Читать книгу Sinine välk - Ann Cleeves - Страница 5

Fran istus kinnisilmi. Väike lennuk vähendas järsult kõrgust, otsekui kavatseks taevast alla kukkuda, seejärel võttis korraks horisontaalasendi ja kallutas end siis nagu kunstratsutaja laadaplatsil. Ta avas silmad ja nägi ees halli kaljut. See oli nii lähedal, et ta nägi sellel valgeid linnusõnnikuviirge ja eelmise kevade pesi. All kobrutas meri. Vee kohal lendles veepiisku ja tormi-iilidest kaasa haaratud valget vahtu.

Miks lendur midagi ei tee? Ja miks Jimmy lihtsalt istub ja vaatab, kuidas me kõik surma saame?

Ta kujutles hoopi, millega lennuk kaljut tabab, väändunud metalli ja moonutatud laipu. Mitte mingit lootust ellu jääda. Ma oleksin pidanud testamendi tegema. Kes Cassie eest hoolitsema hakkab? Siis taipas ta, et on esimest korda elus mures oma füüsilise turvalisuse pärast ja et teda on haaranud arutu paanika, mis pitsitab ajusid ega lase mõelda.

Siis lennuk kerkis veidi ja möödus justkui napilt kaljuservast. Perez näitas tuttavaid orientiire: Põhjasadam, Põhjamajaka linnuvaatlusjaam, Ward Hill. Franile tundus, et lenduril on endiselt raskusi lennuki õiges asendis hoidmisega ja Perez lihtsalt loodab Frani tähelepanu maanduva lennuki ukerdamiselt ja vänderdamiselt kõrvale juhtida. Ja siis olid nad maas, veeredes vetrudes mööda maandumisrada.

Piloot Neil istus veel hetke liikumatult, käed juhtkangil. Fran mõtles, et küllap oli mees sama hirmul kui tema.

„Hästi tehtud,” lausus Perez.

„Ah, mis,” kostis Neil ja naeratas korraks. „Peame hädaabilendudeks harjutama. Aga üks hetk ma mõtlesin, et peame nina ringi keerama.” Ja ta lisas kannustavalt: „Laske nüüd jalga, teie mõlemad. Mul on siit lennukitäis külalisi ära viia ja ilmateade ütleb, et läheb halvemaks. Ma ei taha terveks nädalaks siia lõksu jääda.”

Lennuraja ääres seisis väike grupp inimesi, seljad vastu tuult, püüdes iile trotsides püsti püsida. Perezi ja Frani kotid olid juba maha tõstetud ja Neil viipas ootavatele reisijatele, et need pardale roniksid. Fran tundis, et ta väriseb. Kitsukesest kabiinist väljumise järel oli tal äkki külm hakanud, kuid ta teadis, et see on ühtlasi ka hirmu järelmõju. Lisaks närveerimine eesseisva kohtumise pärast Perezi sugulaste ja sõpradega. See koht, Fairi saar, kuulus Perezi olemusse. Siin oli ta üles kasvanud ja tema perekond oli siin elanud paljude põlvkondade jooksul. Mida nad temast arvavad?

Ta mõtles, et sellest tuleb üks vilets tööintervjuu, sest selle asemel et saabuda rahulikult, ennast valitsedes, valmis alati naeratama – tavaliselt suutis ta ära võluda enam-vähem kõik, keda tundis –, jääb temasse nüüd lennureisi hirm ja see muudab ta võdisevaks, kokutavaks hädapätakaks.

Õnneks ei olnud tal vaja kohe oma rolli täitma asuda, sest Neil oli reisijad peale võtnud ja stardiraja otsa ruleerinud, et alustada tagasilendu Tingwalli Shetlandi peasaarel. Mootorimürin oli liiga lähedal ja liiga vali, et kerget vestlust arendada. Tekkis hetkeline paus, siis kostis lühike möiratus, lennuk põrises neist mööda ja tõusis taevasse. Juba paistis ta õbluke ja väike nagu mängukann, mida tormituul pillutab. Lennumasin tegi nende pea kohal kaare ja kadus nüüd juba stabiilsemal moel põhjasuunda. Fran tundis enda ümber kollektiivset kergendust. Nähtavasti ei olnud ta lennukit varitsevaid ohte üle hinnanud. Tegemist ei olnud lõunast tulnud naisterahva hüsteeritsemisega. Siin olidki elutingimused rasked.