Читать книгу Sopp, saast ja surnud - Ann Granger - Страница 3

Land Rover ja selle taha kinnitatud tühi treiler sõitsid mööda sildist, millele oli kirjutatud: „Berryhilli tallid, hobuste ülalpidamine, ratsutamistunnid. Omanik P. Gower.” Auto pööras kohe vasakule ja sõitis mööda sissesõiduteed, kuni peatus keset õue.

Latrid seisid vastamisi kahes paralleelses reas. Vesi oli vanas emailvannis. Penny (ehk P. Gower) ise ja mõni abiline – kui neid võtta oli –, nägid vaeva, et hoida koht puhas, aga ta mõtles igatsevalt, et oleks tore, kui see näeks välja natuke kenam. Inimesed maksaksid rohkem, kui nende loomi hoitaks „korralikus” tallis, kus on telliskividest ehitised ja räbuga kaetud rada, kus saaks igasuguse ilmaga treenida ja… aga noh. Penny ohkas. Unelmad on toredad, aga maksavad raha. Talle muudkui öeldakse, et kui tahad saada kasumit, tuleb investeerida. Aga mida sa investeerid, kui pole midagi investeerida. Nii oli ta oli rahul sellega, mis tal on. Võibolla pole ümbrus eriti toretsev, aga kui ta selle ostis, oli see täiesti hooletusse jäetud. Ta oli siin imet teinud. Kahju et ainult üksikud kunded sellest aru said.

Penny saabumist kuuldes ilmus paar uudishimulikku pead luukukse kohale, kõrvad kikkis. Aga Solot, kes oleks pidanud esimesena tuttava auto hääle ära tundma, pea välja pistma ja hirnumisega tervitama, polnud näha.

Pennyl olid külalised. Õues seisid kaks autot, üks kontori juures ja teine eemal koplivärava kõrval. Tumesinine Passat, mis seisis lähemal, kuulus Andrew Ferrisele. Penny lootis, et ta ei pidanud väga kaua ootama. Porine vanem Jaguar kopli kõrval oli samuti tuttav ja kuulus Selina Foscottile. Foscotti-mutt ja tema põngerjas – neid oli tal küll kõige vähem vaja!

Penny ronis autost välja. Ta nägi eemal Andrew’d, kes nõjatus vastu koplitara. Teisele poole tara oli Penny (Andrew’ abiga) seadnud üles mõned madalad takistused. Andrew vahtis nagu hüpnotiseeritult väikest last, kes sõitis valgete sokkide ja tahapoole lidus kõrvadega raudja poni seljas. Paar lähenes hoogsalt nagu ratsaväes punasele ja valgele paralleelsele latile. Viimasel hetkel pööras Raudjas kõrvale, ratsanik lendas ettepoole ja maandus otse tõkke ette mütsatusega, mida Penny arvas isegi kuulvat. Ratsanik veeres maas täisringi ja tõusis istuli. Poni kappas natuke maad edasi, jäi seisma ja pruuskas nagu draakon. Vihmajopis sitke olemisega naine läks ja haaras ratsmetest kinni võimukal moel, mis ei sallinud vastuhakkamist. Poni vehkis peaga, trampis esijalgadega, kuid ei osutanud tõsist vastupanu.

„Charlie!” pasundas sitke olemisega naine. „Ära istu seal! Kobi selga!”

„Vabanda, Andrew,” ütles Penny tara juurde minnes. „Ma pidin treileri Eli Smithi juurest ära tooma. Ta lubas parandada kahjustused, mis Solo sealt välja pääsemiseks tekitas.”

„Ja kas parandas?”

„Oh jaa, Eli oskab parandada mida vaid, kui tahab. Õnneks ta pakkus abi, muidu oleks see mulle terve varanduse maksma läinud. Ta ei võtnud pennigi. Ma loodan, et Charlie ei saanud viga.”

„Ega vist,” ütles Andrew lapsele ükskõikset pilku heites. „Lapsed on nagu kummipallid, eks ole?”

„Kui veab. Sellel siin on kukkumistega pikk praktika.”

„Aja ennast püsti, Charlie, treeni edasi!”

Väike kuju tõusis latt-tõkke juurest püsti ja lonkis tujutult poni poole.

„See on tüdruk!” imestas Andrew. „On ju?”

„Jah. Kas sa varem ei märganud?”

„Nad näevad siin kõik ühesugused välja, kas pole? Nüüd ma näen küll, et tal on pikad juuksed. Küllap need olid enne mütsi alla topitud ja pääsesid valla. Miks ta nimi Charlie on?”

„Charlotte. Ma arvan, et ema tahtis poissi. See on ta ema Selina Foscott, kes seal kamandab.”

„Ma arvasin, et see on vana Selina. Igavene tulehark, tõesti? Minu meelest pole ta eriti emalik tüüp, pigem nagu rividrilli tegev seersant. Ah et Charlotte? Charl-otte Fosc-ott, mitte eriti ideaalne nimekombinatsioon.”

„Selina on viimane nuhtlus. Tule kontorisse.”

Latrite poole minnes ütles Andrew: „Lindsey sõitis umbes kakskümmend minutit tagasi oma õpilasega minema. Suurte kondiste põlvedega kõhn sell.”

„Härra Pritchard. Ta võtab ratsutamistunde, et laiendada oma isiklikku silmapiiri. Tema enda sõnad. Kui sa minu arvamust kuulda tahad, siis võiks ta parem akvarelli maalimist õppida. Aga ta on hakkamist täis ja ta maksab.”

Nad jõudsid „kontori” juurde, mis oli tegelikult selleks ümber kohandatud latter. Juba esimene pilk ütles, et seal asub ka ratsavarustuseruum. Varnades seinal oli rida sadulaid. Nende all rippusid ratsmed. Näitamaks, et ruumi kasutatakse ka kontorina, seisid seal väike laud (mida kutsuti suurustlevalt kirjutuslauaks) ja paar vanamoelist puidust tooli. Sadulate vastasseinale oli kinnitatud riiul, millel peale mitmesuguste paberikarpide ja mõne mõlkis plekktoosi oli ka paar kõvapõhjalist ratsakübarat. Kuna ruumil puudusid aknad, olid mõlemad uksepooled, sadagu vihma või säragu päike, seina külge haaki pandud, et valgus kontori lahtioleku ajal sisse pääseks. Ka õu jättis petliku mulje avarusest, kuid tegelikult oli seal kohutavalt kitsas. Kontori kõrvalt, puidust vaheseina tagant oli kuulda Solo nuhutamist ja trampimist, aegajalt ka vastu seina kopsimist.

Andrew silmitses seda kõike ja ohkas.

„Kõik on korras, Andy. Ma ei hoia siin midagi tähtsat, ei arveid ega maksuaruandeid. Need kõik on mul kodus. Siin on ainult ratsutamistundide ajad ja muu tühi-tähi.” Seda öeldes võttis ta mobiiltelefoni ja asetas selle lauale hiirekõrvul registreerimiskaustiku ja paberitüki kõrvale, kuhu oli kritseldatud: „Mick Mackenzie astus läbi ja jättis selle.”

„See” oli valge ümbrik.

„Arve,” ütles Penny. „Ma tean seda ümbrikut avamatagi, kuid maksta see tuleb. Mick oskab oma ametit, kuid ta ei saa lubada endale kliente, kes ei maksa veterinaarteenuste eest.”

„Ilmselt on see kopsakas arve?” Andrew näis murelik.

„Minu jaoks on iga arve kopsakas. Muidugi maksavad need kliendid, kelle hobused siin kostil on, oma loomaarstiarved ise. Aga minu enda kahel ustaval ratsul esines mõlemal hiljuti probleeme.” Ta vaatas Andrew’le otsa. „Aga sa ei tulnud ju minu kehvast rahalisest olukorrast rääkima, eks? Ehk oleksid nii kena ja paneksid katla tulele? Sa oled lähemal.”

Katla tulele panemine tähendas balloongaasipõleti süütamist. Andrew kuuletus.

„Tead, see pole siin eriti ohutu – puit ja loomad kohe kõrval. Ta osutas balloonile. „See on mõeldud terrassil kasutamiseks.”

„Lindsey ja mina kasutame seda ainult teepausi ajal või kui meil on külalisi nagu sina. See ei plahvata iseenesest,” õigustas Penny ennast.

„See võib plahvatada, kui tekib tulekahju, ja siis lendab su kontor vastu taevast. Vii see koju, vähemalt ööseks.”

„Ära kraaksu kurja välja, Andy! Mulle piisab täiesti mind ähvardavast pankrotist. Ja ma ei saa seda gaasiballooni igale poole kaasa tassida.”

„Asi pole nii hull,” ütles mees, „noh, veel mitte. Aga sa pead suurendama oma sissetulekuid, Penny. Päris tõsiselt, see on hädavajalik.”

„Mul pole ühtegi vaba latrit. Ma ei saa ühtegi looma enam hooldada võtta. Ma võin loobuda kontorist ja muuta see uuesti latriks, aga siis pole mul kohta, kus klientidega asju arutada, meil pole enam kuskil varustust hoida. Pealegi tahaksin ma osta õpilaste jaoks uue ratsaponi, kui leian sobiva, mis oleks taskukohane. Solo on vanemas eas kapriisseks muutunud. Ta pole eales treilerit lõhkunud, aga ükspäev läks ta lausa pööraseks. Loomaarst ütleb, et ta näeb ühe silmaga väga kehvasti, ja kui tal on õigus, siis ei saa teda enam ratsutustundides kasutada. Ta võib õpilasele ohtlik olla, tegelikult kõigile. See ajab hirmu nahka. Ma ei julge teda koplisse lasta. Isegi siin silma all võib ta ootamatult jalaga virutada või hammustada. Tema pidamine võib muutuda ohtlikuks, ja kui peaks juhtuma mõni õnnetus, ei kata kindlustus kulusid. Eriti nüüd, kui Mick Mackenzie sellele tähelepanu juhtis.”

Penny rehmas lootusetult käega. „Vaatame tõele näkku. Vaene loom on kasutu, teda ei saa usaldada.” Ta puudutas valget avamata ümbrikku. „Võib-olla see polegi arve. Hoopis Solo kohtuotsus.”

„Et saab kuuli pähe?”

„Mul on sellele valus mõelda. Ta võiks koplis pensionipõlve veeta, aga lõpuks… pime hobune on pime hobune. Siis kulutab ta ainult raha ega too midagi sisse.” Penny keerutas pika pruuni juuksesalgu ümber sõrme ja nägi õnnetu välja.

„Ratsutamistunnid maksavad, eks ole? Kas sa ei võiks seda tegevusala laiendada? Isegi ilma Solota?”

„Ilma vaese Solota – ei. Ja me oleme Lindseyga ainult kahekesi. Kui üks meist annab tundi, peab teine kõige muuga üksi toime tulema. Me kumbki pole käinud puhkusel, mitte ühelgi korralikul. Lindsey võttis lihavõtte ajal kaks vaba nädalat, sest abikaasa nõudis, ja ma pean tunnistama, et mul oli sel ajal toss peaaegu väljas.”

„Ma ju käisin sul abiks,” ütles mees pisut solvunult.

„Oi, vabanda, ma ei mõelnud nii. Sa käisid ja ma olin väga tänulik, Andrew, ma olen tänulik kõige eest, mida oled teinud mittemillegi eest: loopinud sõnnikut, ehitanud tarasid ja kõike muud. Sa oled mu parim sõber.”

Andrew heitis talle tähendusrikka pilgu.

„Jäta, Andy. Ära unusta, et sa oled abielus.”

„Mis abielu see on? Karen on olnud nädala Portugalis, sõidab mööda Dourot. Tuleb tagasi alles ülejärgmisel nädalal, on paar päeva kodus ja läheb jälle minema. Kuskile Kesk-Euroopasse.”

„Tal on raske töö. Pole mingi lust turismigruppe karjatada.”

„Ma tean, et ta rügab kõvasti. Ja tean, et ta naudib seda. Ma ei saa paluda, et ta sellest loobuks. See oleks isekas ja mõttetu. Aga me mõlemad teame, et meie abielu on üsna ammendunud. On ainult aja küsimus, millal üks meist selle lõppenuks kuulutab. Mina ootan, et tema seda ütleks. Tema ootab, et mina seda teeksin.”

„Mina poleks õige variant, Andrew,” ütles Penny veendunult. „Isegi kui sa oleksid vaba, ei tuleks meil midagi välja. Jah, mina ei purjetaks mööda Euroopa jõgesid üles-alla ega mängiks jõukatele vanuritele lapsehoidjat, aga ma veedaksin kogu oma aja siin.”

„Mu armas hea emake,” ütles Andrew igatsevalt, „luges ajalehesabade armastusromaane, kus abielluti armastusest.”

„Ma ei ela ajalehesabade armastusromaanide järgi, ega ka sina.”

Mees krimpsutas nägu ja pööritas silmi. „Julm, julm maailm…”

„Jah, seda see on.”

Vari libises üle ukseava ja mõlemad vaatasid sinnapoole.

„Jälle sajab,” teatas Selina Foscott lühidalt. „Me viime Sultani latrisse, Charlie saduldab teda praegu lahti. Noh, siin ta ongi.” Charlie ilmus nähtavale, sadula raskuse all lookas, ratsmed poris lohisemas. „Pane need siia,” kamandas ema. „Kas kõik on korras?”

Viimane küsimus oli esitatud Pennyle, ja enne kui too jõudis vastata, et ei, kõik ei ole korras, tegi Selina juba minekut.

„Vabandust, me peame ruttama. Tee kähku, Charlie, hüppa autosse! Näeme homme, kui ei saja. Kui sajab, siis nädala lõpus.”

Ja läinud ta oligi. „Näed nüüd?” sisises Penny. „Vii Sultan latrisse, sadulda lahti, viska kõik siia… aga ei ainsat sõna looma pesemisest või harjamisest, kapjade puhastamisest ja muust sellisest. Ei midagi varustuse kasimisest.” Ta osutas nahkesemete hunnikule põrandal. „See jäetakse minu või Lindsey mureks.”

„See käib looma hooldustasu hulka, või vähemalt nii ta arvab.”

„Valesti arvab. See ei käi hooldustasu hulka! Ta maksab looma latrikoha, toidu, sõnnikuloopimise ja hoolitsemise eest, mis on õiglane hind. Me käime Sultaniga väljas, kui Charlie ei saa kooli pärast tulla. See on pidev ja töömahukas, rääkimata ajakulust. See kõik ei tasu ära, kui nad käivad siin sandi ilmaga nagu täna, kihutavad looma takka, kuni see on üleni mudane ja higine ning tormavad siis koju! Mis vahet on sellel…” ta osutas näpuga sadulale jalge ees, „või mustal pesul magamistoa põrandal, oodates, et keegi selle ära koristaks ja puhtaks peseks? Igatahes käib looma eest hoolitsemine omanike kohustuste hulka. Ma ei ole ta teenija!”

„Ütle seda talle.”

„Selinale ei saa midagi ütelda.”

„Sa võid talle ütelda, mingu oma poni ja hädapätakast lapsega kuskile mujale.”

Penny ohkas. „Ta on otsustanud teha Charlie’st ratsasportlase – kuigi ei Charlie’l ega Sultanil pole selleks annet – ja see tähendab Charlie jaoks aastatepikkust treenimist ja talli, kus hobuseid hoida.”

„Tõsta maksu.”

„Ma ei söanda. Küsin niipalju kui saan. Sa oled ehk märganud, et see siin pole luksuslik asutus.”

„Ma armastan sind.”

„Kuula, mis ma räägin. Mul pole vaja rohkem komplikatsioone, Andy. Ei, sa ei armasta mind. Sa imetled mind, sest ma rassin siin kõige kiuste, mis tähendab, et ma peaksin laskma oma mõistust kontrollida. Põhjus, miks ma siin jätkan – peale sinu abi ja Lindsey pühendumise –, on see, et Eli Smith rendib mulle odavalt kopli ega pane pahaks, kui ma karjatan oma loomi naaberpõllul, mida ma tegelikult ei rendi. Kuigi ta ise seda ei kasuta.”

Andrew kibrutas kulmu. „Veider vanamees see Eli, ja riukaline ka.”

„Jah, seda ta on, aga usaldusväärne. Isegi siis, kui keegi tahab ühel heal päeval ta maad ära osta, ei vea ta mind alt. Aga see selleks. Minul maa ostmiseks raha pole.”

Vesi oli keema läinud ja aur täitis väikese ruumi. Andrew tegi teed ja ulatas Peggyle kruusi, millel oli väike kild servast puudu.

„Aitüma,” ütles ta kruusi vastu võttes. „Imelik, et me siin Elist räägime…” Penny jäi äkitselt vait.

„Mis siin imelikku on? Peale Eli enda.”

Penny rüüpas teed, pomises: „Ahjaa,” ja pani kruusi Mackenzie’ loomaarstiarve peale. „Siia tulles sõitsin ma tema õuest mööda. Tead küll, seal mäepervel, kus on vana talumaja ja kõrvalhooned. Eli ladustab seal oma kaupa.”

„Seda vana kola?”

„Ta nimetab seda kaubaks.”

„Mina nimetan seda ladestatud rämpsuks. Miks ta seal ei ela? Farmis?”

„Sellepärast, et majas kummitab, küsi ükskõik milliselt vanalt olijalt tahes. Seal pandi toime õudne kuritegu.” Peggy jäi vait.

„Oh jaa, ma olen kuulnud. Eli levitab seda lugu, vana kelm nagu ta on. Kuulujutud kummitusest on hea nipp hoida ringinuuskijaid kohast eemal.”

„Ma ei tea, kas jutt on Eli väljamõeldis või miks ta pidi selle leiutama, aga ta ei ela seal ja see sunnib inimesi arvama, et selle kohaga on midagi lahti. Ma ei taha öelda, et Eli usuks keskööl ringi hõljuvaid viirastuslikke olendeid. Aga samas võivad ta mälestused pöörduda tagasi eluperioodi, mida ta tahaks unustada. Sel juhul võib-olla kummitab temas endas, mitte majas, kui sa mu mõttest aru saad?”

„Võib-olla sellepärast mõned inimesed näevad kummitusi ja teised ei näe,” pakkus Andrew. „Kummitused tulevad meie seest, mitte väljastpoolt.”

Tekkis kohmakas paus. „Kuule,” ütles Penny seejärel kärmelt, „kas sa tahad teada, mis seal kummalist oli, või ei taha? Natuke maad pärast talu pöörab põllule kitsas tee. Seal seisis auto, uhkemast uhkem hõbehall Mersu. Ma olen kindel, et siinkandis pole kellelgi seesugust.”

„Juht hüppas heki taha häda tegema.”

„Ei, ei, see ongi imelik. Ta oli autos, püüdis ennast peita, küürutas ennast esiistmel armatuurlaua alla. Aga ma nägin teda üsna selgesti.”

„Ahaa! Mõistatuslik lugu. Ma sõidan tagasi ja vaatan, kas ta on ikka veel seal.”

„Vaevalt.”

„Kui ta sõitis seda teed pidi, oleksime teda näinud.”

„Ei, ei oleks. Me mõlemad kõlkusime tara juures ning vahtisime Sultanit ja Charlie’t. Sellega meenub mulle, et ma pean minema vaest Sultanit vaatama.”

Andrew küsis mõtlikult: „Kas sul on Eli telefoninumber?”

„Mobiili oma, miks sa küsid?”

„Ma helistan talle ja ütlen, et mingu ja kontrolligu oma õuepealset. Meie teada pole tal seal muud kui vana kola. Aga Eli on kaval kui kapsauss. Tal võib olla seal midagi väärtuslikku, midagi, mida saab kummitusmaja-juttudega nuhkijate eest kaitsta. Kui seal luusis ringi võõras, kes ei tahtnud ennast sulle näidata, tahaks Eli sellest kindlasti teada.”

Penny võttis riiulilt vana koolivihiku. „Siin need on, vajalikud telefoninumbrid. Eli mobiili oma ka. Aitäh, Andy, et läbi astusid ja teed keetsid. Aga nüüd ma pean küll minema Sultanit vaatama.”

Kui ta väljus, jäi mees telefoniraamatut lehitsema.