Читать книгу Sopp, saast ja surnud - Ann Granger - Страница 2

„Sopp, saast ja surnud,” torises Lucas Burton. „Ma vihkan maaelu.”

Sõnad pudenesid ta huulilt, kuigi teda polnud kuulamas kedagi peale vareste, kes olid värava juures maanteel otsa leidnud looma korjuse juurest mustade tiibade kahinal ehmunult lendu tõusnud. Ebameeldiv lirtsumine jala all oli sundinud Lucast heitma pilku maha, kus paks löga kerkis halastamatult ta läikima löödud kingade ümber. Varesed laskusid tagasi pidusööki jätkama. Nad keksisid ja tõuklesid kähedalt häälitsedes parema koha pärast jäänuste ümber. Nende teravates silmades oli õelalt rõõmus läige. Oli raske uskuda, et need linnuriigi kaabakad ei irvita ta üle.

Lucas tõmbas jala lahti. Kostis pahaendeline lurtsatus ja tellimise peale valmistatud parkimata nahast kinga jälje sisse hakkas kohe vett valguma. Ta komberdas lähedal asuva kõdunenud puidugraanulite hunniku juurde ja üritas edutult taldu lögast puhtaks kraapida. Millest iganes see eriline sõnnik koosnes – Lucas ei tahtnud sellele eriti mõelda –, kleepus see värk nagu liim. Ta loobus nördinult ohates ja astus uuesti otse mülkasse. Ta oli nüüd lõksus ning ükskõik, kas ta läheks edasi või pöörduks tagasi, sopaseks saaks ta ikka.

Kokkulepitud kohtumispaik külatee ääres mäenõlval asuva farmi juures tundus olevat tühi ja hüljatud. Vaade siit ülevalt oli tähelepanuväärne, kuid Lucasel polnud selle hindamiseks tuju. Farmi kolme külge ümbritsesid rohelised laugjad künkad. Neljandal küljel all mäejalamil varjas tihe metsatukk kõik, mis jäi sügava oru põhja.

„Viimane kolgas,” torises Lucas taas, leides, et isegi ta enda hääl mõjus ähmaselt lohutavana. Aga selles ju kogu iva ongi, kas pole? Sellepärast see üksildane paik oligi kohtumispaigaks valitud. See oli ühtaegu kauge, aga samas maanteed pidi ligipääsetav ning tõenäoliselt ei sega neid siin keegi peale metsloomade. Tookord oli ta arvanud, et see on suurepärane mõte. Nüüd mõtles ta rahutult, kas isikul, kellega ta pidi siin kohtuma, on sama veider ja vastik huumorimeel nagu neil neetud varestel.

Vähemalt oli seda kohta olnud nii kerge leida, nagu talle oli kinnitatud. „Seda kutsuti Cricket Farmiks,”1 oli teateedastaja öelnud. „Ära küsi, miks. Kilke meie maal pole, ega ju? Küllap siis tähendab see mängu.”

„Kas sa oled kindel, et seda neetud farmi ei kasutata?” oli Lucas nõudnud. „Tead küll, kuidas niisuguste kohtadega on. Pealtnäha pole hingelistki nagu selles kuradima „Marie Celeste’is”, ja siis, enne kui arugi saad, on lehmad su ümber piiranud.”

„Rahune, seda talu pole aastaid peetud. Kõrvalhooned on tühjad, maja ise peremeheta ja uksed laudadega kinni löödud. Usalda mind,” oli agiteerija lõpetuseks öelnud.

Just seda Lucas eriti ei teinud. Nad olid uuendanud oma tutvust alles hiljuti pärast aastaid kestnud vaheaega. Tollal oli see olnud kasulik ja Lucasel oli suur lootus, et see on nii ka edaspidi. Kuni praeguse hetkeni polnud ta kahelnud. Aga nüüd, seistes siin jumalast hüljatud paigas, tekitas temast ärevust mõte, kui vähe ta sellest mehest tegelikult teab. Üldiselt ta usaldas oma vaistu, aga ta oli loomult hasartmängija ja iga hasartmängija teab, et varem või hiljem ta eksib.

Oleks pidanud kummikud kaasa võtma. Ei, parandas ta ennast. Ta oleks pidanud kohtumispaiga ise valima. Lucas vaatas ringi, ta kahtlus aina kasvas.

„Mersut pole tee poolt näha,” oli mees lubanud.

Lucas polnud selles kindel. Õue kahelt poolt ääristavad tühjad küünid ja kõrvalhooned olid tinahalli taeva all kokku vajumas. Kolmandal küljel seisis endine elumaja, uks ja aknad laudadega kinni löödud. Ilmastik oli laudise helehalliks pleegitanud. Ta arvas, et sellest ajast, mil maja perele kodu pakkus, oli möödunud palju aastaid. Ainult aianurgas kõrguv kolihunnik viitas sellele, et siin on keegi kunagi olnud. Hunnik köitis Lucase tähelepanu ja ta pühendas selle uurimisele paar minutit. See oli kummaline pliitide, vanade pesumasinate ja mitmesuguste metallesemete kergelt roostes segadik ja Lucas imestas, kust see kõik ometi pärit on. Võib-olla oli keegi kavalpea rämpsukoorma salaja siia poetanud ja ise plehku pannud. Kuigi rämpsu hulgas oli ka seda, mida annaks rahaks teha – vanametalli –, mõtles Lucas huuli torru ajades. Praegu siiski mitte piisavalt, et sellega jändama hakata.

Õue teest eraldavas piirdeaias oli paraja suurusega auk. Kaks roostetanud väravaposti seisid nagu joodikud lääpas. Aga raske viie varvaga värav, mis võis kunagi nende vahel rippuda, oli kadunud, küllap muu kola hulka visatud, mõtles Lucas. Aga omamoodi tähistasid postid siiani sissepääsu ja juhtisid ükskõik kelle uudishimuliku pilgu tema kallile Mercedesele, mis seisis keset selle jaoks vääritut ümbrust. Auto on vaja varju ajada. Aga kuhu?

Paslikuks paigaks võiks osutuda lainelise pleki tahvlitega kaetud eest lahtine lehmade varjualune otse tema ees. Mõned tahvlid olid lahti tulnud ning kriiksusid ja lõgisesid üle mäe lõõtsuva tuule käes. Lucas läks kingade lirtsudes sara juurde ja piilus sisse. Näha polnud suurt midagi. Sees oli hämar ja haises siiani endiste elanike, pigem küll nende ainevahetusjääkide järele. Ta astus paar ettevaatliku sammu edasi. Pole mõtet autot siia ajada, riskides sellega, et mõni väljas nähtutega sarnane minema visatud metallikolakas rehvi lõhki rebib.

Ta silmad hakkasid pimedusega harjuma. Ta nägi latreid. Vana põhupraht kõdunes maas. Vastumeelsusest hoolimata tärkas Lucases uudishimu kunagi elust tulvil ja praegu nii armetus seisukorras koha saatuse vastu. Ja veel enam: kui kasutamata talumaad on müügis, kas ta võiks saada planeeringuloa ja need sobiva hinna eest ära osta? See mõte on väärt tõsist vaagimist. See projekt vastaks palju rohkem tema maitsele kui hunnik vana rämpsu, see oleks midagi suurt ja tulutoovat. Juba ainuüksi õuele saaks ehitada kuus kotedži-tüüpi maja, isegi kaheksa, kui need pisut kokku litsuda. Linnainimestele, kel on romantiline igatsus maaelu järele, meeldivad sedasorti asjad. Linnas ei ostaks keegi nii väikest maja. Aga nad käiksid meelsasti välja pataka raha küülikukuudi eest, kus on soe nurk võltskaminaga ja „vaade”.

Ta nägi neid ihaldusväärseid majakesi vaimusilmas: Cotswoldi kivi (mitte ehtne, aga odavam ersats), laastukatus eesukse kohal, parkimisplats elanike autode jaoks. Individuaalgaraažid läheksid maksma ja võtaksid palju väärtuslikku ruumi. Lucas lükkas selle hiilgava investeerimisidee vastumeelselt kõrvale. Ta ei tulnud siia ehitusplatsi otsima, aga kiitis ennast ikkagi selle eest, et hoidis igal võimalusel silma peal. Paljud tema parematest äritehingutest olid alanud just nii: võimalus ja kiire otsus. Mis ripakil, see ära!

Lucas liikus kaugemale sara alla. Heites pilgu selja taha, kus seisis hõbehall Mercedes ukseavast raamitud nelinurksel valguslapil, näis Lucasele, et auto kuulub hoopis teise maailma kui see, kus ta ise praegu seisab: „seal väljas”-maailma, kus asjad olid ebameeldivad, aga normaalsed. Ta ise oli sisenenud „see siin”-maailma, kus kehtisid teised reeglid, ja ta polnud kindel, millised need on. Korraks läbis teda irratsionaalne tunne, et ta pole võimeline tagasi minema, et ta oli teinud tagasipöördumatu sammu, astudes selle logiseva katuse alla, mille augud lasid sisse päevavalgust ja vihma. See siin polnud mitte ainult teistsugune koht, vaid ka teistsugune aeg, mis kuulus hääbunud kultuurile. Ta oli astunud läbi peegli. Ta tundis imelikku võbelust, mida polnud tundnud enam aastaid – paanikat – ning pööras näo tagasi päevavalguse ja tuttava maailma poole, kust ta oli nii uisapäisa lahkunud.

Ta oli jõudnud juba peaaegu ukseni ja turvalisse kohta (nagu mõistus ütles), kui märkas vasakul maas mingit hunnikut. Ta pidi sisse tulles sellest vaevalt tolli kauguselt mööduma, aga siis polnud ta seda märganud, kuna silmad ei olnud veel pimedusega harjunud. Ta jäi seisma. Paanika kasvas nagu klomp kõhus. Tal läks süda pahaks.

„Ära mängi lolli!” sõitles ta ennast. „Hunnik rämpsu nagu kõik muu siin.”

Aga kuhil kiskus lähemale, nagu õhkuks sellest mingi magnetiline vägi. Lucas mõtles, et ta ainult vaatab korraks, veendumaks, et see pole midagi tähtsat, hirmu peletamiseks. Nüüd seisis ta otse kuhila ees. Jah, ainult vana jope. Mis sinuga ometi lahti on, Lucas? riidles ta endaga. Kas näed kummitusi? Ainult vana roosa jope, ei rohkem ega vähem. Ilmselt naisterahva oma, kui värvi järgi otsustada. Hirm kadus hetkeks ja oli kohe tagasi. Jope polnud kuigi vana, ja kui järele mõelda, siis ka mitte eriti määrdunud. Kaugeltki mitte nii kulunud ja määrdunud, et niimoodi minema visata. See ei kuulunud siia. Kõrval vedelev kotiriidetükk seevastu sobis küll. Aga miks oli üsna kalli väljanägemisega jope selle kõrvale visatud?

Lucase kingad olid nüüd nii mudased, et tal oli juba ükskõik, kui need veelgi mudasemaks saavad. Ta sirutas jala välja ja togis jopet. Selle all oli midagi kõva, mis – veel üks togimine – ulatus koti alla. Keegi oli tahtnud midagi peita: mingit suurt asja, mille katmiseks läks vaja nii jopet kui ka kotti.

Lucas võpatas ja astus sammu tagasi. Aga ta ei suutnud ringi pöörata ega minema joosta – nii väga kui ta ka tahtis. Suur himu uurida kaetud eset lähemalt võitles peaaegu sama jõulise vastumeelsusega seda puudutada. Ainuüksi mõte füüsilisest kontaktist, katsuda seda palja peopesaga, hakkas talle vastu. Ta vaatas ringi ja nägi ühe latri najal vana heinahangu. Lucas tõi selle, sirutas ette, sai koti selle kõverate harude otsa ning kergitas seda ettevaatlikult, et näha, mis selle all on.

Talle paiskus vastu imalat lõhna, mis summutas lehmadest jäänud hõngu. Ta nägi enda jalge ees poris teksapükstes ja botastes jalapaari.

„Ei, ei, ei…” lausus Lucas sosinal. „See pole see. Ei saa olla.” Ta käsi värises. „Jäta halisemine!” käskis ta ennast. Ta togis jopet ja lükkas selle kõrvale, paljastades ülejäänu maaslamajast. Tal hakkas kõrvus kohisema. Saraseinad just nagu eemaldusid ja vajusid siis peale. Soppa ja sõnnikut ta oli juba kogenud ning nüüd leidis ta surnu.

See polnud mingi rebaseraibe, mis oli teeservas ribadeks kistud, vaid inimene, kes jõllitas verd täis valgunud silmadega otsekui süüdistades teda. Tütarlaps, noor tütarlaps. Ta suu oli pärani, paljastades ühtlased valged hambad. Sinakas keel tungis natuke suust välja ning alumine huul oli verine, just nagu oleks ta seda kõvasti hammustanud.

Lucast ajas oksele ja ta viskas hangu käest. Ta komberdas komistades sarast välja Mercedese juurde. Ronis autosse, märkamata laga, mille ta oli kingadega vaibale tassinud, ja otsis kobamisi lukus rippuvat süütevõtit. Mootor ärkas ellu. Ta tagurdas auto üle õue, keeras järsult rooli ja kihutas väravaaugust välja teele.

Õnneks ei tulnud kummaltki poolt ühtegi autot, muidu oleks ta sellele otse sisse ramminud. Ja kuigi ta oleks mingi ime läbi vältinud kokkupõrget, oleks juht teda ikkagi märganud. Aga ta ei tohtinud ennast mingi hinna eest näidata. Lucas kihutas minema ja peatus alles orupõhjas metsatuka taga, kus põldudele viiv tee võimaldas maanteelt ära pöörata. Ta kobas mobiiltelefoni järele.

Tänu taevale võeti kõne vastu.

„Kuule!” kähistas ta. „Ära mine! Tähendab, ära mine sinna, sinna Cricket Farmi, pagan võtaks! Kus sa praegu oled? Siis pööra ots ringi ja sõida tagasi koju. Ära vaidle! Hiljem seletan. Tee nagu ma ütlesin, eks?”

Lucas higistas ja võitles sapiga, mis kurku kerkis. Kiiruga põgenedes hirmus, et keegi näeb, jättis ta sinna kindlasti ohtralt jälgi: Mercedese rehvijäljed; enda jalajäljed; sõrmejäljed hangu käepidemel. Olgu, tühja sellest! Vihm hävitab need juba enne õhtut. Hiljuti oli kallanud nagu oavarrest ja ilmateade oli lubanud lisa. See uhub minema nii rehvi- kui ka jalajäljed. Sõrmejäljed? Jäta, need on ilmselt määrdunud, osalised. Võib-olla nad ei kontrolligi käepidet. Kes? Politseinikud muidugi.

Miks peaks politsei minema Cricket Farmi? Seal ei käi ju kedagi. Peale tema enda, paraku. Keegi ei leia… ei leia seda mitu nädalat, mitu kuud. Tähtis on, et ei saadaks teada, et tema seal käis. Ainult nemad kaks teadsid kokkuleppest. Tema ise ei räägi ja teine ei julge.

Mootorimürin, mis muutus kiiresti valjemaks, teatas teise auto lähenemisest. Lucas vandus kõva häälega. Auto sõitis mäest alla, Cricket Farmist mööda otse tema suunas. Tal polnud enam ümber pööramiseks ja minema sõitmiseks aega. Ta toimis ainsal võimalikul moel. Küürutas alla ja lootis, et möödasõitja arvab, et auto on tühi.

Auto mürises mööda. Lucas piilus ettevaatlikult üle armatuurlaua välja ja nägi hobutreileri tagumist otsa. See oli ühe hobuse jaoks mõeldud treiler, mille üles tõstetud ramp moodustas poolukse ning mida tavaliselt veeti Land Roveri tüüpi autode järel, mida siin kandis võis rohkesti leiduda. Tühjana tunduv treiler kadus kurvi taha – selgitus, miks juht oli gaasi põhja vajutanud. Mingi maajurakas ajas oma asju ega olnud Lucasest huvitatud.

Ta oli saanud enesevalitsemise tagasi ja hakkas edasist tegevust kavandama. Kõigepealt tuleb siit minema saada. Aga kas enne seda peaks veel midagi tegema? Ja pärast?

Korralik kodanik helistaks loomulikult politseisse ja teataks jubedast leiust. Aga korralikul kodanikul on südametunnistus puhas. Erinevalt Lucasest? Lucase südametunnistus on olnud alati vastutulelik. See nõustus peaaegu alati peaaegu kõigega. Selle asemel oli tal tugev enese alalhoiuinstinkt, mis teda praegu tagant kihutas. Ta oli teinud siia tulekuga suure vea; oli teinud vea, et ennast üldse selle lolli afääriga sidus. Antud olukorras oleks korrakaitsevõimudega ühenduse võtmine veel üks viga. Ta pole selgituste andmiseks valmis. Kui politsei tahab arga tunnistajat julgustada, lubavad nad alati, et on diskreetsed. Aga pole midagi diskreetset politseinikes – olgu nad mundris või mitte –, kui nad trambivad su kodukse taha või kontorisse või kuhu iganes nad suvatsevad ilmuda. Ühiskonna tugisamba ja usaldust äratava inimesena oli suur osa Lucase aktsiatest müügis. Kui mõni idioot räägib golfiklubi baaris või kohalikus pubis kõigile, kes kuulata viitsivad, et Lucas Burtoni juures käis politsei („ausõna, oma silmaga nägin, kui nad lahkusid”), ei unustataks seda tükk aega. Võmmidega on see jamps, et isegi siis, kui nad on erariietes, piisab poolest pilgust, et jagada välja, kes nad on. Ja kui tal õnnestukski mõelda nende rahustamiseks välja mingi usutav lugu, oleks ta reputatsioon ikkagi pisut rikutud.

Aga mis oleks anonüümse kõnega? Muidugi mitte enda mobiililt. Liiga suur risk, kõne peilitakse lõpuks ikkagi välja, seostatakse antud kohaga ja võib-olla isegi selle telefoniga. Ligidal pole ühtegi telefoniputkat, lähim on ilmselt järgmises pubis, kus keegi võib märgata võõrast ja isegi kõnet pealt kuulda. Niipaljukest siis anonüümsest telefonikõnest. Las keegi teine leiab selle, veel parem kui ei leia.

Lucas tuli autost välja ja jalutas aeglaselt ümber selle. Auto oli üleni sopane, ja kui keegi näeks teda seesuguse sõiduriistaga koju jõudmas, märgataks kohe. Läheduses oli veelomp. Ta tegi taskurätiku märjaks ja üritas autot puhastada, kuid tegi asja veelgi hullemaks. Jäi ainult loota, et keegi ei näe ta koju saabumist. Sama edutult lõppes ka katse kingasid kasida.

Lõpuks ta loobus ja vaatas kella. Ta oli raisanud juba peaaegu kakskümmend minutit! On see võimalik? Keegi oleks võinud mööda sõita ja näha, kuidas ta ennast narriks teeb ja üritab taskurätikuga autot pesta. Tuuleklaasile hakkasid langema vihmapiisad ja põrkasid sealt Lucasele näkku. Hakkab jälle sadama. Nüüd oli vaja siit ära aurata, koju sõita. Hiljem peseb ta Mersu puhtaks ja eemaldab kõik jäljed sellest neetud paigast.

Minema sõites leidis ta, et ebameeldiv seiklus kinnitas veel kord ta arvamust maa-elu kohta. Sel oli alati mingi vastik üllatus varuks. Kui mitte lehmad, siis laibad.