Читать книгу Lõhnab mõrva järele - Ann Granger - Страница 4

Meredith polnud valmistatud ette vaatepildiks, mis talle Overvale House’i esmasel nägemisel avanes. Nad sõitsid läbi metsaga kaetud küngaste üles-alla, kuni ühe järsu tõusu tipust laius nende ees äkitselt lamedapõhjalise oru panoraam. Siin-seal kollendasid rapsipõllud. Tuulest kantud küpsenud seemned olid ennast ise külvanud teepervedele, kus nad oma sidrunkollaste õisikutega mööduvatele autodele noogutasid. Madalamates kohtades olid kirsi- või ploomiaiad nagu roosa õitemeri. Kuid nad pöörasid Toby juhatuse järgi visandatud kaarti jälgides peateelt ära halvasti pinnatud teele, mis oli pigem külavahetee. See viis neid avara vaate juurest uuesti puude varju.

Nad rappusid aukudes vaevaliselt edasi, kuni nende ees avanes samaväärselt hunnitu vaatepilt. Mäeveerul roheliste niitude ja metsasalude keskel seisis George’i-aegne valge maja – Overvale House. Niidul sõid hobused rahulikult rohtu ja oru põhjas sädeles heledas päikesepaistes valgussädemeid loopiv korrapäratu piklik laik. Meredith ahmis õhku. Alan peatas auto tee äärde, mõlemad ronisid välja, läksid üle tee kitsale servale ja jäid maastikku silmitsema.

„See on järv,” ütles Alan tantsiskleva valgusega ovaalile osutades. „Nagu sa näed, pole see kuigi suur, ja see on kunstlik. See kaevati üheksateistkümnenda sajandi alguses aerutamisjärveks, küllap külaliste lõbustamiseks.”

„Sina muidugi tunned maja ja selle ümbrust. Mina tahaksin ka näha.” Tuul sasis ta juukseid ja Meredith püüdis neid käega siluda.

„Palu Jennereid. Kindlasti näitavad nad sulle meelsasti oma valdusi.” Tema hääles kostis kuiv noot.

Meredith vaatas talle otsa. „Anna andeks, Alan. Ma ei oleks pidanud sind sellesse segama.”

Markby raputas pead. „Palun ära vabanda. See ei sobi sulle ja teeb mind närviliseks. Ja pealegi pole see vajalik. Kui ilmneb, et see on väljapressimine, siis lõpeb see ilmselt minu laual. Ja mulle päris meeldib varakult alustada. Nagu ma õhtul ütlesin, pöördutakse meie poole tavaliselt alati liiga hilja.”