Читать книгу Ärata surnud - Ann Granger - Страница 4

Teadmata, mida teha, oli Andrew üllatusega toimetulekuks otsinud abi tavalistest viisakusavaldustest. Ta oli valanud külalisele tassi teed ja pakkunud talle tüki puuviljakooki. See ei andnud talle küll rohkemat kui natuke mõtlemisaega. Ta polnud veel sugugi oma kitsikusest väljapääsu leidnud.

Tüdruk oli tee vastu võtnud, kuid kooki mitte, ja istus nüüd oodates laua ääres Windsori toolil. Tema käed puhkasid lõdvalt tooli kaarjatel puust käetugedel. Tüdruku jalgade juures lebas närune khakivärvi kott, sedasorti väike seljakott, mida müüakse militaarkaupade poes. Tema sile, rahulik nägu, suurepäraste juuste raamistuses täiesti ilmetu, tuletas Andrew’le meelde Botticelli Veenust. Ta oli täiesti tüdruku võimuses. See polnud selline olukord, mida Andrew oleks nautinud või millel ta lubanuks kestma jääda. Alati leidus väljapääs. Ta oli ju hariduselt advokaat ning kõrvalteede leidmine pidanuks olema tal veres. Ebameeldiv ja uudne oli avastada end ajutiselt kaitsetuna.

Andrew, murendades närviliselt higist niigi juba kleepuvaks muutunud sõrmede vahel kooki, ütles: „Sa poleks pidanud siia tulema, Kate.”

„Kas sul polegi hea meel mind näha?” Lõpuks ometi ta liigutas end – Andrew’ suureks kergenduseks –, kuid ainult selleks, et tõsta tass ja rüübata imepisike kogus teed. Andrew mõtles, kas ta oligi üldse joonud või oli teeseldes need liigutused lihtsalt läbi teinud.

Kas polnud mitte „Krahv Monte Cristos” üks selline episood? Maskeeritud kangelane, püüdes kõigest väest jälile saada neile, kes on talle ülekohut teinud, külastab ühe sellise maja, ning reedab oma tõelise isiku, keeldudes söömast ja joomast. Vaenlastega koos leiba võtta tähendaks keelata enesele kättemaksunaudingut.

Kas see oli see, mida soovis Kate? Mingisugune kättemaks? Andrew tahtis küsida, kuid ei söandanud. Samal ajal ütles ta endale, et see on tobedus. Kate oli soovinud teda lihtsalt näha.

„Muidugi on mul hea meel sind näha, kallis,” ütles Andrew. „Aga mitte siin… Ma pean silmas, mu n–” Ta ei suutnud seda sõna tema ees öelda. „Carla on üleval.”

„Oi!” Pilkav tuluke tantsiskles ta hallides silmades. „Kas ta võib alla tulla ja meile peale sattuda? Paljastada sinu süüdlasliku saladuse?”

„Ta on haige!” ütles Andrew valjusti. „Ta kannatab migreeni käes. Ta ei tule alla ja tõesti, Kate, ma ei hooli sellest, kuidas sa seda väljendasid. Asi ei ole mingis süüdlaslikus saladuses.”

„Ta teab?”

Andrew sattus segadusse ja – ühes sellega – sai pahaseks. „Ei! Ma pole kunagi– Polnud mingit vajadust.”

„Niisiis on see saladus.”

„Hea küll, see on saladus, kui soovid. Kuid mitte– Asi pole süüs.”

Andrew taipas otsekohe, et oli teinud vea. Mingi kuramuse freudistlik impulss oli selle sõna talle suhu pannud. Kui asi polnud süüs, miks siis seda üldse mainida? Miks kaitsta end sõnadega, kui polegi midagi õigustada? Kui ta olnuks praegu mingi armetu kurjategija süüpingis, kahmanuks vähegi korralik advokaat sellest keelevääratusest kinni ja teinuks ta tunnistuse pihuks ja põrmuks!

Äkitselt tabas teda ebameeldiv pealtvaatajaks olemise tunne, just nagu oleks ta liitunud ühega vaimudest, keda ta ennist oli ette kujutanud, ja vaataks nüüd iseennast siin istumas, higistamas ja sõnadega komistamas. Kui naeruväärne pidi ta küll välja nägema ja kui naeruväärselt tema jutt kõlama. Ilus kujutluspilt, mille ta oli kõigest pisut aega tagasi endast loonud, andis teed ebameeldivalt otsekohesele pildile puterdavast, ülespuhutud tobust. Hirmust kange, mõtles ta, kas see ongi see, mida Kate teda vaadates näeb. Tal ei saanud see saatuslik sõna ju märkamata jääda. Andrew kartis kohutavalt, et Kate hakkab naerma.

Kuid Kate ütles äkitselt elavnedes: „Sa ei võtnud ühendust.”

Ah et selles oli siis asi. Andrew peaaegu karjatas kergendusest. Kate oli tulnud siia pahurusehoos. Sellega tegelemiseks olid tal sõnad kenasti käepärast.

„Vaata, kallis, mul oli see plaanis küll. Aga mul on olnud pagana kiire. Ma olen väga hõivatud mees ja inimesed ootavad minult täit tähelepanu. Mul on palju asju südamel, palju tõsiseid kohustusi.”

Oh kurat küll, ta tegi seda jälle! Valed sõnad kippusid vägisi keelele. Ta poleks tohtinud kohustusi mainida. Ta jätkas üsna ebakindlalt: „Sa tead ju küll, et veedan poole oma ajast, reisides mandrile ja tagasi, ning kui mul siis lõpuks jääbki mõni päev sinna vahele, olen ma ausalt öeldes täiesti läbi.”

„Mõelgem nüüd,” ütles Kate. „Kui palju võtab aega postkaardi kirjutamine? Lennukis või Eurostaris istudes on sul selleks kindlasti rohkesti aega. Näiteks läbi La Manche’i tunneli sõites. Kui kaua sellega läheb? Kakskümmend minutit umbes? Jah, külluses aega, et kirjutada üks kaart.” Pilge tema hääles kasvas.

Andrew tegi hilinenult katse asuda moraalijüngri kohale. „Nüüd aitab, Kate!” ütles ta teraval toonil. „Ei ole sugugi vaja ninakas olla. Ma möönan, et oleksin pidanud sulle kirjutama või helistama. Kuid sa oleksid pidanud mulle teatama, et kavatsed siia tulla, mitte lihtsalt niimoodi välja ilmuma.”

„Oleksin võinud siia helistada,” lausus Kate. „Ja Carla oleks võinud telefonile vastata. Võinuksin talle öelda, et olen su sekretär.”

Siiralt hämmeldunud, küsis Andrew: „Miks sa nii julm oled? Millal on sul millestki puudu olnud? Olen teinud sinu heaks kõik, mis teha annab.”

Kate kallutas end ettepoole ja nüüd oli tema hallides silmades väljendusrikas pilk. Vihkamine. Andrew kohkus seda nähes.

„Sa jätsid mu maha.”

„Ei jätnud… Ma pole…” ahmis Andrew õhku. „Ma olen üritanud sulle rääkida, kui kiire mul on olnud. Muide, mul oli plaanis kirjutada või helistada, niipea kui Brüsselisse tagasi jõuan. Ja juhtumisi oled sa kaks korda oma Londoni aadressi vahetanud. Ma helistasin sulle – mitte kuigi ammu – ja sattusin täiesti võõra inimese otsa.” See juba läks. See polnud Andrew’ süü. Tema hääl muutus oma õigust tunnetades külmaks. Sel ei lastud kesta.

„Ma olen elanud praeguses korteris neli kuud,” ütles Kate jahedalt. „Ma kirjutasin ning andsin sulle aadressi ja telefoninumbri.”

„Ma ei saa aru, miks sa maja käest lasid,” pomises Andrew.

„Sellepärast, et ma ei tahtnud seal elada, selge? Inimestest miilide kaugusele Cornwalli topitud. Aga sulle see meeldiks, eks ole? Kui ma oleksin maetud maale, kus mitte keegi ei saaks mulle peale sattuda. Niimoodi sa seda ju tahtsid, eks ole?”

Andrew ütles külma, pingul häälega: „See on ebatäpne ja ebaõiglane.” See oli tema ametlik käitumismaneer ja tavaliselt oli sel mõju. Kuid mitte tema puhul, nagu Andrew oma jahmatuseks nägi.

Kate istus lõdvestunult Windsori toolil, heites tema suurejoonelised väited õlakehitusega kõrvale. „Muide, ma olen Luke’iga kohtunud.”

„L– Luke’iga…” Poja nime mainimisel Andrew võpatas, just nagu oleks tema pihta tulistatud. „Kus?”

„Peol pärast üht ragbimatši. Läksin koos mõne sõbraga mängu vaatama ja me väheke nagu lunisime endale kutse pärastisele peole. Ta on ikka tõsiselt vormis, eks ole? Päris hea välimusega.”

„Sa ju ei rääkinud talle?” Andrew’ hääl oli hirmust kõlatu.

„Muidugi ei rääkinud. Mitte et vaene poiss ei võiks sellest teada tahta. Kuid ma polnud valmis talle rääkima – veel. Kõik nad pühitsesid võitu ja olid üsna täis. Ükskõik mida ma ka oleksin öelnud, poleks see kohale jõudnud. Mul on üks foto. Tahad näha?”

Ta küünitas maha presentriidest koti järele ja võttis välja sedalaadi kollase ümbriku, milles antakse kaasa ilmutatud negatiivid fotograafi juurest. Ta sobras ümbriku sisu hulgas ja ulatas ühe pildi mehele.

„Võta, võid selle endale jätta, kui tahad.” Ta andis foto mehele ning asetas ülejäänud ühes ümbrikuga laule.

Temaga ei saanud sellist asja juhtuda. Nii ei olnud see mõeldud – olukord ei pidanud selliseks kujunema. Ta oli olnud nii loll. Ta oleks pidanud seda ette nägema. See oli õudusunenägu. Carla, heideldes üleval peavalu ja iiveldusega, ei kannatanud rohkem kui Andrew. Kuid tänu jumalale, tal on migreen. Vähemalt ei tule ta alla ega satu sisse astudes peale sellele siin. Kuidas ta seda seletaks? Kuidas võiks ta pakkuda mingitki seletust, mis ei kõlaks võltsilt? Ta tundis end füüsiliselt haigena. Miks küll polnud ta algusest peale siiras olnud, neile kõigile rääkinud, neile kõigest rääkinud?

Ülesvõte oli hea. Kamp õnnelikke noori inimesi, terveid, ilusaid, kel meri põlvini. Keegi viibutas šampanjapudelit. Kuid võis näha, et enamik mehi oli purjus, isegi Luke. Andrew tundis seda nähes kergendust, sest see tähendas, et tõenäoliselt ei mäleta Luke eriti selle sündmuse üksikasju. Siis tundis Andrew kadedusesööstu, sest tema polnud kunagi olnud sportlik tüüp, ent oli alati kadestanud seda sõbramehelikkust, seda mängujärgset käratsevat vallatlemist, seda usaldust, mis oli õnnistanud füüsiliselt andekaid.

Pärast hetkelist kadedust oli tema reaktsiooniks viha, mitte ainult Kate’i vastu, vaid ka iseenda ja oma töö vastu. Teda oli Euroopas kinni peetud ja päris tõesti oli see olnud nii enamiku aja sellest aastast. See polnud esimene kord, mil ta ei saanud väljaku äärest ragbimatši jälgida, seda nii Luke’i ülikooliajal kui ka enne seda, poisi koolis käies. Kuid seekord oli tema lavalt puudumine tähendanud enamat kui iial enne. Kui ta oleks kohal olnud, oleks ta sellele lõpu teinud. Ta poleks seda lubanud. Ta oleks Kate’i näinud ja nad kuidagi lahus hoidnud. Olgu neetud Euroopa Liit. Olgu neetud tema karjäär. Olgu neetud tema edukus, kõik olgu neetud. Kõik hakkas rämpsuks muutuma.

Andrew polnud tundnud end kunagi vanemana, haavatavamana, kõige ümbritseva suhtes nii võõrana. Seal väljas oli maailm, milles ta – nagu ta oli kujutlenud – tähtsa mehena silmapaistvat rolli mängis. Tegelikult ta isegi ei kuulunud sinna. Maailmal ei olnud tema jaoks midagi ja temal maailma jaoks samuti mitte. Ta pillas foto pildikuhjale laual.

„See on väga rumal mäng, Kate,” ütles ta külmalt. „Sa tead, ta on– See on täiesti võimatu. Mu jumal, see on mõeldamatu! Sa ei tee Luke’ile haiget! Ma mõtlen seda tõsiselt! Ma räägin talle ise. Kirjutan talle homme. Ja vahepeal hoiad sina, noor daam, temast eemale.”

„Me saime tõesti hästi läbi,” ütles Kate. „Ta on täitsa tore.”

Andrew peaaegu lõi teda. „Sa hoiad mu pojast eemale!”

Ta oli mõtlematult nähvanud ja Kate’ile rohkem haiget teinud, kui oli kavatsenud või isegi ette kujutanud end suutvat. Kate peaaegu kukkus toolilt, kallutas end siis ettepoole ning andis samaväärse mürgisusega vastu: „Kurat võtaks, ma teen seda, mis ma tahan! Sul pole mingit õigust mulle käske jagada!”

Nad olid häält tõstnud ja äkitselt paistsid mõlemad seda märkavat. Tekkis piinlik vaikus.

See andis Andrew’le aega oma jõud ümber rühmitada. Tavaliselt suutis ta üsna hästi käigu pealt mõelda. Ära võitle vastasele sobival pinnal, kalkuleeris ta. Vii ta majast välja. Räägi temaga siis, kui sul on olnud aega välja mõelda, mida öelda, ja temal on olnud aega maha rahuneda. Ta on ilmselt pahane, sest sa ei… venitasid talle helistamisega. Ta peaks ju mõistma, kui kiire sul on.

Valjusti ütles ta: „On juba hilja. Endastmõistetavalt ei saa sa siia jääda. Bamfordis on üks koht, „Kroon”, kus on tube. Mõistlik koht. Anna mulle hetk aega, et Carla üle vaadata. Siis sõidutan su sinna. Kuidas sul sularahaga on?”

„Pankrot,” vastas Kate.

„Ma ajan selle asja ise korda. Kui sul oli raha vaja, oleksid pidanud mulle teatama. Mida sa oma igakuise summaga tegid?”

„See pole teab mis varandus,” ütles Kate põlglikult. „Kulutasin ära. Käisin ühel peol ja mul oli vaja korralikku õhtukleiti. Sain ühe väga ilusa. Maksis kuussada naela. Kuid see pole sugugi hull hind, kas tead. Tegelikult üsna odav.”

„Pole hull hind?” Andrew vahtis talle jõllis silmadega otsa. „Kuussada naela? Kleidi eest, mille sa tõenäoliselt ainult ühe korra selga paned?”

„Mida ma oleksin sinu meelest siis tegema pidanud? Minema Oxfami ja ostma kleidi viieteist naelaga? Vaatamata higiplekkidele kaenla all?” Ta tõi kuuldavale väikese ärritussisina. „Ah ole nüüd, sain selle soodushinnaga. Kaks korda alla hinnatud, absoluutselt soodne ost.”

„Kuussada oli soodushind? Kust pagana kohast sa selle kleidi küll ostsid?”

„Tualeti,” parandas Kate. „Harvey Nicholsi kaubamajast.”

„Oxfami ja Knightsbridge’i vahel,” ütles Andrew tuliselt, „on hulk teisi kauplusi. Keskmise hinnatasemega poode.”

„Mis müüvad koledaid vanu mudeleid, tänan väga.”

Seda siin ei suutnud ta võita. See oli naise loogika. Kuid sellest polnud midagi. Ta tundis lihtsalt kergendust, et lõpuks ometi nääklesid nad sellise tühise asja pärast nagu uus kleit. Ta tõusis püsti. „Ma vaatan Carla üle. Oota siin.”

Ta ronis ettevaatlikult uuesti trepist üles ja lükkas magamistoa ukse praokile. Ühtki heli polnud kuulda. „Kallis? Ma lippan korra Bamfordi veinipoodi. Meil on džinn lõpukorral.”

Ei mingit vastust. Trepimademelt kitsa triibuna tuppa paistev valgusvihk valgustas väikest pudelit öökapil. Carla oli ilmselt võtnud ühe oma tablettidest ja tavaliselt panid need ta magama. Ta ei ärka enne hommikut. Väga hea.

Ta naasis kööki ning leidis kergendustundega, et Kate oli endiselt seal. Ta tuhnis parajasti külmikus.

„Jäta järele!” nähvas Andrew. „Ma annan sulle raha, et „Kroonis” õhtusöök osta.”

„Okei.”

Tüdruku hääletoon oli muretu. Ta oli nüüd arukam. Ta oli tahtnud Andrew’d hirmutada ja oligi seda teinud. Nüüd oli ta valmis mõistlik olema. Kõik saab korda. Andrew naeratas talle ja patsutas teda õlale.

„Usun, et sul on „Kroonis” väga mugav.”

Andrew taipas kohe, kui nad kohale jõudsid, et oli olnud liiga optimistlik. Ise polnud ta „Krooni” kunagi külastanud, kuigi see asetses prominentselt kesklinnas ega saanud jääda märkamatuks. Välisilme järgi oli ta seda alati üsna kenaks vanaks hotelliks pidanud.

Sees hakkas ta selles kahtlema. Maja oli kahtlemata vana. Esemete väljanägemise järgi otsustades oli maja viimati korrastatud kolmekümnendate keskpaigas. See oli sedasorti koht, kus peatusid kaubareisijad või inimesed, kelle auto läks katki ja jättis nad hilja õhtul tee äärde. Vastuvõtuleti ümbrus oli pime ning lehkas baari lahtisest uksest tulevast nikotiinist ja õlleaurust.

Andrew kõrval seistes vaatas Kate ringi, näol varjamata vastikus. Ta heitis khakivärvi koti õlale ja küsis: „See siis ongi või?”

„Pole sel häda midagi. Ülemisel korrusel pole häda midagi,” ütles Andrew nii positiivse tooniga, kui suutis, pidades meeles, et ta polnud kunagi üleval käinud.

Keegi noormees, kõhnanäoline ja teravapilguline, rõivastatud mustadesse pükstesse ja triiksärki, mille peal kikilips ja vest, ilmus nende häälte peale baariruumist.