Читать книгу Lõpetamata mõrv - Ann Granger - Страница 7

Markby leidis naise kabinetist, kus ta pingsalt oma arvutit vahtis. Naise endiselt tihedad kollakaspruunid juuksed, millest paistis vaid mõni üksik hall karv, langesid külgedelt alla. Tema sõrmed puhkasid klaviatuuril sellises asendis, mis osutas, et ta on peatunud äkki, keset lauset.

„Ei edene?” küsis Markby pehmelt.

„Edeneb ikka, aga miski on paigast ära ...” Naine laskus seljatoele, sirutas käed üle pea ja vaatas talle naeratades otsa. „Noh, mis siis uudist?” küsis ta.

Pärast diplomaatiliselt töölt pensionile jäämist oli Meredith hakanud kirjutama raamatuid – täpsemalt öeldes kriminaalromaane. Kui ta esimesega algust tegi, polnud Markby sugugi rahul: „Mulle meeldib väga, et sa kirjutad, aga no kuule, kriminull ... inimesed hakkavad arvama, et need on päris kuriteod, mille kohta olen mina sulle kõik välja lobisenud.”

„Ei, ei hakka,” kostis Meredith vastu, „sest ma kavatsen kõik oma lood panna toimuma eelmise sajandi kahekümnendatel. Ja pealegi need inimesed, kes mu jutte loevad, ei tea, et ma olen abielus endise võmmiga.”

„Küll nad varsti teada saavad,” lausus mees süngelt.

„Ja siis? Muide, minu juttude detektiiv on elukutselt hoopis klaverihäälestaja.”

„Tõsiselt räägid või? Miks?” küsis Markby uskmatult.

„Tead, ma olen selle asja läbi mõelnud!” See kõlas ärritunult. „Kahekümnendatel oli moes klaverit omada. Nagu nüüd mobiiltelefoni. Klavereid on vaja regulaarselt häälestada. Mistõttu minu klaverihäälestaja käib igasugustes kodudes klaverit timmimas. See on aeganõudev töö, nii et tal kulub ikka tund või paar, ta istub vaikselt elutoas ja näpib klaverikeeli, aga majarahvas elab ümberringi oma elu edasi ja võimalik, et unustab tema kohaloleku. Ta kuuleb pealt jutte, märkab asju ja on kohal, kui toimub midagi veidrat.”

„Tõsi ...” oli Markby siis selle argumendi peale möönnud.

Ühesõnaga, praegu ta ei teadnud, kas naise küsimus oli retooriline – sest ta oli süžeekäigu arendamisel toppama jäänud – või oli naine ta näost midagi välja lugenud, nagu ta seda nii hästi oskas. See probleem lahenes kiiresti.

„Mis juhtunud on?” küsis Meredith vaikselt.

„Ei midagi ... see tähendab, ma sain teada midagi, mis juhtus õige ammu. Üks vana lahendamata saladus, mis on seotud ühe minu uurimisega, mida ma siin hulk aastaid tagasi kohapeal juhtisin Gloucestershire’i politsei suurema uurimise raames. Silmapaistvalt edutult, võin lisada.”

„Sa ei tule mulle ometi rääkima, et sa kaevasid koos Joshiga porgandipeenrast välja otsustava asitõendi!”

Markby viibutas hoiatavalt näppu. „Naljad jätta! Sa oled tõele lähemal, kui sa isegi arvata oskad. Asi on nimelt selles, et mul oli just Joshiga väga huvitav jutuajamine.”

Meredith ajas silmad suureks. „Midagi sellist nagu jutuajamine Joshiga on juba iseenesest väga huvitav sündmus, mis? Mina saan temalt ainult mõne lause kätte. Tavaliselt selle tööga seoses, mida ta parajasti meil teeb, ja kui ma olen talle vastanud, siis ta tavaliselt lihtsalt noogutab ja kõnnib jälle minema.”

„Jah, aga seekord me pidasime kuuris kohvipausi ja siis äkki küsis ta minult, kas ma olin enne pensionile minekut kõrge politseiametnik. Ütles, et tädi Nina – proua Pengelly – olevat talle nii öelnud.”

„See on või oli tema kasuema,” sõnas Meredith, „mitte lihane tädi. Mis sundis teda äkki Joshile ütlema, et sa oled politseis töötanud? Mind üllatab, et Josh seda niigi juba ei teadnud.”

„Ma ei tea, miks ta seda ütles, ma pean seda asja uurima. Mind eriti ei üllata, et Josh ei teadnud, sest ta ju ei suhtle inimestega, eks ole. Aga las ma jutustan sulle, mis ta mulle rääkis.”

Naine kuulas vaikselt, kui Markby Joshi jutustust kordas. „Vau!” ütles ta vaikselt, kui mees oli lõpetanud. „Kes oli Rebecca Hellington?”

„Ta on viimased kakskümmend aastat olnud kadunud isikute nimekirjas. Tema surma kohta pole seni – kuni praeguseni – leitud mingeid tõendeid. Tema lähisugulased – vähemalt isa – arvasid, et ta peab surnud olema, sest ta ei võtnud nendega enam ühendust. Muidu ta ikka helistas vähemalt kord nädalas koju. Ta õppis ühes Lääne-Inglismaa õpetajate seminaris, kuid perekond elas siin Bamfordis. Vanematel oli linnas reisibüroo. Kui keegi arvatakse kadunud isikute hulka, siis ei tähenda see veel, et inimene oleks surnud. Inimesed kaovad oma alalisest elukohast vahel meelega ega pea kellegagi sidet. Neil võib selleks igasuguseid põhjusi olla. Tema ema uskus kaua aega, et asjal on kindlasti mingi seletus ja küll Rebecca välja ilmub. Kuid ma pean tunnistama, et politsei kaldus tookord nõustuma isaga. Probleem oli selles, et meil ei olnud mingeid tõendeid, ei tema elusoleku ega surma kohta.” Ta vakatas.

„Ja sa otsisid teda siit?” küsis Meredith, kui vaikus katkeda ei tahtnud.

„Jah,” jätkas Markby, „koostöös Gloucestershire’i politseiga, nagu ma ütlesin. Nemad uurisid tema kadumist enda piirkonnas. Kuid võtsid meiega ühendust, sest Rebecca oli ühiselamus kahele inimesele rääkinud, samuti oma poisile, et tal on mõttes nädalavahetuseks koju sõita. Kui see nii oli, siis kohale ta ei jõudnud. Vanemate olukord oli kohutav.”

„Ma mõistan,” ütles Meredith vaikselt, „eriti kui nad teda ootasid. Aga ta ju ometi teatas sellest ka vanematele, mitte ainult paarile seminarisõbrale, et kavatseb nädalavahetuseks koju tulla?”

„Ta mainis seda kui võimalust, aga ei öelnud midagi kindlat. Vanemad jäid ootama, et Rebecca helistab ja ütleb, mis kell ta buss kohale jõuab. Ta sõitis tavaliselt National Expressi bussidega, sest need olid palju odavamad kui rong.”

„Ja veel odavam, ehkki riskantsem, oleks olnud pöidlaküüt?” pakkus Meredith.

„Isa arvas, et ta poleks selle peale välja läinud. Ma mäletan, kuidas ta ütles, et Rebecca oli selleks liiga mõistlik. Ja isa oli talle ka öelnud, et kui tal on tõesti näpud põhjas ja ta ei jõua bussipiletit osta, siis ta saadab talle kas raha või pileti. Ja oli talt lubaduse võtnud, et ta seda teeb, sest nad ei tahtnud, et ta hääletaks.” Markby tavaliselt rahulikud näojooned tõmbusid vihaselt kortsu. „Ma ei tea isegi seda, kas metsatukk on seal alles! Oleksin pidanud Joshilt küsima. Ma mäletan, kui seal vanade majade taga oli enamasti veel avamaastik. Mind üllatab, et need majad on ikka veel alles – et proua Pengelly elab siiani ühes neist. Seal on aastate jooksul suur arendustegevus toimunud. Kui nüüd järele mõelda, siis oli see Dudley Newmani projekt, ja võis jääda tema viimaseks. Mäletad Newmanit? Tema tulevikupilt nägi ette ümbritseva maastiku katmist telliskividega.”

„Too ehitaja? Ma mäletan teda, kuigi mul polnud temaga kunagi lähemat kokkupuudet. Aga et ühest kohast, kuhu ta maju ehitas, leiti laip, seda mäletan ma muidugi! See osutus minu jaoks üsna hirmuäratavaks vahejuhtumiks! Ära tule ütlema, et nüüd on sama lugu. Ma hakkan Newmani pärast veel muret tundma!”

„Jah, seda juhtumit mäletan ma ka, aga hilisema arendusena Brocket’s Row’ taga ei ehitatud enam elamuid. Newmanil tekkis suurushullustus ja ta tegi sinna miskisuguse äripargi. Niipalju kui ma mäletan, ei leitud ehitustööde käigus midagi kahtlustäratavat – või kui leiti, siis sellest ei teatatud. Äripargist ei saanud asja ja nüüd on seal minu teada peamiselt mingid laod.”

„Järelikult võib metsatukk olla Newmani elueesmärgi nimel betooniga kaetud?”

„Võib olla. Pean selle asja üle kontrollima, enne kui oma jutuga Trevor Barkeri juurde lähen.”

„Nii et sa teed politseile avalduse siinsamas Bamfordis?”

„Pean sellest teatama, sest see on mu kodanikukohus. Ja ma teatan inspektor Barkerile, sest ta saaks pahaseks, kui ma teeksin seda temast mööda minnes.” Markby ohkas. „Loodan väga, et see konkreetne tükk metsatukast jäi Dudley Newmani pilgu alt välja. Siis on võimalik, et meil õnnestub Rebecca veel üles leida. Tundub siiski tõenäoline, et varsti pärast seda, kui lapsed ta leidsid, tuli mõrvar tagasi ja viis ta kuskile mujale. Võib-olla oli ta lapsi tulemas kuulnud ja kõrvalised isikud peletasid ta korraks eemale. Või panid teda arvama, et metsasalu on liiga populaarne koht, ja laip tuleb ära viia. Me teame vaid niipalju, et pärast seda, kui Josh ja Dilys ta leidsid, pole laip enam kellegi silma alla sattunud. Sellest oleks meile teatatud. Josh läks paar päeva hiljem sinna tagasi, aga laip oli kadunud.”

Meredithil oli vastuväide valmis. „Kui teda ei maetud, vaid kaeti lihtsalt lehtede ja okstega, siis oleks keegi kindlasti talle peale sattunud, nii nagu lapsed sattusid.”

„Mis osutab, et keha ei lebanud sel viisil maapinnal kaua. Nagu ma ütlesin, tapja läks tagasi ja mattis ta samal päeval – varsti pärast seda, kui lapsed teda nägid – metsatukka korralikult maha või viis laiba hoopis minema ja mattis kuskile mujale, ning meil pole õrna aimugi, kuhu.” Ta pööras pilgu aknale, kust avanes vaade taamal seisvale kirikule. „Nii et, Rebecca, kus sa oled?”

„Joshile tõuseb sellest hulga tüli,” tähendas Meredith asjalikult. „Kas ta tuleb sellega toime? Tema tahab, et ta rahule jäetaks ja ta saaks oma töid teha. Talle ei meeldi, kui ta lävel hakkab käima võõraid, kes kõik tahavad, et ta neile midagi räägiks.”

„Ma hoiatasin Joshi, et politsei tahab teda üle kuulata,” ohkas Markby. „Aga mina tahan näha hoopis seda, kuidas inspektor Barker sellega toime tuleb. Ta ei rõõmusta üldse, kui ma talle ütlen, et tal tuleb läbi kaevata märkimisväärselt suur ala, et leida laip, mida seal võib-olla polegi.”

„Kui ma täna hommikul üles tõusin,” lausus inspektor Trevor Barker, „siis oli minu ainus mure see, et juukseid jääb peas aina vähemaks.”

Ta tõmbas käega murelikult üle pealae, mida kattis silmanähtavalt hõrenev juus. Ta ei olnud vana, kurat võtaks, ja tema meelest oli see ebaõiglane, et ta kiilaks jääb. Ema ütles, et see annab mehele väärika välimuse. Ja meenutas, et ka tema isa jäi varakult juustest ilma. Aga ühelegi mehele ei meeldi, kui talle öeldakse, et ta on oma isa moodi – olukorras, kus seesinane isa on üle seitsmekümne, poeg aga alles neljakümnendates.

„Teadsin ka seda, et kui ma tööle jõuan, siis on mul laual tavaline hunnik muresid,” lisas ta süngelt. „Aga mida ma ei osanud oodata, Alan, oli see, et sina kõnnid siia sisse ja ütled, et su aednik leidis paarikümne aasta eest laiba, kuid ei teatanud sellest.”

Ja ühtlasi kõnnid siia sisse, ise nagu Peeter Paan. Miks Markby kiilaks ei lähe? See ebaõiglus ajas Barkeri sisimas vahutama. Vähe sellest, Markbyd oli õnnistatud seda sorti juustega, millest hallinevad karvad kunagi välja paistma ei hakkagi. „Tuhkblond” oli kirjutatud neile preparaatidele, mida naised kasutavad juuste värvimiseks. Barker teadis seda, sest tema naine kasutas sellist iluabi. Kui ta olnuks kuri inimene, siis võinuks ta isegi arvata, et Markby värvib oma juukseid. Kuid ta teadis, et see ei ole nii. Markbyl oli lihtsalt vedanud, kogu lugu. Aga tema, Trevor Barker, oli tõmmanud viletsa loosi. Seal tema külaline seisis, vanust ligi seitsekümmend aastat, ja nägi välja sama vana kui Barker.

„Väärikas” – nii oli naine talle pärast seda, kui nad endise komissari ja tema abikaasaga kohalikus restoranis kohtusid, Markby kohta öelnud. „Ja need sinised silmad tekitavad lausa külmavärinaid!”

„Pea suu!” vastas Barker tookord naisele hapult.

„Josh oli siis kõigest üheksane,” meenutas Markby. „Ja elas kasuperes. Tal ei olnud päris ema, kelle juurde oma looga joosta. Ma seletasin seda kõike.”

„Jajaa, sa seletasid seda kõike väga põhjalikult!” vastas Barker, koondades tähelepanu taas käsilolevale asjale. „Ma seda paika ise ei tunne. Kas metsatukk, nagu sa seda nimetad, on alles?”

„Ma sõitsin sealtkaudu, kui ma täna siia hakkasin tulema, ja tutvusin maastikuga,” ütles Markby. „Suuremalt jaolt alles, aga kohutavas seisukorras. See näib olevat koht, kuhu Bamfordi kodanikud viskavad oma vanu külmutuskappe ja televiisoreid. Rääkimata kottidest, mis on täis aiaprahti ja muud rämpsu. Joshi kirjelduse järgi oli see tema lapsepõlves üsna kena koht. Nüüd võiks seda nimetada kenasti koledaks tehtud kohaks.”

Barker reageeris põgusale naljatusele grimassiga. „Ja sa usud oma aedniku juttu täiesti?”

„Absoluutselt? Muide, käekett oli tema käes – seesama.” Markby osutas Barkeri ette lauale.

Barker põrnitses süngelt hõbedast ketti, mis oli nüüd korralikult väiksesse asitõendikotti pandud. „Tjah, ma pean selle asja kõrgemale poole saatma. Ma ei saa anda korraldust kalli õngitsemisekspeditsiooni korraldamiseks – nagu seda oleks suure ala läbikaevamine – ilma ülemuste loata. Rõõmsad nad ei ole, seda ma võin sulle öelda. Tänapäeval on kõigel hind, viimse pennini kirjas. Inglismaal on spetsiaalne lahendamata juhtumite üksus, aga neil on raskusi rahastuse leidmisega ka perspektiivikamate juhtumite jaoks kui see. Nii et ära väga palju looda! Me räägime siin käeketist, mille lapsed leidsid kahekümne aasta eest maalapilt, mis on nüüdseks suuremalt jaolt täis ehitatud. Aednik ütleb, et tema õde võttis selle laibalt. Kuid tema õde võis selle leida ka maast, kuhu see oli kukkunud ja kaotatud mitu kuud varem. Mina ei mäleta üksikasjaliselt kõike, mis ma üheksa-aastaselt tegin. Kas sina mäletad?”

„Ma mõistan su kahtlusi,” lausus Markby leebelt. „Aga oleks kena, kui suudaksime juhtumi lõpetada.”

Barker lasi ennast vastu seljatuge ja põristas sõrmeotstega vastu lauda. „See oli muidugi sinu juhtum, eks ole? Sa tahad selle ära klaarida.”

„See oli minu juhtum ainult siin piirkonnas ja meie osavõtt piirdus konkreetselt vaid küsimusega, kas tüdruk jõudis koju. Gloucestershire’i politsei menetles juhtumi teist otsa, tema tegelikku kadumist. Nad usutlesid Rebecca tuttavaid tudengeid ja samuti tema poissi.”

Barker kortsutas kahtlustavalt kulmu. „Ma oletan, et nad kontrollisid seda poiss-sõpra ikka põhjalikumalt kui pelgalt lihtsa vestlusega? Võib-olla armastajate tüli, võib-olla tüdruk tahtis suhet lõpetada. Poiss armukade ja nii edasi, sa tead neid asju küll.”

„Mulle tundub, et poissi küsitleti tol ajal mitu korda. Kuid mitte miski ei osutanud, et ta teaks midagi tüdruku kadumise kohta. Ta oli väga mures, nagu mulle kirjeldati.”

„Muidugi oli ta mures!” nähvas Barker. „Seda võis põhjustada must südametunnistus!”

„Või siis ka lihtsalt see, et tegemist oli noore mehega, kes polnud elus häda näinud ja kelle tüdruk oli kadunud, ning ta ei teadnud, mida teha või öelda. Aga mina teda üle ei kuulanud. See oli kohaliku kriminaaljuurdluse osakonna töö, nagu ma sulle ütlesin. Mina tegelesin siin vanematega.”

„Kas nad on veel elus?” küsis Barker. „Meil on vaja nende kinnitust, et see on tüdruku käekett.” Ta puudutas väikest plastkotti, milles oli hõbedane ehe.

„Ilma kontrollimata ei oska öelda. Kujutan ette, et nad peaksid nüüd üsna vanad olema, nagu mina!” Kerge muie libises üle Markby näo. „Jah, nad võivad veel elus olla.” Ja lisas kõhklevalt: „Ja veel üks asi, mida ehk mainida – lihtsalt kokkusattumus, saad aru.”

„Lase käia!” lubas Barker hapu näoga, nagu ootaks midagi ebameeldivat.

„Noh, tookord kui ma Gloucestershire’i omadega koostööd tegin, oli neil selle asja peale pandud üks noor uurija, seersant, helge peaga, otse koolipingist tulnud ...”

„Oeh ...” ütles Barker lihtsalt.

„Nüüd on ta komissar. Tema nimi on Ian Carter. Pärast ta töötas mujal ka, nagu see ikka käib, aga nüüd on ta tagasi Gloucestershire’is.”

„See viib millegi juurde välja,” lausus Barker umbusklikult.

„Ainult selle juurde, et enne kui ma siit pensionile läksin, oli minu meeskonnas äsja kõrgendust saanud inspektor, kelle nimi oli Jess Campbell. Ta oli väga noor. Nüüd on ta Gloucestershire’is, töötab Carteri juures. Kokkusattumus, ma ütlesin.”

Järgnes vaikushetk, mille jooksul Barker mõtlikult lakke vahtis. Kui ta pilgu taas alla pööras, sõnas ta: „Hea küll. Ma teatan kõrgemale poole. Nad tahavad sinuga rääkida, kui nad muud ei tee.”

Markby tegi näo, nagu ta ei märkaks, et see ei olnud öeldud just julgustavalt, ja tõusis. „Suur tänu, et selle kõik ära kuulasid,” lausus ta viisakalt.

Barker ei jäänud viisakuses alla ja sirutas käe. „Rõõm on hoopiski minu poolel, nagu ma teises olukorras ütleksin! Ainult et see ei olnud hea uudis, mis sa tõid. Võib-olla sinu jaoks on.”

„Minu jaoks?” imestas külaline pakutud kätt surudes.

Barker naeratas esimest korda pärast seda, kui ta saabuvat Markbyd tervitas. „Seda ei juhtu just sageli, et politseiuurija saab tükk aega pärast erruminekut uuesti ubinat haugata.” Barkeri naeratus venis laiemaks. „Seda sa ju taga ajad, Alan, kas pole? Teine katse lahendada lahendamata juhtum?”

„Ma olen pensionil,” ütles Markby juba teist korda sel päeval.

„Noh? Mida Barker ütles?” nõudis Meredith kärsitult. „Kas nad hakkavad metsatukka läbi kaevama?”

Markby lükkas jaki õlgadelt ja riputas selle vana viktoriaanliku maja hämarasse koridori. Oli pimedam ja kõledam kui tavaliselt, sest päine päev oli lõpukorral. Ma pole aias õieti midagi ära teinud, mõtles ta. Kui Josh talle oma ebatavalise loo ära rääkis, oli Markby ülejäänud osa päevast veetnud kunagise metsa alal ringi sõites ja pärast Barkeriga rääkides. Enne tuppa tulekut tegi ta kindlaks, et Josh on oma kaevamistöö lõpetanud; teda üllatas pisut, et pärast seda, kui aednik oli tööriistad korralikult ära puhastanud ja kuuri tagasi pannud, oli ta koju läinud.

„Josh ei oodanudki ära, et teada saada, kuidas mul läks,” ütles ta naisele. „Nähtavasti ta otsustas, et kui ta on oma koorma minu jalge ette maha pannud, siis ta ei pea selle pärast enam muretsema. See on nüüd minu rist.” Ja ta muigas virilalt.

„Ja kuidas sul siis läks?”

„Trevor saadab selle mööda toiduahelat üles,” ütles ta. „Küsib ülemuste käest. Kui aus olla, siis ega muud teha saagi. Juhtumi uuesti avamine on keeruline ja kallis asi, nii et kui puudub mõjuv põhjus uskuda, et sealt on võimalik leida laip või mingid jäänused, siis võib protsessi käivitamine vastuseisu tekitada. Lõppfaasis ei saa Trevor seda üksinda otsustada.”

„Kas ta ei usu Joshi?”

„Ta teab, et mina usun, ja ma eeldan, et ta räägib Joshiga isiklikult. Lisaks on meil asitõend käeketi näol. Kuid sellest ei pruugi piisata. Keegi teine surnukeha ei näinud, ainult Josh ja Dilys. Siis see kadus, üsna varsti – muidu oleks ka keegi teine selle leidnud, nagu sa ütlesid. Tapja võis koguni seal olla, kui lapsed sinna sattusid. Kuulis neid tulemas, puges peitu, ja tuli jälle välja, kui nad minema jooksid.” Markby ilme oli tusane.

„Barker ja kõik, kellega ta konsulteerib, venitavad selle asjaga, nagu jõuavad.”

Nad olid kõndinud elutuppa, mille kaminas hõõgusid – jaheda õhtu soojendamiseks – elektrihalud. Talvel põlesid seal päris halud, kuid praegu soojenes ilm vähemalt päevaajal veel üles. Alan vajus kergendusohkega diivanile.

„Operatsiooni maksumus on väga oluline näitaja!” lausus Meredith targalt. Ta tuli Alani järel ja toetas ennast diivani käetoele. „Keegi kuskil otsustab, et see ikka eelarvesse ei mahu.”

„See on oluline näitaja iga otsuse puhul, mis tehakse seoses uurimise uuesti avamisega. See ja tööjõud. Ja lisaks kogu paberimajandus – isegi kui tänapäeval käib kõik arvutitega. Keegi peab selle ka ära tegema. Mis tähendab seda, et tuleb selgeks teha, kellele see maa praegu kuulub. Ja kellele see kuulus tookord, ja kas seda kasutati ka millekski muuks või oli see lihtsalt tükk metsamaad. Kellel oli ligipääs? Kes käis seal regulaarselt? Kõik see võib keeruliseks osutuda. Ehkki on võimalik, et maa kuulub nüüd omavalitsusele – juhul, kui metsatukk käis selle maatüki juurde, mis kunagi talu küljest ära osteti, et munitsipaalmaju ehitada. Aga kui ei kuulu, siis on selle ilmselt ära ostnud äripargi arendajad. Ühesõnaga, Dudley Newmani ettevõte, mis on ise juba ajalugu. Kuid nad ei arendanud kogu seda ala, nii et võib-olla nad seda lappi ka ei ostnud. Talu on muidugi ammu kadunud, nii et kui metsatukk jäi taluniku omandusse, siis tuleb üksjagu vaeva näha, et tema pärijad üles leida.”

„Sinu suus kõlab see kõik kole keeruliselt,” lausus tema naine.

„See ongi keeruline! Politseitöö on keeruline töö! Aga nii või teisiti – kõik, mis me sinuga – ja Josh – praegu teha saame, on oodata.”

Ootamine ei paistnud tema naisele kuigi hästi sobivat. „Aga me võime minna ja metsas või seal, mis tast järgi on, natuke ringi vaadata. See on üle kahekümne aasta inimestele avatud olnud, kelle oma ta ka ei oleks!”

„Ma tegin seda, kui Trevor Barkeri juurde sõitsin. See on alati liigagi ligipääsetav olnud! Sellest on aastate jooksul kujunenud mitteametlik prügila ja nüüdseks on see üks täielik häbiplekk. Metsa on vähem kui siis, kui Josh ja Dilys oma koleda avastuse tegid. Minu meelest on üks osa endisest metsamaast nüüd äripargi parkla all.”

„Parkla üleskaevamine ei ole raske!” kinnitas Meredith innukalt. „Leicesteris tehti seda ja leiti kuningas Richard III. Enne luustiku leidmist arvasid inimesed, et see on aja raiskamine!”

„Pean’d hoogu, Watson! Pea meeles, see pole meie otsustada!” Ta vaatas naisele otsa ja naeratas. „Ükskõik, kui kangesti sa seda ei tahaks! Mina olen oma töö ära teinud ja Barkeriga rääkinud. Nüüd on pall tema käes.”

Jutuajamisse sugenes vaikus, kuid see ei olnud tühi. Õhus särisesid ütlemata sõnad. Markby võttis värske ajalehe, tegi väheveenva katse pealkirju lugeda, kuid lasi lehe uuesti alla.

„Siin peab midagi veel olema,” ütles Meredith. „Kas Trevor ütles midagi?”

„Ütles, et ma tahan uurimise käivitamist isikliku rahulduse pärast. Lõpuks juhtisin ju mina siinset uurimislõiku. Minu jaoks on see lõpetamata töö.”

„Ja kas sa soovid seda lõpetada?”

Alan ei vastanud kohe. Lõpuks ta lausus: „Ma tahaksin, et Rebecca surnukeha üles leitaks. Tema kadumise ajal keskendus uurimine Lääne-Inglismaale, kus ta parajasti elas ja kus teda viimati nähti. Siit