Читать книгу Sinine välk - Ann Cleeves - Страница 7

Perez oli Franile täpselt seletanud, mida tema vanematekodu endast kujutab. Ta oli kirjeldanud Lõunasadamale avaneva vaatega kööki, Rayburni puupliiti ja selle kohale kinnitatud raami, millel talvel riideid kuivatati, rohelist, väikese lehemustriga vakstut laual, ema akvarelle seintel. Oli rääkinud seal veedetud lapsepõlvest ja kuulanud seejärel Frani jutustusi üleskasvamisest Londonis; need intiimsed vestlused kuulusid suhte arendamise rituaali juurde ja olid igale kõrvalseisjale absoluutselt tüütud.

„Ema peidab tõenäoliselt kõik oma pildid ära,” oli Perez arvanud. „Tal on piinlik, kui mõni professionaalne kunstnik neid näeb.”

Ja Fran oletaski, et ta ise on nüüdseks professionaalne kunstnik. Tema töid osteti ja pandi galeriidesse üles. Tal oli hea meel, et Mary oli oma tööd siiski seinale jätnud. Need pildid olid väga väikesed ja tagasihoidlikud, üldsegi mitte Frani stiil, kuid huvitavad, sest neil olid näha kõik Fairi saare elu-olu pisiasjad, mis muidu võinuks kahe silma vahele jääda. Siin jupp lagunenud müüri, väike tuust lambavilla ühe nurga küljes, seal visand hauast surnuaial. Fran uuris seda lähemalt, kuid hauakivi oli kujutatud küljelt, nii et isegi kui päriselus sel kivil ka kiri oli, siis oli seda selle nurga alt võimatu lugeda. Lisaks Mary saareteemalistele akvarellidele leidus seal värvikaid väljalõikeid ja plakateid Perezite Hispaania päritolu kohta. Perekonnalegend jutustas, et Jimmy esiisa kanti kaldale Armaada hukkunud laevalt nimega El Graf Grifon. Kuueteistkümnenda sajandi laevavrakk oli vaieldamatult olemas ja ootas vee all sukeldujaid, ning pealegi – kuidas teisiti seletada James Perezi ja tema poja vahemerelikult tõmmut verd ja veidrat nime?

Kuna talu oli tegelikkuses Frani kujutlusele nii lähedal, kuigi siiski mitte täpselt see – kuidagi väiksem, kokkusurutum –, siis tundus talle, nagu oleks ta mingisse paralleelmaailma rännanud. Ta istus laua taga, kuulas Jamesi ja Mary juttu ning tundis ennast nagu filmi kõrvaltegelane, kellel pole põhilooga seost.

Kas see hakkab siin alati nii olema? Et ma ei kuulu kunagi päriselt siia?

Nad ei olnud seda viimasel ajal arutanud, aga Fran oli mõelnud võimalusele, et võib-olla tahab Perez kunagi siia tagasi kolida. Talle meeldis see mõte, see dramatism, olla ühes Suurbritannia kõige eraldatumas paigas ja jätkata vereliini, mis ulatub kuueteistkümnendasse sajandisse. Nüüd ei olnud ta enam kindel, kuidas see tegelikkuses välja kukuks.

Mary rääkis pulmaplaanidest. Tema poeg ja see inglanna pidid abielluma tuleva aasta mais ning ta eeldas, et see teema erutab Frani ja teine hakkab õhinal oma mõtteid jagama. Kuid Fran oli korra juba abielus olnud. Tal oli tütar Cassie, kes sel nädalal viibis oma isa juures viimase suures majas Braes. Fran tahtis Jimmy Pereziga abielluda, kuid ta ei suutnud keskenduda tseremoonia üksikasjadele. Ta ei olnud oodanud, et Mary innustub sellistest küsimustest nagu lilled, kutsed või see, kas tal on vaja kübarat või mitte. Mary oli tulnud Fairile halastajaõeks ja abiellumisest saadik kõiki talutöid kaasa teinud. Ta oli sitke ja praktiline naine. Kuid Jimmy oli tema ainus poeg ja võib-olla ta arvas, et Franile see meeldib, kui ta näitab üles huvi nende tähtsa päeva vastu. Franile tundus, et perenaine tahab oma uue miniaga tingimata sõbraks saada.

„Me mõtlesime, et abiellume Lerwickis,” ütles Fran. „Tagasihoidlik ilmalik tseremoonia. Eks see on meil mõlemal ju teine kord. Ja siis pidu sugulastele ja sõpradele.”

James oli seepeale pilgu tõstnud. „Siin peab ka midagi korraldama. Nendele, kes ei saa suure saare peale. Ja sinu sugulased tahavad ka saart näha. Teile on vaja korraldada koduskäimad. See on Jimmy kodu.”

„Jaa, muidugi,” ütles Fran, ehkki talle ei olnud kordagi pähe tulnud, et nad peaksid ürituse ka Fairile kandma. Ta mõtles, et siis peavad tema vanemadki lennu- või laevareisi üle elama. Ja kas ta tõesti peaks laskma ka Cassiel end sellisesse ohtu seada? Ja kui pidu toimub ka siin, siis ta peaks ju siia kutsuma ka mõne Londoni sõbra. Mis nemad sellest arvavad? Või kus nad ööbivad?

„Mõtlesime, et peaks teie kihlust sel nädalal natuke tähistama,” ütles Mary.

„See oleks tore. Aga ma ei tahaks teile mingit tüli teha.” Fran vaatas abi otsides Perezi poole. Too oli kogu vestluse jooksul täiesti vait olnud. Mees kehitas kergelt õlgu ja Fran mõistis, et ettevalmistused on kõik juba tehtud. Ükskõik mis nad ütlevad, ei muuda enam asja.

„Ei, ega ma seda siin mõelnudki,” naeratas Mary. „Siin majas pole nii palju ruumi. Üht korralikku Fairi pidu ei saa pidada ilma muusika ja väikese tantsuta. Mõtlesin, et peaksime linnujaama üürima. Seal on söögisaalis ruumi küll, et tantsida, ja Jane teeks meile laua.”

„Jane?”

Fran otsustas, et kõige kindlam on keskenduda üksikasjadele.

„Ta töötab jaama köögis. Ta on suurepärane kokk.”

„Väga hea,” ütles Fran. Mis tal muud öelda oli? Oh, Jimmy, mõtles ta. Ma pole tõesti kindel, kas ma suudaksin siin elada, isegi koos sinuga. Ta vaatas Jimmy emale otsa. „Millal te mõtlesite seda pidu korraldada?”

„Ma panin jaama söögisaali kinni homseks.” Seejärel kiiruga: „Muidugi ainult esialgselt. Tahtsin enne teie käest küsida.”

„Väga hea,” ütles Fran uuesti. Mõttes hambaid kiristades.

Pärast lõunasööki tundis ta, et läheb hulluks, kui veel natukeseks tuppa jääb. Ta oli aidanud Maryl nõusid pesta ja pärast seda elutoas kohvi joonud, kus suurest aknast avanes vaade üle põldude merele. Jimmy isa, kes oli kirikus ilmalik jutlustaja, oli sulgunud väiksesse magamistuppa, mida nad kasutasid ka kabinetina, et ette valmistada pühapäevast jutlust. Nemad kolmekesi istusid natuke aega vaikuses, olles lummatud üle lõunasadama veerevatest ja vastu kive paiskuvatest võimsatest lainetest. Vihmasadu oli lakanud, kuid Franile tundus, et tuul oli veelgi tõusnud. Selle hääl tungis läbi paksudest majaseintest ja see pidev ulumine käis talle närvidele, muutes ta veel tundlikumaks, kui ta juba niigi oli. Otse akna taga üritas kajakas pea ees vastutuult läbi murda; Franile meenus lennuk ja tal hakkas pisut paha. Ta võttis tassi, et rüübata sealt viimane lonks kohvi, mõeldes: Mis Jimmyga lahti on? Ta on siiajõudmisest saadik vaevalt mõne sõna öelnud. Kas ta kahetseb oma otsust, et ta tagasi ei tulnud, kui tal selleks võimalus oli? Me olime siis just kohtunud. Kas ta on mu peale pahane? Tahab ta koju tulla?

Perez tõusis püsti ja sirutas käe, et ka Fran püsti tõmmata. „Tule. Lähme jalutama. Ma tahan sulle saart näidata.”

„Oled sa peast põrunud?” küsis Mary. „Miks sa tahad sellise ilmaga välja minna?”

„Kõnnime Põhjamajaka juurde, räägime Jane’iga homsetest söökidest.” Naeratus näitamaks, et ta teab küll, seda pole vaja, ema on kõik juba ära teinud. „Muide, ilmaennustus ütleb, et õhtul läheb veel hullemaks. Kui me täna välja ei lähe, siis me võib-olla ei saagi.”

Nad seisatasid köögiukse kõrval, et panna jalga säärikud ja selga vihmakuued. Seal oli tuulevari, kuid Fran tundis huultel sellegipoolest soolamaitset; kui nad majast eemale läksid, lõi tuuleiil tal hinge kinni ja oleks peaaegu jalust maha niitnud. Perez naeris ja võttis tal ümbert kinni.

Nad kõndisid põhja poole ja Perez näitas naisele kohti, mis olid talle olulised: „Siin elasid Ingirid ja Jerry. Hoidsin mõnikord nende kolme tirtsu, ehkki ma ei olnud neist palju vanem. Misukest tantsu nad minuga lõid! Nüüd saab saar kogu elektri tuuleturbiinist. Minu ajal oli igal perel oma generaator. Kui hakkas pimedaks minema, siis oli kuulda, kuidas need käima pannakse. See koht seal kaldal on Myersi Jimmy maja. Ja seal tuleb Margo postkontorist.”

Nad astusid sisse poodi, et osta šokolaadi ja pataka postkaarte Franile, saatmiseks oma perele lõunasse – kui ilm peaks postivedu lubama. Kogu jutt käis tormi ümber. Keskealine naine, seljas käsitsi kootud kampsun, naaldus kassale. „Jimmy, kas laevast on mingeid uudiseid?” Ja kui Jimmy pead raputas: „Ma küll ei usu, et ta täna tuleks, ja minul on viimane leib otsas. Õnneks ma ostsin sisse hulga kuiva pärmi. Ja õllega on ka kitsas käes. Loodame, et inimesed on endale varusid soetanud.”

Kaugemal põhja pool suri asustus jälle välja. Maapind tõusis ja Fran nägi teed eemale looklemas, ühel pool künkahari ja lennuväli, teisel pool tasane rohumaa. Paremal pool langes Lambakalju nõlv otsejoones merre, mis andis Fairi saarele iseloomuliku välimuse ja mis eristas teda nii Shetlandi peasaarest kui Northlinki praamist.

„Mis see on?” Fran oli peatunud ja selja vastu tuult pööranud. Ta oli arvanud, et saab hakkama, kuid minek oli raske ja tal oli heameel, kui leidis põhjuse puhata. Ta osutas müürile, mille otsas seisis traatvõrgust puur. Kokku nägi see välja nagu laevakorstna otsa asetatud puust kast.

„See on Heligolandi puur. Sellega püüavad linnujaama töötajad rõngastamiseks linde. Loodusuurijad tegutsevad siin viiekümnendatest saadik; alustasid Põhjasadamast paarist puuhütist. Kogu asi sai alguse paarist kutist, kes olid siin sõjavangis. Ilmselt nad unistasid, et tulevad ükskord tagasi ja asutavad siin lindude ja taimede uurimise keskuse. Kui Põhjamajakas automaatseks tehti, siis korraldati suur rahakogumise kampaania, et sinna ultramoodne linnuvaatlusjaam rajada. Kevaditi on siin botaanikakursused. Praegusel aastaajal on siin linnuvaatlejad. Mõnikord tundub, et saar on servani täis binoklitega tegelasi, kes jahivad haruldasi linde.” Perez vaikis hetke. „See on neil nagu maania.”

„Kuidas need linnuvaatlejad ja saarerahvas kokku klapivad? Saavad nad omavahel läbi?”

„Enamasti. Me oleme kõik selle jaama kõrval üles kasvanud ja kõik olid tuletorni ümberehitamisega nõus – see on teistest majadest nii kaugel ja oleks raske ette kujutada, et mõni tavaline inimene tahaks seal elada. Jaam annab tööd poele, laevale ja postkontorile. Vanasti ikka kaevati mõnikord, et külastajad tulevad võõra maa peale, lükkavad aedu ümber ja tallavad vilja, aga üks selline torm nagu praegune võib teha sama palju kahju kui terve leegion linnuvaatlejaid. Maurice ja Angela on siin olnud viis aastat. Saarerahvas paistab nendega täitsa rahul olevat.”

„Mulle tundus, nagu oleks su ema öelnud, et keegi Jane on seal ülemus.”

„Jane on kokk. Väga hea ja kohutavalt tõhus. Rahvas hakkas seal oma pidusid pidama just sellepärast, et toit on nii hea.”

Perez hakkas jälle liikuma. Nende ees sirutus maakitsus, mille ühel küljel oli liivarand, teisel küljel aga kaljud ja kivikamakad.

„See on Põhjasadam, kuhu käib Good Shepherd,” ütles Perez. „Hea ilmaga seisab ta seal sillas, aga nüüd on staaplile tõmmatud. Tule. Lähme edasi. Meil on veel pikk maa minna.”

Tuletorni juurde jõudsid nad kuidagi äkki, autolaiuse tee käänakust väljudes. Rida valgeks lubjatud majakesi, tagapool torn, ja kogu kompleksi ümber madal, samuti valgeks lubjatud kiviaed, piiramas sillutatud õue, mille ühte otsa viirutasid pesunöörid.

Fran oli tuule käes kõndimisest väsinud. Taevas oli lauspilves ja väikestes akendes põles kutsuv tuli. Ta kujutles tassikest teed, kaminat ja pääsu tormi väsimatust ulumisest. Ta ei olnud kindel, kas ta suudab saare lõunaotsa tagasi kõndida.

Perez avas eeskoja ukse. Vööruses olid nagid välisrõivaste jaoks ja pink täis mitmesuguseid saapaid ning kingi. Ninna tungis niiskete kummikute, sokkide ja vihmakuubede hõngu. Eemalt oli kuulda kõrgendatud hääli.

„Mul on tõesti kahju, aga see on võimatu.” Seda ütles selge naisehääl, mis kuulus inimesele, kes eeldab, et teda võetakse tõsiselt. Keegi hea hariduse saanud inglanna. „Teil oli võimalus täna hommikul lennukiga lahkuda. Me selgitasime teile üheselt, et laev tõenäoliselt ei lähe. Meeskond ei pane enda ega oma reisijate elu ohtu vaid sellepärast, et teie olete otsustanud tüdinud olla.”

Fran otsustas, et see peab olema kokk Jane. Kõneleja tundus tõepoolest kohutavalt tõhus olevat.

„Keegi ei rääkinud mulle lennukist midagi!” Seda ütles teine naishääl. Noorem. Sellest kostis hukas teismelise kaeblevat vingumist.

„Sellest teatati hommikusöögi ajal.”

„Sa tead, et ma ei söö kunagi hommikust. Oleksid pidanud mind üles otsima ja mulle ütlema. Miks isa ei öelnud mulle?”

„Siis ei olnud enam mõtet. Kõik kohad olid juba täis.”

„Oh issand!” Need sõnad kostsid nagu kile itkemine, kuid Fran tajus nende taga tõelist paanikat, sedasorti kabuhirmu, mida tundis ta ise, kui arvas, et lennuk ennast puruks sõidab. „Ma vihkan seda kuradi kohta. Ma suren, kui pean siin veel üheainsagi päeva olema.”