Читать книгу Lõpetamata mõrv - Ann Granger - Страница 6

„Ma olen pensionil,” lausus Alan Markby.

Ta mainis seda põgusalt, ehkki teda huvitas, mis võis olla sellise küsimuse põhjuseks.

„Aga sa olid hea uurija? Tädi Nina ütles, et olid.”

Josh Browning oli täiskasvanud mees, kuid elas ikka veel sama vanaproua juures, kes oli kunagi olnud tema ja ta õe kasuema, kui nad väikesed olid. Proua nimi oli kirja järgi Pengelly, kuid Josh nimetas teda ainult tädi Ninaks. Õde oli sealtkandist lahkunud, kuid proua Pengelly ja Josh jagasid kodu tasapisi lagunevas munitsipaalmajas, mis oli ehitatud läinud sajandi teisel kolmandikul ja koosnes paneelsektsioonidest. Majade rivi kandis selle taluniku nime, kellelt oli selle püstitamise jaoks maatükk ostetud. Ehitamise ajal peeti silmas, et sellised majad jäävad ajutisteks. Mujal Inglismaal oli sedasorti „kinnisvara” ammuilma lammutatud ja moodsate hoonetega asendatud. Taevas ise teadis, miks keegi ei olnud lammutanud Brocket’s Row’d. Sellest oli saanud seda tüüpi projekt, mis pannakse alati iga nimekirja lõppu ja lõpuks unustatakse üldse ära.

Algselt olid majade tagaküljed olnud vastu põlde ja metsi. See maastik oli suurelt jaolt kadunud tööstus- ja laohoonete alla, mida esialgu optimistlikult „äripargiks” nimetati. Aga Brocket’s Row seisis vana koha peal. Niipalju kui Markby teadis, ei olnud Joshil teisi lähedasi peale õe, keda ta ükskord möödaminnes mainis. Vaid üks kord ja hiljem mitte sõnagagi.

Josh polnud vestleja. Ilma hädavajaduseta rääkis ta üldse väga harva. See pani mõne arvama, et ta on vaimselt alaarenenud, kuid Markby teadis, et see ei vasta tõele. Josh oli üsnagi terane ja tähelepanelik. Ta mäletas, mida ta näinud on, kuni pisimate üksikasjadeni. Vahel meenutas ta Markbyle häbelikult mõnd detaili aiast. Aasta tagasi oli aia all olnud rotiauk, aga tema – see tähendab Josh – oli selle kinni pannud. Rott ei naasnud, sest Josh valas ümberringi tugevat desinfitseerivat vedelikku ja ükski loom ei salli seda. Tänavu jällegi oli üks hakk võtnud kombeks aias passida ja jäätmeid oodata. Ikka üks ja sama, kergelt lombakas, ja Josh ei olnud kunagi näinud, et tal oleks paarilist. Kõrvalasuva kiriku tornis elas veel hakke, kuid see üks vahtis muudkui aias. Ta oli üksik, „nagu mina”, oli Josh harvaesineva muige saatel lisanud.

Ta oli juhutööline ja sai hakkama enamiku töödega. Alan Markby elas koos naise Meredithiga Victoria-aegses hoones, endises kiriklas, ja seal oli majapidamises alatihti vaja midagi sättida. Nii oli Joshist aastate jooksul saanud tuttav inimene, kes värvis, toksis haamriga, ronis talvetormide järel katusele katusekive asendama ning tegi aina rohkem tööd suures aias. Ja seal töötas ta koos Markbyga ka täna, kaevates läbi aiamaad ja seades seda valmis suvikõrvitsate jaoks. Need viimased olid Meredithi idee.

Kuid Markbyl polnud õrna aimugi, mis sundis Joshi äkki küsima: „Sa olid kunagi võmm, eks ole?”

Nad istusid kuuris ja jõid keskhommikut pidades kohvi. Josh oli pikk ja turske ning võttis palju ruumi. Tal oli peas punane juuksepahmakas ja tema näojooned nägid välja, nagu oleks need tahunud skulptor, kes alles õpib ametit. Ta oli jalad välja sirutanud ja näis juurdlevat oma mullaste saabaste üle. Tema küsimus oli tulnud otsekui eikuskilt, ilma mingi sissejuhatuseta.

„Miks sa küsid?” küsis Markby vastu, sest mingi põhjus pidi Joshil olema. Josh ei lobisenud niisama.

„Tädi Nina rääkis, et sa olid siin Bamfordis tähtis võmm.”

„Ma olin komissar, aga sellest on nüüd tükk aega möödas. Mis tähtsust sel on?”

Markby rääkis seda hooletul toonil, kuid jälgis tähelepanelikult Joshi ärapööratud nägu. Markby tundis tunnistajaid. Pikad aastad raskete kuritegude uurimist olid talle õpetanud, et nad ilmusid välja väga erinevate maskide all. Nende seas oli valetajaid ja fantaseerijaid, oli ebatäpseid ja liialdavaid tüüpe, kuid ka üksikuid tähelepanelikke tunnistajad. Alati leidus neid, kes teadsid midagi, kuid ei tahtnud politseid sellega tülitada, sest viimati pole see oluline, või siis oli tegemist millegagi, millest oli piinlik rääkida. Neid ei saanud rääkima sundida, aga kui nad olid valmis, rääkisid nad ise, ehkki võis kuluda ilmatu aeg, enne kui nad asja tuumani jõudsid. Mõnikord ei olnud nende informatsioon oluline ja mõnikord, oh häda, oli. Markby ei osanud arvata, millisesse lahtrisse liigitub Joshi info, kuid ta oli täiesti kindel, et Josh teab midagi – mingit saladust – ja püüab oma teadmist jagada. Häda oli selles, et Joshil polnud aimugi, kuidas seda teha, ning ehkki ta oli juttu juba alustanud, näisid ta ideed nüüd ammendatud olevat ja mees oli jälle oma tavapärasesse vaikimisse taandunud.

„Imelik, kuidas asjad vahel lähevad ...” lausus Markby, ninapidi kohvitassis. See oli huupi lendu lastud nool ja mõttes võttis ta pöidlad pihku.

Joshi ilme selgines. „Justament!” nõustus ta. „Kunagi ei tea, mis välja tuleb.”

„Aga mis siis välja tuli?” söandas Markby usutleda.

Josh tõmbas jalad konksu, nii et saapad toetusid kindlalt põrandale, ja pööras ennast toolis, et võiks Markbyle otse silma vaadata. „Ma ei taha, et sul meie Dilysest vale mulje jääks,” ütles ta.

Dilys? Oot-oot ... kas see pole mitte Joshi salapärane õde?

„Mis mõttes?” küsis Markby, lisades: „Ma ei ole su õde kunagi näinud, kui sa temast räägid.”

„Ega näegi, vähemalt mõnda aega,” kostis Josh. „Ta on vangis.”

„Millega ta hakkama sai?” küsis Markby. Talle ei meenunud, et ta oleks kohalikust ajalehest kunagi Dilys Browningu nime lugenud.

„Ta kippus alati inimesi lööma,” vastas Josh ausalt. „Ta ei mõelnud sellega midagi halba. Lõi mind. Lõi lapsi selle kooli mänguväljakul, kuhu meid pandi, kui me siia elama tulime.”

„Kui tulite elama proua Pengelly, selle sinu tädi Nina juurde?” oletas Markby.

Ilmselgelt julgustust saanud Josh noogutas. „Ta teeb seda sellepärast, et on õnnetu, eks? Kui me lapsed olime, siis meid saadeti miski peene tohtri – psühhiaatri – juurde, aga sellest polnud abi. Dilys lõi tohtrit. Pärast seda saadeti teda muudkui ühe arsti juurest teise juurde, aga ega see midagi paremaks teinud.”

„Ja kas ta siiani lööb inimesi? Kas ta on praegu selle pärast vangis?”

„Justament!” ütles Josh ja naeratas ootamatult. Naeratus peegeldas puhast kergendustunnet. „Ma teadsin, et sa saad aru. Aga muud ta pole teinud, kui inimesi löönud. Ta ei ole varas!”

„Kas keegi on teda varguses süüdistanud?”

„Ei!” lausus Josh nördinult. „Ma ei ole selleni veel jõudnud.”

„Aa? Vabandust! Räägi edasi.”

„Paljud klubid ja pubid ja muud sellised kohad ei lase teda enam uksest sisse,” ütles Josh kurvalt. „Ta on mitu korda kohtu ees olnud, seal Londonis, kus ta elab. Aga viimane kord oli asi õige paha. Ta virutas kõrtsis mingile mehele klaasiga ja lõikas tal peaaegu kõri läbi. Verd kõik kohad täis, Dilys ise ka. Mees tuli haiglasse viia ja haav kinni õmmelda. See oli õnnetus, Dilys ei tahtnud talle viga teha. Ta ei saa aru, et ta teeb teistele viga, sest ta on ise seest vigane. Ta saab ainult sellest aru, et tal endal on valus!” Josh vaatas teisele tungivalt otsa, soovides, et too aru saaks. „Ma ei oska seletada. Ainult niipalju, et ta ei tahtnud. Lihtsalt lõi, aga endal oli klaas käes ...”

See liigagi tuttav seletus pani Markby ohkama. Mul juhtus pudel käes olema ... Mul juhtus leivanuga käes olema ...

„Ja siis?”

„Ja siis nad ütlesid talle, et seekord läheb ta kindlasti istuma, ja ta tuli mind vaatama. Tõi kaasa pappkasti oma asjadega, et ma neid hoiaksin, kuni ta vangis on. Ta ei saanud neid asju sinna jätta, kus ta elas. Need oleks pihta pandud.”

„Arvata võib,” tähendas Markby noogutades.

„Nojah, kui ta läinud oli, vaatas tädi Nina järele, mis kastis on, ja nägi, et seal olid peamiselt riided ja mõned DVDd, muud midagi. Aga tädi Nina ütles, et tema ei taha, et mingi vana kast siin vedeleb ja riided lähevad kindlasti kortsu, kui nad niimoodi jätta. Ta käskis mul kasti tühjaks tõsta. Et ta peseb riided puhtaks ja paneb need korralikult ära – ja kui seal on veel mingeid asjakesi, siis pangu mina need oma tuppa, oma sahtlisse. No ja siis ma selle leidsingi kasti põhjast.”

„Leidsid?” kordas Markby. See oli nagu hammaste väljatõmbamine. Kuid nad hakkasid tähtsama osani jõudma, ta teadis seda. Oluline oli Joshile nüüd mitte peale käia.

„Käeketi. Me leidsime selle – õieti Dilys leidis selle, või niiöelda leidis, kui me väikesed olime. Ta oli alles kaheksane. Surnutelt röövimine on kuritegu, eks ole?”

Josh jäi vastust oodates talle otsa vahtima. Kuid see jahmatav hüpe käeketi leidmiselt surnukehade riisumisele oli Markby hetkeks tummaks löönud.

„Surnutelt ...” suutis ta kähistada. Mida kuradit siit veel tuleb? Kes on surnukeha riisunud? „See võib oleneda asjaoludest,” vastas ta ettevaatlikult. „Arheoloogid leiavad haudadest esemeid, mis pannakse hoopis muuseumi.”

„Ma leidsin – ja Dilys tuli mõne hetke pärast järele – sealt metsatukast, maja tagant nõlvast alla minna, ühe surnud naise. Talle oli lehti ja oksi peale pandud, aga ta ei olnud täielikult kinni kaetud.”

„Kunas see juhtus?” haugatas Markby ja haaras automaatselt mobiiltelefoni järele, kuid laskis käe samas alla, sest ta ei tahtnud Joshi katkestada.

„Paljude aastate eest, kui me olime väikesed. Dilys ja mina, no vaat, teised pered ei sallinud meid, sest me olime pärit halvast kodust, ja Dilys muudkui lõi nende lapsi ja me ei olnud siitkandist. Meid süüdistati igasugu asjades, enamasti sellistes, mida me polnud teinud. Ja nii ma siis rehkendasin, et meid hakatakse selle pärast kah kuidagi süüdistama. Mitte et me oleks ta tapnud, aga et me ei peaks metsas ringi kolama. Ja ma ei tea ...” Josh pidas vahet ja raputas oma punast lokipahmakat. „Küll nad oleks midagi leidnud, mida meile süüks panna. Ma siis ütlesin Dilysele, et ta sellest mitte kunagi kellelegi ei räägiks. Ja ise räägin praegu ainult sulle, selle amuletiketi pärast.”

Ära ütle midagi! vannutas Markby ennast mõttes. Lihtsalt oota. Ta jõuab selleni.

„Me jätsime laiba oma kohale ja hakkasime koju minema. Olimegi peaaegu juba kodus, kui ma nägin, et Dilysel on midagi säravat pihku peidetud. See oli käekett – nagu amuletikett, ainult et sellel ei olnud amulette, ainult kirjatähed. Tal oli õnnestunud see surnud naise randme ümbert ära tõmmata, nii et mina ei näinud. Dilys on alati väga kiire olnud. Ma sain ikka päris vihaseks, võid mind uskuda! Dilys tahtis seda endale jätta ja ütles, et see pole vargus, sest too naine on surnud. Aga ma käskisin tal selle ikka ära visata. Ta viskas. Ma jälgisin teda. Ta viskas selle nõlvale mingisse lillepuhmasse. Aga ma ei teadnud, et ta oli pärast tagasi hiilinud, selle üles otsinud ja kõik need aastad alles hoidnud.”

Josh ohkas.

„See oli minu süü. Ma oleksin pidanud taipama, et ta läheb tagasi seda otsima. Oleksin pidanud minema enne teda ja viskama selle kuskile mujale, kust ta seda poleks üles leidnud. Nii et seal see on – oli –, selle kasti põhjas, mille ta minu kätte hoiule tõi. Sellesama asjakese pärast olen kõik need aastad selle surnud naise peale mõelnud. Mõelnud, et võib-olla tal oli perekond ja nad otsisid teda. Võib-olla olid tal lapsed nagu meie – nagu meie, kui me ...”

Josh oli masendunult kössi vajunud. „Nii et kui tädi Nina ükskord ütles, et sa oled kunagi tähtis politseinik olnud, siis ma mõtlesin, et mine tea, ehk oled sa õige mees, kellele rääkida.” Josh tõstis pilgu. „Nüüd on ju aeg käes see asi ära rääkida, eks?”

„Jaa,” lausus Markby leebelt. „Josh, sa tegid õigesti. Kas see käekett on sul veel alles?”

Vastuse asemel pistis Josh käe teksapükste taskusse ja tõmbas välja hõbedase ehte. Ta tõstis selle kõrgemale ja tõmbas sirgu, nii et Markby võis lugeda tähti: „R-E-B-E-C-C-A”.

„Kui vana sa olid, Josh, kui te selle leidsite? Dilys oli kaheksane, ütled sa?” küsis Markby, teades, et ta hääl väriseb.

Josh noogutas. „Mina olin üheksane, hakkasin kümme saama.”

Markby tegi kiire peastarvutuse. „Püha jumal ...” sosistas ta. „Rebecca Hellington! Sina ja Dilys, te leidsite Rebecca Hellingtoni. Josh,” ütles ta ettevaatlikult, „jäta see asjake mulle ja ma vaatan, kas selle saab ära klaarida. Võib-olla palub keegi sul selle loo uuesti ära rääkida, nii et selle saaks kirja panna või lindistada. Muretsemiseks pole mingit põhjust, see on tavaline protseduur. Räägid lihtsalt samamoodi ära, nagu sa mulle rääkisid. Ja ära karda, et sind või Dilyst hakatakse süüdistama ükskõik millises kuriteos. Te olite mõlemad tollal alla kümne, millest algab kriminaalvastutus. Oleks olnud parem, kui oleksite teatanud, mis te leidsite – tädi Ninale rääkimisest oleks täiesti piisanud. Siis ta oleks saanud politseiga ühendust võtta. Kuid seaduse järgi ei saa teid mitte milleski süüdistada.”

„Aa, sellega on siis korras,” ütles Josh ja tema hääles kõlas kergendus.

„Te ei öelnud tädi ... proua Pengellyle midagi, eks ole?”

Josh vaatas talle otsa, sinised silmad rabatult pärani. „Seda mõtetki ei tulnud pähe! Muidugi ei öelnud ...” Ta pidas hetke vahet. „Ja kui ma järgmine kord metsatukka läksin,” lisas ta, „oli surnukeha nagunii kadunud.”

„Millal see oli? Millal sa tagasi läksid?”

Josh kortsutas kulmu. „Mitte järgmisel päeval, sest siis sadas kõvasti. See pidi olema ülejärgmisel päeval. Ja teda seal enam ei olnud, nagu ma ütlesin.”

„Hea küll.” Markby tõusis püsti ja võttis tühjad kohvikruusid. „Ma viin need tuppa tagasi.”

Ka Josh tõusis oma presentpõhjaga toolilt, kuhu ta oli end enne pressinud, ja ajas oma kere samuti püsti. Ta pidi pead längus hoidma, sest kuur oli tema pikkuse jaoks liiga madal. Ka Markby ise oli endiselt pikk mees. Vanus ei olnud teda kuigipalju lühemaks kulutanud. Kuid Josh peab olema oma kuus jalga ja kolm tolli^[1.] pikk, mõtles ta.

„Ma kaevan selle lapi lõpuni,” ütles Josh ja hakkas juurviljaaia poole minema.

Markby jalutas mõtlikult majani ja astus kööki. See oli tühi. Ta pani kruusid lauale ja läks Meredithi otsima.

1 190 cm [ ↵ ]