Читать книгу Surma puudutus - Ann Granger - Страница 4

Meredith tahtis lahkuda, kuid Sally ütles: „Ma soovin, et Meredith jääb. Ma olen siis rahulikum.”

Alan oli sellega olude sunnil nõustunud. Viimased kriminalistid olid läinud, viies kaasa kilekottide kaupa prahti, ning nüüd istusid nad neljakesi sündmuskohale langenud vaikuses. Meredith oli toonud elektrikannu tuppa ja keetnud kõigile teed. Sally oli jälle ilmselt närvis ja Liami tugitoolis konutavas sünges kogus polnud ka midagi julgustavat.

„Proua Caswell, kas teie otsmikku ei peaks ravima?” küsis Alan.

„Liam vaatas selle üle ja pani plaastri peale,” ütles Sally ja kordas sama, mida oli öelnud Meredithile varem: „Mul vedas.”

Meredith mõtles natuke piinlikkust tundes, et alati kiputakse unustama, et Liam on hariduselt arst, kuigi – ja võib-olla just seetõttu – on juba aastaid pühendunud teadustööle ning tegelenud katseklaaside, mitte inimestega.

Ent näinud vett tuues köögis valitsevat kaost, nõustus ta Sallyga täielikult: „See oli rohkem kui vedamine. See oli lausa ime! See pomm oli väga julm tegu.”

Liam pomises midagi ja vajus sügavamale tooli. Markby heitis talle küsiva pilgu, kuid Liam ei reageerinud.

„Kas teie suudate juba minuga rääkida?” küsis Markby Sallylt, rõhutades kergelt sõna „teie”.

„Jah, aga mul pole suurt midagi öelda. See oli tavaline postipakk.”

„Nagu ma aru sain, oli see adresseeritud teile mõlemale.” Taas pilk Liamile, mida too ignoreeris.

Sally noogutas, võpatas taas ja vastas rutakalt: „Sellel polnud „härra ja proua”. Oli ainult perekonnanimi, aadress ja sõna „video”, kõik suurte tähtedega.”

„Kas te ootasite kuskilt videokassetti?”

„Ei. Liam arvas, et see on jõulukink.”

„Kas käekiri oli teile tuttav?”

„Seal olid ainult trükitähed. Ma ei tundnud seda. Pakil oli Londoni tempel, vist peapostkontori. Ma panin selle lauale ja tahtsin just avada…” Sally hääl katkes. „Vesi hakkas keema ja ma tõusin püsti.” Ta langetas pilgu ja lisas vaevukuuldavalt: „Siis see plahvatas. Nad viisid minema kõik, mis sellest järele oli jäänud.”

Markby pöördus Liam Caswelli poole: „Ja teie, doktor Caswell? Kas te nägite käekirja?”

Liam, kes soostus lõpuks vestluses osalema, raputas pead ja vastas lühidalt: „Ei.”

„Ja teil pole aimugi, kes võis selle saata?”

Liam vastas vihaselt: „Ei!”

„Loomakaitseaktivistid, Liam,” sekkus ta naine.

Liam jõllitas talle otsa. „Ilmselt. Seda võis teha ükskõik kes. Aga see, kes need on, on politsei asi välja selgitada, eks ole?”

Tuppa sigines kohmetu vaikus. Merdith nägi, kuidas Alan mõõdab pilguga Liamit ja kaalub, kuidas tõrksat tunnistajat korrale kutsuda.

„Saage aru, doktor Caswell, ma olen piirkonna politseikeskusest. Meid informeeriti seetõttu, et möödunud aastal, nagu ma aru sain, ründas grupp aktiviste teie laboratooriumi. Muidugi me oleme mures, et loomade õiguste eest võitlejate radikaalsem osa võib alustada uut kampaaniat. Nad võivad saata samasuguseid saadetisi ka teie kolleegidele. Me peame teisi hoiatama, et nad oleksid ettevaatlikud. Ent kuna teie olete esimene sihtmärk, siis me sooviksime teada, kas see oli juhus või on olemas mingi põhjus, miks just teid esimeseks valiti.”