Читать книгу Sinine välk - Ann Cleeves - Страница 6

Jane lõikus margariini jahu sisse ja hõõrus sõrmede vahel pehmeks. Ta eelistas kuklites tegelikult võid, kuid vaatlusjaama eelarve oli kasin ja linnuvaatlejad olid lõunale tulles nii näljased, et Jane ei uskunud, et nad tähele panevad. Ta kuulas, kuidas lennuk üle lendab, ja naeratas. Sai järelikult minema. See oli hea. Pool tosinat jaamas peatunud linnufänni olid seega läinud. Vähem külastajaid tähendas vähem tööd kokale, ja teiseks see, et kui inimesed siia tormivangi jäid, siis muutusid nad pahuraks ning morniks. Jane’ile pakkus lõbu selgitada mõnele võimukale ärimehele, et tollel ei ole mingi valemiga võimalik endale lunastada ärasõidupiletit – orkaaniga ei liigu ükski lennuk ega laev, ükskõik kui palju raha kiprile või piloodile pakkuda –, ent talle ei meeldinud vaatlusjaamas maad võttev atmosfäär, kui inimesed viibisid seal vastu tahtmist, nagu merehädalised. Siis tekkis olukord, nagu oleksid nad pantvangis, ja inimesed reageerisid sellele erinevalt. Mõned muutusid loiuks ja apaatseks, teised irratsionaalselt vihaseks.

Ta lisas tainasse hapupiima. Ehkki ta küpsetas neid kakukesi iga päev ja võinuks enda arvates teha seda ka kinnisilmi, oli ta siiski kaalunud jahu ja mõõtnud piima. See oli tema moodi: hoolikalt ja täpselt. Oli veel tükk juustu, lahti pakitud ja tahtis ära kasutamist, niisiis riivis ta juustu peeneks ja segas samuti sisse. Talle torkas pähe, et kui laev homme väljuda ei saa, siis peab ta hakkama ise leiba tegema. Külmutuskapp oli peaaegu tühi. Ta vajutas taina laiali, lõikas ratasteks ja ladus niiviisi ahjupannile, et need korralikult kerkida saaksid. Ahi oli juba piisavalt kuum ja ta lükkas panni ahju. End sirgu ajades nägi ta, kuidas rohelises vihmaülikonnas kogu akna alt mööda kõndis. Vana tuletorni juurde kuuluvate majakeste seinad olid kolme jala paksused ja merevesi oli aknaklaasi soolaseks määrinud, nii et nähtavus oli piiratud, kuid Jane’i meelest pidi see olema Angela, kes on saabunud tagasi oma tiirult Heligolandi puuride juurde.

Jane töötas Fairi saare linnuvaatlusjaamas teist hooaega. Ta oli tulnud eelmisel kevadel. Mingis maaeluajakirjas oli reklaam ja ta reageeris sellele ilma pikemalt mõtlemata. Impulsiivselt. Võibolla esimene impulsiivne tegu tema elus. Järgnes midagi telefoniintervjuu taolist:

„Miks te soovite suve Fairi saarel veeta?”

Jane oli seda küsimust muidugi oodanud; ta oli inimressursside alal töötanud ja omal ajal ise lugematuid inimesi küsitlenud. Ta andis mingi ilmetu küsimust vääriva vastuse, et ta vajab katsumust ja aja mahavõttu, et oma elu eesmärgis selgusele jõuda. Lõpuks oli ju tegemist ajutise lepinguga ja ta mõistis, et inimene telefoni teises otsas on meeleheitel. Hooaeg algas juba paari nädala pärast ja kokk, kes oli juba tööle hakkamas, oli äkki peikaga Marokosse lennanud. Aus vastus oleks muidugi olnud märksa keerulisem:

Minu elukaaslanna on otsustanud, et tahab lapsi. Mul on hirm. Miks talle minust ei piisa? Arvasin, et oleme teineteist leidnud ja õnnelikud, kuid ta ütleb, et ma tüütan teda.

Otsus tulla Fairi saarele sarnanes lapse käitumisega, kes ennast teki alla peidab. Jane oli põgenenud alanduse eest, vaikselt koitva taipamise eest, et Dee on leidnud kellegi teise, kes tahab sama kangesti last saada kui ta isegi, ja et Jane on üksi ning peaaegu ilma sõpradeta. Kui talle vaatlusjaamas tööd pakuti, ütles Jane oma töökoha riigiteenistuses üles ja kuna tal oli puhkepäevi saada, lahkus juba sama nädala lõpul. Kontoris oli väike ärasaatmine. Vahuvein ja kook. Kingituseks raamat. Üldiselt olid kõik hämmingus. Jane oli tuntud oma mõistuse, usaldusväärsuse ja laheda intellekti poolest. See, et ta loobub oma karjäärist koos väärtusliku sissetulekupõhise pensioniga ja heidab kõik kõrvale, et sõita saarekesele, mis on kuulus üksnes oma kudumite poolest, paistis tema loomusega täiesti sobimatu olevat.

„Aga oskad sa siis süüa teha?” oli üks kolleeg küsinud, suutmata uskuda, et lugupeetud personalijuht võiks olla huvitatud millestki nii lihtlabasest. Telefoniintervjuu keerdkäikudes oli temalt sedasama küsitud.

„Oskan küll,” vastas ta mõlemale küsijale täiesti ausalt. Tema partner Dee oli armastanud esineda. Ta oli sõltumatu produktsioonikompanii juht ja nädalavahetustel oli maja rahvast täis – näitlejad, produtsendid, kirjanikud. Jane omalt poolt produtseeris neile koosviibimistele toidu alates suviste aiapidude suupistevõileibadest kuni pidulike õhtusöökideni tosinale inimesele. Kui ta nende Richmondis asuvast majast suurt ratastega kohvrit järel vedades lahkus, siis pakkus talle pisukest lohutust mõte, et huvitav, kes neil piduõhtuil nüüd toitlustajaks hakkab. Ta ei suutnud kujutleda Dee uut elukaaslast Florat, teravate näojoonte ja läikivate juustega naist, põll ees.

Saarele saabus Jane ilma mingi õige ettekujutuseta, mida oodata. Tema vaimse segaduse sügavust ilmestas tõik, et ta ei olnud mingit eeltööd teinud. Mis muidu olnuks tema moodi. Ta oleks lapanud veebisaite, käinud raamatukogus, kuhjanud kokku hunniku tähtsat informatsiooni. Kuid tema ainus ettevalmistus oli paari kokaraamatu ostmine. Tal on vaja valmistada eelarve piiresse mahtuvaid toekaid toite, ja ta ei olnud endast ka nii väljas, et oleks kavatsenud hakata kehva tööd tegema.

Ta jõudis kohale postilaevaga, mille nimi oli Good Shepherd. Päike paistis, puhus kerge kagutuul ja tema istus tekil ning vaatas, kuidas saar läheneb. Teda valdas seiklusrõõm. Jane’il oli tunne – ja see tunne valdas teda nüüdki –, nagu kohtuks ta armsamaga. Alguses esimene kiindunud pilk ja seejärel aina süvenev teineteisemõistmine. Kevadel ja hea ilmaga on kerge Fairi saarde armuda. Kaljud on merelinde täis; Gilsetter, sadamast lõuna poole jääv tasane rohumaa, on kaetud lilledega. Ja tema armus lausa kõrvuni. Nii vaatlusjaama kui saarde tervenisti. Jaam oli ümber ehitatud Põhjamajakast, mis nüüd töötas automaatselt ja seisis uhkes üksinduses kõrgetel hallidel kaljudel. Jane oli äärelinnalaps ega olnud iial kujutlenud, et võiks ükskord elada nii metsikus ja meelihaaravas paigas. Talle tundus, et siin võib ta olla hoopiski teine inimene kui see arglik naisuke, kes ei suutnud Deele vastu hakata. Köök sai talle hetkega omaseks. See oli suur ja sipi-sopiline. Kunagi oli see olnud vanemmajakavahi elutuba, sellest kamin ja kaks merevaatega akent. Ta oli kohe saabudes, juba enne kohvri tühjendamist otsustanud, et see sobib talle. Oli alles hooaja algus ja külastajaid veel ei olnud, kuid personali oli vaja toita.

„Mida te õhtusöögiks mõtlesite?” küsis ta oma puuvillase pluusi käiseid üles käärides ja oma pikka sinist lemmikpõlle ette sidudes. Kui kohe vastust ei tulnud, heitis ta pilgu külmkappi ja seejärel sügavkülma. Külmkapis oli roostevabast terasest kauss keedetud riisiga, puuviljakile üle tõmmatud, sügavkülmas natuke suitsutatud kiltturska. Ta segas kokku suure potitäie kala-riisisalatit, lisades sinna hinnast küsimata päris võid ja suuri kõvaks keedetud muna tükke. Söödi köögilaua taga. Jutt käis kivitäkside pesadest ja merelindude arvukusest. Mitte keegi ei küsinud, miks ta Fairi saarele kokaks tuli.

Hiljem ütles Maurice, et see oli nagu Mary Poppinsi saabumine, kes juhtimise enda peale võtab. Nüüdsest peale teadis igaüks, et kõik saab korda. Jane oli seda märkust alati au sees pidanud.

Ta tundis lõhnast, et küpsetised hakkavad valmis saama. Ta võttis panni välja ja pani lauale, tõmbas kuklid üksteise küljest lahti, et need korralikult seest küpseda saaksid, ja pani ahju tagasi. Seadis kella kolme minuti peale, ehkki ta seda ei vajanud. Selles köögis toidud kõrbema ei läinud. Vähemalt seni, kui siin toimetas Jane.

Uks avanes ja Maurice astus sisse. Tal oli seljas flanellsärk ja hall nööbitav kampsun, jalas põlvist kottis pesusametist püksid ja nahksussid. Ta nägi välja nagu see kohmerdisest teadlane, kes ta oli olnud, enne kui oma noore naisega saarele kolis. Jane lülitas otsekohe veekeetja sisse. Maurice ja Angela olid oma leivakoti peal, kuid tavaliselt tuli mees hommikuti suurde kööki kohvi jooma. Jane’il oli filterkann ja ta tellis Lerwickist päris kohvi. Maurice oli ainus, kellega ta seda jagas.

„Lennuk sai eluga minema,” ütles mees.

„Jah, ma kuulsin ka.” Jane pidas vahet, kallas kannu täis ja võttis siis just sel hetkel, kui kell kolm minutit täis tiksus, kuklid välja. „Kui palju külastajaid siia jäi?”

Maurice oli lahkujad ja nende pagasi Land Roveriga lennuväljale viinud. „Ainult neli,” ütles ta. „Ron ja Sue Johns läksid ka. Nad kuulasid ilmateadet ega tahtnud siia tormivangi jääda.”

Jane tõstis kukleid kandikule jahtuma. Maurice võttis hajameelselt ühe, lõikas pooleks ja määris võid peale.

„Jimmy Perez tuli oma uue kaasaga,” jätkas ta, suu täis. „James ja Mary olid neil vastas. Vaene tüdruk! Ta tuli lennukist välja, valge nagu paberileht. Ja ma ei heida talle seda ette. Mina poleks ka sellist lendu nautinud.”

Maurice oli vaatlusjaama administraator. Jaam tegeles teadustööga, kuid pakkus ühtlasi majutust nii loodushuvilistele kui neile, kes tahtsid teada, mis tunne on viibida Suurbritannia kõige eraldatumal asustatud saarel. Septembris oli vaatlusjaam linnuvaatlejaid täis. Mihklikuu on linnurände kõrgaeg ja nädal aega kestnud idakaare tuuled olid toonud kaasa kaks Briti saartel seni registreerimata liiki, lisaks peotäis vähemaid haruldusi. Nüüd, oktoobri keskel, kui ilmateade näitas vihaseid läänetuuli, oli jaam peaaegu tühi. Maurice oli ülikoolist varakult pensionile jäänud, et hakata kõrgeauliseks B&B-isandaks. Jane polnud päris kindel, kuidas mees end selles olukorras tunneb, ja tal polnud iial pähe tulnud seda uurida.

Aga seda teadis Jane küll, et Maurice’ile meeldivad saareelu juures iseäranis kuulujutud. Võib-olla ei erinenud need kuigivõrd sellest kergelt mürgisest klatšist, mida võib kuulda väikese kolledži vanemõppejõudude puhketoas. Näis, et Maurice teab ilma mingit vaeva nägemata kõike, mis toimub. Jane oli enamiku saareelanikega distantsi hoidnud. Ta tundis Mary Perezit, naine meeldis talle, ja teda oli vabadel päevadel mõnikord Springfieldi lõunale kutsutud, kuid mingid südamesõbrannad nad ei olnud.

„Jimmy on politseinik, eks ole?” küsis Jane erilise huvita. Ta heitis pilgu kellale. Lõunasöögini oli pool tundi. Ta süütas suure supipoti all Calori balloonist gaasitule, segas leent ja pani kaane tagasi.

„On jah. Kui talu paari aasta eest vabaks jäi, siis Mary lootis, et mees tuleb ehk tagasi, aga tema jäi Lerwicki. Kui ta poega ei saa, siis on ta viimane Perez Shetlandil. Aga Fairi saarel on kogu aeg mõni Perez olnud – sestpeale, kui üks Võitmatu Armaada pardalt pärit meremees kaldale uhuti.”

„Ka tütar võib nime alles jätta ja seda edasi kanda,” torkas Jane. Tema arvates pidanuks just Maurice soostereotüüpide ohtlikkuse koha pealt teistest targem olema. Kõik külastajad eeldasid, et just tema on selle jaama ülemus ja Angela korraldab broneeringuid ning majapidamist. Tegelikult oli Angela teadlane. Üks neist, kes ronisid kaljudel ja rõngastasid tormilinde ning lõunatirke; kes võttis Zodiaci binokli ja loendas linde, sellal kui Maurice vastas telefonikõnedele, kantseldas personali ja tellis tualettpaberit. Ja erialastel põhjustel oli Angela abielludes säilitanud oma neiupõlvenime.

Maurice naeratas. „Muidugi, aga Jamesi ja Mary meelest ei oleks see päris see. Eriti Jamesi. Juba see on halb, et Jimmy ei taha koju tulla ega Good Shepherdit üle võtta. James tahab pojapoega.”

Jane läks söögituppa ja hakkas lauda katma.

Angela ilmus välja siis, kui teised olid juba lauda istunud. Mõnikord oli Jane’il tunne, et ta hilineb meelega, et tema saabumist tähele pandaks. Kuid täna paistis neid liiga vähe olevat, et mingist publikust rääkida: neli külastajat, Maurice’i tütar Poppy ja linnuvaatlusjaama personal, kes pidid nüüdseks tema trikkidega juba harjunud olema. Ja Maurice, kes paistis teda jumaldavat ja keda nähtavasti ei häirinud iseenda muutunud roll, kuni see naise õnnelikuks tegi.

Angela oli endale ise suppi tõstnud – mis seisis endiselt pliidil soojas – ja silmitses nüüd seistes lauasistujaid. Ta oli Maurice’ist kakskümmend aastat noorem, pikk ja tugev. Tal olid peaaegu mustad juuksed, lokkis ja nii pikad, et nende peal võinuks istuda, praegu küll üles ja kammiga kinni pandud. Juuksed olid tema firmamärk. Ta oli kunagi saanud BBC loodussaadete alaliseks kommenteerijaks ja tema juukseid mäletati tänini. Jane oletas, et Maurice’i võlus Angela tähelepanu, kuulsus ja noorus. Sel põhjusel jättis ta maha naise, kes oli pesnud tema pesu, teinud talle süüa ja hoidnud tema lapsi, kuni need suureks kasvasid – kui Poppyt võis täiskasvanuks nimetada. Jane ei olnud kunagi seda hüljatud naist näinud, kuid tundis talle südamest kaasa.

Jane eeldas, et Angela tuleb nende juurde ja juhib vestluse kiirelt ning osavalt oma tegemistele. Nii see tavaliselt käis. Kuid Angela jäi seisma ja Jane taipas, et ta on vihane – nii vihane, et supitaldrikut hoidvad käed värisesid. Angela asetas selle hästi ettevaatlikult lauale. Jutt laua ümber soikus. Ka väljas oli torm vihasemaks läinud ja seda teadsid kõik samuti. Isegi läbi kahekordsete akende võis kuulda, kuidas lained vastu kaldakive peksavad, ja näha, kuidas veepritsmed nagu hiiglase sülg kaljudele lendab.

„Kes on linnutoas käinud?” Küsimus esitati vaoshoitult, peaaegu sosistades, kuid kõik tajusid selle taga mäslevat raevu. Vaid Maurice ei näinud midagi taipavat. Ta pühkis leivatükiga taldrikupõhja ja tõstis pilgu.

„Kas midagi on pahasti?”

„Paistab, et keegi on mu töös tuhninud.”

„Ma käisin seal, et arvutist broneeringuid vaadata. Roger helistas ja küsis, kas me saame tuleva aasta juulis ühe grupi vastu võtta ja arvuti miskipärast ei töötanud.”

„See ei olnudki arvutis. See oli mustand paberil. Käsitsi kirjutatud.” Angela adresseeris vastuse Maurice’ile, kuid piisavalt kõrgel toonil, et kõik kuuleksid. Jane kuulas ja imestas – Angela ja käsitsi kirjutatud? Ta ei teinud seda kunagi, välja arvatud märkmed väliolukorras, kus igasugune muu talletamisviis oli võimatu. Ülemus oli moodsast tehnikast sisse võetud. Ta koguni lõpetas igaõhtuse linnuloenduse aruande sülearvuti abiga. „See on kadunud,” jätkas Angela. „Keegi on selle ära võtnud.” Ta vaatas ruumis ringi, jäädes teraselt silmitsema nelja külalist, kes istusid eraldi laua taga, ja kõrgendas häält. „Keegi on selle ära võtnud.”