiksemast ruumist, kus nad olid õhtust söönud. Undamine vaikis ja Caroline astus üle ukse.

„Nii et tulid lõpuks appi!” lausus ta. „Viimane aeg ka. Me oleme peaaegu valmis.” Ta oli suure kondiga ja blond. „Pidime just klaasikese tegema, et koristamise lõpetamist tähistada. Küllap seegi on traditsioon.”

„Kas Eleanor on siin?”

„Ei! Kas ta siis oma peatäit välja ei maga?” Caroline võttis abikaasa käest riideriba ja hakkas seda kokku kerima.

„Ta ei maganud öösel Slettsis,” ütles Polly. „Me ei tea, kus ta on. Ian on nii mures, et helistas politseisse. Lerwickist tuli kaks politseinikku ja inspektor räägib temaga praegu. Rannavalve kammib kaljusid läbi.”

Lowrie tuli redelilt alla. „Ta ei ole kindlasti kaugele läinud.” Mees ütles seda nii hooletult, et Polly mõistis – tema meelest muretsevad nad ülearu. Linnainimesed, kuritegevuse suhtes nii tundlikud, et näevad seda igal pool. Võib-olla oli Lowriel piinlik, et nad asjast nii suure numbri tegid, politseinikud kahe praamiga üle kahe väina kohale nõutasid, sest üks naisterahvas tahtis kummalist Shetlandi ööd kogeda üksinda. Kuid nüüd oli juba lõuna ja Eleanorist polnud ikka mingit märki. Ja ta oli saatnud imeliku e-kirja.

„Ta saatis mulle niisuguse sõnumi,” ütles Polly, püüdes häält rahulikuks sundida, „et me ei otsiks teda. Kirjutas, et me ei näe teda enam elusana.” Seda öelnud, hakkas ta nutma.

Nad viisid ta Lowrie vanemate juurde, panid kööki kõrge seljaga tooli istuma ja keetsid talle teed. Pärast päikesepaistet tundus majas sees väga pime, kõik näis hämar ja tolmune. Rayburni pliidi kohal oli rest, kuhu oli kümnete kaupa käterätte kuivama riputatud. Ilmselt kasutati neid eelmisel õhtul ja nüüd olid nad juba ära pestud. Tuba oli Polly meelest võimatult segamini. Kuidas nad suutsid selles vanade ajakirjade, lõngakerade ja juurviljade kaoses midagi üles leida? Ta tundis nõrka lamba- ja hallitusehõngu. Polly vihkas segadust ja see oli talle füüsiliselt vastumeelne. Kas neil piinlik ei olnud tuua külalisi majja, mis oli nii segamini?

Lowrie vanemaid ei olnud kuskil näha.

„Ma tean,” ütles Polly, „et see on naeruväärne ja ma olen kindel, et asjal on ratsionaalne seletus. Aga Eleanor oli viimasel ajal nii liimist lahti. Lapse kaotamine ja kõik need lood kummitustest ning vaimudest. Kui politseinik ütles, et te olete kindlasti rahvamajas, siis ma mõtlesin – no muidugi, ta on seal. Ma ei suutnud seal majas enam olla. Ja siis, kui selgus, et teie pole teda näinud, teadsin kohe, et midagi hirmsat peab olema juhtunud.”

Toas oli väga soe ja Polly tundis, et võiks oma toolis magama jääda, ning kui ta ärkab, siis selgub, et see kõik oli uni.

„Ma tulen koos sinuga teie juurde,” ütles Caroline. „Võib-olla on neil seal mingeid uudiseid.”

Ta hääl kõlas kalgilt ja eemalolevalt, nagu ei läheks Eleanor talle üldse korda. Miks ta rohkem mures ei olnud? Pollyle torkas pähe, et Caroline tahab teda ehk lihtsalt minema saada, enne kui mehe vanemad saabuvad. Võib-olla heidaks hüsteeriline sõbranna talle halba valgust. Caroline oli teadlase tüüpi, alati vaoshoitud ja täpne. Polly mõtles sedagi, et viimati Caroline ei usu tema juttu ja tahab Eleanori kadumise asjaolud ise üle kontrollida.

Nad läksid puhkemajja tagasi teist teed mööda. Caroline juhatas ta läbi aia, kus traatvõrgu taga siblisid haned, edasi üle taratrepi ja niidetud heinamaa. Ta tundus seal üsna kodus olevat.

„Kas sa võiksid Shetlandile elama tulla?” küsis Polly äkki. „Kas Lowrie tahaks seda?”

„Võib-olla. Kui suudaksin endale mingi tegevuse välja mõelda. Me oleme sellest rääkinud. Ma ei taha linnas lapsi kasvatada.” Korraga Caroline naeratas. „Tal on idee siin äri käima panna. Polütunneleis kasvatatud aiamarjad. Tippkvaliteetsed moosid ja hoidised.”

„Ja sina oleksid nõus? Jätaksid kõik sõbrad maha? Ja kõik, mis käib linnaelu juurde? Teater ukse ees. Poed ja baarid ja restoranid. Isegi Lerwicki on siit pikk maa.” Polly avastas, et see uus Caroline, kes kandis kummikuid, võis kerge vaevaga ronida üle okastraataia ja veeretada peas küsimust, kas mitte rajada oma kodu siia viljatule maale, kus aastaajad olid nii äärmuslikud – et see Caroline suutis ta panna oma muret unustama.

„Noh, võib-olla peame täpse koha osas mingi kompromissi tegema. Unst on minu jaoks natuke liiga kaugel. Ja kuigi ma armastan Gruschet ja George’i südamepõhjani, ei tahaks ma ämma-äiaga päris kõrvuti elada.” Ta vaikis hetkeks ja vaatas tagasi talu poole. „Grusche kohtleb Lowriet mõnikord nagu üheksa-aastast poissi, kes ei saa hambaidki pestud, kui talle meelde ei tuletata.”

Nad jõudsid lauge künka nõlvale ja Polly sai aru, kus nad on. Ta nägi nende maja juurde viivat teed ja tagapool merd. Ian ja Perez kõndisid ikka veel liivarannal, kuid suunaga tagasi Slettsi poole. Lõuna pool kõrgusid kaljud ja neemetipud.

„Kui Eleanor kaljuservalt alla kukkus,” ütles Polly äkki, „siis võib ta mitu päeva all kaljudel lamada, enne kui leitakse.”

Nende ees kõrgus madal ringikujuline mördita laotud kivimüür, avaus küljel. Äkki sööstis otse päikesest nende poole änn, kes tundus Pollyle suur nagu kotkas. Polly kiljatas. Ta tundis näol tiivalöökide tuult. Caroline turtsatas naerda. „Ta ainult kaitseb oma pesa. Kui tõstad käe üles, siis ta sihib seda ja jätab su näo rahule.” Ta osutas kivimüürile. „See on taimeaed. Neis kasvatati lammastele kapsast. Ma arvan, et müür kaitses taimi soolase tuule eest.”

Caroline tahtis edasi liikuda ja Polly mõistis, et sõbranna on otsusele jõudnud, et sellest saab tema kodu. Ta juba süvenes siinsesse ajalukku ja kultuuri. Kuid Caroline’i eriala oli kultuurigeograafia ja Polly mõtles, et ta jääb siin alati autsaideriks, kõrvaltvaatajaks. Ta hakkab oma naabritesse suhtuma sellesama objektiivse huvilisepilguga, millega ta doktoritöö kirjutamise aegu uuris sisserännanud töölisi.

Polly ei osanud linnaelu ilma sõpradeta ette kujutada. Kuna need olid alati olemas olnud, ei olnud ta kunagi tundnud vajadust laiema suhtlusringkonna järele ja mingis mõttes ei tulnud Marcus hetkel arvesse. Pikeeriva linnu põhjustatud ehmatus oli esile kutsunud sellise kabuhirmu, millist ta igapäevaelus veel tundnud ei olnud. Tööl oli ta asjatundlik proff, valis oma tööandjale, ühele tasulisele raamatukogule, kirjandust ja nõustas raamatukogu kasutavaid ajaloolasi ning üliõpilasi. Kuid siin tuli eilne nõrkusetunne temasse tagasi. Ta kummardas, toetas käed põlvedele ja tundis, kuidas veri pähe tagasi valgub.

„Tahad natuke puhata?” küsis Caroline hoolitsevalt, kuid samas rahulolevalt. Ta oli heas vormis ja võinuks veel miilide kaupa kõndida. Pollyt üllatas taas, et sõbranna ei tunne Eleanori pärast õieti mingit muret. Tolle pea oli täis mõtteid oma värskest abikaasast ja tulevikuplaanidest.

Nad istusid maha ja toetasid seina vastu müüri. Päike oli kivid soojaks kütnud ja siin olid nad tuulevarjus.

Polly tundis, et kipub taas magama jääma ja imestas, kuidas ta küll võib, kui Eleanori pole veel leitud. Ta tõusis, raputas käsi ja jalgu, et ärksamaks muutuda, ja heitis esimest korda pilgu taimeaia sisse. Mitte ükski märk ei osutanud, et siin oleks viimastel aastatel midagi kasvatatud. Niidetud rohi ja lambapabulad. Ja iseäralikus roosas vutlaris nutitelefoni, milles Polly tundis ära Eleanori oma.