Читать книгу Surma puudutus - Ann Granger - Страница 2

„Homme külmetab, just nagu täna hommikul. Üks mees pubis rääkis,” oli Libby onu Denis eelmisel õhtul söögilauas teatanud.

„Need mehed, kellega sa mööda kõrtse aeled, on ammendamatud infoallikad!” torises proua Hancock teekannu natuke liiga jõuliselt lauale asetades.

Libby oli rutanud perenaaklemist leevendama: „Täna hommikul oli maa valge. Nagu oleks lund sadanud.”

Onu Denis, kes imas endasse infot nagu leivatükk sousti, oli seletanud: „See paneb kihlvedudele põntsu. Igal aastal veetakse kihla, et jõuluks tuleb lumi maha.” Lusikas kõlksus tassis, kui ta teed segas, ning seejärel lisas onu armulikult: „Sama lugu on sinuga, Lib. Mööda neid külateid sõita.”

„Ma istun meelsamini autos, kui veaksin jalgsi linnas posti laiali,” ütles Libby lootuses, et onu jätab lusikaga kolistamise.

Nagu alati, ei teinud Denis ta jutust välja. Tema vestlus oli alati enesekeskne.

„Jah, pole kahtlust, et kihlvedude vahendajaid see hirmutab.”

Denis kõkutas naerda, rüübates samal ajal teed, nii et köha tuli peale ja ta pidi tassi käest panema. Ta vuntsiotsad olid niisked ja seetõttu oli ta veel rohkem jääpangal lamava merihobu moodi.

Tema õde ja õetütar võpatasid. Proua Hancock lausus hapult: „Noh, sa tead küll, kuidas nende pea töötab!” Ja lisas siis hoopis teise hääletooniga: „Kui külm püsib, pead ennast soojalt riidesse panema, Libby. Oleks sul ometi tubane töö! Mulle teeb muret, et talvel lähed sa hommikuti pimedas kodust välja.”

Proua Hancock heitis Denisele tähendusrikka pilgu, vihjates, et oleks tore, kui vennal oleks kasvõi mingisugunegi töökoht.

Onu Denise tutvus kihlavedajate vennaskonnaga oli kestnud kaua. Mõned aastad tagasi oli see viinud abielulahutuseni. Leidnud ennast lageda taeva alt, oli ta asunud elama oma abielus õe juurde. „Ajutiselt, kuni leian endale midagi.”

„Ajutine” oli kestnud kaks aastat, kuni Libby isa suri. Seejärel oli onu Denis pakkunud ennast üllameelselt hoolitsema lese ja tema väikese tütre eest.

Nüüd oli see väike tütar kahekümne nelja aastane ja onu Denis elas ikka veel nende juures. Nad olid harjunud tema palja pealae, punase näo, tilkuvate vurrude ja lotendava kõhuga. Rääkimata nõrkusest ehete ja eale sobimatute nahast lendurijopede vastu. Nad ei küsinud, kust ta raha saab. Ausalt öeldes ei tahtnudki nad seda teada. Tööd Denis ei teinud. Sotsiaalabi, millest vaid väike osa läks õele tema ülalpidamise eest, kulus kihlvedude ja kõrtside peale. Vahetevahel oli ta – nagu ise ütles – „järjel” ja siis oli ta üllatavalt heldekäeline. Muidugi võis tulla raha võiduajamistelt, kui mõni setukas oli enne teisi finišisse jõudnud, kuid Libby kahtles selles. Näis, et hoolimata usinast spordilehekülgede uurimisest pole onu Denisel võitjate jaoks silma.

Nende asjade üle mõtiskles Libby, kui ta sõitis väikeses punases postiautos ettevaatlikult mööda teed Castle Darcy küla poole. Tore oleks onu Denisest lahti saada. Tehes kahekümne viie miili pikkuseid postiringe kaugematesse kohtadesse, oli Libby mitmeid kordi nuputanud, kuidas seda võiks teha. Kui teda ei oleks, leiaks ema endale uusi sõpru. Ja Libbyl poleks vaja oma sõprade ees tunda piinlikkust onu käitumise pärast. Ja neil kummalgi poleks vaja taluda tema kohutavaid lauakombeid.

Onu Denise ilmaennustus oli täide läinud. Hommikul oligi jälle hall maas. Varjulistes kohtades, kus eilne polnud jõudnud sulada, kattis maad paks valge kord, muutes lumelageda talve ilmet. Esimesed päikesekiired lõid ämblikuvõrgupitsid teeäärsete põõsaste raagus okstel hõbedaselt särama. Teed palistavate tammede ja kastanite väljasirutatud oksasõrmed helkisid nagu ehitud jõulupuud poeakendel.

Libby kujutelmas olid majade katused nagu glasuuriga kaetud piparkoogimajakesed, kus kuri nõid Hansu ja Gretet vangis hoidis. Tumedad paljad lapid korstnate juures andsid märku, et seal tehti varahommikul tuld. Nõid valmistub lapsi küpsetama. Kuid ainult mängult.

„Lapsed, see pole päris!” kõlas Libby kõrvus aastatetaguse hääle kaja. Hirmust nutvad lapsed saalis kõhklesid ja mõtlesid, kas uskuda head haldjat või ei.

„See pole päris!” kordas isade-emade ja tädide koor.

Kuid nõid nägi välja nii päris. Oojaa, mõtles Libby. Muidugi oli see räbalates mees. Nüüd Libby teadis seda. Oma tavalises riietuses oleks ta sarnanenud onu Denisega. Ent millist nõida ta mängis! Kõik need salkus hallid juuksed, triibulised sokid ja terava põhjaga kübar. Lõpuks tõukas Hans nõia tema enda koldesse. Hansu tapmine oleks olnud mõrv, kuid nõia põletamine oli õigusemõistmine. Kuidas me kõik tema surma ootasime, meenutas Libby. Kuidas me soovisime, et kuri saaks karistuse. Lõpuks sai õiglus võidu.

„Jõulutunne!” lausus Libby valjusti ja tundis ennast õnnelikuna.

Omavalitsuse puistur oli eelmisel päeval teid liivatanud – tavaliselt unustati kõrvalteed ära ja need sarnanesid pigem jääsõidurajaga. Libby oli sellegi eest tänulik. Maakond polnud terve aasta teekatte hooldamisega eriti vaeva näinud. Postiauto möödus üle väikeste aukude ja pragude hüpeldes esimestest majadest ja peatus paari madala hoone juures, mis seisid teest eemal pika eesaia taga.

Libby jättis mootori seisma, tõmbas kätte villased kindad, mida ema sundis teda kandma, ja avas autoukse. Ta hingeõhk moodustas autosse tungivas külmas karges õhus aurupilvi. Väljas polnud ühtegi hingelist. Enamik inimestest sööb veel hommikust, mõtles Libby.

Mõnes kohas tõusti koidikul, nagu nende juures. Libby töö nõudis seda. Inimesed ootasid, et post oleks peekoni ja munade ajaks kohal. Proua Hancock oli kehva unega ja talle meeldis tütart tööle saata, kuigi Libby palus korduvalt, et ta ei tülitaks ennast. Ent oli veel teinegi põhjus, miks proua Hancock enne kukke ja koitu kööki tuli.

Tänu taevale ei viitsinud onu Denis kell neli hommikul kondama hakata ja põõnas muretult edasi. Seega said Libby ja ema nautida rahus ja rõõmus varahommikust tassi teed ja röstsaia soojas köögis. Denise puudumine oli palju vähem märgatav kui ta juuresolek. Ent vahel, kui ülakorruselt kostis kerget norinat, vahetasid ema ja tütar muiates pilke.

Libby küünitas käe kõrvalistmele, kus seisis väike virn Castle Darcy posti. Nende kahe maja oma oli pealmine. Pakk, millel oli paremal pool asetseva maja aadress, oli tähitud saadetis ja nõudis vastuvõtja allkirja. Vasakusse majja oli pakk ja paar kirja, mis olid kummipaelaga kokku köidetud. Libby võttis mõlemad saadetised ja kviitungiraamatu ning ronis autost välja.

Külmunud rohi krigises ta raskete saabaste all, kui ta esimese värava juurde sammus. Mööda aiateed ukse poole minnes kuulis ta kuskilt maja tagant nõrka mökitamist. Libby kartis, et härra Bodicote on oma kitsedega maja taga ja tal tuleb minna sinna allkirja nõutama. Libby oli kandnud posti laiali kaks aastat ja tundis paljusid adressaate. Ta koputas uksele.

Aknakardin liikus. Hetke pärast lõgises uksekett ja uks avanes prao võrra. Selle vastu pressiti kõhn vana nägu, millest oli näha ainult üks silm ja kortsus suunurk habetunud lõua kohal.

„Post tuli!” hüüdis Libby ja lisas vaiksemalt: „Mul on vaja teie allkirja, härra Bodicote.”

„Milleks?” Küsimuses kõlas pahane noot.

„See on tähitud saadetis. Pakk.” Libby näitas seda ja osutas kviitungile.

Kuivetanud huuled liikusid taas ja nähtaval olev silm tõmbus kahtlustavalt pilukile. „Kellelt? Kas seal on kirjas?”

Libby ohkas ja vaatas saadetise tagakülge. „Proua Suttonilt.”

„Aa, see on mu nõbu Maureen.” Kett võeti eest ja uks avanes. Härra Bodicote ilmus tervenisti nähtavale.

Ta võis olla kunagi pikk mees, kuid nüüd oli ta aastatega kokku kuivanud. Harjumus madalate uksepiitade all pead kummardada oli siiani säilinud. Ta tegi seda ka praegu, kuigi polnud enam vaja. Tal oli seljas kahele villasele pulloverile tõmmatud vana kuub ja peas igaks juhuks tviidmüts. Ükski riietus ei suutnud varjata ta kõhnust. Ta sirutas välja ahned küünistaolised ketendavad sõrmed, mis lõppesid kollaste küüntega.

Nõid! Hiljutine hirmuäratav minevikumeenutus oli äkitselt tagasi. Libby süda hakkas pekslema. Siis võttis ta ennast kokku ja naeratas vanamehele hädiselt.

„See on jõulukink.” Bodicote’i hääl oli nüüd palju sõbralikum. „Maureen peab mind alati meeles. Ta on hea tüdruk. Paneb jõulukingid alati õigel ajal posti, nagu soovitatakse.”

„Oleks kõik sellised!” ütles Libby kirjaalust ulatades ja pakki vanamehe käeulatusest eemal hoides. „Palun kirjutage allkiri ja selle alla oma nimi trükitähtedega.”

„Ma pean tooma prillid.” Viivituse pärast pahane, tatsas ta kuskile maja sisemusse. Selle mitme minuti jooksul, mil ta ära oli, hakkas Libby jalgu trampima ja tõdes, et postkontori antud meresinine jope pole sugugi nii soe, kui ta oli arvanud. Uksest paistis kitsas koridor, mis viis läbi maja kööki. Libby nägi vana pliiti, millel podises katel. Suur katel, liiga suur inimesele toidu keetmiseks! Nõid, nõid… Libby ninasõõrmetesse tungis kummaline kördi- ja aedviljalõhn.

„Kitsed!” pomises ta endamisi. Ta keedab kitsedele körti. Võta ennast kokku, Lib! Varsti hakkad sa juba kuradeid nägema!

„No nii.” Härra Bodicote oli tagasi ja seadis prillid ninale. Kilpkonnaluust raame oli roosa haavaplaastriga parandatud. Bodicote takseeris kviitungit ja kirjutas sellele hoolikalt oma nime. Tema käekiri oli üllatavalt selge. Ta oli õppinud kirjutama ajal, kui lastele õpetati veel kalligraafiat. Vanus oli muutnud selle pisut konarlikuks, kuid tähed olid siiani kaunilt vormitud.

„Te peate mind vabandama, kullake,” jätkas vanatoi, „et uks on päise päeva ajal lukus. Ma poleks eales arvanud, et pean seda tegema, kuid mul on tekkinud vaenlasi.”

Härra Bodicote polnud sellest ajast alates, kui Libby talle posti tõi, midagi taolist öelnud.

„Ma kuulsin siia tulles kitsede määgimist,” ütles Libby äsjast imelikku kurtmist eirates. Ta vahetas paki kviitungi vastu. „Täna on neil väljas külm.”

Bodicote oli kohkunud. „Nad pole täna väljas!” Ta võttis paki. „Peale vana soku Jasperi. Ta hakkab ust taguma, kui ma teda välja ei lase. Ma pidin ta uksele luku ette panema. Vana Jasper oskab teha lahti iga riivi või haagi, milleni ta ulatab. Aga kitsesid ma välja ei lase. Nii külm ilm mõjub neile halvasti. Kui sa tahad piima saada, tuleb nende eest hästi hoolitseda. Ma hoian neid sees ja vaatan, et neil oleks piisavalt süüa. Aga see vana sokk teeb põrgulärmi, kui ma ei lase teda õue, tulgu taevast või pussnuge.”

Bodicote kummardus lähemale. „Ma pean neil silma kõvasti peal hoidma. Teate, neid on üritatud mürgitada.”

„Oi, ei!” Libby ei tahtnud sellesse sekkuda. Tal oli terve postiring alles ees, mitu küla. Kui kitsed olidki haiged olnud, siis tõenäoliselt seetõttu, et olid näksinud mõnda sobimatut taime.

Õnneks oli härra Bodicote pakiga ametis. „Maureen saatis selle,” kordas ta. „Ja alati tähitult, et ma selle kindlasti kätte saaksin.” Seejärel sulges ta Libby nina ees ukse. Libby kuulis, kuidas kett ette pandi.

Ta hakkas minema värava poole, astudes automaatselt omaenda eelmistesse jälgedesse. Vaene vanamees hakkab jaburaks minema. Kahju. Libby pööras teise maja juurde, võttis käigu peal kummipaela kirjade ümbert ja kontrollis mõlema ümbriku aadressi.

Selles majas elati hoopis teistmoodi. Endine küün oli ehtitatud ümber kahekohaliseks garaažiks. Ka elumaja oli ühest otsast laiendatud. Juurdeehitis oli moodne, ühekorruseline, lameda katusega ja rikkus vana maja endist sümmeetriat. Ehitajatest oli jäänud järele kive, laudu ja ehitusprahti, mis oli kuhjatud küün-garaaži taha hekinurka. Hunnikut kattis valge kiht nagu kõike muudki. Libby silmitses seda veidi pahaselt. Ta teadis, kui kole see ilma härmatiselinata välja näeb ja mõtles endamisi, et nüüb jääb see sinna ilmselt kevadeni. Ta helistas uksekella.

Sally Caswell sulges parasjagu kohvitermose korki. Seda tehes vaatas ta köögiaknast välja ja nägi, et vana Bodicote oli lasknud ühe looma õue – suure pruuni-valgekirju kõverate sarvedega eluka. Hoolimata korduvatest palvetest sokk lõõga panna, uitas see õues vabalt ringi. Sally lootis, et ta ei tungi hekist läbi nende aeda. Jälle. Liam vihastaks tõsiselt, kui see taas juhtuks. Ta oli juba ähvardanud, et kaebab vanamehe peale ja Sally oli kindel, et ta teeb seda.

Alles kahe päeva eest oli sama sokk roninud läbi heki, nihutades paigast roostes plekitahvli, mis oli pandud ühe augu ette. Ta oli läinud otsemaid juurdeehitise juurde, kus asus Liami töökabinet, ja vahtinud aknast sisse. Kui vaene Liam tõstis pilgu monitorilt, nägi ta ainult mõne tolli kaugusel habeme ja sarvedega nägu, mis jõllitas teda oma valkjassiniste silmadega, pupillid nagu praod.

„See paneb hirmust kisendama,” oli Liam hiljem öelnud. Sokku nähes oli ta röögatanud nagu kurjast vaimust vaevatud, tormanud välja, haaranud ehitajate jäetud hunnikust kivi ja visanud sellega looma.

Kahjuks oli härra Bodicote seda näinud ja järgnes väga inetu stseen. Sõnavahetuse lõpus oligi Liam ähvardanud elatanud naabrimeest kohtuga.

Jonnakas ja alistamatu härra Bodicote oli selle peale kostnud: „Niisugustel linnainimestel nagu sina ja su proua pole maale asja! Kerige oma Londonisse tagasi!”

Hea võimalus, mõtles Sally veidi kibestunult.

Naasmine Londonisse või selle lähedusse oli minetatud mitte ainult nende väikese maja müügiga Fulhamis, vaid ka tädi Emily Tudori stiili ahviva poollagunenud Englefield Greeni villa müüki panekuga. Sally oli pärinud villa pärast tädi surma umbes pooleteise aasta eest ja nüüd oli tal kahju, et nad olid selle maha müünud. Kuid Liam oli tahtnud sellest lahti saada. Nad olid saanud päris korraliku pakkumise, mida oleks Liami arvates rumal tagasi lükata. Villa vajas hädasti kapitaalremonti ja kaasajastamist. Praeguse kinnisvaraturu seisu juures teist pakkumist niipea ei tuleks. Muidugi oli meeldiv saada raha, kuid Sally oli selles majas üles kasvanud. Seal oli ta olnud ilmamurede eest kaitstud, armastatud ja õnnelik. Sally tundis nüüd, et Liam oli teda liiga tagant sundinud.

Ent mis tehtud, see tehtud, ja kahetsemisel polnud mõtet. Sally võttis termose ja asutas minema Liami töökabinetti, kui uksekell helises.

„Tere hommikust, proua Caswell,” ütles Libby pakki ja kahte kirja ulatades. „Mulle tundub, et sellel on rohkem marke kui vaja. Selle asemel, et lasta pakk postkontoris üle kaaluda, on saatja arvestanud huupi. Alati on mõttekam postkontorist saata. Säästab raha.”

Sally võttis kõne all oleva paki ja kirjad. Pakil olev käekiri oli talle võõras. Ka Sally ise oli mõnikord, kui tal polnud võimalik minna Chertonis asuvasse lähimasse postkontorisse, kleepinud saadetisele lisamarke ja pannud selle postkasti.

„Te nägite täna hommikul härra Bodicote’i, eks ole?” küsis ta Libbylt. Saanud jaatava vastuse, lisas ta närviliselt: „Mis tujus ta on?”

„Normaalses,” vastas Libby. „Üsna rõõmsas. Mitte hullemas kui tavaliselt.”

Sally jätkas teed töökabineti poole ja uuris posti, termos vastu rinda surutud.

Liam istus arvuti ees, pilk monitorile suunatud.

„Ma tõin sulle kohvi,” ütles Sally. „Väljas on täna jälle väga külm ja on hea, et sa ei sõitnud eile Norwichi. Ma kuulsin raadiost, et idarannikul on külm udu. Siin ei ole vähemalt seda. Mõtle vaid, kui sa oleksid pidanud täna taolise ilmaga tagasi sõitma!”

„Ma ei jätnud Norwichi minemata ilma tõttu,” lausus Liam arvutiklahve vajutades. „Ma ei sõitnud sellepärast, et Jefferson helistas ja ütles, et ajakava on muutunud. Venelased ei tule. Seega polnud minekul mõtet.”

„Hea, et sa veel kodus olid. Helistada nii viimasel minutil!” Sally ulatas posti. „Tundub, et need on jõulukaardid. Praegu on alles detsembri algus ja ma pole neid veel ostnudki. Pakil on ainult meie perekonnanimi. Ma arvan, et see on sinule. Mina ei oota mingit pakki. See on Londonis postitatud.”

„Ma ei viitsi sellega praegu tegelda,” ütles Liam tõredalt.

Oh taevake, mõtles Sally. Miks ta nii halvas tujus on? Küllap seetõttu, et see teaduslik kohtumine Norwichis ära jäi. Sally otsustas rahulikuks jääda. „Kas ma jätan selle siia? Termose kõrvale?”

„Ei!” Liam pööras ennast järsult naise poole. „Vii see minema! Ma ütlesin, et ma ei tegele sellega praegu. Mulle tundus, et ma kuulsin kitse mökitamist. Kas ta on need jälle välja lasknud?”

„Noh, jah,” tunnistas Sally. „Aga ainult ühe.” Ta jätkas arglikult: „Ma arvan, et tal on õigus neid oma õue lasta.”

„Aga mitte minu aeda!” pigistas Sally abikaasa läbi kokkusurutud hammaste.

Sallyle turgatas pähe mõte, et ta peaks meest parandama. Tegelikult oli see tema aed. Tema oli ostnud selle maja. Kuid ta ütles: „Bodicote on hekimulgu uuesti ära parandanud.”

„Jah! Seekord vana voodiotsaga! Nüüd näeb see veel jubedam välja kui plekktahvel, ja kitsed närivad ennast nagunii kuskilt mujalt läbi.”

„Kas ma valan sulle kohvi?” küsis Sally lepitavalt.

„Ei! Jäta see siia! Küll ma valan, kui tahan!”

„Kas sul on muresid?” Sally üritas olla osavõtlik.

Liam turtsus: „Ma pean minema homme Oxfordi laborisse. Võib-olla isegi täna õhtupoolikul. Nende venelaste pärast tuleb kogu ajakava ringi sättida.” Ta heitis pilgu termosele. „Jäta see siia. Ja vii post minema. Tegele sellega ise.”

„Aga pakis on video.” Sally pööras pakki. „Kuigi see on videokasseti jaoks pisut raske. Aga nii on siia kirjutatud. Kas sa tellisid mõne video?”

„Ei! Küllap on see mõni napakas jõulukink. Ja ma ei kavatse katkestada tööd ega hakata videofilmi vaatama! Korista see minema!”

Sally kuuletus. Kui Liam on taolises tujus, oli see kõige mõistlikum. „Hästi. Ma keedan endale ka midagi kuuma kaasa ja sõidan tööle. Ma tulen hiljem. Täna on homse müügi kinnine eelnäitus. Ma tahan rääkida Austiniga tädi Emily asjadest. Ta lubas, et hindab need sel nädalal ära, kuid ma kardan, et selle väljamüügiga on tal praegu liiga palju tegemist.”

Liam mühatas midagi ja pööras tähelepanu arvutile.

„Oi, ja Meredith ütles, et ta tuleb ka. Ta tahab näha, mis seal on. Ma ütlesin, et meil on ühed väga ilusad Victoria-aegsed veiniklaasid. Ta võib need endale broneerida. Ja pärast seda me läheme arvatavasti lõunat sööma.”

Liam haaras peast kinni. „Püha taevas! Kas sa ei võiks minna ja tegeleda oma asjadega ning mind rahule jätta?”

Sally läks kööki ja lülitas veekannu sisse, et valmistada endale tööle kaasa võtmiseks termosetäis teed. Tema ümar nöbininaga nägu oli täna ebaharilikult masendunud. Sally oli hea tervise juures ja veetlev naine. Tema tõrksad pehmed heledad juuksed olid lehviga kinni seotud ning ta kandis mugavaid riideid: volditud seelik, sviiter, selle all pluus, jalas paksud sukkpüksid ja madalad kingad. Maaelu sobis talle. Tal oli olnud tükk tegemist, et Liamit samas veenda. Mees võiks keskenduda siin raamatu kirjutamisele, mille pärast ta töötas laboris ainult poole kohaga ja veetis ülejäänud aja kodus. Ja tema, Sally, võiks pühendada oma vaba aja aiale.

Aga tegelikkuses see ei toiminud. Liam ei harjunud maaeluga. See oli talle tülikas. Näiteks kitsed. Sallyl polnud midagi kitsede vastu, kuid vastas tõele, et vana Bodicote ei võtnud midagi ette, et loomad Caswellide aeda ei tungiks. Sally kahtlustas, et see süstemaatiline tegevus oli mõeldud uute naabrite minema peletamiseks. Kunagi oli Sally isegi arvanud, et kui poleks Liamit, võiks tema vanamehele isegi meeldida. Aga siis juhtus see õnnetu lugu naeristega.

Tänu jumalale, et mul on töökoht, kuhu pakku minna, mõtles Sally. Ta tundis kohe süümepiina. Sally armastas oma meest, ent mõnikord oli Liam lihtsalt võimatu. Kuna mees vihkas maaelu ja miski polnud nii nagu loodetud, polnud ime, et Sally kannatas stressi all. Bamfordis tööl käimine hoidis teda tasakaalus.

Ka Liami Norwichis käimiste ajal sai Sally hinge tõmmata. Raamatu kirjutamisest hoolimata juhendas Liam Oxfordis vahetustudengeid uurimislaboris ja taoline programm oli käimas ka Norfolkis. Nüüd oli see reis viimasel hetkel muudetud – mis oli ilmselt Liami halva tuju põhjuseks – ja röövinud Sallylt Liamivaba päeva.

Sally läks köögikapi juurde, kus seisis rida kinni korgitud ja etikettidega varustatud savipurke. Sally ei joonud kohvi ega tavalist teed, kuid talle meeldisid ürditeed. Siin, maal, olid need omast käest võtta. Suvel tõi ta aiast sobivaid lehti või õisi, valas peale kuuma vett, lasi tõmmata ning lisas lõpuks tubli supilusikatäie mett. Suvel korjas ta ka talvevarusid, kuivatas need õhurikkas kohas, kuigi talvistel ürtidel polnud seda värskust mis suvistel. Loomulikult on oluline teada, mida sa korjad, peab olema ettevaatlik, et nende hulgas poleks teeks sobimatuid taimi.

Liamile ei meeldinud ürdisegud. Kuid tundus, et talle ei meeldinud suurem osa asjadest, mida Sally tegi. „Sa ei tea, mida sisse jood,” ütles ta mõnikord. Millele võiks vastata: „Tean küll. Sinust paremini.”

Neil päevil, kui Sally Bamfordi tööle läks, keetis ta endale kaasa termosetäie teed ja jättis Liamile kohvi. Nüüd hakkas ta valmistama teelaari ning istus vee keema minekut oodates laua äärde ja avas ümbrikud. Nagu võiski oodata, olid need varased jõulukaardid. Sally püüdis meelde jätta, et ta ostaks täna Bamfordist paar pakki. Siis pööras ta oma tähelepanu pakile.

See oli moekas pehme voodriga postikotis, aadress oli kirjutatud käsitsi ja nimi suurte tähtedega: CASWELL. Ka märge „videokassett” oli kirjutatud käsitsi. Sallyl polnud aimugi, kes selle võis saata. Peale Londoni peapostkontori templi polnud sellel muud saatjatunnust. Sally raputas pakki. Vesi hakkas keema. Sally vaatas kannu, siis pakki ja jäi kõhklema. Kann lülitas ennast välja. Sally pani paki käest, tõusis ja läks köögikapi juurde, kus veekeetja seisis.

Põmaki! Ta selja taga kostis plahvatus, nagu ta mäletas lapsepõlvest, kui pühkimata korstnaga kaminas söed tuld võtsid. See algas nagu kurgupõhjast tulev lõrin ja lõppes võiduka möirgega, otsekui oleks loom vangist lahti pääsenud. See pani kõrvad lukku. Sally sai otsekui rusikahoobi selga, mis paiskas ta ettepoole, peaga vastu köögikapi nurka. Talvehommikuses hämaras köögis lahvatas tulelõõm. Kõik toimus ühel ajal ja samas oli Sally kõikidest üksikasjadest teadlik. Riiulil purunesid nõud. Õhus vihisesid millegi tükid, üks lendas aknasse ja puruneva klaasi kilde jätkus nii sisse kui õue. Laualt tõusev suits varjas vaate. See täitis köögi, ja sellega kaasnes sulanud plastiku ja puidulaki kirbe hais.

Ehmunud ja segaduses Sally oli kapi kohal kummargil, käsi ikka veel elektrikannu käepideme külge klammerdunud. Kann oli jäänud mingi imeväe läbi püsti ja päästnud Sally põletushaavadest. Hais suurenes. Kopsudesse tungiv suits ajas köhima ja läkastama. Sally lasi kannu lahti ning surus käed suu ja nina ette. Ta nägi – ja millegipärast pahandas see teda rohkem kui miski muu –, et kuivatatud ürdid on kapil laiali. Ta ei jõudnud veel mõtet lõpetada, kui savipurk veeres üle kapiserva ja kukkus põrandale tuhandeks tükiks. Ja läbi selle kuulis ta abikaasa häält. See kostis ukselävelt.

„Mida kuradit sa nüüd oled teinud? Kas ma saan lõpuks rahu või ei?”

Sally ajas ennast sirgu ja pöördus, otsides kapilt tuge. Ta laubalt langes verenire mööda nina alla ja tilkus punaste piiskadena ta sviitrile. Läbi suitsu nägi ta mehe siluetti ukseavas.

Sally pomises süüdistusele vastuseks: „Ma ei teinud midagi.”

„Mis siin juhtus?” Liam liikus, käsi ette sirutatud, laua poole.

Sallyle tuli elu sisse, ta tõukas ennast kapist eemale ja sööstis ettepoole. „Ära tule! Ära puuduta seda!”

Liam jäi naise paanilist häält kuuldes seisma ja põrnitses jahmunult lauda.

„Pakk…” kogeles Sally. „See pakk…”

„Mis pakk?”

Selline see Liam just on! Kui ta kirjutab, ei tea ta muudest asjadest maad ega ilma. Ent võib-olla võib selle küsimuse andestada, kuna pakist polnud enam midagi järel. Kohal, kus see oli seisnud, haigutas kohutav põlenud sõõr.

Sally tundis ühtaegu nii hirmu, viha kui ka segadust. „See, milles pidi olema videokassett! Ma näitasin seda sulle vaevalt kümne minuti eest. Selle asemel, et minuga õiendada, võiksid oma paganama raamatu korraks unustada! Pakis polnud mingit kassetti! See oli kirjapomm, saad aru? Loomade õiguste eest võitlevad ekstremistid saatsid sulle kirjapommi! Need, kes su laborisse möödunud aastal sisse murdsid. Kindlasti nemad!”

Liam avas suu ja Sally oli kindel, et ta ütleb: „Jama!” Kuid Liam ei saanud eirata, et laud oli keskelt mustaks põlenud, et ümberringi oli kõrbenud paberit, plastitükke ja juhtmejuppe.

Lõpuks näis Liam ka Sallyt märkavat. „Ega sa viga ei saanud?”

„Ega vist. Ma lõin ainult pea ära.” Ta puudutas ettevaatlikult otsmikku. „Mul oli õnne, Liam. Ma hakkasin seda just avama. Taevake, ma isegi raputasin seda! Kann lülitas ennast välja ja ma tõusin laua tagant püsti. Muidu oleksin ma…” Ta jäi vait.

Liam seisis, käed lõdvalt külgedele vajunud, poisilik nägu, mis ei lasknud ta kolmekümne kaheksal eluaastal kuidagi välja paista, tõmbus umbusklikult krimpsu.

„Ei või olla,” ütles ta ilma erilise veendumuseta.

„Aga on! Sa oleksid võinud jääda pimedaks, Liam! Kes iganes selle saatis, oleks sind jubedalt vigastanud. Me peame kutsuma politsei.”