Читать книгу Surma puudutus - Ann Granger - Страница 3

Meredith Mitchell oli olnud kaks nädalat haiguslehel ega saanud välisministeeriumis tööl käia eriti ägeda viiruselise gripi tõttu, mis oli rabanud teda novembri keskel. Ta polnud aastaid külmetushaigusi põdenud ja oli unustanud, kui laastav see on. Tööle minek ei tulnud kõne allagi. Polnud mõtet öelda, et ta oli vaktsineerimata.

„Ei,” ütles doktor Pringle heasüdamlikult, „sellest poleks teie puhul kasu olnud. See on uut tüüpi viirus. Neid esineb iga mõne aasta järel.”

Arst oli soovitanud tal voodis püsida, juua liitrite kaupa vedelikku ja haigus välja higistada. Ta oli kirjutanud pea- ja liigesevalu leevendamiseks rohtu ja sellega asi lõppes.

Meredith järgis nõuannet, ja see oli ka kõik, mida ta suutis teha. Voodis lamades oli ta vahtinud pragusid laes ja mõtisklenud, et midagi peaks ette võtma. Nurkades rippuvad ämblikuvõrgud lainetasid, kui õhk liikus. Veel üks asi, millega peaks midagi ette võtma. Voodi külge aheldatud päevade jooksul oli Meredith hakanud vihkama lakke vahtimist. See oli nagu tegemata majapidamistööde nimekiri. See ei inspireerinud millekski. Ei innustanud juurdlema elu mõtte üle. Ei mingit tähenduslikku ettekuulutust ega hoiatust läheneva ohu eest. Just see pragunenud Victoria-aegne lagi ja mõned elektrivalguses silmatorkavad vajakajäämised ärritasid teda kõige rohkem nüüd, kui ta oli kõige vähem võimeline nende vastu midagi ette võtma.

Ja viimane piisk oli olnud proua Harmeri kokakunst. Proua Harmer oli nende vikaari James Hollandi majapidajanna. Ja James, kes oli ajutiseks ära sõitnud, „laenas” haigele oma koduabilise, millest Meredith ei söandanud ära öelda.

Selle tulemusena saabus proua Harmer igal hommikul kell kaheksa, virutas välisukse pauguga kinni, trampis talvesaabastega mööda kitsast koridori kööki ja pasundas: „Ärge kartke, preili Mitchell, see olen mina!”

Siis keetis ta Meredithile teed ja putru.

„Korralik hommikusöök on kõige tähtsam. Eriti teile, kes te ainult nokite toitu. Vähemalt saate midagi tugevat kõhtu.”

Puder oli tõepoolest tugev, võib-olla paras laepragude pahteldamiseks. Aga see oli söödav ja proua Harmeri menüü parim osa. Ülejäänu oli olnud hullem kui kõik gripi sümptomid kokku.

Proua Harmeril oli toitumisest oma arvamus. „Narrused!” teatas ta põlglikult. Tema arvates vajab haige suurel hulgal keedetud kala. See mõjub hästi ajutegevusele. Ka riisipuding on kasulik. Ka pošeeritud munad – vedelad ja klaasised kahvatul röstsaial – on väga kasulikud. Aga mitte keedetud munad. „Panevad kõhu kinni,” ütles proua Harmer nende kohta.

Kohv oli keelatud, kuna see mõjub närvidele halvasti. „Puljong!” kuulutas proua Harmer, sundides teda jooma kruuside viisi toitvat loomalihapuljongit.

Proua Harmeri parimatest kavatsustest ajendatud missiooni ajal lehkas maja keedetud tursa, piimariisi ja puljongi järele. Üks hea külg asjal siiski oli – see sundis paranema nii ruttu kui võimalik. Kui jõudis kätte päev, mil proua Harmerit vajati kiriklas, tundis Meredith ennast tänamatuna, kuna tal oli selle üle hea meel.

Nüüd oli haigus taandunud. Ent selle järelkajaks oli ebameeldiv nõrkus jalgades ja täielik söögiisu puudumine – mis polnud tänu maitsetule kalale ja sunduslikule puljongile sugugi üllatav. Kõigele vaatamata oli Meredith täna juba vara üleval. Sally Caswell, kes töötas kohalikus oksjonikontoris Bailey ja Bailey, oli öelnud, et homsete pakkumiste hulgas on Victoria-aegsed veiniklaasid.

„Just niisugused, nagu sa oled endale soovinud, Meredith.”

Meredith oli tõepoolest rääkinud mõni aeg tagasi Victoria-aegsest klaasist ja Sally oli lubanud sel silm peal hoida. Üldiselt ei võimaldanud Meredithi väike maja antiigi kogumist. Ainuke sedalaadi ese oli puhvetkapp ning võib-olla see oli viinud teda mõttele sellele midagi lisada. Seega kavatses ta minna täna neid klaase vaatama ja pärast seda Sally seltsis lõunale. Isu tal veel polnud, ent taldrikutäie korraliku supi vastu poleks tal midagi.

Meredith läks üsna rõõmsal meelel alla kööki. Ta valas kannu vett ja vaatas aknast välja tagaõuele. Ilm tundus olevat külm, kuid selge. Ta pilku püüdis liikumine aia kaugemas nurgas härmatisega kaetud kasutuseta seisva söepunkri juures. See oli kass.

Kass oli hulkunud vahelduva eduga maja ümber umbes paar nädalat. See oli lahja ja võitlusarmidega noor tiigrikarva loom. Meredithile meeldisid vöödilised kassid.

Võib-olla oli kass hulkunud siin juba varem ja Meredith, kes käis iga päev tööl, polnud teda lihtsalt märganud. Alles nüüd, haiguse ajal, oli ta teda nägema hakanud. Ta ei teadnud, kas loom on hüljatud ja otsib nüüd uut ja paremat kodu või oli ta metsikuna sündinud, kuid Meredith kaldus arvama, et hoolimatu peremees on kassi halvasti kohelnud. Loom oli närviline. Ei vastanud sõbralikule kutsumisele. Kuid Meredithil oli ükskõik millist nii kõhna looma valus vaadata. Proua Harmer oli varunud külmikutäie külmutatud kalafileed ning Meredith keetis need läbi ja söötis tükkhaaval kassile. Seda sai teha ainult eemalt, sest kass ei julgenud ahvatlevast tursalõhnast hoolimata Meredithile läheneda. Meredith pidi ta üksi jätma. Tagasi tulles oli toit alati kadunud. See oli hea moodus kalast vabanemiseks ilma seda raisku laskmata. Kass oli kindlasti hea põhjus.

Meredith võttis külmkapist plastkarbi keedetud kalaga, avas tagaukse ja astus külma tuule kätte. Ta kraapis kala alustassile ja kutsus kassi. Kuid too ei kuuletunud, vaid putkas üle aia minema. Meredith jättis kala sinna ja läks sisse. Küllap tuleb kass tagasi nagu varemgi. Mitte ainult see, vaid ka kõik teised ümbruskonna kassid.

Pool tundi hiljem sisenes Meredith linna oksjonimaja parklasse. Ta lukustas auto ja suundus üle korrapäratu kujuga õue vana luitunud kivimaja avatud ukse poole. Maja arhitektuur lubas oletada, et kunagi ammu võis see olla hobusetall. Kuid nüüd rippus selle tammepuust ukse kohal tahvel – arvatavasti kaks sugupõlve vana –, millelt võis lugeda:

BAILEY JA BAILEY

Kunstihindajad ja oksjonikorraldajad

Tühjendusostud

Antiikmööbel ja mälestusväärsused

Seinale naelutatud teadetetahvlil oli kuulutus eeloleva jõulumüügi kohta. Ettevalmistused olid käimas. Oksjoniruumi sissepääsu tõkestas kumera esiküljega pähklipuust kummut. Selle tänavapoolse otsa juures seisis turd mees, käed puusas, paksust riidest põll ees. Ruumist seest paistsid kummuti tagant ainult kahvatu noore mehe rind ja pesapallimütsiga kaetud pea.

„Me peame selle teistpidi pöörama, Ronnie,” ütles turd mees.

„Sahtlid välja võtma,” arvas Pesapallimüts.

„Pole vaja, tuleb ainult köis ümber tõmmata, et need välja ei kukuks.”

„Püha taevas!” hüüdis keegi seest. „Võtke sahtlid välja! Ja olge nurkadega ettevaatlik! See on varasest Victoria-ajast pärit mööbliese!”

„Ärge muretsege, härra Bailey,” ütles esimene mees. „Jätke see minu ja Ronnie hooleks.”

Pähklipuust kummut hakkas, külg ees, kahele poole kõikuma.

„Just! Kergita oma otsa, Ted!” hüüdis Pesapallimüts.

„Jälgige sahtleid!” kostis nähtamatu omaniku hääl.

„Me tõmbame talle köie ümber!” hüüdis Pesapallimüts vastu.

„Mitte teile, tibuke!” lisas ta Meredithile, kes seisis kõrval nagu huvitatud vaatleja. Noormees pilgutas silma ja nihutas mütsi, et pead kratsida. Nüüd nägi Meredith, et mees oli vanem kui alguses paistis. Nooruslik müts oli varjanud kiilaks muutuvat pealage.

Kui mööblitükk oli tollhaaval ja turvaliselt uksest sisse pukseeritud, astus ka Meredith sisse.

See oli suur ja madal ruum. Kui ta silmad harjusid hämara valgusega, nägi ta ümberringi virnade viisi igasugust mööblit, kila-kola, maale, raamatuid ja salapäraseid kaste tundmatu sisuga. Ronnie ja Ted olid vinnanud oma koorma kaugemasse nurka, kus kolmanda hääle omanik seda nüüd hoolega silmitses.

See oli pikk kiitsakas mees, kellele kuldraamiga prillid ja hallid õlgadeni juuksed andsid õpetlase välimuse. Tal oli seljas vanamoodsa lõikega ruuduline pintsak, millega moodustas terava kontrasti moekas kikilips. Meredith teadis, et mees on Austin Bailey, sest hoolimata sildist ukse kohal oli Austin ainus Bailey, kes selle äriga praegu tegeleb. Ja päris kindlasti oli tal palju tegemist.

Meredith jättis ta kummutit vaatlema ja suundus mööblitükkide ning portselani ja klaasesemetega kaetud laudade vahelt väikese kontori poole, heites mõne juhusliku pilgu tuhmunud maalile või niiskusest plekiliseks tõmbunud graafilisele lehele.

Kontoris polnud kedagi. Meredith oli lootnud leida eest Sally Caswelli. Küllap on ta korraks välja läinud, kuigi tema väikese pühamu õhk oli läppunud, just nagu poleks seda hommikul tuulutatud. Ka polnud näha ühtegi isiklikku asja – mantlit varnas, isegi mitte Sally termost. Arvuti oli tumm ja külm. See kõik oli väga kummaline.

Laual lebas kaks virna trükitud paberilehti. Meredith võttis esimesest virnast pealmise.

See kordas väljas seinal rippuvat kuulutust jõulumüügi kohta, millele lisandus loetelu eriti huvipakkuvatest esemetest, alates mööblist ja raamatutest ning lõpetades aiaskulptuuridega. Ka pähklipuust kummut, mille sisse toimetamisele oli Meredith tunnistajaks olnud, seisis nimekirjas. Ta võttis järgmise lehe. Sellel olid kõikide homme müügile tulevate esemete numbrid. Meredith ajas näpuga järge, kuni jõudis talle huvi pakkuvate klaasideni. Number 124. Kuus Victoria-aegset veiniklaasi. Ta läks tagasi oksjonisaali.

Austin Bailey oli nüüd üksi ja pühkis suure täpilise taskurätikuga laupa. Ilmselt polnud kummut kannatada saanud. Ronnie ja Ted olid läinud muid asju ajama. Austin tõstis pilgu ja nägi Meredithi.

„Oi, Meredith! Anna andeks, et ma ei märganud! Kuidas tervis on?” Ta toppis taskurätiku taskusse ja sirutas Meredithile oma tolmuse käe. Järsku ta taipas ja tõmbas käe kohe tagasi, enne kui Meredith jõudis seda suruda.

„Vabandust,” ütles ta. „Ma liigutasin siin neid asju.”

„Kas kõik esemed on juba kohal?” Meredith viipas käega ümberringi. Oli raske uskuda, et siia veel midagi mahuks.

„Ma arvan küll. Ma ootasin veel ühte komplekti toole…” Austin kortsutas kulmu. „See naine lubas, et toob need täna. Ma ütlesin, et kui ta tahab need homme müüki panna…” Ta heitis Meredithile terava pilgu. „Need on seal kirjas.”

Meredith taipas, et Austin peab silmas kataloogi, mida ta käes hoidis. „Mind huvitavad pigem veiniklaasid,” ütles ta. „Kus need on?”

Austin juhatas ta suurest raamil rippuvast Benarese vaskgongist mööda laua juurde, kuhu oli laotud terve hulk mitmesuguseid klaasesemeid ja kummalisi joogitarbeid. Tinast peekreid, savist kruuse, paar kaanega Baieri õllekannu, puidust veinijahutaja.

Paar või kolm inimest olid vahepeal sisenenud ja vaatasid väljapanekuid. Nende hulgas oli ka lambanahkses jopes habemega mees, kes uuris asjatundliku pilguga väikest kirjutuslauda, otsekui võltsingut kahtlustades. Austin Bailey heitis mehele äreva pilgu.

„Kas sa rohelise blanketi võtsid?” küsis Austin Meredithilt, meeled hajevil. „Sa võid kirjutada sellele oma pakkumise, siis pole sul vaja homme tulla. Kui sul muidugi pole kahju kogu lõbust ilma jääda. Pealegi on olemas risk, et sind üle pakutakse. Ära unusta kümmet protsenti lisaks minimaalhinnale.”

„Jah, ma teen seda enne lahkumist. Tegelikult tahtsin ma Sallyt näha. Kas teda pole täna tööl?”

Lambanahkne mees oli läinud söögilauda uurima. Teised – abielupaar – seisid kõhklevalt nikerdatud raami surutud vanadusest kollaseks tõmbunud maali ees, mis kujutas nümfe metsalagendikul.

„See on meie salongi jaoks liiga suur, Frank,” arvas naisterahvas.

„Seda paremini pääseb mõjule.” ütles Frank.

„Ma ei tea, kas ma tahan kamina kohale paljaid naisi, Frank. See pole eriti kombekas.”

„See on kunst,” kinnitas Frank – asjatundja.

Austin Bailey ohkas. Ta hõõrus tolmuseid käsi, silmitses neid arusaamatuses, just nagu imestades, et tolm pole neilt iseenesest kadunud.

„Me pidime Sallyga koos lõunale minema,” jätkas Meredith oma rida. „Ma lootsin temaga siin kohtuda.”

„Oh heldeke.” Austini murelik ilme süvenes. „Ma ei usu, et ta täna tuleb. See on pahasti… Eeltutvumine kestab poole viieni ja iga töökäsi on vajalik. Näed küll, kuidas nad sisse-välja voorivad. Me ei jõua nii palju valvureid palgata.”

Meredith mõistis Austini turvaprobleeme ja ütles talle seda, kuid ei jätnud jonni. „Mis Sallyga juhtus?”

„Ahjaa. Ta helistas. Õigemini mitte tema, vaid abikaasa. Umbes pool tundi tagasi. Neil oli vist hommikul kodus mingi jama.”

„Jah?” See tundus kummaline, eriti siis, kui helistajaks oli Liam ja mitte Sally ise. Tavaliselt Liamit ei huvita, mis neil kodus sünnib. Ja imelik oli ka see, et Sally temale ei helistanud, kuna neil oli lõuna kokku lepitud. Ja Sally on taolistes asjades väga täpne.

„Neil seal plahvatas vist gaas või midagi,” tähendas Austin Bailey ebamääraselt. Ta põrnitses taas oma käsi. „Ma pean need puhtaks pesema. Vabanda, palun.”

„Austin!” Meredith laveeris vaskgongi, istuva jahikoera kivist kuju ja kohmaka mööblitüki vahel, kuhu pidid mahtuma Edwardiaegse pere palitud, kübarad, vihmavarjud ja jalutuskepid. „Kas gaas plahvatas? Kas keegi sai viga? Kui tugev plahvatus see oli?”

Terved majad on lekkiva gaasitorustiku süü läbi õhku lennanud.

„Keegi ei saanud viga. Nad pääsesid ehmatusega. Sally vaeseke on surmani kohkunud. Kuid ta on elus ja terve,” rahustas Austin Meredithi. „Ma küsisin Liamilt. See juhtus köögis. Liam polnud juures. Ma arvan, et nad peavad ootama, kuni gaasimehed kõik üle vaatavad.”

Austin astus Sally kontoriruumi, milleni nad just olid jõudnud, ja võttis laualt teisest paberivirnast rohelise blanketi. „Kirjuta siia oma pakkumine ja anna minu kätte – või, kui mind ei ole siis Ronnie’le või Tedile. Ei-ei! Ära seda siia jäta!” Austin tõttas millegi pakilisega tegelema.

Meredith polnud arvestanud klaaside lisahinnaga. Ta kirjutas paberile maksimumi, mida oli valmis maksma, eseme numbri, oma nime, aadressi ja telefoninumbri ning ulatas kokku volditud paberi Ronnie’le, kes oli just tagasi jõudnud. Austin ja Ted tegelesid koguka daamiga, kellel oli käes kärtsude värvidega maalitud pilt Pariisi sildadest.

„Te müüte ka maale, eks ole?” küsis potentsiaalne kaupmees.

„Põhimõtteliselt küll,” vastas Austin, silmitsedes pilti veidi jahmunult.

„Ma pean minema,” ütles Meredith Ronnie’le, kuna Austin oli hõivatud. „Kas te annaksite selle härra Baileyle? Tänan. Kas te olete kuulnud midagi sellest, mis proua Caswelliga hommikul juhtus?” Ta surus paberilehe Ronnile’le pihku.

„Gaasipliit,” ütles Ronnie, võttis rohelise lehe ja voltis selle lahti. Ta lükkas pesapallimütsi kuklasse ja hakkas lugema. Ilma mütsita ja nii lähedalt nägi ta välja umbes viiekümnene.

„Kas seda on vähe?” küsis Meredith erutatult. „Või liiga palju? Ma ei teadnud, kas tuleks jätta reservi.”

„Ei või iial teada,” ütles Ronnie. „Sõltub sellest, kas keegi teine ka neid klaase tahab. Ma arvan, et summa on sobilik.”

„Kas te olete kindel, et see oli pliit?” Asi tundus olevat tõsine.

„Või siis boiler,” ütles Ronnie.

Ted oli Austini ja koguka naise üksi jätnud. Ta ilmus nähtavale, käes pappkast, milles paistsid olevat portselankujukesed.

„Proua Caswelli juures?” küsis ta puhkides. „Vist vanniahi. See naine tõi need toolid. Kuhu me need paneme?”

Oli selge, et kui Meredith tahab teada, mis Caswellide juures hommikul juhtus, peab ta ise sinna sõitma. Ta läks ja istus autosse. Jäi ainult loota, et kõik on elus ja terved.

See polnud ei pliit ega boiler ega vanniahi.

„See oli kirjapomm!” ütles Sally Caswell sosinal.

„Püha müristus!” hüüatas Meredith ja imestas hiljem, et polnud öelnud midagi vängemat.

Ta oli kartnud hullemat. Esimene asi, mida ta majale lähenedes märkas, oli ukse ees seisev politseiauto, ja teine oli veel sissesõiduteel. Valge furgoon, mida ta pidas alguses gaasiavariiautoks, osutus kurjakuulutava nimega POMMIDE KAHJUTUKS TEGE-MISE ÜKSUSEKS. Ohutus kauguses seisis rühm külaelanikke ja sosistas omavahel.

Ehmunud Meredith tormas värava juurde, kus politseinik ta peatas. Kuid just sel hetkel ilmus uksele Liam, kes palus, et Meredith sisse lubataks.

Liamil oli põhjust teda sinna tahta. „Sally on endast väljas,” ütles ta. „Vaata, mida sa saad teha, Meredith, eks?”

Meredith leidis Sally Caswelli väikese elutoa sohvalt elektrikamina ees istumas. Vigastus laubal oli kuidagimoodi kinni plaasterdatud. Tal oli käes brändiklaas, Liam mossitas tagapool. Köögist kostis hääli ja liikumist.

„Politsei,” jätkas Sally poolsosinal. „Ja pommieksperdid. Ja kriminalistid. Kes vaid! Nad korjavad kõik purunenud jäänused kokku. Pakist endast pole suurt midagi järel. Kuid selle järgi, kuidas see plahvatas, oskavad nad vist öelda, millise lõhkeainega oli tegemist.” Ta viipas ägedalt käega. Brändi loksus klaasis.”Nad pildistavad l-lauda ja k-kööki…”

„Sally, kas sul hakkas halvem?” küsis Meredith murelikult. Ta vaatas Liami poole, kuid too tegeles süngelt iseenda probleemidega.

Sally vastas hädiselt: „Kõik on kombes, ausalt. Liam pani mulle plaastri. Verd enam ei tule. Mul vedas. Igal pool oli klaasikilde. Ma olen siiani veidi närvis ja millegipärast on mul väga külm.” Ta värises.

„See on šokist,” ütles Meredith. „Püüa rahuneda. Kas nad küsitlesid sind juba?”

„Nad üritasid. Sellest polnud kasu. Ma ei osanud neile midagi rääkida. Kõik toimus nii äkki ja ma pöörasin just enne selja, kui… Pakk nägi välja täitsa tavaline, ainult et sellel oli vaid meie perekonnanimi. Liam tegi tööd ja tal polnud aega seda avada.”

Oma nime kuuldes ütles Liam: „Ma ei tea, kuidas mul õnnestub selle möllu sees täna veel tööd teha!”

Meredith lükkas näole langenud pruuni juuksesalgu kõrva taha ja heitis Liamile vihase pilgu. Ta tundis Caswelle mitu aastat. Ajal, mil Meredith oli töötanud välisriikides Briti konsulina, oli nende tutvusse tekkinud vahe. Ent nüüd, kui ta on jäädavalt Inglismaal (kui välisministeerium ei mõtle ümber – kuigi sellest pole siiani mingit märki), jätkus nende tutvus uue hooga.

Meredithile meeldis Sally väga. Liam oli teda alati ärritanud. Tänaste sündmuste valguses veel rohkem kui tavaliselt. Isegi mööndes, et ka tema võis olla šokis, oli talle raske kaasa tunda. Tema naine oleks võinud tõsiselt viga saada. Jääda pimedaks või põletushaavadesse surra. Kuid Liam muretses ainult oma töö pärast!

„Ma palusin Liamit, et ta sulle helistaks, Meredith.” Sally hääl oli nüüd pisut kindlam. „Kuid ta unustas kogu selle segaduse juures ära. Anna andeks, et sind lõunasöögiga alt vedasin.”

„Sellest pole midagi. Ma olengi viimasel ajal isutu. Ma käisin oksjonimajas ja nägin Austinit. Tema arvates toimus siin gaasiplahvatus. Ma kartsin, et maja on rusudes.”

Sally muutus ärevaks. „Ma pean tööle minema! Homme on väljamüük.”

„Rumalus! Austin teab, et sa ei tule. Kõik on korras. Sina rahune ja puhka.”

„Me peame niikuinii siin passima,” urises Liam Caswell. „Mingi politseinik on veel tulemas, mingi ülemus. Ma kardan, et me ei pääse võmmidest nüüd mitu päeva.” Ta marssis toast välja.

„Ta raamat ei edene,” selgitas Sally. Ent Meredith märkas, et kohe pärast mehe lahkumist muutus Sally rahulikumaks ja ta hääl kindlamaks. „Vaene Liam, seda polnud küll vaja. Viimasel ajal kisub kõik viltu. Maaelu ei sobi talle üldse. Ma arvasin, et vaikuses on tal rahulik töötada. Me mõlemad arvasime seda. Ent siit jäävad laborid liiga kaugele. Kui tal on vaja midagi kontrollida, peab ta sõitma hulga miile Oxfordi. Peale selle muud mured. See masendab teda. Anna talle ta käitumine andeks. Ta ei mõelnud halvasti.”

„Saan aru.” Niipalju kui Meredith teab, oli Liami tänane käitumine ainult õige pisut hullem kui tavaliselt.

Sally tõstis brändiklaasi. „Kas sa soovid midagi juua? Vabanda, et varem ei küsinud. Ma olen täna kehv võõrustaja.”

„Ei, aitäh. Kas soovid veel klaasikese?”

„Ma ei julge. Ma üritan hoida pea selge, kui see politseiülem tuleb. Tavaliselt ma ei tarvita alkoholi. See ajab mind luksuma.”

„Kas ta on Bamfordi politseist?” Meredithi teadmist mööda polnud Bamfordis pärast Alani edutamist ja lahkumist inspektorist kõrgema auastmega politseinikku.

Sally raputas ettevaatamatult pead, mis sundis teda võpatama ja plaastrit puudutama. „Ei, piirkonna peakorterist.”

Meredithil jooksis värin mööda selga alla. See ei tähenda veel, et see on Alan. Aga kui on? Alanile ei meeldiks, et ma siin olen. Ta hakkaks jälle politseiasjadesse sekkumise pärast epistlit lugema. Ent Sally sõbrana tuleb tal siia jääda.

„Kas nad ütlesid ta nime?” küsis ta nii ükskõikselt kui suutis.

„Ei vist. Ma loodan, et Liam käitub viisakalt. Ma ütlesin talle, et me peame politseile kõigest rääkima.”

Meredith nõjatus ettepoole. „Sa mainisid äsja muid muresid. Milliseid?”

Sally oli õnnetu. „Pahandused naabriga. Ja need vastikud postisaadetised. Mitte plahvatavad pakid, aga kirjad. Ma ei teadnud neist. Liam rääkis mulle neist alles praegu… pärast plahvatust. Ta on saanud väga solvavaid kirju. Ta ei näidanud neid mulle, sest ei tahtnud mind ärritada. Tundub, et keegi kannab vaese Liami peale viha.”

Neid, keda Liam Caswell on aastate jooksul solvanud, on kindlasti terve leegion, mõtles Meredith. Ent kirjapommi saatmine eeldab vaenu, milleks jääb isegi Liami tavalisest jämedast käitumisest väheks.

„Ma arvan, et see on nende koerte pärast,” ütles Sally ebamääraselt.

Väljast oli kuulda veel ühe auto saabumist ja ukse paukumist. Kruusateel krudisesid lähenevad sammud ja köögist kostis rääkimist. Siis Liami häält. Ta tuli tagasi elutuppa, keegi kannul.

„Siin on see mees piirkonna politseist,” esitles Liam külalist ilmse vastumeelsusega. „Politseiülem Maltby.”

Caswelli järel astus tuppa pikk ja kõhetu heledate juustega mees.

„Markby,” parandas ta Liamit. „Tere päevast, proua Caswell.”

Tema pilk siirdus teisele naisele. Ta kulm kerkis ja siniste silmade pilk muutus teravaks. „Meredith?”

„Tere, Alan,” ütles Meredith.