Читать книгу Lõpetamata mõrv - Ann Granger - Страница 4

Teekäänak juba paistis ja Josh pani end valmis. Ta teadis, et nagu nad ära pööravad ja neid enam majast näha ei ole, nii Dilys lööb teda. Plika oli temast aasta noorem, kõigest kaheksa, ja väiksem, ehkki töntsakas. Aga tegutses kiiresti nagu välk. Nii et ehkki Josh teadis, et see tuleb, ja oli valmis pea alla tõmbama, teadis ta ühtlasi, et Dilys annab talle mitu valusat jala- ja rusikahoopi, enne kui ta eemale pääseb. Joshil oli keelatud vastu lüüa, sest nagu tädi Nina ütles, poisid ei tohi tüdrukuid lüüa. Jah, võib-olla ei tohigi, aga Josh teadis, et nad lõid, sest mitut masti sõbrad, kes ta ema elust läbi voorisid, lõid emal sageli silma siniseks või tegid hullematki.

Kuni nad mõlemad ema juures elasid (Josh meenutas seda sageli ikka veel sõnadega „kui nad veel kodus elasid”), käisid võmmid üle päeva või öö ukse taga, või vähemalt nii see tundus. Kui vormikandjaid ei oleks kohale toonud tülid, siis oleksid nad narkootikume otsides maja pea peale pööranud. Ükskord tormasid nad sisse, et otsida ema järjekordsele sõbrale kuuluvat püssi. Püss leiti Dilyse voodi alt ja kui ema aru sai, et sõber oli püssi just nimelt sinna peitnud, läks ta täitsa segi. Läks vaja kolme vormikandjat, et teda kinni hoida, kui ta, käärid õieli, mehele kallale kargas. Pärast seda vahejuhtumit astus sotsiaalamet vahele ja lapsed maandusid tädi Nina juures.

Josh ei olnud Dilyse ainus sihtmärk. Tüdruk oli uues koolis, kus nad nüüd käisid, ka teisi lapsi rünnanud. Sellest tõusis suur tüli. Dilys teadis nüüd, et ta ei tohi seda teha, kuid viha alles kees temas ja ta võttis ette Joshi. Lastepsühhiaater, kelle juurde Dilys saadeti, seletas seda asjaoluga, et Dilys ja Josh on üles kasvanud vägivaldses kodus. Et see on enesekaitse vorm, nagu doktor selgitas. Tema, see tähendab Dilys, saatis kõigile, kellel võinuks ehk tekkida mõte teda lüüa, sõnumi, et seda ei tasu teha. Et ta lööb vastu. Ja seetõttu lõi esimesena.

Mis jällegi, mõtles Josh, võis tõsi olla. Kuid see ei seletanud, miks võeti alati teda kaasa nendele loengutele, kus manitseti, kuidas teisi lapsi ei tohi lüüa, sest tema ei olnud midagi teinud. See oli kõige kibedam ülekohus üldse. Josh ei tahtnud kedagi lüüa. Ta vihkas vägivalda. Ta armastas oma õde. Ta oli armastanud ka ema – armastas praegugi, ükskõik, kus ta oli – ja võimetus tollal ema kaitsta oli teda täitnud süütundega.

Elul tädi Nina juures polnud viga, kui sa allusid tädi Nina reeglitele, mida oli palju. Siin vähemalt ei kakelnud keegi, ei jäänud purju ega oksendanud kogu elamist täis, ja politseid ei käinud. See tähendab, ütles tädi Nina, et temal ja Dilysel on väga vedanud. Neil on nüüd lootus normaalsele elule. Josh oleks osanud sellele vastu vaielda, sest nende vanemate järgi, keda ta kooli väravas nägi, teadis ta, et normaalses elus elavad lapsed oma emade ja mitte selle ilma tädi Ninade juures. Enamikul teistest lastest olid ka isad. Josh ei teadnud, kes ta isa on; ta ei olnud kunagi küsinud, sest ta kartis, et talle öeldakse – üks neist tätoveeritud sõpradest. Lisaks kahtlustas ta, et ema ka ei tea. Kuid ta hoidis selle nagu muudki arvamised enda teada, sest kui ta üldse midagi õppinud oli, siis vakka olema.

Aga nüüd tegi ta suu lahti. „Kuule, Dilys! Ära hakka mind lööma, eks?”

„Ma tahan,” ütles Dilys lihtsalt.

„Aga mina ei taha!”

„Mul on siis parem,” vastas Dilys pärast Joshi argumendi mõningast kaalumist.

„Minul ei ole siis parem. Mul on käsivarrel suur sinikas, seal, kuhu sa eile äsasid. Kas ma ei meeldi sulle?”

Selle küsimuse peale hakkas Dilys vaikselt nutma ja pisarad veeresid mööda ta palgeid alla. Josh võttis Dilysel lohutavalt ümbert kinni, sest ta sai aru. Kõik see oli Dilyse jaoks alati liig olnud ning ta ei suutnud seda taluda. Ta ei talunud hirmsate meeste karjumist ega verd, mis mööda ema nägu alla voolas. Ta ei talunud diivanil narkotardumuses lebavat ema, kes ei suutnud vastata ühelegi nende küsimusele. Nüüd ei talunud ta tädi Nina reegleid ega koduseid söömaaegu, mis tädi Nina jutu järgi pidid neile head tegema. Nad pidid kõike sööma, mis sest, et nad polnud rooskapsast ega pastinaaki varem näinudki. Nad olid kuni siiatulekuni, kogu oma lühikese elu, elanud kiirtoidu ja mikrolaineahjus soojendatud pitsa peal.

Dilys luristas natuke aega oma särgi sisse nina, kuni pisarad järele jäid. Siis lõi ta jalaga vennale säärde.

„Kõnni seal!” käskis Josh ja komberdas mõne jala võrra kõrvale.

„Kuhu me üldse läheme?” küsis Dilys üsna rahulikult.

Nii oli see alati. Viha oli tema sisemusest, kus see kobrutas, välja lastud ning nüüd oli temaga kõik korras ... kuni järgmise korrani.

„Tädi Nina ütleb, et me peame jalutama minema,” ütles Josh. „Aga kell on juba peaaegu viis ja me peame kell kuus tagasi olema, nii et me ei saa kaugele minna. Kuhu sa tahaksid?”

„Metsatukka,” ütles Dilys.

Metsatukk asus omavalitsuse ehitatud majade rea taga. Tädi Nina elas esimeses osamajas. Aga ehkki ta nägi puudesalu oma köögiaknast, ei näinud ta selle sisse, sest see asus langeva künkanõlva jalamil. Sinna minnes jäid nad järelikult tema vaateväljast väljapoole.

„Hea küll,” ütles Josh.

Dilys naeratas ja hakkas laulma lastelaulu „Hea kuningas Vaclav”, mida ta oli mõne kuu eest, jõulude aegu, koolis õppinud. Talle meeldis see lugu, millest laul jutustas, ja ta ei hoolinud, et aastaaeg ei olnud õige.

Metsatukas käisid kõik kohalikud lapsed, mitte üksnes Josh ja Dilys. Lapsed ronisid madalamatel puuokstel, lõid ennast põõsastikku laagrisse ja korjasid põldmurakaid, kui oli murakaaeg. Aga üsna harva lubasid nad Joshi ja Dilyse oma laagritesse, seega tegi Josh koos õega oma pesa kusagile mujale. Kuid Josh oli esmaklassiline ronija. Kui juhtus, et kellegi müts või pall visati üles okstesse ja see sinna pidama jäi, siis kutsuti appi Josh, kes üles turnis ja selle ära tõi. See tähendas ajutist vaherahu, mille jooksul neid lubati ka teistesse laagritesse. See hetk oli habras ja katkes peagi, sest oli vältimatu, et Dilys satub järjekordsesse raevuhoogu.

Josh ja Dilys ronisid üle põldu ümbritseva kiviaia, ületasid põllu ja libistasid ennast kraavi, kus Dilys nõgestesse sattus ja sai külge valgetäpilise lööbe, mis kõrvetas nagu hirmus. See tähendas kümmet minutit oblikate otsimist ja nendega punasekstõmbunud naha hõõrumist, et valu vaigistada. See tegi Dilyse tuju jälle halvaks. Kui nad siis lõpuks metsatukka jõudsid, oli see tühi. Joshil oli hea meel, et see on nende päralt ja ta ei pea teiste lastega läbi rääkima, kus nad mängida tohivad. Dilys leidis allakukkunud puuoksa ja hakkas sellega põõsaid rooskama ning seda vastu puutüvesid peksma. Oli vaid aja küsimus, nagu Josh aru sai, millal ta sellega ka temale äigab. Niisiis kõndis ta õest mööda ja pööras teerajalt tihedasse puhmastikku, sest minekusuuna üle vaidlemine köidaks kogu Dilyse tähelepanu – ja see, kui vähegi veab, neelaks omakorda tema energia. Josh kuulis õde enda järel tulevat ja metsikult puuoksaga vehkivat, et endale teed teha.

Josh oli eksinud, arvates, et nad on metsasalus üksi, aga nii hästi neil polnud läinud. Eespool paistis lehtede vahelt üks valge ja üks sinine laik. Poiss mõtles, et keegi on siia mingit prahti visanud. Aga kui ta veidi lähemale jõudis, nägi ta, et seal lamab keegi maas ja ilmselt magab. Magaja oli lehtede ja raagudega pooleldi kaetud, mõnest kohast paksemini, mõnest vähem. Näis, nagu oleks keegi püüdnud teda kinni katta, kuid töö pooleli jätnud. Teksapükstes jala alumine osa ja tennises jalalaba olid üldse katmata. Josh kõhkles, kuid läks siis lähemale. Valgest tennisest võetuna teises otsas piilus lehtede vahelt kahvatu nägu, mis oli pisut üles pööratud, nagu tahtes näha, kes tuleb. Nägu kuulus naisterahvale. Joshi meelest üsna noorele naisterahvale – võib-olla sellepärast, et tal olid pikad heledad juuksed nagu emal. Naise pea oli küljele kaldu ning Josh nägi tema laupa, nina ja üht silma. Lehepurust välja sirutuva käe roosaks lakitud sõrmeküüned osutasid Joshi poole.

„Kas ta on purjus?” küsis Dilys, kes oli venna kõrvale jõudnud ja silmitses naist kriitilisel pilgul. „Võib-olla kukkus eile öösel, kui kõrtsist koju läks.”

„Ei,” ütles Josh.

Avatud silm oli ilmetu. See vaatas neid midagi nägemata. See naine ei näinud neid. See naine ei näinud mitte kedagi, ei praegu ega mitte kunagi, sest Josh teadis – ta on surnud. Poisil läks süda pahaks, kuid mitte ehmatusest, vaid masendusest.

Võib-olla on nende ema ka praeguseks surnud nagu see siin, ja keegi pole talle ega Dilysele öelnud. See küsimus vaevas Joshi pidevalt, kuid ta ei julgenud tädi Nina käest küsida, sest mis siis, kui tädi Nina vastab: jah, teie ema on surnud. Senikaua, kuni ta oli teadmatuses, säilis võimalus, et ta on siiski elus, ja ta näeb ema veel kunagi. Kuid seda naist vaadates tekkis poisil hirm, et tema emaga oli kõik lõppenud sama moodi.

„Aga mis siis, lihtsalt magab?” päris Dilys.

„Jah!” valetas Josh. „Tule, muidu ta võib üles ärgata ja pahaseks saada.”

Dilysel oli oks ikka käes ja ta viibutas seda naise pea kohal. „Ma võiks teda sellega lüüa. See ajaks ta üles.”

„Ei!”

Josh haaras õel käest ja tõmbas ta eemale. „Tead, me peame nüüd tagasi minema, saad aru? Sa ei tohi sellest naisest, kes siin magab, midagi rääkida. Sellest tuleb pahandusi. Meid hakatakse jälle milleski süüdistama. See on alati nii.”

„Ma ei räägi,” kinnitas Dilys veendunult.

Josh teadis, et ei räägi. Õde ei kulutanud palju sõnu. Ta eelistas tegutseda. Tema, muide, teadis samuti vaikimise väärtust.

„Lähme siis.” Josh lasi ta käest lahti ja hakkas tuldud teed tagasi minema.

Hetke või paari pärast taipas ta, et ei kuule Dilyst järele tulemas. Josh peatus ja vaatas tagasi. Õde seisis endiselt lamaja juures. Nähes, et vend teda vaatab, vastas Dilys talle väljakutsuva pilguga.

„Tule nüüd!” kiirustas Josh teda takka. „Enne kui ta üles ärkab.”

Dilys hakkas tulema ja nad läksid tagasi suurele teerajale. Ülejäänud kodutee möödus vaikides, kuni nad kiviaiast üle ronisid ja teele jõudsid. Ja just siis, kui Dilys aialt alla ronis, nägi Josh, et õel on midagi pihku surutud. Midagi läikivat.

„Mis see on?” nõudis ta ja püüdis Dilyse käest kinni haarata.

Kuid Dilys oli selleks liiga nobe, nagu tavaliselt. Joshi käsi haaras õhku.

„Mis see on?” nähvas Josh uuesti ja vähemalt seekord pidi see kõlama tõesti vihaselt, sest Dilys avas vastumeelselt peo ja vend nägi selles ketti, mille küljes olid väikesed hõbedased asjad. Amulettidega käekett. Nende emal oli olnud ka selline, kuni üks tema sõpradest selle pihta pani ja maha müüs, et osta annus narkotsi.

„Sa võtsid selle tolle metsas lamanud tüdruku käe pealt!” ahmis Josh õhku.

Dilys oli nii trotsliku ja jonnaka olemisega, nagu ainult tema oskas. „See ei loe,” ütles ta. „See polnud vargus, sest ta ei maganud. Mina arvan, et ta oli surnud. Ta oli külm ja tundus katsudes naljakas, nagu surnud kala.”

„Sa katsusid teda?”

See kõlas Joshi suust nagu kraaksatus.

„Ainult niipalju, et käekett ära võtta. See on vahva.” Dilys tõstis keti kõrgemale ja tõmbas sirgu, nii et väikesed asjakesed keti küljes jäid üksteise kõrvale ritta.

Josh nägi nüüd, et need ei olnud amuletid, need olid kirjatähed. Ja nüüd, kui Dilys ketti pingul hoidis, andsid nad kokku nime REBECCA.

„Viska see minema, kohe, praegu!” käsutas ta.

„Ei!” vastas Dilys sõjakalt.

„Tädi Nina näeb seda.”

„Ei näe. Ma peidan selle ära. Ma oskan tema eest väga hästi asju peita. Ta on rumal. Ta pole mitte ühtki asja üles leidnud, mis ma ära olen peitnud.”

Joshi silme ette kerkis õudne pilt väikeste varastatud asjade peidupaigast, mille tema õde on kusagile rajanud. „Kui see leitakse, tulevad meil suured pahandused,” ütles ta ning lisas siis ootamatu mõtte ajal juurde: „Ja nad räägivad sellele laste hulluarstile, kelle juurde nad sind saadavad!”

See avaldas Dilysele muljet; ta pomises ja niheles, kuid viskas käeketi lõpuks kõrgete roosade põllulillede puhmasse, mida tädi Nina nimetas käokannudeks.

„Pea meeles,” hoiatas Josh õde, kui nad maja juurde jõudsid, „et sa sellest mitte kellelegi sõnagi ei ütle!”

Dilys noogutas ja andis vopsu vastu Joshi käsivart – märgiks, et viimane sõna jääb temale.

Nagu kokku lepitud, ei rääkinud nad sellest kellelegi. Mitte enne kui paljude-paljude aastate pärast.

Järgneva kahekümne aasta jooksul nägi Josh õudusunenägusid lehtede vahelt vahtivast kahvatust klaasistunud silmast, kuid ta ei tohtinud sellest rääkida ja ta ei teinud seda. Kuid siis, ühel päeval, lõpetas ta vaikimise.

Ta rääkis härra Markbyle ja seda vaid ühel põhjusel, nimelt kui oli teada saanud, et härra Markby on kunagi olnud politseinik – uurija, kusjuures tippklassi uurija.

Mistõttu Josh lootis, et kuuldu teda ei šokeeri.