Читать книгу Õhku haihtunud - Ann Cleeves - Страница 8

Jimmy Perez tundis, et tema kõrval sammuv mees on pinges. Ta tundus jäik nagu robot. Ta astus raskelt ja kui Perez üle õla tagasi rannaliivale vaatas, siis pani teda imestama, et nende rada ei olnudki väga erinev ning Ian Longstaffi jäljed polnud sügavamad kui tema omad.

„Nii et te olete kolm aastat abielus olnud?”

Siin rannal olid nad Slettsi maitsekast puhkemajast sama hästi kui mitme miili kaugusel; Perezile tundus, justkui viibiksid nad mingis loodushäältest moodustunud mullis. Norra poolt puhus tuul, tõusuvesi noolis kaldaäärset kruusaluidet. Kauget silmapiiri hägustas kerge kuumavirvendus.

„Pisut üle kolme aasta. Ma tegin ühele tema saatele heli.” Ian vaatas talle otsa. Tema pilgust paistis vaevaga alla surutud nördimus, mis hakkas üle minema vihaks. „Aga me raiskame aega. Me peaksime teda otsima.”

„Teda otsitaksegi,” lausus Perez. „Seda teevad siinkandi inimesed, kes tunnevad ümbrust. Me oleksime neil lihtsalt ees. Rääkige mulle nüüd kõigest, mis on juhtunud teie Shetlandile saabumisest saadik. Te jõudsite siia eile hommikul Aberdeeni praamiga, jah?”

„Ma tahtsin oma autoga tulla,” kostis Ian, „nii et me otsustasime lennuki asemel praami kasuks. Ja lõpuks tuli Marcus ka enda omaga. Me ei teadnud, kuidas siin on. Kas siin poode on. Või, noh …”

„Oh, me oleme tänapäeval peaaegu tsiviliseeritud.”

Ian peatus ja muigas tahes-tahtmata. „Nojah, eks ole. Me Nelligakumbki ei tunne maakohti. Me ei teadnud, mis meid ootab.”

„Kas te Lerwickis üldse peatusite? Et poes käia? Või hommikust süüa?”

„Me sõime hommikust laeval ja otsustasime joonelt põhja sõita. Meil oli pagasiruumis toitu ja kärakat vähemalt kuuks ajaks ning Caroline lubas meid piima ja leivaga varustada. Olin kaarti uurinud. Enne seda ma ei teadnudki, kui kaugel see on.”

„Kaks pikka ja kidurat saart ja kaks praami – ning needki alles siis, kui oled Shetlandi peasaarel Tofti sadamasse jõudnud,” lisas Perez toonil, nagu oleks tal aega laialt.

„Enne lõunat jõudsime kohale. Olime kokku leppinud, et võime varakult majja minna, ja Polly tegi lõunasöögi.” Ta vakatas ja vaatas Perezile otsa. „Kas te tõesti tahate seda kõike teada?” Nende pea kohal kisasid viiresed.

„Tahan küll.”

„Eleanor ei saanud Aberdeeni praami peal eriti magada. Kui ta on õhinas, siis on ta nagu laps. Hüperaktiivne. Kui lõunasöögi lõpetasime, teatas ta, et tahab enne pulmapidu puhata.”

„Oli see ikka õhin?” küsis Perez. „Mitte mure või vaev?”

„Teile räägiti lapsest,” lausus Ian merd silmitsedes. „See oli tema teine nurisünnitus. Ta tahab last saada. Muidugi oli ta endast väljas ja vihane. Eleanor on alati oma tahtmist saanud.” Ta pidas vahet. „See jätab temast hirmsa mulje, aga talle on kõik alati kergelt kätte tulnud. Vabameelne ja kunstilembene perekond, kellel oli küllalt raha, et talle kõike võimaldada. Tal on piisavalt hea pea, et suurema vaevata eksameid teha. Ja siis juhtus see. Miski, millest ei saanud jagu ei raha ega kõva tööga. See lõi ta jalust.”

„Ta oli mõnda aega haiglas?”

„Lihtsalt minu rõõmuks,” ütles Ian. „Tundsin ennast nii abitult. Tahtsin oma naist tagasi. Ma olen insener ja harjunud remontima asju, mis ei tööta korralikult. Viisin ta erahaiglasse.”

„Kuid ta keeldus sinna jäämast?”

Perez küsis endalt, kuidas mõjub kahe inimese suhetele see, kui mees saadab naise haiglasse, sest too on kurb.

„Ta ütles, et ei ole haige ja see ainult raiskaks aega. Ütles, et peaksin teda usaldama.” Paus. „Tal oli õigus. Sellel reisil oli ta juba palju rohkem enda moodi. Keskendunud oma uuele projektile. Reisist ja pulmadest elevil.”

„Ja vaimudest,” lisas Perez.

„See oli töö. Projekt tänapäevaste kummituste kohta. Me narritasime teda. Tema narritas vastu.”

„Niisiis tegi teie naine pärast lõunasööki uinaku,” ütles Perez. „Ja mida teised tegid?”

„Me läksime jalutama, et sisse elada. Üks teerada viib üle kaljude lõunasse. Ilm oli mõnus ja vaated imeilusad. Lunnid tulid nii lähedale, et neid võis käega katsuda. Eleanorile oleks see meeldinud. Mingil hetkel mõtlesin, et peaks äkki minema teda kutsuma. Nii kahju oli, et ta sellest kõigest ilma jääb.” Ian kortsutas kulmu.

„Aga te ei läinud?”

„Ei. Otsustasin lasta tal puhata. Me teadsime, et õhtul jääme hilja peale ja meil on maja broneeritud terveks nädalaks. Aega küllalt ümbrust uurida.” Ta hakkas jälle liikuma ja sõnad tulid hingeldades. „Kui tagasi jõudsime, oli ta üleval ja istus terrassil. Hiljem, pärast pidu, kinnitas ta, et nägi just sellal kummitust.”

„Pisi-Liisut?” küsis Perez kiretul häälel. Sellele mehele ei meeldi, kui tema üle nalja heidetakse. Terasest kesta varjus haistis Perez kergesti haavatavat ego.

„Jah, seda last. Vanamoodsas valges kleidis tüdrukut, paelad juustes. Eleanor ütles, et jälgis teda natuke aega ja hakkas siis muretsema, sest vanemaid ei olnud näha ning tüdruk läks veepiirile väga lähedale. Aga kui ta lähemale hakkas minema, siis tüdruk haihtus. Vähemalt nii ta meile rääkis.”

„Te ei uskunud tema juttu?” küsis Perez, teadmata, kas see puutub asjasse või mitte. Talle meenusid piduriides lapsed praamil – võib-olla oli Eleanor näinud mõnda neist.

„Eleanorile meeldis vingerpussi mängida, tünga teha. Mõtlesin, et äkki ta lollitab meid. Aga Polly ja Marcus võtsid asja väga tõsiselt ja hakkasid ratsionaalseid seletusi otsima. Polly on alati olnud tibake tõsimeelne – ma pole kunagi aru saanud, kuidas nad Eleanoriga nii head sõbrad on. Kuigi Nell on alati austajaid kogunud – ta tekitab inimestes tunde, et nad on erilised. Mina lõin kogu sellele vaimuvärgile lihtsalt käega.”

„Te ei hakanud selle pärast arvama, et Eleanori depressioon on tagasi tulnud?” Perez oli ise pärast Frani surma depressioonis olnud ja igasuguseid asju ette kujutanud.

„Mõtlete, et nagu hääli kuulma ja nägemusi nägema? No ei, ma ei mõelnud sellist asja, ehkki kui me seda pärast pidu arutasime, süüdistas ta mind, et ma pean teda hulluks.”

„Ja kui te jalutuskäigult tagasi tulite, hakkasite tantsuks valmistuma?”

„Jah, läksime sinna pisut varem, et abiks olla.”

„Muidugi,” ütles Perez. „Pruudi ja peigmehe sõpradena oli see teie ülesanne. Traditsioon.”

„Nii meile öeldi.”

Iani hääl ei kõlanud nii, nagu ta sellest traditsioonist väga peaks.

Perez võis kujutleda, kuidas kõik toimus. Nad läksid pidumajja, et korraldada baar ja tervitada saabumisel vanemaid sõpru ning sugulasi ja tegeleda toiduga. Pärast tulid suured kannutäied teed, kuhu piim oli juba sisse kallatud, ja kandikud koduste küpsetistega, ning noorrahvas teenindas ülejäänud külalisi. „Kuidas Eleanor peo ajal käitus?”

„Kenasti! Elavalt. Tantsis. Tüdrukud olid Londonis tantsutunde võtnud, et mitte kõrvale jääda. Nii tore oli teda nii rõõmsana näha.”

„Ja pärast?”

„Pärast me tulime maja juurde tagasi,” kostis Ian. „Kesköö oli käes, aga me kõik olime alles elevil ja keegi ei tahtnud veel magama minna. Avasime paar pudelit veini, mässisime ennast korralikult sisse ja istusime terrassile.” Vaikus. Perez ootas järge. „Eleanor rääkis kellestki Lowrie nõost, kes oli just lapse saanud. Pisikese tüdruku. Ta oli peole kaasa võetud, sugulased andsid teda käest kätte ja imetlesid – ema tähelepanu keskpunktis.” Taas paus ja siis midagi ülestunnistuse sarnast. „Ma ei oska öelda, kas Eleanor oli kade tite pärast või kogu selle imetluse ja kihina-kahina pärast.” Taas ei lausunud Perez sõnagi.

Ian tundus keskenduvat ja tolle õhtu sündmusi mõtteis läbi võtvat. „Siis ütles Polly, et nägi rahvamaja juures rannal valges kleidis tüdrukut. See on muidugi seesama rand mis siin, ainult kaugemal põhjas. Ja äkki hakkas Eleanor meiega imelikult käituma. Teatraalselt ja melodramaatiliselt. Süüdistas mind, et ma ei võta teda tõsiselt, et ma pean teda hulluks. Võib-olla oli ta lihtsalt liiga palju joonud. Me läksime magama ja tema jäi välja passima. Ma arvan, et tagamõttega. Võib-olla lootis, et tulen välja tagasi, palun vabandust ja viin ta sisse.” Ta peatus hetkeks. „Aga mina olen kangekaelne juurikas. Läksin voodisse. Ja kuna mul pole uinumisega kunagi probleeme olnud, siis jäin magama nagu kott. Kui ma hommikul ärkasin, polnud temast jälgegi.” Esimest korda näis, nagu kaotaks ta enesevalitsuse. Ta peatus ja pani pea kätele.

Perez ootas hetke. „On see kindel, et ta teie juures ei maganud? Isegi mitte lühikest aega?”

Mees raputas pead. „Tal peavad siiani samad riided seljas olema, mida ta peol kandis. Kõik muu on alles. Isegi tennised. Ta ei ole meiki maha võtnud, sest kreem ja padjakesed on alles kotis, ja seda teeks ta ka siis, kui oleks nii täis, et jalul ei püsi.” Ta naeris lühidalt. „See talle meeldiks: mängida omaenda õudusjutus peaosa. Ära haihtudes.”

Nad olid jõudnud poole ranna peale ja Perez nägi juba Meonessi rahvamaja, kus eelmisel ööl oli olnud tants ja muusika, ilulindid ja lilled ning suur sätendav silt pruutpaari nimedega. Nad pöörasid ringi ja olid juba peaaegu puhkemaja juures tagasi, kui märkasid Sandy Wilsonit terrassil seismas ja neile viipamas. Ta seisis otse vastu eredat päikesevalgust, nii et Perez ei näinud tema näoilmet. Võimatu oli öelda, kas tegemist on võiduka žestiga või kutsub Sandy Perezit kiiresti enda juurde. Võib-olla oli otsimismeeskond Eleanori leidnud ja juhtunud pole midagi hullemat kui murtud pahkluu. Perez igatahes lootis seda. Tal oleks heameel Eleanoriga tutvuda. Ian pistis jooksu.

Terrassil oli Sandyga liitunud Polly.

Ian oli küllalt lähedale jõudnud, et hüüda: „Kus ta on? Kas te leidsite ta üles?” Perez tajus ta hääles meeleheidet.

Sandy ei vastanud.

Naised olid jätnud Eleanori telefoni taimeaeda ja Caroline’i seda valvama. Ameerika krimiseriaalide uputus oli inimestele vähemalt õpetanud, et võimalikku mõrvapaika ei tohi segi pöörata. Mööda kaljuharjal looklevat lambarada astudes püüdis Perez selgusele jõuda, mida Eleanori telefoni leidmine endaga kaasa võib tuua. Ian oli talle rääkinud, et püüdis Eleanorile helistada niipea, kui mõistis, et ta on kadunud: „Muidugi ma proovisin temaga ühendust võtta. See oli esimene asi, mis mulle pähe tuli. Ja olen sestpeale aina proovinud. Aga keegi ei vasta.”