Читать книгу Lõhnab mõrva järele - Ann Granger - Страница 3

„Ma ootasin väga seda lihavõttepuhkust,” ütles Alan Markby. Ta põrnitses ülekaalulist noorukit, kes parajasti nende lauast mööda lonkis. Õlleklaas poisi käes loksus hädaohtlikult lähedal. „Ja nüüd sa ütled, et see nurjatu Smythe peatub siin lähikonnas.”

„Kuule,” ütles Meredith, „ma ei luba temal sind mõnitada ega sinul teda, nii et sul pole õigus nimetada teda nurjatuks. Toby on tore ja heasüdamlik inimene. Tema huumorimeelega on lihtsalt vaja harjuda.”

„Kas tõesti? Ma üritan seda meeles pidada. Nii palju kui mina tean, on ta kõndiv katastroof. Ta mõjub halvasti kõigile, ja tuleb lisada, et eriti sinule, kui sa satud tema jõuvälja. Ta on nagu Joonas. Mäletad, mis juhtus, kui ta jättis sulle oma korteri ja ilmus äkitselt tagasi, kuna oli aetud mingist riigist välja kui persona non grata? Ja sina pidid kolima Ursula Grettoni juurde vagunelamusse arheoloogilistel väljakaevamistel, kus sa sumpasid põlvini mudas ja leidsid juhuslikult surnukehad! Siis murdis Smythe jala ja sa pidid…”

Meredith tõstis hoiatavalt käe. „Alan, palun lõpeta! Ta ei murdnud meelega jalga. Ja teda ei aetud riigist välja selle pärast, et ta oleks midagi teinud. See oli vorst vorsti vastu. Meie saatsime välja ühe nende inimese ja nemad ühe meie oma. Ja see juhtus olema Toby. Mul on kahju, et ta sulle ei meeldi, aga ta on mu vana sõber ja…”

„Ma pole öelnud, et ta mulle ei meeldiks,” katkestas Markby teda. „Ma olen nõus, et ta on tore poiss. Ta ainult tõmbab õnnetusi kaela. Kuidas ta tööga toime tuleb?”

„Väga hästi. Ta on kohusetundlik. Tahab aidata inimesi. Nüüd püüab ta aidata oma sugulast. Toby ei pööra abivajajale kunagi selga. Selles suhtes olete te sarnased.”

„Häh!” ühmas Markby, kelle suu seesugune moosimine kinni pani.

Oli neljapäeva õhtu ja nad olid sõitnud linnast välja jõeäärsesse pubisse sööma. Oma kohalt akna ääres said nad vaadelda loojangut, mille kuldpunane sära võbeles veelainetel.

Meredith oli selle kohta siia tulles öelnud: „See on nagu see kard, mille sa ükskord omameisterdatud jõulukaardite kaunistamiseks ostsid.” Ta lootis, et Alanit pole Toby asjus raske nõusse saada. Kuid ta oli oodanud teatud entusiasmi puudumist ning oli selleks ette valmistatud. Igatahes ei kavatsenud ta loobuda. Nüüd ta küsis: „Kas sa oled seda Jeremy Jennerit kunagi näinud?”

„Ei mäleta, et oleksin. Aga ma olen kuulnud nime. Ma tean seda maavaldust, Overvale House’i. Ma tundsin inimesi, kes seal aastaid tagasi elasid. Kena kohakene. Praeguste hindade kohaselt kindlasti väga kallis. Sina ja mina ei saaks seda endale lubada. Jennifer on ilmselt asjaga kursis.” Markby võttis klaasi ja jõi veini lõpuni. „Kas sa kohvi soovid?”

„Jah, palun.” Lõpuks ometi, mõtles Meredith, on Alan valmis asjast rääkima.

„Ma lähen ja tellin. See ei võta kaua.”

Alani äraolekul toetus Meredith toolileenile, lükkas paksud pruunid juuksed näo eest ja vaatas ringi. Pubi oli väga vana. See polnud midagi üllatavat Cotswoldsis, kus oli palju sääraseid paiku. Mõned ehitised, mõtles Meredith, on hävitatud või muudetud nende otstarvet, kuid külakõrtsid olid ja jäävad, kuigi ka need on omamoodi muutunud. Külarahvas ise on muutunud. Jõukad tõusikud elasid maatöölistele ehitatud majades, kuhu olid lisatud vannitoad ja kodukontorid. Endiste omanike järeltulijad olid pagendatud elamurajoonidesse. Uued linnast tulnud asukad tahtsid, et pubi säilitaks omapära, kuid seda koos uuendustega. Selle tulemuseks oli peaaegu kõikidest pubidest saanud veidrad pool-restoranid. Muidugi need varieerusid. Mõnes oli säilinud minimaalne toitlustamine. Teised – nagu see siin – olid loobunud olemast ainult joomise ja suhtlemise kohad. Vanemad olijad ei tunneks seda äragi. Aga tõele au andes asusid paljud kõrtsid vanade maanteede ääres, kus uksest sisse komberdavad väsinud teelised said nii peavarju kui ka kehakinnitust. Toitude pakkumisega olid need lihtsalt pöördunud tagasi vanade traditsioonide juurde.

Kui Alan tagasi tuli, jagas Meredith temaga oma äsjaseid mõtteid.

Alan naeratas. „Räägitakse, et see koht siin oli peatuspaigaks keskaegsetele palverändajatele, kes olid teel Glastonbury lääneossa.”

„Kas see on nii vana?”

Noor baarman tõi kohvi ja kui ta eemaldus, küsis Markby kergel vestlustoonil: „Nii et proua Alison Jenner saab ebameeldivaid kirju?”

„Jah, saab. Kas sa ei uuriks seda asja? Ma tean, et kohalik politsei tegeleb juba sellega, kuid Toby loodab sinu abile selle probleemi lahendamisel.”

See ei kukkunud kõige paremini välja. Alan hoidis pingutusega tagasi juba huulile kerkinud märkuse, mis iganes see ka polnud, tõstis käed, lajatas need vastu lauda ja sisises: „See on tema probleem, eks ole? Ja proua oma. Ehk sa teed oma vanale sõbrale selgeks, et ma olen tavaline politseinik, mitte Philip Marlowe1? Kui proua Jenner tahab rääkida minuga oma probleemist, olen nõus kuulama. Aga initsiatiiv peab tulema temalt. Ja sa imestad, miks Smythe mind pahandab? Muidugi pahandab. Ma ei kahtle, et tal on kõik need head omadused, mida sa talle omistad. Aga sa tead vanasõna, mis ütleb, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega?”

„Minu arvates on see ebaaus,” lausus Meredith pahaselt.

Markby uuris ta nägu. Millal iganes Meredith ei vaielnud (ja Meredithile meeldis vaielda ning sõnasõda temaga pakkus alati vaimset rahuldust), kallutas ta alati natuke pead ja lükkas alumise huule ette. See liigutus oli Markby meelest armas ja samas koomiline. See tekitas alati tahtmise suudelda. Aga keset restorani ei pidanud ta seda võimalikuks. Leidus küll vabamõtlejaid, kes ei teinud taolisest asjast numbrit, kuid ta ise ei kuulunud nende hulka.

„Hea küll,” lausus ta ettevaatlikult, teades, et hakkab alla andma, kuid tahtmata seda näidata: „Kui proua Jenner tuleb ja ma olen nõus teda ära kuulama, siis sellepärast, et ma ei taha näha terve pühade aja su etteheitvaid pilke ja kuulata vastavaid märkusi. Ära solvu. Ma tunnen sind ja tean, et sa ei loobu iial. Ma loodan vähemalt, et sinul ja Tobyl pole turgatanud pähe hullu mõtet asja omal käel uurida!”

„Toby ei soovi seda,” põikles Meredith otsesest vastusest kõrvale.

„Mina ei soovi seda! See on politsei töö. Mul pole midagi proua Jenneriga rääkimise vastu, aga ma loodan, et Toby ja tema sugulane ei arva, et ma lahendaksin olukorra kümne minutiga. Üks, kaks kolm, nagu tuhk ja tolm! Midagi sinna kanti. Anonüümkirjade kirjutajate jälitamine võib olla väga pikaajaline toiming. Me raiskame iga vähegi kahtlase inimese peale hulga aega ja siis ilmneb, et selleks osutub vana armas eideke, kes elab üksi oma mopsiga ja käib igal pühapäeval kirikus.”

„Midagi sellist ma Tobyle ütlesin. Ma olen kindel, et nad ei arva, et see saab kerge olema.” Meredith tõmbas hinge ja jätkas: „Meid on homseks Overvale House’i lõunale kutsutud. Muidugi pole ma kutset veel vastu võtnud, loomulikult mitte! Ma tahtsin enne sinuga rääkida.”

„Oh, suur tänu!”

„Ma ütlesin, et helistan kohe hommikul ja annan teada.”

Alan krimpsutas nägu, lükkas tõrksa heleda juuksesalgu laubalt ja ohkas. „See ei jäta mulle aega tausta uurida. Mulle ei meeldi pimesi tormata. Ma tean sinu kaudu, mida Toby sulle rääkis, kuid ma ei taha kaevata üles seda vana mõrvalugu ainult selleks, et näha, mida Alison Jenneri soovimatu kirjasõber on sealt teada saanud. Aga jah, ütle, et me tuleme. Ma mõistan nende olukorda.” Ta lisas pärast pausi: „Ja ikkagi kõlab see nii, et keegi tahab Jenneritelt raha välja pressida.”

„Toby ütleb, et raha pole nõutud ja Alison kinnitavat seda. Ta on saanud kokku viis kirja, neli põletas ära. Kõigis oli sama ähvardus – paljastada Alisoni saladus.”

Selle peale pomises Markby pahaselt: „Miks nad teevad ikka ühte ja sama – hävitavad kirjad? Lõpuks tulevad nad ikkagi politseisse ja räägivad, et neid pommitatakse anonüümkirjadega, ja kui me küsime, palju neid on, muutuvad nad põiklevaks, ei taha öelda, kuid tunnistavad lõpuks, et mitu, kõik puruks rebitud, minema visatud või ära põletatud. Põletamine on esikohal. Kuidas on võimalik ilma asitõenditeta midagi ära teha?”

Ta trummeldas sõrmeotstega lauda. Ta pilk oli unelev. Hoolimata kõigest oli ta huvitatud. „Kui ähvardus tuua vana skandaal avalikkuse ette on ta eesmärk ja samuti Alisoni maine kahjustamine, miks ta siis seda ei tee? Miks ta siis nende kirjadega jändab? Õige sõna õiges kohas ajaks asja ära. Tobyl on ühes osas õigus. Kuulujutud levivad kitsas kogukonnas nagu kulutuli.”

„Seda Alison kardabki, ütleb Toby. Alison arvab, et pärast seda, kui kirjutaja on teda korralikult praadinud, viibki ta oma ähvarduse täide. Minu arvates näitab see tõelist vihkamist. Aga Toby räägib, et Alison on vaikne ja sõbralik naine, kes ei tee kellelegi halba.” Meredith oli märganud Alani unelevat pilku ja teadis, mida see tähendab. Ta võib toriseda, aga võtab asja käsile.

„Igati armas naine, kes seisis kunagi mõrvasüüdistusega kohtu ees? Sina ja mina näeme juba praegu asja kahel erineval moel. Sina räägid vihkamisest. Mina mõtlen väljapressimisest. Kui mehel on nii palju raha kui Jenneril, tasub mõelda selle kui motiivi suunas. Kirja kirjutaja pole veel raha nõudnud, kuid küll ta nõuab. Ta valmistab neid ette. Kui nad on täielikus paanikas ja küpsed, esitab ta nõudmise ja vaesed hinged haaravad sellest õhinal kinni. Aga see nõudmine ei jää viimaseks, selles on asi. Nad saavad teise ja nii see jätkub. Ma kaldun jääma oma väljapressimise teooria juurde.”

„See pole sugugi mopsikoeraga vanamemmekese moodi, kes saab naabritele anonüümkirjade saatmisest närvikõdi,” vaidles Meredith vastu. „Kellegi hirmutamise ja raha välja pressimise vahel on vaks vahet.”

„On küll, aga mõnikord alustab inimene ühe plaaniga ja parandab seda tegutsemise käigus.”

„Võib-olla,” alustas Meredith ettevaatlikult, „et Jennerid eelistavadki väljapressimist. Raha anda on kergem kui taluda teadmist, et keegi vihkab sind ja tunneb su piinamisest mõnu.” Ta tõmbas sügavalt hinge. „Nad ei suuda mõelda, et kirja kirjutaja võib olla nii jõhker, eriti Alisoni vastu.”

„Võib-olla polegi selles midagi müstilist. Alisoni kohtuprotsessist kirjutati. Nendele materjalidele võis igaüks ligi pääseda.”

„Aga kirja kirjutaja ei võinud teada, et see käib Alisoni kohta, ega ju? Toby ütles, et tema nimi oli tookord Harris. Ta on olnud Jenner viimased kümme aastat. Miks sidada Alison Jennerit Alison Harrisega? Isegi kui mõnes ajalehes oli protsessi kirjeldava artikli kõrval Alisoni foto – oletades, et kirja kirjutaja sai sellest sel kombel teada –, on ta välimus kahekümne viie aastaga muutunud. Alison peaks olema neljakümne kaheksane. Kohtuprotsessi ajal oli ta kakskümmend kolm.”

Markby kuulas ta vastuväiteid. Ta noogutas, kui Meredith vait jäi. „Mõistlik mõte. Vaata, inspektor Winter Bamfordi politseist on kohusetundlik tüüp ja ma olen kindel, et ta võtab nende kirjade uurimiseks kasutusele kõik vajalikud abinõud. Aga ta annaks juurdluse väga meelsasti üle regionaalsele peavalitsusele, osaliselt seetõttu, et kui see juhtub olema väljapressimine, siis vajab see aega ja inimesi, mida Winteril ei ole. Osalt ka sellepärast, et Jennerid on seda sorti inimesed, kellest võib kollane ajakirjandus huvitatud olla. Rikas mees, temast noorem naine, skandaal abikaasa minevikus. Muide, kas Jenner on ka varem abielus olnud? Ta pidi Alisoniga abielludes olema viiekümne ringis.”

Meredith hõõrus nina. „Ma ei tea. Ma küsin Tobylt.”

„Ja veel,” ütles Markby. „Jenner ise. Tal võis olla oma eduka karjääri jooksul vaenlasi. Ilma jõhkra trügimiseta tippu ei jõuta. Võib-olla püüab keegi teda naise kaudu hävitada?”

„Mulle jäi mulje, et ta on üsnagi sünge sell,” nõustus Meredith. „Toby räägib, et tegelikult on ta tore mees, lihtsalt harjunud käsutama.”

„Ja talle ei meeldi olla olukorras, kus ta ei oska midagi ette võtta? Sellest saan ma aru.” Markby noogutas. „Hästi, me läheme nende juurde lõunale ja siis me kuuleme, mis neil öelda on. Ma helistan hommikul Winterile ja ütlen, mida kavatsen teha. Ma ei saa tegutseda ta selja taga. Ja ma palun, et ta kiirustaks asitõendite otsimisega säilinud kirjalt. Minu probleem seisneb selles, et kui peavalitsus võtab juhtumi üle, siis kellele ma selle annan? Mulle meeldiks Dave Pearce, aga ta on maakonna teises otsas ja vaevalt et ta tagasi tuleks. Muidugi on veel tema asendaja, Jessica Campbell.”

„Kas ma tunnen teda?” küsis Meredith kulmu kortsutades.

„Ma ei usu. Ta tuli alles äsja Pearce’i asemele. Kui veab, on ta meeskonnale tubli täiendus. Ta tundub olevat terane. Ja ma olen kindel, et talle meeldiks selle juhtumi juures kätt proovida. Kuid ta peab olema ettevaatlik. Seesugused juhtumid on alati delikaatsed, võivad pakkuda ootamatuid üllatusi.”

„Ma vean kihla,” ütles Meredith äkitselt vallatult itsitades, „et vanale Jeremy Jennerile ei meeldi teha tegemist naispolitseinikuga.”

Muie, millega Markby vastas, oli isegi pisut julm. „Vana Jeremy, nagu sa teda nimetad, peab leppima sellega, et kui ma juhin juurdlust, määran ma meeskonna!”

„Seisa paigal!” käsutas Jess Campbell. „Sa niheled.”

„Tee siis kiiremini! Hakkab pimedaks kiskuma.”

Aparaadi klõpsatust saatis välklambisähvatus. „Valmis!” ütles Jess.

„Lõpuks ometi!” Noormees ronis tara ülekäigutrepilt alla ning vaatas, kuidas Jess pakkis fotoaparaadi tugevast riidest kotti ja koti õlale viskas. „Kas saadad mulle ka pildi?”

„Muidugi saadan. Ning emale ja isale ka.”

Loojuv päike riivas nende päid ja pani juuksed ühtviisi punaselt hõõguma. Nad olid nagu kaks tilka vett. Keegi ei näinud neis muud kui seda. Juba pisikesest peale oli neilt küsitud: „Mis tunne on olla kaksikud?”

Jess oli sageli vastanud: „Ma ei tea, mis tunne on mitte olla kaksikud, seega ei oska ma teile öelda.”

Aga mõnikord oli kaksik olla vägagi piinarikas. Nüüd astusid nad ühte sammu mööda konarlikku rada koha poole, kus seisis Jessi auto.

„Mul on hea meel, et sa said paar päeva minuga olla,” ütles Jess. „Enne kui sa jälle ära sõidad.”

Sõnad „ära sõidad” jäid vaiksesse õhtusse rippuma. Neist paremal põõsastes sahises midagi, seejärel hüppas peaaegu nende jalge juurest välja väike küülik ja lidus üle mätaste minema, kuni valge sabatutt viimaks kraavi kadus.

„Enne normannide vallutusretke polnud Inglismaal küülikuid,” ütles Simon. „Kas sa teadsid seda?”

„See kõlab nagu üks nendest faktidest, mida räägitakse jutujätkuks õhtusöögi ajal, kui vestlus kipub soiku jääma,” ütles Jess. „Kas küülikud sõitsid William Vallutaja laevadel jänest?”

„Need toodi toidu tarbeks. Normannidest rüütlitele maitses küülikupraad. Need olid rikka mehe toit. Nende varastamise eest määrati range karistus.” Simon muigas. „Mul on peakolus palju seesugust kasutut infot.”

„Ei või iial teada,” märkis õde. „Kunagi ei tea, millal seda võib vaja minna.”

„Mitte siis, kui istud lämmatavalt kuumas telgis, tapad kärbseid ja üritad anda endast parima vinguvate laste kaitsepookimisel,” ütles Simon. Saabus taas vaikus.

„Ma ei hakka ütlema, et ma ei taha, et sa lähed,” ütles Jess viimaks. „Sest ma tean, et sa teed väga vajalikku tööd ja kui raske see on. Ka politseiniku töö on raske. Aga sina töötad põgenikega ja sa näed kõike sadu korda suurendatuna.”

„Muidugi on see masendav,” nõustus Simon. „Ja ma loodan, et ma ei muutu kunagi ükskõikseks. Aga kui ma olen seal, pole mul aega oma tundeid vaagida. Selleks on mul liiga palju tegemist, iga minut leiab aset mingi hädajuhtum, mis nõuab kiiret otsustamist või improviseerimist. Kui ma olen paar nädalat ära, tunnen ennast juba süüdlasena. Aga see annab mulle võimaluse rääkida siinsete inimestega ja selgitada neile, mille eest me väljas oleme.”

„Ma nägin sind televisiooni hommikusaates. Sa olid väga tubli.”

Simon muigas kõveralt. „Tänan. Aga ma kartsin rohkem telekaameraid kui ma kardan neid matšeetedega vehkivaid nõndanimetatud sõdureid, kes kargavad maa alt välja ja nõuavad, et me annaks ära kõik meie ravimid.”

Jess väristas õlgu. „See on üks paljudest asjadest, mida ma kardan sinuga juhtuvat.”

„Vaata,” ütles Simon, „kui ma mõtleksin nendele asjadele, ei suudaks ma töötada. Küllap sul on sama tunne.” Ta krimpsutas nägu. „Eriti siis, kui istud laupäeva õhtul politseiautos ja püüad pätte, kes lõhuvad aknaid või peksavad üksteisel nägusid üles.”

„See pole minu amet. Vähemalt mitte praegu. Alguses küll, kui ma politseisse astusin.”

„Ma tean. Nüüd püüad sa suuremaid kalu, tõelisi kurjategijaid. Ema ja isa on sinu üle uhked, Jess.”

„Tõesti? Ma ei taha, et nad oleksid uhked, vaid rahul sellega, mida ma teen. Ma tean, et isa sooviks mulle tööd, mis oleks vähem ohtlik, ja ema ei saa aru, miks ma üldse politseis töötan. Isa ei vaata politseitööle nagu karjäärivõimalusele, tema näeks pigem, et ma istuksin kuskil tagatoas ja klõbistaksin arvutiklahve.” Jess ohkas. „Mõnel päeval ongi see kõik, mida ma teen.”

„Usu mind,” kinnitas Simon, „nad on sinu üle uhked.” Ja lisas pärast pausi: „Ja mina ka mõnikord.”

„Ainult mõnikord?” Jess heitis talle teeseldult pahase pilgu.

„Ma ei taha, et sa tähtsust täis lähed!” Simon sasis ta lühikesi punaseid juukseid.

„See võimalus on välistatud,” lausus Jess kahetsevalt. „Vähemalt politseis.”

Simon kortsutas kulmu. „Ma taban ära rahulolematu noodi. Kas sa arvad, et sulle ei hakka su uus töö meeldima?”

„Mulle meeldib mu töö. Ja ma arvan, et ka meeskond, kui nad lõpetavad märkused selle kohta, kuidas mu eelkäija ühte või teist asja tegi. Sa tead küll kuidas see on, kui naisterahvas asub populaarse meeskolleegi asemele. Nad tsiteerivad mulle igal sammul seda Dave Pearce’i, minu eelkäijat. Tundub, et ta oli terve jaoskonna lemmik ja lisaks on ta kohalik inimene. Seega eksimatu!”

„Ära sa märgi!” hüüatas Simon.

„Ma tean, et see kõlab kiuslikult, aga ma olen närvis. Kuid ma ei näita seda neile.”

„Küllap nad teavad niigi,” ütles Simon. „Kuidas su ülemus on, politseiülem… mis ta nüüd oligi? Maltby?”

„Markby. Ma pole teda õieti näinudki. Aga tema on veel üks, kellele omistatakse üliinimlikke omadusi, isegi rohkem kui Pearce’ile. Ka teda tsiteeritakse pidevalt. Ma nägin teda ainult korra, kui ta mind tööle võttis. Tundub olevat igati korras, mitte nagu tavaline politseinik.”

„Jah? Mil moel? Ei olegi rägbimängus lömmi löödud nina ja silmis kahtlustavat läiget?”

„Ma ei tea, kas ta on rägbit mänginud. Igatahes nina tal lömmis ei ole. Ta on päris nägus mees, pikk, heledate juuste ja ilusate silmadega. Ei mingit läiget.”

„Oh sa poiss,” ütles Simon. „Ega sa temasse ometi armunud ole? See paneks asjad liikuma.”

„Paneks küll, kui ma armunud oleksin, aga ta abiellub peagi. Ja ma ei ole armunud. Igatahes üllatas ta mind esimesel kohtumisel. Ma ootasin tavalist tööle vormistamist koos epistliga kuritegude lahendamisest ja raportite õigeaegsest esitamisest. Aga see oli pigem nagu peenemat sorti kooli direktori küsitlus. Mulle tundus, et ta ise õppis ka heas koolis. Ehkki ta käitus kenasti, ei tahaks ma teda vihale ajada. Mulle jäi mulje, et kuigi ta avaldas lootust, et ma olen töökoha ja eluasemega rahul, oskas ta mind kenasti paika panna. Ta on vintske nagu tallanahk, kuid ei lase seda välja paista.” Jess pidas pausi. „Tegelikult ajas ta mul natuke hirmu nahka.”

„Kõik läheb hästi, Jess,” ütles Simon. Ta puudutas õe käsivart. „Ja minul ka.”

Kui lähimate puude poole suunduv kuldnokaparv neist üle lendas, tõmbus taevas korraks tumedaks. Jess nägi, et vend ajab pea kuklasse ja vaatab linde.

„Kuigi mõnikord on mul tunne,” lausus Simon vaikselt, „et olen liiga palju viibinud sellistes paikades, kus pea kohal tiirutavad linnud tähendavad maas lebavaid laipu.”

Jess hammustas huult. Nad läksid vaikides autoni ja sõitsid auklikku teekest pidi minema. Kohas, kus tee pööras pinnatud maanteele, nägid nad pubi. Selle tuled kivikatuse räästa all särasid kutsuvalt.

„Kas joome midagi?” küsis Simon. „Ma tean, et võmmid töö ajal ei joo, aga sa pole praegu tööl.”

„Ei, aga ma olen roolis!”

„Ah, jäta, üks naps ei tee midagi. Või kui tahad, vaata pealt ja limpsi tomatimahla.”

Jess naeratas, keeras parklasse, aga kui nad hakkasid autost välja ronima, hüüatas ta äkitselt: „Ei, mitte siin!”

„Miks mitte?”

„Me ei saa, või vähemalt ma ei taha siin juua. Kas sa näed seda BMW-d? See on Markby auto.”

„Oled kindel?” Simon piilus läbi tuuleklaasi.

„See on tema numbrimärk. Üks asi, mida politseinikele õpetatakse, on numbrimärkide meeles pidamine. Kui sul midagi selle vastu pole, siis ma ei jooks oma tomatimahla politseiülema silma all.”

„Võib-olla on ta siin selle naisega, kellega kavatseb abielluda? Kas sa polegi uudishimulik?”

„Ei,” vastas Jess, „ei ole. Ja ma ei uskunud, et sa oled sihuke nuhkimishimuline. Me läheme järgmisesse korralikku pubisse, ma luban sulle.”

„Ma ei teadnud,” lausus vend kaeblikult, „et politseiniku elu on nii keeruline.”

On palju asju, mida sa politseielust ei tea, mõtles Jess, kuid ei öelnud seda välja.