Читать книгу Sopp, saast ja surnud - Ann Granger - Страница 4

„Milleks enam rehvijälgede pärast muretseda?” küsis seersant Phil Morton retooriliselt. „Miks mitte sõita otse sisse ja suurem osa jälgedest hävitada?”

Ta peatas auto tee äärde pargitud sõidukiterea lõpus. Mõlemad nägid, et eespool oli paar autot sõitnud kõvalt teekattelt taluõue sissepääsu kõrvale rohule. Phil Mortonil oli õigus olla nördinud ja pahane. Paljud jäljed on kindlasti kustutatud. Nad ronisid autost välja ja Morton tõmbas krae üles. Oli hakanud sadama vihma – jälle! – ja seda langes alla peente lakkamatute niredena. Kehv suvi tüüris sünge sügise poole.

„Dave Nugent tegi õigesti, et põgenes Algarve’i, kaasas golfikepid ja pudel päevituskreemi,” torises Morton, leidnud uue põhjuse virisemiseks.

„Doktor Palmer on siin,” ütles Jess, kui nad möödusid tuttavast Toyotast.

Phil turtsatas. „Vähemalt temale see meeldib!”

„See ei meeldi meist kellelegi, Phil. Jäta ükskord ometi järele.”

Morton oli paadunud toriseja. Selle lühikese aja jooksul, mil nad olid koos töötanud, oli Jess Campbell jõudnud sellega harjuda ega teinud üldiselt suurt välja. Aga täna oli reede pärastlõuna ja ta oli väsinud. Ta oli nädalalõppu väga oodanud.

Nad jõudsid kahe pehmele pinnasele pargitud auto juurde. Üks nendest, tõdes Jess pahaselt, oli politsei patrullauto. Teine oli mõlkis veoauto, koormaks vanad kodumasinad, lömmis potid, kriibitud pesumasinad ja miski, mis nägi välja nagu toitlustusettevõttes kasutatav kohvimasin. Kui nad jõudsid veoauto juurde, avanes kabiini uks ja sellest ronis alla kulunud sviitris ja määrdunud teksapükstes jässakas mees ning seisis neile risti ette.

„Kes te olete?” urises mees.

„Inspektor Campbell,” ütles Jess. Ta osutas Philile. „Seersant Morton.”

Phil võttis kuulekalt töötõendi ja näitas seda.

Väikesed tumedad silmad uurisid seda hoolikalt ja pöördusid tagasi Jessi poole, uurides teda sama hindavalt, enne kui kuskilt näruse sviitri seest kostis kähe mõmin. „Mina olen Eli Smith ja see siin…” Härra Smith viipas päikesest põlenud käega. „See siin on juhtumisi minu õu ja minu maa.”

„Kas teie olete see härra, kes teatas laiba leidmisest?”

„Jah,” vastas Smith. Ta tõmbas suu prunti. „Et siis naisterahvas?”

„Ma sain aru, et see on naisterahva laip,” vastas Jess meelega mõistmatut teeseldes.

Tumedatesse silmadesse ilmus hetkeks heakskiitev läige. Eli Smith pole loll. Aga võib-olla meeldib talle seda mängida, mõtles Jess.

„Niipaljukest kui mina tean, siis jah. Ma ei jõlkunud siin eriti ringi. Ma helistasin teile. See on teie rida,” lisas Eli kõrgilt. „Minu rida on vanakraam.”

„Seda ma näen.” Jess silmitses autokoormat. „Kust te seda kõike hangite?”

„Täiesti seaduslikult!” vastas Smith kähku. „Mul on kviitungid olemas.”

„Nii et te ei pea siin talu, härra Smith?” otsis Morton ettevaatlikult kinnitust.

Tumedates silmades süttis põlglik tuluke. „Ei, ei pea jah. Talupidamine ei tasu ennast enam ära. Ma hoian maad alles, kuni…”

„Kuni mida?”

„Ah…” ütles härra Smith ja pani pahkliku sõrme nina juurde. „Vaat seda, jah?”

Jess ohkas. „Rääkige, kuidas te laiba leidsite, härra Smith.”

Eli käitumine muutus. Ta tiikpuukarva näole levis puna. „Minu valdustes! See on sissetung!”

„Kui te ei pea talu, milleks te seda kohta siis kasutate?”

„Ma ladustan siin oma kaupa,” vastas härra Smith väärikalt. „Kas te ei näe või?”

„Kui te nii ütlete. Kas te elate siin, kuigi ei pea farmi?”

See küsimus teenis ära veel ühe põlgliku pilgu. „Ei, ei ela, ja te ei esitaks säherdust tobedat küsimust, kui läheksite ja vaataksite maja. See on laudadega kinni löödud ja tühi ja selle katus on kehvas seisus. Iseenesest mõista,” jätkas Eli, manades oma laiale näole haleda ilme, „pole minusugusel vaesel vanamehel selle parandamiseks raha.”

„Miks te siis farmi maha ei müü?” küsis Phil. Vihma käes seismine oli talle vastukarva ja ta tammus jalalt jalale.

„Ma ütlesin teile,” vastas Eli pahuralt, „et ma ootan õiget aega.”

„Napakas,” pomises Phil Morton endamisi.

Jess oli liikunud paar sammu eemale, et näha tee poolt vaadates paremini õue ja arutleda, mida mööduja võis või ei võinud näha. Ta sikutas vihmajope luku lõuani kinni, surus käed taskutesse ja soovis, et võiks kapuutsi tiheda vihma kaitseks pähe tõmmata. Vesi hakkas läbi ta lühikeste kuldpruunide juuste peanahani tungima. Aga tihedalt pea ümber tõmmatud kapuutsis oli midagi ebaväärikat, mis oleks muutnud ta pigem uudishimust sündmuspaigale sattunud mööduja sarnaseks. Ja pealegi peavad inimesed nägema, kes ta on. Ta on nagu kuningas, kes kergitab sõjaväljal kiivrit, et võitlussalgad näeksid, kes juhib vägesid.

Jäta järele! mõtles ta. Sa pole Henry V, sa oled lihtsalt ületöötanud politseinik, ja taeva päralt, täna on reede. Miks juhtuvad seesugused asjad alati riiklikel pühadel ja nädalavahetustel?

See on su töö, su enda valik, sosistas vaikne hääl ta peas. Politseisse astudes loobusid sa normaalsest elust. Jessil oli kahtlus, et hääl kuulub ta emale. Kumbki vanematest ei mõistnud ta soovi politseiga liituda. Nad nõustusid sellega vastumeelselt, aga ema oli siiani vastu ja nimetas seda raiskamiseks. Mille raiskamiseks oli Jess ükskord rumalast peast küsinud. „Elu, mis sul oleks võinud olla!” oli kõlanud pahane vastus. Jess rohkem ei küsinud.

Isal, kes oli kandnud suurema osa elust sõjaväemundrit, oli Jessi töö vastu rohkem austust, kuigi ka tema oleks soovinud tütrele mõnda muud ametit. „Ma ei saa öelda, et see mulle eriti meeldib,” oli ta öelnud, kui Jess oma otsuse teatavaks tegi. „See pole just see, mida ma oleksin soovinud. Aga kui see on see, mida sa tahad, siis olgu nii. See on austusväärne amet. Aga küll sa näed, et karm.”

Ta mõtiskles nüüd hetkeks selle üle, kas isa arvas, et ta leiab selle liiga karmi olevat ja loobub peagi. Jess polnud loobunud ja isa polnud sellest enam kunagi juttu teinud.

Phil seisis endiselt veoauto kõrval ja küsitles tunnistajat. Jess nägi silmanurgast, et nende kehakeel räägib nii mõndagi. Phil hakkas muutuma pahuraks. Ja mis puutub tunnistajasse… too oli üsna sõjakas ja seisis seal, suur ümar pea tugevate õlgade vahel, ja põrnitses Phili. See väljendas kaitsepositsiooni, mis oli tegelikult suitsukate. See oli mõeldud millegi varjamiseks. Jess mõtles hetkeks, kas see võiks olla hirm.

„Nonii, härra Smith, te sõitsite täna siia õuele koormat maha panema. Seda te vist ütlesite, kui meile helistasite!” müristas Morton natuke liiga ägedalt.

„Siis te teate juba vastust. Mitu korda ma pean seda ütlema?”

„Tähendab, juhuslik käik? Ma pean silmas, et te ei käi siin regulaarselt?”

„Mõnikord…” vastas Eli põiklevalt.

„Kas tänase tuleku ainus põhjus oli koorma maha laadimine? Või ootas teid siin keegi?”

„Ei tea, kes? Siin pole kedagi.”

„Aga te ei sõitnud otse õue. Te jätsite auto siia välja seisma. See tähendab, et te oleks pidanud kogu selle kraami väravast sisse tassima.” Phil osutas kodumasinakoormale. „Nii rasked asjad ühe inimese jaoks. See oleks olnud raske pingutus. Miks te sisse ei sõitnud? Siis oleksite võinud kasti ronida ja asjad lihtsalt maha lükata. Kas see poleks olnud mõistlikum?”

Phil Mortonis oli midagi jahikoeralikku. Ta ei jätnud enne, kuni on saanud oma küsimusele rahuldava vastuse. Morton oli tugeva kehaehitusega ja pikkust oli tal just nii palju, kui politseiniku alammäär lubas. Ta oli sellest teadlik. Jessile meeldis Phil ja ta hindas tema võimeid, kuigi temaga polnud alati lihtne koos töötada. Koeravõitlus, mõtles Jess neid kahte nähes äkitselt, kui talle meenus pilt ajalooraamatust, millel kujutati seda ammuunustatud jõhkrat sporti. Suur võimas loom ja väiksemad, aga energilised koerakesed teda näksimas. Mõnikord oli seesugusest meetodist kohmetute ja lihtsameelsete tunnistajate puhul kasu. Aga Jess kahtles, et see härra Smithi puhul õnnestub.

„Mõtlesin, et vaatan enne natuke ringi,” ütles Eli ennastõigustavalt.

„Kas te teete alati nii? Vaatate enne natuke ringi?”

„Mitte alati, aga viimasel ajal… noh, praegusel ajal liigub ringi kõiksugu rahvast, ei või iial teada.”

„Kas te peate silmas kedagi kindlat?”

„Ei, üldiselt,” vastas Eli nüüd juba selgelt varglikult. Ta kogus ennast. „Ja oli ka põhjust, eks? Sest mu lehmalaudas on surnud naine.” Ta põrnitses altkulmu. „Minul pole sellega mingit pistmist! Mina ei tahtnud teda leida. Tal pole mingit õigust siin olla ja ma loodan, et te võtate ta minnes kaasa. Ega te ei jäta teda ometi siia vedelema?”

„See oli teie jaoks šokk, härra Smith,” ütles Jess nende juurde minnes ja saatis Elile närvilise tunnistaja rahustamiseks kaastundliku naeratuse. Ja vanapapi oli närviline. Aga miks? Oli midagi, võib-olla isegi palju, millest ta ei rääkinud. „Niipea, kui te koju jõuate, jooge tassike kuuma teed,” soovitas ta.

Phil heitis talle tauniva pilgu.

„Šokk?” Eli sünge pilk siirdus Mortonilt Jessile. „Jah, šokk… seda see on. Mul on niigi jamasid. Mulle pole neid rohkem vaja, ja mitte siin. Sel naisel pole siia miskit asja, ei miskit! Keegi tegi seda meelega, viskas ta siia, seda ma ütlen. Keegi tõbras, kes tahtis, et mina ta leian, ja see pole aus!”

Eli oli nüüd silmnähtavalt erutatud. Jess otsustas ta mõneks ajaks rahule jätta. Ta andis Mortonile sellest märku. „Praeguseks suur tänu, härra Smith. Ma lähen ja viskan pilgu peale. Ehk annaksite oma tunnistuse seersandile ja räägiksite üksikasjadest.”

Eli piidles Phili kahtlustavalt. „Kas ma pean sellele alla kirjutama?”

„Pärast, söör, kui see on trükitud kujul. Te võite teha seda jaoskonnas, aga me võime ka teie juurde tulla,” ütles Morton.

„Ahah,” ütles Eli ja jättis taas kavala mulje.

„Kas sellega on probleeme, söör?”

Eli nohistas nina. „Ma pole just suur kirjamees. Kas kolm risti kõlbab?”

Valgesse riietatud kogud triivisid mööda mudamülkast, mis oli kunagi olnud taluõu ja läksid lahtise esiküljega lehmalauta hoovi kaugemas küljes. Mundris politseinik valvas kahe väravaposti – väravat ennast polnud – külge seotud sini-valge plastlindi juures. Kui Jess talle lähenes, kaitseriided seljas, kergitas konstaabel linti, et ta saaks selle alt läbi pugeda.

„Mis su nimi on?” küsis Jess.

„Wickham, proua.”

„Kas sa tead, kes teate vastu võttis?”

„Keegi helistas jaoskonda, proua. Jaoskonnast teatati raadio teel Jeff Murrayle ja minule patrullautosse. Me sõitsime siia ja leidsime selle vanamehe…”

Wickham osutas Eli Smithile, kes oli nüüd kätega vehkides süvenenud mingisse tiraadi. Phil, märkmik ühes käes, tegi teisega rahustavaid liigutusi, järgides vapralt Jessi eeskuju tunnistaja vaigistamisel, aga sellest polnud suurt kasu. Eemalt vaadates näis nagu tõrjuks ta kärbseid.

Tõenäoliselt hädaldab Smith jälle oma valduste pärast, mõtles Jess. Just see paistis vanapapit tõsiselt häirivat: mitte laiba leidmine, surma nägemine, vaid see, et see leiti siit, tema lehmalaudast. See ajas talle hirmu nahka.

Ja te mõlemad – sina ja Murray – läksite kuuri, lehmalauta, või mis iganes see on?”

„Noh, jah, proua. Tegelikult me ei uskunud teda päris. Me arvasime, et ta on ehk koduveini auru all.”

„Kas ta tuli teiega kaasa?”

Wickham raputas pead. „Ei. Ta jäi siia tee äärde. Ütles, et nägi seda juba korra ja sellest aitab. Me mõtlesime, et kui seal on tõesti laip, siis te ei taha, et seal liiga palju rahvast ringi trambib, nii et me läksime Murrayga kahekesi.”

Konstaabel tammus jalalt jalale ja Jessile tundus hetkeks, et ta hakkab oksele. „See on jube,” ütles Wickham.

„Kas sa pole mõrvaohvrit varem näinud?” Konstaabel oli väga noor. Jess oletas, et see oli tal esimene kord. Kunagi on see kõigil esimene. Ei teadmine vägivallast ega inimeste kurjusest – mitte miski – ei valmista sind ette šokiks seda nähes.

„Ei, proua.” Noormees näis häbenevat. Tal oli seda raske tunnistada, eriti naisterahvale. Jess andis talle armu ega teinud kaastundlikku nägu. Aga sellest hoolimata ei jätnud ta Wickhami ja ta partnerit noomimata.

„Järgmine kord, kui teid kutsutakse kahtlase surmajuhtumi juurde, ärge parkige autot pehmele pinnasele. Jätke see maanteele. Nüüd peame võtma kõikide teiste kõrval ka teie rehvijäljed.”

Nooruk oli löödud. „Jah, proua, palun vabandust.” Ta lisas kiirustades: „Aga ma leidsin värvijälje, proua, ja näitasin seda ühele nendest meestest.” Ta osutas kriminalistide meeskonnale.

„Värvijälje?” küsis Jess teravalt.

Vastuseks viipas konstaabel lähema väravaposti poole. Rooste vahel helkis hõbehall värvilaik. Jess kummardus seda vaatama. See oli tekkinud sinna hiljuti, kui auto kas siis kiirustades või väga hooletult hoovist välja sõitis. Ta võis kihla vedada, et kiirustades. Kiirustades sisse või välja sõites? Värv ei pärine Smithi veoautolt. See tuleb anda ekspertidele ja lasta neil välja uurida, mis marki auto on selle jätnud. Erinevad tehased kasutavad erinevaid värve. See värviplekk on tõeline vedamine.

„Väga hea,” ütles ta.

Noor konstaabel näis rahulolevana.

Tom Palmer astus laudast välja.

„Tere, inspektor Campbell!” Ta naeratas laialt.

Enne Jessi praegusele töökohale asumist olid kõik patoloogid olnud keskealised ning nende pikaajaline tutvus surma ja vägivallaga oli muutnud nad kuidagi ükskõikseks. Palmer seevastu oli noor ja siiani piisavalt innukas, et suhtuda oma töösse huviga. Ta oli korni päritolu. See kõlas ta häälest ning paistis välja tumedatest juustest ja silmadest. Võib-olla oli mõni laevahukust pääsenud Hispaania meremees ujunud kolm või rohkem sajandit tagasi kaljusele Cornwalli rannikule ja loonud kohaliku tüdrukuga pere.

„Ma olen seal lõpetanud. Noor naisterahvas, kahekümne ringis. Ma ütleksin, et ta on kägistatud: muljumisjäljed kaelal, lõhkenud veresooned silmades, keel suust väljas. Ta on rabeledes endale huulde hammustanud, kuid ei osutanud kuigi kaua vastupanu. Ta andis alla. Ma võin öelda rohkemat, kui saan ta lauale.”

„Kui kaua ta on surnud olnud?” küsis Jess.

„Hetkel ma ütleksin, et olen sama tark kui sina, aga mitte väga kaua. Kangestus on möödas, seega umbes kolmkümmend tundi? Oskan sulle hiljem täpsemalt öelda.” Palmer tõmbas õhukesed kummikindad käest. „Hirmuäratav koht, eks ole? Vaata seda maja. On lihtne ette kujutada, kuidas pimedal ja tormisel ööl lendab pööninguaknast välja Dracula.”

„Mulle pole Draculat vaja,” ütles Jess. „Mulle aitab tänapäeva õudustest.”

Ta läks lauta. Tüdruk lamas ikka veel maas, ja ootas nüüd, kui kriminalistid olid oma töö teinud, Jessi saabumist. Pärast Jessi lahkumist viiakse laip Tom Palmerile uurida.

Jess peatus korraks instinktiivselt austuse märgiks. Surm väärib viisakat käitumist. Pole teadmata, et politseinikud ja kriminalistid otsivad mõnikord stressirikka olukorra vastu abi mustast huumorist. Aga see siin oli surnud inimene, kuigi esmapilgul oleks võinud seda ekslikult pidada minema visatud elusuuruseks mannekeeniks, käed ja jalad ebaloomulikult kõveras asendis. Me kõik ei sure mõrvari käe läbi, mõtles Jess kaastundlikult, aga me kõik „lahkume”, nagu täiskasvanud tavatsesid ta lapsepõlves öelda, kui arvasid, et mõni laps juhtub kuulama. Ärge küsige, kellele lüüakse hingekella ja muu sarnane.