Читать книгу Ärata surnud - Ann Granger - Страница 2

„Ma tahan täna õhtul Bamfordi saada. Kas keegi läheb sinnapoole?”

Sõnad olid hääldatud selgesti ja hääles kõlas kergelt kõrk toon. Rändeinela ümber kobarasse kogunenud mehed pöörasid korraga pead. Isegi Wally, toidubaari omanik ja peakokk, muutus uudishimulikuks. Ta asetas peopesad kettide toel sõiduki küljelt esile ulatuvale võidunud rippletile ja nõjatus ettepoole, et näha, kes oli rääkinud.

Väike valge kaubik jõnksatas mehe tühise kaaluga keha raskuspunkti teisale viimisel ja sõiduki sisemus vastas sellele kõlksatustega. Pakitud suupistete püramiid lagunes koost ning laotas letile siniseid, punaseid ja rohelisi sõnumeid. Juustu-sibulamaitselised – Grillitud loomaliha – Kanatikka. Üks kukkus üle serva maha. Klient, kelle jalge ees pakike maandus, tõstis selle üles ja pistis oma nahkjopi taskusse. Wally tähelepanu polnud kunagi nii hõivatud, et tal oleks midagi niisugust märkamata jäänud. Ta välgutas verd täis valgunud silmi ning klient kobas rutakalt peenraha järele ja puistas letile peotäie münte. Otsekohe pööras Wally pilgu tagasi kõnelejale.

Üksildane tee-äärne peatuspaik oli pargitud veoautosid täis. Wally toidubaar oli kaugsõidu veokijuhtidele tavapäraseks kehakinnituspeatuseks. Wally pakkus kuumi jooke, kõrbenud vorstikesi, kartuli- ja kaalikatäidisega raskesti seeditavaid taignakolmnurki – mida eufemistlikult „pirukateks” kutsuti –, peekonisaiu ning rosinaleivaruudukesi. Wally uhkustas, et tema toit „täidab su kurguni”. Mitte üksnes ei täitnud, vaid tekitas kliendile tunde, et tal pole vaja enam kunagi süüa. Wally hinnad olid madalad, hügieen kehvavõitu, ta töötas ööpäev läbi. Ta nägi – nagu ta hiljem seersant Prescottile ütles – „Elu. Igasugust.”

See, mida ta nägi praegusel juhul, oli sihvakas, teksastes tüdruk, kelle vanuseks ta hindas umbes kaheksateist või üheksateist aastat. Tüdrukul oli seljas ka sedasorti tviidjakk, mis Wallyl seostus vintskete meeste ja naistega, kes mõnikord ronisid välja hobuste transportimise veoki juhikabiinist ja nõudsid valjuhäälselt teenindamist, just nagu tegu oleks mingi kuramuse Ritziga. Tüdruk seisis natuke maad eemal, jälgides neid kõiki kriitilisel pilgul.

„Ja,” lisas Wally tolle hilisema vestluse käigus, „ta oli rabav. Täpselt nagu mingi modell kohe. Pikk, natuke kõhnapoolne, aga juuksed sellised, milliseid pole enne nähtud. Tohutu kuhil.” Siinkohal kõlas Wally hääl natuke igatsevalt ja ta libistas peoga üle oma hõreneva pealae. „Imeilus värv. Arvatavasti kunstlik. Aga suurepärane, tõepoolest. Midagi kullakarva pronksjat. Ta polnud ei tavaline, mittemidagiütlev hääletaja ega ka harilik libu. Temas oli stiili.” Ta kõneles aupaklikult.

Samasugused mõtted jooksid läbi ka Eddie Evansi peast. Ta oli laadungita veoautoga teel koju. Tühi veok tähendas viletsat äri, kuid oli tekkinud väike segadus ja Eddie-taoline autoomanikust juht – iseendale tööd andev ühemehebänd, nagu ta end ise nimetas – kannab tõenäoliselt kahju. Ilm oli püsinud kogu päeva sombune, kuigi pidanuks just nagu kevad olema. Seekord näis talv tõrkuvat soojemale aastaajale teed andmast. Paks pilvevatt varjas päikest ja temperatuur oli aastaajale sobimatult madal. Puud ja piirdehekid ajasid aeglaselt pungi, kevadlilled jäid aga hoopis hiljaks.

Hallus oli tunginud Eddie meeleollu. Ta oli sõitnud Wally kuuma ja külma kehakinnitust lubavate kirjadega ehitud kaubikut nähes parkimisplatsile mitte sellepärast, et ta vajanuks enese värskendamiseks tassi suitsumaitselist teed, vaid selleks, et otsida virgutavat seltsi hinge kosutamiseks. Teised autojuhid, kelle hulgast ta mitmeid tundis, kogunesid siia just sel ajal – natuke pärast kella nelja pärastlõunal. Eddie tundis, et tahab puhkepausi teha ja kellegagi lobiseda.

Reeglina ei võtnud ta hääletajaid peale – ei mees- ega naissoost. Ta tundis kutti, kel oli selle pärast palju jama olnud. Ta – see Eddie tuttav – oli pakkunud küüti tüdrukule, kes leiti hiljem riigi teises otsas surnuna kraavist. Politsei oli saanud jälile kõigile, kes olid tüdrukut näinud või teda oma autos sõidutanud, ja see ajas marru. Polnud kedagi, kes juhiks Eddie äri või maksaks tema pangalaenu, kui teda küsitlemiseks kinni peetaks ja tema sõidugraafik tuulde lendaks. Ta ei teinud väljagi hääletajatest, kes seisid abituna teepervel, hoides kramplikult papist sedeleid, millel trükitähtedega kirjas kaugete linnade nimed.

Kuid Wally tee polnud hajutanud tinakarva taevast ja luhtunud äritehingust põhjustatud masendustunnet. Selle asemele oli tulnud vastumeelsus lahkuda kaubiku ümber kogunenud seltsi pakkuvast kambast. Lihtne inimlik vajadus seltskonna järele viis Eddie sel ainsal korral reegli rikkumiseni.

Peaaegu mõtlemata kuulis ta end ütlemas: „Ma saan sind peaaegu kohale viia, linnupoeg, ja Bamfordi ristis maha panna. Seal pead sa endale juba teise sõiduriista hääletama.”

Näod, mis ammuli sui tüdrukut vahtisid, pöördusid nüüd Eddie’t jõllitama. Kõik nad ju teadsid, et Eddie Evans ei halastanud iialgi hääletaja peale.

Wally teekeetel sisises ja kurises tekkinud vaikuses. Wally, vaikiv ja pahakspanev, tõmbas pea tagasi ning korjas üles mündid, mis olid krõpsude eest maksmiseks letile asetatud, ja pani need eakasse, vedrumehhanismi abil töötavasse kassasse.

Tüdruk ootas. Keegi ei teinud paremat pakkumist. Keegi ei ütelnud midagi, kuid nende mõtted rippusid õhus nagu teekeetlist vabanev aur. Tüdruk pöördus Eddie poole ja ütles karedalt: „Hea küll. Tänan.”

Ta tõstis üles vana khakivärvi sõdurikoti, mis lebas ta jalgade juures maas, ja heitis selle üle õla. Oli selge, et ta polnud keegi, kes asjatult ootab. Ta käitus pigem nii, nagu oleks käeviipega takso tellinud, kui et veoautojuhilt küüti nurunud.

Eddie, keda ajendas tüdruku kannatamatus, viskas oma tühja plasttopsi lömmis traadist prügikorvi. Kostis lõbusat üminat, kui ta läbi salga oma veoki poole sammus.

Wally oli tähelepanu juba oma puristavale teekeetlile pööranud. Tema allesjäänud klientuur väljendas omakeskis arvamust, et Eddie oli endale jama kaela tõmmanud. Omas mõttes oli Wally valmis sellega nõustuma, kuid ta ei lubanud endale kunagi maantee-äärsetesse vaidlustesse kaasatõmbamist.

Siis küsis keegi: „Kes ta siia tõi?”

Tekkis vaikus, millele järgnes küsimuste ja eituste sumin.

„Tüdruk pidi kuidagi siia jõudma. Ta ei saanud ju mitte kusagilt tulla!” käis esimene küsija peale. „Kuulge!” lisas ta, sirutades välja musklis käe, hõlmamaks ümbritsevaid põlde. „Siia kuramuse pärapõrgusse!”

Kuid mitte keegi ei võtnud endale vastutust tüdruku siiamaani toomise eest ja keegi polnud näinud isegi mitte tema saabumist.

„Ta oleks nagu maa alt välja ilmunud,” lausus keegi ning Wally – üldsegi mitte ebausklik mees – tundis vaatamata kaubiku umbsele leitsakule äkilist külma.

Selleks ajaks, kui Eddie veokini jõudis, oli ta juba kõhklema hakanud. Kahtlusepistega südames ronis ta kabiini. Juhikabiini sisemuse tuttavlikkus, kerge higihais, Cornwalli pisihaldja maskott, läbipaistva teibiga spidomeetri kõrvale kleebitud foto abikaasast – ükski neist asjadest ei suutnud talle kindlustunnet tagasi anda. Selle asemel näisid nad talle meelde tuletavat, et ta oli oma reeglit rikkunud.

Tüdruk ronis nobedalt üles tema juurde. Ta silmitses vargsi tüdrukut, kui too oma khakivärvi kotti istme alla pakkis. Neiu oli umbes ta oma tütre vanune. Ka Ginal olid pikad juuksed ja ta kandis neid samamoodi kuklasse seotult. Kuid sellega sarnasus ka lõppes. Selles tüdrukus oli midagi, mingi aura, sõnulseletamatu omadus, mis Ginas puudus. Tütre üle uhkust tundva isana valdas Eddie’t ebamäärane pahameel.

Asi polnud selles, just nagu olnuks see tüdruk peenelt riides. Tal olid jalas tavalised teksased ja veidrad, pruunikast nahast lühikese säärega saapad. Mitte sellised nöörsaapalaadsed, vaid külgedel venivast materjalist vahesiiludega vanamoodsad käimad, mis maksid arvatavasti terve pataka raha. Ginagi läks nende moenarrustega kaasa ja need olid alati üle hinnatud. Need saapad siin paistsid olevat väga kvaliteetsed, mitte Kaug-Idas või Lõuna-Ameerikas mööduva trendi teenindamiseks odavalt toodetud. Tüdruku jakk – nahast küünarnukilappidega tumepruun tviidrõivas – oli samuti kvaliteetne. Jaki all oli tal mingi tume särk ja kaela ümber meeste kollane villane sall. Eddie jälgis, kuidas ta salli kaelast võttis ja seda kokku kägardades istuma jäi.

Juuksed olid kogu sellele lihtsusele hiilgavaks kontrastiks. Tuhmis valguses näisid juuksed sisemiselt hõõguvat. Eddie mõtles ümberringi tantsisklevaid küünlaleeke peegeldavale poleeritud messingküünlajalale kirikus. Juuksed olid kuklas paelajupiga patsi seotud ning langesid seljale ja ühele õlale. Üks juukselokk oli lahti pääsenud ja rippus näo ees. See ei jätnud lohakat muljet. Paistis hoopis sedamoodi, just nagu oleks see nii mõeldudki. Tal oli ilus nahk. Ginal olid vistrikud ning ta kulutas akneravile terve varanduse.

Eddie – teadlik Wally toidubaari suunast vahtivatest pilkudest – sõitis parkimisplatsilt välja. Ta ütles: „Mul on umbes sinuvanune tütar. Tema nimi on Gina.”

„Ah nii? Tore.” Vastus oli ükskõikselt viisakas.

Pisut puudutatult küsis Eddie: „Mis siis sinu nimi on?”

„Kate.”

On ta jah, mõtles Eddie mornilt. Nende tutvus oli kestnud kõigest mõne minuti, aga juba tundis ta, just nagu oleks nii umbes kakskümmend viis aastat tema elust maha kooritud. Ta oli jälle kohmetu nooruk, kes üritab pubis või peol tüdrukuga jutule saada, tüdrukuga, kes saabus hoopis teise kambaga. Tüdrukuga, kes – nagu ta mõistis – kuulus hoopis teistsugusesse kampa kui tema.

„Sa elad siis Bamfordis?” küsis Eddie lõbususega, mis kumbagi ära ei petnud.

„Ei. Ma lähen sõbrale külla.”

„Kas tulid täna pika maa?”

„Küllalt pika.” Paus. „Londonist.” Ta tõstis käe ja heitis paksu salgu merineitsijuukseid oma pikalt valgelt, ühegi kortsuta kaelalt seljale. Üha rohkem kahetsedes, et oli end sellisesse olukorda pannud, otsis Eddie abi isalikust nõuandest.

„Hääletamine võib noore tüdruku jaoks keeruline olla!” ütles ta rooli keerates norivalt.

Laia vahega hallide silmade pilk pöördus mehe poole.

„Ma olen ettevaatlik.”

Eddie suu tundus kuivavat. See oli see Wally baari tee. Selle teega võiks laevakeret värvida.

„Sa oled siis üliõpilane või?” küsis Eddie kähiseva häälega.

„Mhmh.” Tüdruk nõjatus seljatoele ja vahtis unelevalt esiaknast välja teele.

„Gina, minu tüdruk, on lastesõimes kasvataja.” Eddie kuulis meeleheidet oma hääles.

„Vahva…” Tüdruk näis kusagil eemal viibivat.

Heakene küll, mõtles Eddie. Ta ei hooli mu vestlusest, mina aga jooksen peaga vastu seina, üritades temaga sedasi lobiseda. Oleksin pidanud oma reeglile kindlaks jääma. Mida varem tast lahti saan, seda parem. Mispärast ta üldse hääletab? Tal on kindlasti raha.

Kuid sageli polnud rahal sellega midagi pistmist. Korraga torkas talle ebameeldiva äratundmisena pähe, et tüdruk mängib mingisugust mängu. Tema ei olnud tüdrukut üles korjanud. Tüdruk oli tema üles korjanud.

„Kas see sinu sõber… sõbranna Bamfordis,” küsis Eddie, „ootab sind?”

„Ma ei tea,” pomises tüdruk. „Kuid ta peaks ootama, isegi kui mu sõber seda ei tee.” Ta pööras näo jälle Eddie poole ja naeratas üsna meeldivalt. „See on üllatus,” ütles ta.

Nagu lubatud, pani Eddie tüdruku Bamfordi ristis maha. Selleks ajaks oli päevavalgus kuhtunud ning udu oli roomanud üle põldude. Puud olid viirastused videviku hakul. Võinuks arvata, et ikka veel on talv. Otsekoheselt rääkides: Eddie oli kannatamatult oodanud, et temaga jumalaga jätta, temast lahti saada. Kuid siiski tundis ta süümepiina, kui pani noore tüdruku – või naise – sellisel õhtusel ajal ihuüksi maha siin asustamata paigas. Ta heitis pilgu armatuurlaua kellale. Aga kell oli siiski ainult kakskümmend minutit kuus läbi, nii et üldsegi mitte väga palju. Ent väljas oli jahe. Külm tuul tuhises avatud uksest sisse.

„Saad sa ikka hakkama, kullake?”

„Kindel see!” hüüdis tüdruk alt. Ainult tema pea oli näha, kui ta maanteel seisis.

Tüdruk hakkas kabiiniust kinni lööma, kuid Eddie küünitas ja hoidis ust lahti. „Ma pööraksin kõrvale ja viiksin su täpselt sinna, kuhu sa mõtlesid minna, kuid ma ei taha hilja peale jääda. Mu vanamoor ootab mind kodus.”

„Pole vaja.” Tüdruku sõnad kõlasid nii külmaverelise enesekindlusega, et Eddie’l oli oma närvitsemise pärast peaaegu piinlik. Tüdruk sammuski juba kaugemale, khakivärvi sõdurikott juukselakka varjates seljas.

„Aitäh!” hüüdis ta eemalt ja viipas hüvastijätuks käega. Hämaruses paistis see alabastervalge pilpana. Eddie jälgis, kuidas tüdruk videvikku kadus, kuidas tema kogu muutus uduseks, siis päris ähmaseks ja lõpuks nähtamatuks. Kogu ülejäänud kojusõidu aja ei suutnud Eddie vabaneda tundest, et ta oli kuidagi millelegi halvale kaasa aidanud.

Meredith Mitchell jõudis veoautole järele parajasti siis, kui see Bamfordi ristis kohalt võttis. Veoki tagatuled hõõgusid nagu vihased punased silmad, kui auto mürinal nüüdsel ajal asustamata maanurga tihenevasse hämarusse kadus. Meredith imestas, miks oli veok siin peatunud. Võib-olla oli juht eksinud, segaduses ja tahtis maanteekaarti uurida. Vahest oli ta roninud autost välja heki vahele, et vastata looduse kutsele.

Ta unustas selle, kui Bamfordi viivale teele pööras, ning tundis, et süda muutub kergeks. Ta oli kodutee viimasel lõigul. Ta oli olnud eemal oma kontorist välisministeeriumis, tegutsedes instruktorina nädalasel koolitusel, mille toimumispaigaks oli igati meeldiv South Downs2. Teoreetiliselt pidi kursus lõppema alles homme – seega reede lõunal, võimaldamaks kõigil osalejatel – nii lektoritel kui ka kuulajatel – hakata sõitma maa eri paigus asuvatesse kodudesse. Praktiliselt olid aga peaaegu kõik paiga juba täna, neljapäeval maha jätnud.

Meredith oli liitunud selle karjakaupa väljarändamisega, nägemata erilist mõtet jääda kohale just nagu hukule määratud vahimees Pompeji väravas. Need üksikud osalejad, kes olid jäänud, et kuulata tema reedehommikust loengut, olid silmanähtava kergendustundega nõustunud Meredithi ettepanekuga, et lisapooltunnist tänases päevaplaanis piisab täiesti ülejäänud teemade käsitlemiseks ja kõigi koju laskmiseks.

Enne lahkumist oli ta helistanud Alanile ja rääkinud muutusest ajagraafikus. Nad olid kokku leppinud, et Meredithil oleks mõistlikum sõita otse Alani poole, mitte oma koju. Alan üritab töölt varakult ära saada ja kohtub Meredithiga enda juures. Nad korgivad lahti pudeli veini ja arutlevad ilmaelu üle.

Rõõmu koolituselt pääsemise ja eelseisva meeldiva õhtu üle tumestas tõsiasi, et talle ei meeldinud sõita just sellisel õhtusel ajal. Tal polnud midagi päris öösel sõitmise vastu, kui esituled heitsid teele heledaid valgusvihke ja eristasid selgesti valguse pimedusest. Kuid videvikus võistlesid autotuled järelejäänud päevavalgusega ning tee-äärsed esemed moondusid ja omandasid inimese kuju. See meenutas Meredithile alati stseeni „Võlur Ozist”, kus Dorothyt, kes peatub, noppimaks tee-äärse puu otsast õuna, ehmatab puu, kes õuna tagasi kahmab.

Eespool oli miski tee peal. Kui autolaternad selle üles korjasid, liikus see üle maantee teepervele. Esimese hooga arvas Meredith, et see võib olla mingi loom. Juba ammu kellegi pargist põgenenud, tee-äärsetel põldudel õnnelikult uitav muntjaki hirv. Kuid varsti ta nägi, et see on inimesekujuline ja tõeline, mitte pärit tema üleskruvitud kujutlusvõimest. Keegi astus mööda teeperve – siin, vähemalt kolme miili kaugusel väikelinna esimestest majadest. Vahest keegi farmist?

Mööda vuhisedes nägi Meredith, et see on mingisuguse väikese seljakotiga koormatud tüdruk. Hääletaja jaoks oli aeg hiline, kuigi ausalt öeldes polnudki tüdruk märku andnud, et tahab küüti. Võibolla sellepärast vajutaski Meredith pidurit. Kõndijat järele oodates lülitas Meredith salongivalgustuse sisse, nii et tüdruk võis näha, et teda ootab seal naine, mitte mõni juhust kasutav molkus.

Ent süüdatud salongivalgus muutis raskeks tahavaatepeeglis midagi näha. See kallutas šansid autojuhi kahjuks, kelle varasem eelisseisund oli kadunud. Nüüd oli Meredith see, kes istus siin valguses üksi, tundes end just nagu akvaariumis, samal ajal kui väljas oli nähtamatu matkaja või – varitseja. Ja kas ainult üks? Võis olla ka kaks – Meredith polnud teist lihtsalt näinud. Vahest oleks ta teinud targemini, kui poleks instinkti kuulda võtnud ja peatunud. Järelemõtlematu aje head samariitlast mängida võis lõppeda paljaksröövimisega kahe ringi uitava hipi poolt. Ta peaaegu juba sõitiski edasi, aga kui matkaja vajas tõepoolest abi, osutuks ärasõit julmaks tembuks. Meredith ootas.

Kui matkaja lõpuks autoni jõudis ja kõrvalistujapoolses aknas nähtavale ilmus, oli see ilmumine nii äkiline, et Meredith ehmatas. Ta oli rõõmus, nähes, et ilmselt on tüdruk siiski üksinda.

Meredith kogus end, lasi akna alla ja hüüdis: „Ma sõidan Bamfordi, kui sa peaksid küüti tahtma!”

„Ma ei tahagi päris linna, kõigest linnaserva.” Hääl kuulus haritud inimesele. Mitte et see tänapäeval midagi tähendaks.

„Hea küll, ma viskan su ära.”

Tüdruk istus kõrvalistmel, sõdurikott põlvedel. Ta vahtis otse ette aknast välja, jälgides autotulede kollast valgusvihku, ning vaikis.

Vähimagi suhtluskatse täielik puudumine oli heidutav. See ajendas Meredithi küsima: „Kas sa elad Bamfordis?”

„Ei.” Viisakas, kuid kindel. Pole sinu asi, osutas hääletoon.

Heakene küll, mõtles Meredith, kellele samuti ei meeldinud, kui võõrad teda küsitlesid. Järgmisena piirdus ta asjakohase repliigiga: „Kuhu sa umbes saada tahad? Kas sa tead täpselt?”

Lõpuks pööras tüdruk pea kõneleja poole. „Selle koha nimi on Tudor Lodge. See peaks asuma – nii mulle kirjeldati – linnapiiril, peaaegu esimene maja.”

„Ma tean seda küll. Maja kuulub Penhallow’dele.”

„Jah.”

„Ma tunnen Carla Penhallow’d. Kas sa oled Luke’i sõber?”

Jälle valitses vaikus ja Meredith tundis, et see küsimus oli tema kaaslase kuidagi segadusse ajanud.

„Ei.” Vastus oli järsk nagu ennegi, kuid sel puudus varasemate ühesilbiliste sõnade endassesulgunud meelerahu.

Noh, tuletas Meredith endale meelde, tema tegemised on tema enda asi. Kui ta ei taha mulle rääkida, on minu asi vait olla.

Kuid uudishimu oli äratatud ja see sai diskreetsusest võitu. Meredith kuulis end visalt jätkamas: „Kui sa pole seda maja varem külastanud, saad sa üllatuse osaliseks. Maja on väga vana ja mingil lipitud-lapitud moel üsna ilus.”

„Lipitud-lapitud?” Lõpuks ometi kajas tüdruku hääles uudishimu. Meredith mõtles: ikkagi inimene.

„Maja vanim osa – Elizabethi-aegne – on tänava poolt vaadates vasakut kätt. Paremal on hilisem, George’i-aegne juurdeehitis. Kiviportikus on Tudorite stiilis Victoria-aegne lisand. Aga kuidagiviisi sobib see kõik kokku. Ma olen Andrew’ ja Carla peale selle maja pärast päris kade kohe.”

„Kõlab hästi…” Teise hääles oli õhkõrn julgustav noot. Tüdruk kiitis selle vestlusteema heaks. Ta tahtis rohkem teada.

Kuid nüüd oli Meredith see, kes tõrkus korraga infot jagamast. Kes pagan see plika üldse oli? Ta paistis olevat umbes üheksateistkümnene, hea haridusega, külm nagu koera nina ja–

Siinkohal pani Meredith hilinenult kaks ja kaks kokku. Tüdruk oli seal teeristis ilmselt tolle veoauto pealt maha tulnud. Kust iganes ta ka alustas, oli ta siiani hääletanud. Ja see polnud loogiline. See olnuks loogiline, kui ta oleks Luke’i, Penhallow’de poja sõbratar. Järjekordne rahanappuses üliõpilane nagu nad kõik. Aga kui ta oli vanemate – Andrew’ või Carla – sõber, võib-olla keegi Carla kirjastusest või teleinimestest, kes produtseerisid Carla populaarseid teadussaateid – noh, siis peaks tal olema auto.

Linna nimi helendas teeviidal neoonkirjas koos tundmatu Prantsuse sõpruslinna nimega. Auto möödus viimastest piirdehekkidest ning esitulede valgusvihku sattus bensiinijaama korratu, kuid hästi valgustatud, hele ja rahustav õu, seejärel kivist ridaelamu, millele järgnes puudesalk. Nad olid jõudnud esimeste tänavalaternateni, mis just vilkudes ookerkollasesse ellu ärkasid. Ja seal, teest eemal rauast varbaia taga oligi Tudor Lodge, kõrgete korstnate ja teravate katuseviilude siluetid sinakashalli taeva taustal ikka veel eristatavad.

Meredith peatas auto. „Siin see ongi–”

Ta vakatas. Tüdruk juba libistaski end autost välja.

„Tänan sõidu eest!” Ta heitis sõdurikoti üle õla ja pöördus kitsal kõnniteel näoga auto poole, oodates, et Meredith ära sõidaks. Kas viisakusest oma heategija vastu?

Ei, mõtles Meredith. Hoopis sellepärast, et ta ei taha, et ma näeksin, kuidas ta ukse juurde läheb. Miski oli siin korrast ära, ta teadis seda. Aga kui oligi nii, oli raske arvata, mis just. Tüdruk näis olevat tõepoolest üsna kõrget klassi. Praegusel kellaajal, kui inimesed parajasti koju naasid, oli ebatõenäoline, et murdvaras suunduks mõne sihtmärgi poole või – veelgi ebatõenäolisem – laseks kellelgi sellest teada saada.

Meredith sundis põgusa naeratuse näole, vastas hüvastijätuviipele ja valmistus ära sõitma.

„Sinu häda seisneb selles,” ütles ta endale, „et sa jõlgud ringi võmmi seltsis ning see on muutnud su kahtlustavaks.”

Peeglis nägi ta saledat kogu Tudor Lodge’i poole pöördumas, peaväravast sisse astumas ja aiahämarusse sulandumas. Ta ei kuulnud musträstast, kes jääb aia sulelisist asukaist alati kõige viimasena õhtule. Territooriumil videvikutunnil ringkäiku tehes avastas lind sissetungija ning pages korduvalt valju hoiatushüüdu kriisates.

Oligi vist parem, et ta ei kuulnud, kuna hoolimata pingutustest hirme kõrvale heita jäi Meredithi ängistav tunne – nagu ennist ka Eddie Evansisse –, et ta oli osalenud mingis kurjas sepitsuses.