Читать книгу Lõhnab mõrva järele - Ann Granger - Страница 2

Eesukse juures põrandamatil lebas kolm ümbrikku. Oli kuulda, kuidas postimees, kes oli tagajärgi aimamata kirjad muretult postipraost sisse lennutanud, kruusa krudisedes minema sõitis. Vana must labrador Betsy lükkas saadetisi ninaga ja nuusutas neid umbusklikult. Kui Alison mööda eeskoda aeglaselt tema poole astus, vaatas koer talle oma pruunide rahutute silmadega küsivalt otsa, niuksus ja liputas ebakindlalt saba.

Ta teab, mõtles Alison. Ta tunnetab, et midagi on viltu ja et sellel on tegemist postiga, kuigi ta ei tea täpselt, mis viisil. Inimesi on võimalik petta, aga koera mitte kunagi.

Alison patsutas vana koera pead. „Pole midagi, Betsy.”

Julgustust saanud, oli Betsy sabaliputus oli nüüd energilisem ja kui Alison kummardus maast kirju võtma, surus ta pea vastu perenaise põlve. Üks ümbrikest oli pikk pruun, kontoritüüpi. Mida iganes see ei sisaldaks, Jeremy tegeleb sellega ise. Teine nägi välja, nagu oleks selle saatnud krediitkaardi firma. Ju veel üks tavaline igapäevane küsimus. Kolmas oli väiksem, valge ja ruudukujuline, aadress ja proua Alison Jenneri nimi olid kirjutatud trükitähtedega. Alisoni süda võpatas ja tal oli tunne, justkui oleks see kivina kõhtu vajunud. Tal hakkas pea ringi käima, põlved läksid nõrgaks ja ta vajus Betsy kõrvale põrandale istuma, jalad risti, just nagu sooritaks mediteerimisharjutust. Ta istus hetke, pilk ümbrikule naelutatud, kuni koer togis oma märja ninaga Alisoni kõrva, millele järgnes ettevaatlik keelega limpsimine.

See äratas Alisoni tardumusest, kuid ehmatusvalu jäi. Ka ümbrik polnud kuhugi kadunud. Veel üks, mõtles ta. Palun, ei! Aga see oli olemas, veel üks, veel üks…

Paari hetke pärast muutus ehmatus vihaks kirjutaja vastu. „Kuidas sa julged?” küsis ta valjult tühja esiku vaikusesse. Betsy kallutas pead ja ta karvased kulmud tõmbusid kaastundlikult krimpsu. „Sul pole õigust seda teha!” Hüüdis Alison, sõnad esikus vastu kajamas.

Teda valdas abitu raev. Tal läks süda pahaks, suhu tõusis kibedat ja haput sappi, mis kõrvetas kurku ja maitses vastikult. Ta neelas selle alla ja korjas ümbrikud üles. Siis ajas ta ennast jalule ja läks koera saatel, kirjad käes, söögituppa. Niimoodi hüüda polnud mitte ainult mõttetu, vaid ka ohtlik. Proua Whittle võib kuulda.

Tuba oli jahe ja üsna hämar. Päike jõuab maja sellele küljele alles õhtupoolikul. Läikima kulunud tammepuust kunagiselt kloostri söögilaualt olid hommikusööginõud ära koristatud. Alisoni ja Jeremy hommikueine oli viimasel ajal üpris kesine, ainult röstleib ja kann kohvi. Laud oli üks Jeremy antiikesemetest, ostetud kaua aega tagasi, juba enne Alisoniga tutvumist. Laua tume vanade kriimustuste ja sälkudega pealispind oli ilmselt olnud rohkem kui ühe kriisi tunnistajaks. On lausa õõvastav, mõtles Alison, et elutud esemed suudavad nii palju üle elada ja inimesed lagunevad koost. Ta viskas kaks piklikku ümbrikku lauale ja keerutas väikest ruudukujulist sõrmede vahel. Hea vähemalt, et Jeremy kodus ei ole. Ta oli võtnud auto ja sõitnud Bamfordi asju ajama. Ta ei tea kirjadest ega tohigi teada. Jeremy oleks kindlasti midagi ette võtnud ja see teeks asjad veelgi hullemaks. Alison rebis ümbriku lahti ja võttis välja kokkuvolditud paberilehe trükitud tekstiga. Vihkamist täis trükikirjas sõnad olid talle nüüdseks juba kohutaval moel tuttavad. Harva olid üks või kaks lauset erinevad. Kuigi kiri oli lühike, oli valu ja hirm, mida see tekitas, mõõtmatu.

SINA TAPSID TA, SINA TAPSID FREDA KEMPI. SA ARVAD, ET PÄÄSED TERVE NAHAGA, AGA MINA TEAN. VARSTI TEAVAD SEDA KÕIK. SA OLED ÄRA TEENINUD SELLE, MIS SINUGA JUHTUMA HAKKAB. VERESÜÜ NÕUAB ÕIGLAST KARISTUST.

„Miks sa teed nii?” sosistas Alison. „Kas sa vihkad mind? Kui vihkad, siis miks? Mida ma olen sulle teinud? Kes sa oled? Kas ma tunnen sind? Kas sa oled keegi, keda ma pean sõbraks, kellega me tihti kohtume, naljatleme, sööme koos õhtust? Või oled võõras?”

Oleks palju parem, kui see mürgine kiri tuleks võõralt. Kui see oleks reeturlik sõber, keda ta usaldab, oleks see palju valusam ja Alison tundis sel hetkel, miks Juudase reeturlik käitumine oli nii kohutav. Juudas oli olnud sõber, kes istus sama laua ääres. Alison kujutas selgelt ette, millist valu tema reetmine oli tekitanud. Kas kirja kirjutaja oli samasugune lahkelt naeratav tuttav?

Alisoni vaevas teinegi küsimus. „Kust sa sellest tead?” küsis ta tundmatult kirjutajalt. „Siin ei tea sellest keegi. See juhtus kakskümmend viis aastat tagasi, siit miilide kaugusel. Kas keegi rääkis sulle, ja kust nemad teavad? Või lugesid mõnest sahtlit vooderdavast kollaseks tõmbunud ajalehest? Ma olin siis kahekümne viie aastane! Ma olen – olin ka siis – süütu. Ja nüüd tahad sa, et ma maksaksin selle eest, mida ma pole teinud!”

Ta võiks kirja hävitada, nagu oli hävitanud eelmised. Aga tuleb järgmine, ja siis võib Jeremy olla kodus ning posti esimesena kätte saada. Muidugi ei avaks ta midagi, mis pole adresseeritud temale isiklikult. Aga ta võib küsida, kellelt see on, ja siis peaks tema, Alison, valetama. Ta ei tahtnud Jeremyle valetada. Selle vältimiseks oli Alison leiutanud igasuguseid nippe, et kirjad enne Jeremyt kätte saada. Kuna viimasel ajal käis postimees järjest hiljem ja hiljem, istus Alison pooled hommikud ja kuulas, kas kostab postiauto kummide krudinat, juhi lõbusat vilistamist ja kirjakasti luugi lõginat. Mõnikord ilusa ilmaga tõi ta ettekäändeks Betsyga jalutamise. Ta vedast tõrksat vana koera mööda teed edasi-tagasi, et varitseda väikest punast furgooni. Aga seda ei saanud teha iga päev, sest postimees oleks võinud hakata kahtlustama. Postimees oli noor mees ja Alison tajus, et too peabki juba ta käitumist imelikuks. Seda võis lugeda välja ta lõbustatud näoilmest. Küllap ta oli rääkinud oma kolleegidele, et Overvale House’is elav naisterahvas on natuke napakas. Aga parem räägitagu tema ekstsentrilisusest, kui et postimees taipab, et ta kardab millegipärast posti saabumist. Postimees oli piisavalt noor, et olla uudishimulik. See võis viia selleni, et kirjade olemasolu saab teatavaks. Kui kaua see kõik võiks veel kesta? Kas kirjutaja väsib lõpuks sellest kassi ja hiire mängimisest? Mis ta seejärel ette võtab? Lõpetab kirjade saatmise või teavitab kogu avalikkust, nagu oli ähvardanud?

Alisonil hakkas uuesti paha. Ta langetas kirja lauale, kus puhas valge paber tumedaks tõmbunud tammeplaadil teravalt silma hakkas. Alison tormas trepist alla tualettruumi, kus ta öökis, kuni vahelihas hakkas valutama. Tal oli kuum ja ta leemendas üleni higist. Sellest pääsemiseks uhas Alison näole külma vett ja kuivatas rätikusse. Ta silmitses ennast peeglist ja leidis, et kuigi näost pisut lapiline, näeb ta enam-vähem normaalne välja – vähemalt Jeremy jaoks.

Jeremy! Ta oli jätnud kirja lauale ja abikaasa võib iga hetk koju jõuda. Alison jooksis tagasi söögituppa.

Ta oli jäänud hiljaks. Vetsupoti kohal öökides polnud ta kuulnud Jeremy tulekut. Jeremy seisis laua juures, kiri käes. Ta näitas seda tuppa sisenevale Alisonile.

„Kui kaua see jant juba kestnud on?”

Oli neljapäev, täpsemalt öeldes suur neljapäev. Pärast lõunat võib Meredith Mitchell teha oma töölaua välisministeeriumis lagedaks, minna lihavõttepuhkusele ja tulla tagasi alles teisipäeval. See oli mõnus tunne. Ilmad olid olnud terve nädala ilusad, ja kui veab, siis jätkub see ka lühikese puhkuse ajal. Tema ja Alan saaksid lõõgastuda, neil oleks aega rääkida ostetavast majast ja sellest, mida remondiks vaja läheb. Poleks töösurvet ja nad mõlemad vajavad pausi. Toa teises otsas pani kolleeg Polly, kellega ta avarat kabinetti jagas, juba asju kokku. Meredith sirutas käe viimase toimiku järele, millele langes kõrgest aknast sisse paistev päikesekiir. Kui see on laualt ära, on ka tema vaba.

Järsku varjas miski päikese. Keegi seisis ta laua ees. Meredith tõstis pilgu.

„Toby!” hüüatas ta. „Kust paganama kohast sina välja kargasid?”

„Pekingist,” ütles Toby Smythe. „Ma just lõpetasin välislähetuse. Nüüd olen seni kodus, kuni nad leiavad mulle uue koha.” Tema näoilme muutus murelikuks. „Vähemalt ma loodan. Ma ütlesin neile seda hommikul. Ma ei taha kükitada igavesti Londonis laua taga nagu sina.”

See polnud just viisakalt öeldud, kuid vastas tõele. Meredith oli kükitanud laua taga juba pikemat aega. Juba mitu aastat, pärast naasmist Jugoslaavia Föderaalsest Vabariigist. Ta oli olnud seal konsul. Praegu polnud ta muud kui laud selles kabinetis. Jugoslaavia oli koost lagunenud ja Meredithile tundus, et tema karjäär koos sellega. Hoolimata korduvatest palvetest ei saadetud teda enam välislähetustesse, ainult mõnikord paariks nädalaks, et asendada mõnda haigestunud kolleegi, või siis hädaabi korras, kui vajati lisatööjõudu. Alguses pani see teda nördima, isegi väga, teades, et selleks peab olema mingi põhjus, mida ta ei saa kunagi teada. Võib-olla oli ta astunud kellelegi kannale või oli tema omapead tegutsemine ülemustele vastukarva. Aga nüüd olid asjad muutunud. Ta ei tahtnud enam „maalt põgeneda”, nagu Alan oli alati ta välismaal töötamise soovi kohta öelnud. Alan polnud seda kunagi tahtnud. Meredith naeratas endamisi ja siis Tobyle.

„Mulle meeldib Londonis olla,” ütles ta. „Ma abiellun suvel.”

Toby astus teatraalselt sammu tagasi ja tõstis käed taeva poole. „Ega ometi selle võmmiga, kellega oled juba aastaid ringi jõlkunud?”

„Tema nimi on Alan,” ütles Meredith pahaselt. „Nagu sa väga hästi tead! Ja ma pole temaga ringi jõlkunud!”

Toa teises otsas puhkes Polly naerma. Meredith tundis kerget vihahoogu, mis kohe möödus. Pole mõtet vihastada selle peale, mida Toby ütleb või teeb. Toby on Toby ja tänu taevale algavad täna lihavõtted.

„Minul pole siis enam mingit lootust?” küsis Toby. Ta ohkas südantlõhestavalt. Polly itsitas.

„Sul pole seda eales olnudki,” ütles Meredith. „Aga ikkagi on mul hea meel sind näha.”

„Muidu ma poleks tulnud ja sind üles otsinud.” Toby toetas käed lauale ja kummardus Meredithi poole. „Ma mõtlesin, et kui sa ei kiirusta ummisjalu oma härra Rügaja käte vahele, ehk tuleksid minuga lõunale?”

„Ei tule, kui sa teda härra Rügajaks kutsud!”

„Anna andeks. Tule, lähme lõunale. Ma luban, et ei ütle tema kohta ühtegi isegi natuke ebameeldivat sõna. Me võime rääkida uudiseid, tuletada meelde vanu aegu ja…” Toby jäi korraks kõhklema. „Tegelikult on mul hea meel, et sina ja Markby ikka veel koos olete, sest mul on üks mure. Tähendab mitte minul, aga minu sõbral. Markby ehk suudaks nõu anda.”

Meredith raputas pead. „Kui su sõbral on mingi seaduskuulekusega seotud mure, siis võib-olla peaks ta pöörduma advokaadi poole? Alan pole pihiisa. Ja kui su sõbral on vaja politsei abi, on asi lihtne. Lähim politseijaoskond on nurga taga ja ta võib sealt nõu küsida. Alan ei sekku asjadesse, mis on väljaspool tema tegevuspiirkonda. Ja kui tegemist on mõne tõsise kriminaaljuurdlusega, mis toimub väljaspool tema jurisdiktsiooni, tuleb tal leppida kokku teiste antud juhtumiga seotud politseijõududega. Kuid ta ei hakka seda tegema sinu sõbra väikese probleemi pärast. Sa peaksid seda teadma, Toby.”

„Jajah,” ütles Toby kavalalt. „Aga see kõik leiab aset Markby kapsapeenral. Sellepärast ta ideaalselt sobibki.”

Meredith ohkas. Toby polnud Alanile kunagi eriti meeldinud. Ta tundis instinktiivselt, et palve Tobyt aidata langeks kurtidele kõrvadele. Aga Toby vaatas talle nii lootusrikkalt otsa ja ta on vana sõber. Ja see tähendab ka midagi. Meredith silmitses teda. Toby polnud kunagi oma välimusele rõhku pannud. Ta ülikond oli nii kortsunud, just nagu oleks see tal lennukis seljas olnud. Kuid Toby polnud inimene, kes reisiks ülikonnas. Ilmselt oli see kortsunud kohvris. Toby särgi ülemine nööp oli lahti ja lipsusõlm rippus sellest paari tolli jagu allpool. Meredith tundis äkitselt, et tal on Toby nägemise üle tõepoolest väga hea meel.

„Muidugi ma tulen sinuga lõunat sööma,” ütles ta.

Võib-olla olid Toby mõtted ikka veel Pekingis, sest ta kutsus Meredithi ühte Hiinalinna restorani. Seal oli palju rahvast, kelnerid sõelusid edasi-tagasi. Vilka tegevuse ja jutuvada tõttu oli neil kerge omavahel rääkida.

Kui nad oli tellinud, ütles Toby: „Õnnitlen sind südamest ja kõik need head soovid edaspidiseks. Aga miks sa oma meelt muutsid? Ma tean, et Alan tahtis kogu aeg sinuga abielluda, aga mulle jäi mulje, et sina ei tahtnud.”

„Ma ei muutnud meelt. Ma olin lihtsalt aeglase mõtlemisega.”

Väga aeglase. Alguses oli mõte abiellumisest teda lausa segadusse ajanud. Aga imelik küll, kui see oli kord juba otsustatud, olid Meredithi kõhklused kadunud.

„Sa ütlesid, et suur sündmus leiab aset suvel?” nentis Toby. „Muidugi tahaksin ma sinu pulmas tantsida, aga selleks ajaks võin ma olla hea õnne korral juba kuskile saadetud. Vabanda, see polnud nii mõeldud. Sa saad aru küll. Kui ma olen Euroopas, võin iga kell siia sõita, kui mind kutsutakse.”

„Sa oled kutsutud. Me valisime suve sellepärast, et maja ei saa enne valmis. Me ostame ära Bamfordi kirikla. Kirik on tahtnud seda ammu müüa ja Alanile on see alati meeldinud, eriti aed. Aga maja on kohutavas seisukorras. Sinna tuleb ehitada uus köök, uus vannituba, kõik juhtmed ja torud tuleb välja vahetada, terve maja vajab remonti. Ja kui juba töid alustada, võib seal ilmneda veel mida iganes. Sellega on alati nii.”

„Mis vikaarist saab?”

„James kolib telliskivikarpi uues elamurajoonis. Kirik kujutab ette, et ta on seal oma koguduse keskel. Kah lootus! James ise ütleb, et tal pole midagi selle vastu. Tema koduabiline läks pensionile. Ta on igivana, keegi ei tea täpselt kui vana. Proua Harmani vanus on riiklik saladus. Aga lõpuks riputas ta põlle varna ja James peab ise hakkama saama. Ta tuleb uues kaasaegse köögi ja postmargi suuruse aiaga majas paremini toime, nii et kõik on rahul. Aga ma keeldun kolimast majja, kus töömehed treppidest üles-alla marsivad. Ma elan siiani oma Bamfordi väikeses majas ja Alan enda omas. Mõlemad majad on müügis. Kui üks on müüdud, võime seni teises elada. Kui mõlemad on müüdud, eks me koli siis aeda lillepottide vahele.”

„Minu Camdeni korter on ka siiani alles,” ütles Toby, kui pahur kelner oli toidu lauale asetanud ja minema tõtanud. „See maksab praegu vist roppu raha. Võimatu isegi uskuda.”

Meredith manööverdas kreveti toidupulkade vahele ja kastis magushapusse kastmesse.

Toby võttis palakese krõbedat parti. „Igaühel on oma probleemid, nagu minu sõpradelgi.”

„Kuule, Toby,” lausus Meredith kindlalt, „Kui see on tegelikult sinu probleem, siis lõpeta teesklemine, et see on sõprade oma. See on tobe ja ma ei kuula enne sõnagi, kui sa ei räägi ausalt. Seda esiteks. Teiseks ei luba ma sulle, et ma Alanilt midagi palun. Ma võin pakkuda sulle ainult enda nõu, kui see midagi väärt juhtub olema.”

„Sobib,” ütles Toby. „See pole minu probleem, ausõna. Isik, kelle probleem see on, on minu sugulane Jeremy Jenner. Ta on mu isa nõbu. Ma kutsusin teda lapsena onu Jeremyks. Ta ajas rahvusvahelises firmas kõvasti raha kokku ja kolis Bamfordi lähedale maamõisasse oma mõne arvates ebaseaduslikult saadud kasumitega pensionipõlve pidama.”

„Kas need on ebaseaduslikud?”

Toby raputas pead. „Ei, need on täiesti seaduslikud. Kui sa ei juhtu just olema tuline globaliseerumise vastane. Sel juhul peaksid sa teda rahvavaenlaseks. Aga Jeremy on üdini aus. Ta on abielus väga toreda naisega, kelle nimi on Alison. Ta on Jeremyst kõvasti noorem. Üle neljakümne. Jeremy on üle kuuekümne. Aga näeb noorem välja.”

„Selge pilt. Aga mis tal siis mureks on? Tundub, et ta on ennast igati hästi sisse seadnud.”

„Tegelikult pole see tema vaid pigem Alisoni probleem.”

Meredith oigas. „Järjest segasemaks läheb.”

„Ma helistasin Jeremyle,” jätkas Toby. „Niipea, kui Inglismaale tagasi jõudsin. Ausalt öeldes tahtsin ma teda ära kasutada ja meelitada välja küllakutse nädalalõpuks, mis on juhtumisi lihavõttepüha.

Ta kutsuski mind. Aga ma pidin kuulama kakskümmend minutit Alisoni probleemist.”

„Kas selle minule edasi rääkimine võtab sama palju aega?” küsis Meredith.

„Ei, ole nüüd ikka! Ma teen lühidalt. Jeremy on väga nördinud ja ühtlasi vihane. Alison on saanud ähvarduskirju ja Jeremy sai sellest alles nüüd teada.”

„Ta oleks pidanud viima need kohalikku politseisse,” ütles Meredith veendunult.

„Neil on ainult üks järel, sest Alison põletas teised ära. Jeremy läkski sellega hommikul kohalikku jaoskonda ja ta polnud nende suhtumisega põrmugi rahul. Sellepärast ta minuga rääkides nii nördinud oligi. Ta ütles, et nad on ebaviisakad, ebakompetentsed ja lühikesed.”

„Lühikesed?” küsis Meredith, kuna ta ei teadnud, kas ta kuulis ümbritsevas melus õigesti. „Kas lühikese mõtlemisega? Või kasvult lühikesed?”

„Lühike tähendab seda, et pole pikk. Jeremy arvates ei vasta nad politseinikele esitatud nõudmistele. Tema sõnade järgi on Bamfordi omad praktiliselt kääbused. Kahvatud kujud, nagu ta ütles.”

„Ma ei usu, et ma lasen su onu Jeremyt Alanile ligilähedalegi!” ütles Meredit. „Kui ta ütleb seda Alanile, läheb Alan marru.”

„Ma pean tunnistama,” ütles Toby, „et vana Jeremy võib olla väga terava ütlemisega. Eks kõik need aastad suurettevõtte juhina ole ta selliseks teinud. Ta on harjunud andma korraldusi, mida alamad silma pilgutamata täitma jooksevad. Ilmselt näägutas ta politseinikke nii kaua, kuni need palusid tal viisakalt uttu tõmmata.”

„Ma ei lase teda Alanile ligilähedalegi” kinnitas Meredith.

„Pea kinni! Ta ei käituks Markbyga sel kombel, sest Markby on õiget sorti.”

„Õiget sorti?” Krevett kukkus pulkade vahelt kastmesse. „Mismoodi õiget sorti?”

„Tal on kõrge auaste, ta on politseiülem, eks ole? Jeremy on harjunud ülemustega suhtlema. Markby käis erakoolis, ta on daamide vastu viisakas ja viksib kingi. Ja nii palju kui ma mäletan, on ta pikka kasvu. Piisavalt pikka, et rahuldada Jeremy ettekujutust politseinikust. Nad saaksid suurepäraselt hakkama.”

„Ma kahtlen selles. Sinu Jeremy tundub olevat tõeline snoob.”

„Ei ole, oma olemuselt mitte, see on talle lihtsalt aastatepikkusest bossitsemisest külge jäänud. Ta on natuke konservatiivne, aga see on ka kõik. Alisonis – olgu ta õnnistatud! – pole terakestki snobismi. Ta on väga armas. Ta hakkab sulle meeldima.”

„Võib-olla hakkabki. Aga ma ei julge arvata seda sinu Jeremy kohta. Loodetavasti olen ma tema arvates piisavalt pikka kasvu, et lasta ennast politseisse värvata.”

„Ära küta ennast tema vastu üles,” palus Toby. „Ta on üldiselt väga viisakas mees, ainult praegu on ta selle kirjajandi pärast endast väljas. Ta vajab abi. Usu mind, ta pole inimene, kes paluks abi, kui olukord poleks meeleheitlik. Ta jumaldab Alisoni. Ta süda pole päris korras. See kõik mõjub ta tervisele halvasti.”

Meredith silmitses Toby murelikku nägu. Toby kratsis oma helepruunide juustega pead ja vaatas talle otsa. Mis siis ikka, mõtles Meredith, milleks siis sõbrad on? Paistab, et Toby on tõepoolest oma jubeda sugulase pärast mures. Ma vähemalt püüan teda aidata.

„Kas politseis öeldi,” alustas ta, „et mõni teine ümbruskonnas on saanud veel seesuguseid kirju? Sest nii palju kui mina asjadest tean, juhtub kirjutajaks olema sageli inimene, kes kannab terve kogukonna vastu viha. Istub maha ja vorbib inetusi kellele aga juhtub. Võib ilmneda, et selleks osutub inimene, keda ei osata kahtlustadagi.”

Toby raputas pead. „Ei, kirju saab ainult Alison. Või vähemalt pole keegi teine sellest politseisse teatanud. Meie ja politsei arvame, et ta on ainuke, sest need pole tavalised anonüümkirjad. Nendes pole labast sõimu ega vihjeid seksuaalperverssustele, millega seesugused kirjutajad üldiselt lagedale tulevad. Alisoni omades viidatakse mingile kindlale sündmusele Alisoni minevikus. Sellepärast tema ja Jeremy ongi nii ärritatud. Kui mõelda, et sel veidrikul on Alisoni kohta väga isiklikku infot, mida Alison ei osanud arvatagi! Pole imestada, et ta on endast väljas.”

„See on muidugi muret tekitav,” arutles Meredith kainelt. Ta mõtles endamisi, kas Toby kavatseb talle öelda, mis eriline sündmus see võis olla, või peab ta otse küsima. Perekonnasaladustega on see häda, et neid ei taheta avaldada isegi siis, kui otsitakse abi. Jeremy, Alison ja Toby peaksid teadma, et neil on vaja olla avameelne. Ta alustas ääri-veeri: „Kas see kirjakirjutaja nõuab raha?”

„Ei, vähemalt siiani mitte. Need on süüdistused, mida ta igas kirjas kordab ja ähvardab avalikkuse ette tuua.”

„Kus see kiri praegu on?”

„Kohalikus politseis. Nad üritavad leida sõrmejälgi. Alisoni ajab hulluks mõte, et kõik need politseinikud loevad seda kirja. See pole asi, mida kõik teadma peaksid. Jeremy teab, sest Alison rääkis talle, kui nad abiellusid. Mina tean, sest Jeremy rääkis mulle sellest telefonis. Aga keegi teine ei tea, muidugi kui kirja kirjutaja ei vii täide ähvardust sellest kõigile rääkida. Mu sisetunne ütleb, et see on naine. See on rohkem naisterahvastele omane käitumisviis.”

„Sa tahad öelda, et naiste relv on mürk, olgu siis pudelis või paberil? Paljud mehed kirjutavad sedasorti kirju.”

„Hea küll. Jääme siis esialgu meessoo juurde. Vaata, Alison on paanikas. Ta ütleb, et kui kiri tuleb avalikuks, peavad nad maja maha müüma ja ära kolima. Maal on see kõik väga ebameeldiv. Seal tuntakse teiste asjade vastu ebatervet huvi ja kuulujutud levivad nagu kulutuli.”

„Mitte rohkem kui linnas,” kaitses Meredith maaelu.

„Ära seda küll usu. See kummikukandjate kamp võib olla väga tähenärija ja halastamatu, kui sa nende arvates sinna ei sobi. Maal juhtub nii vähe huvitavat, et sinu seltsielu tähendab kõike. Kui sind külaliste nimekirjast maha kriipsutatakse, on asi hull. Linnas leiad sa uusi sõpru, lomp on laiem, nagu öeldakse. Maal sõltud sa naabritest. Kui kirja sisu saab avalikuks, arvatakse Alison ja Jeremy tutvusringkonnast välja. Linnas on kõigil liiga palju tegemist ja neid ei huvita eriti, mida naabrid teevad või mis neid vaevab.”

„Conan Doyle,” märkis Meredith, kes ei soovinud antud teemal alla anda, „kirjutas otse vastupidist, või vähemalt laskis Holmesil ühes jutus öelda. Holmes ütleb Watsonile, et maal ei tea keegi, mida teine teeb, sest inimesed on üksteisest nii eraldatud.”

Toby mõtles järele. „Nii või teisiti ei tee maaelu head. Inimesed muutuvad imelikuks ja siis ei tea enam, mida nad võivad ette võtta.”

„Sa tahad öelda, et üks neist avastas Alisoni saladuse ja annab sellest nüüd talle teada? Aga mil moel ta selle avastas? Kui me saaksime teada, kuidas, võiksime saada teada, kes see on.” Meredith kortsutas kulmu. „Miks Alisoni ähvardustega piinata? Kui ta eesmärgiks on, nagu sa ütled, kogukonnast välja tõrjumine ja Alisonile halva soovimine, miks ta siis juttu lihtsalt lahti ei lase? Selle asemel saadab ta kirju. Mis eesmärk tal õieti on?”

„Sellele küsimusele ei oska keegi meist vastata. Alison ise ei tee kärbselegi liiga. Tal pole ühtegi vaenlast.”

„Vähemalt üks tal ikkagi on,” märkis Meredith,” kui kirjad pole lihtsalt haiglane nali. Kas tal on ümbrik alles? Kui kirja saatja lakkus seda, võib sellel olla DNA jälgi.”

„Näed nüüd? Sa tead sedasorti asjadest kõike. Ma teadsin, et sinu poole tasub pöörduda.” Toby olek oli nagu mehel, kes on koorma edukalt enda õlgadelt teise omadele veeretanud.

Ma lasin ennast haneks tõmmata, mõtles Meredith. Miks ma lasin selle enda kaela määrida? „Veel üks asi,” ütles ta. „Ja see on tähtis. Enne kui ma veendun, kas lugu on Alani tülitamist väärt, tahan ma teada, mis sündmus see Alisoni minevikus oli, sest see on probleemi põhjus. Ma olen äärmiselt diskreetne. Ma ei hinga sellest kellelegi. Aga sina tahad, et ma paluksin Alanil sekkuda kohaliku politsei asjadesse. Alanil on ilma selletagi palju tööd. Mul on vaja teada, kas asi on tõesti seda väärt. Vabanda, aga sellest, et Alison ja Jeremy võivad kaotada kõik sõbrad, ei piisa. Kui nad kõik kaovad, ei olegi nad tõelised sõbrad.”

Toby noogutas. „Ma saan aru, et sa pead teadma. Ma hoiatasin Jeremyd.”

„Sa ütlesid Jeremyle, et räägid minuga? Jumala eest, Toby…”

Toby katkestas Meredithi pahameelepuhangu, teades hästi – nagu ka Meredith ise oli sunnitud endale tunnistama –, et uudishimu võidab viha.

„Kakskümmend viis aastat tagasi seisis Alison kohtu ees. Ta tunnistati süütuks. Tähendab, ta oligi süütu ja vandekohus nõustus sellega.”

„Milles siis nüüd probleem? Miks ta peaks muretsema, et naabrid sellest teada saavad? Maainimesed on tolerantsemad kui sa arvad.” Meredith jäi vait. Toby vältis ta pilku. „Toby? Mille eest ta kohtu alla anti?”

„Mõrva,” kõlas Toby lihtne vastus.