Читать книгу Ärata surnud - Ann Granger - Страница 3

Andrew Penhallow koputas magamistoa uksele ja küsis vaikse õrna häälega: „Kuidas sul on praegu?”

Toa sisemusest pomises ta naise valu täis hääl vastuse. Mees paotas natuke ust. Kardinad olid ette tõmmatud, tõkestades sellegi vähese, mis oli päevavalgusest veel järele jäänud. Hämaruses kerkisid esile magamistoa mööblitükkide siluetid. Toa keskel voodis suutis ta silm eristada kühmu – see oli piinade koorma all kerra tõmbunud Carla.

„Vabandust,” ütles Andrew abitult. „Soovid sa midagi?”

„Surra…” ägas kühm.

„Aspiriini?”

„Ei… Mine ära… Aitäh sulle…”

Ta sulges vaikselt ukse ja läks kriiksuvast tammisest trepist tagasi alla. Majas oli soe, sumbunud vaikus. Talle oli sageli pähe torganud, et selles vanas majas näis videvikutunnil aeg peatuvat. Just nagu oleksid kõikide nende vaimud, kes on selle katuse all oma ajaliku elu veetnud, väljunud maja puitkonstruktsioonist omamoodi vaimude tundi pidama, jutustades üksteisele lugusid vanadest seiklustest ja kadunud armastusest. Vahest torisesid nad oma jao ka surnud olemise üle või lõbustasid end praeguste elanike kritiseerimisega. Andrew mõtiskles kummalise kujutlusviivu vältel, kas ka tema ühineb kord nendega. Võib-olla saab ta oma lemmikpaiga, täpselt siinsamas, trepikäsipuu nikerdatud otsaposti juures, kust jälgida üles-alla rühmavaid järeltulijaid ning pilgata neid, ise nähtamatu ja kuuldamatu. Kui sa kord surnud oled, oletas Andrew, pead ise lohutust leidma – nii hästi, kui oskad. Võimalused selleks olid aga piiratud, kujutas ta ette.

Kaheksateist kuud lahutas teda viiekümnendast sünnipäevast. Suur Viis ja Null terendas ebamugavalt lähedal. See mitte niivõrd ei masendanud, kuivõrd pahandas teda. Ta kartis, et hakkab mõistma neid veidrikest vanu inimesi, kes torisesid lakkamatult nüüdisaja noorte üle. Tegelikult torisesid nad küll hoopis sellepärast, et nad ise polnud enam noored. Kas see polnud mitte George Bernard Shaw, kes kurtis, et noorus raisatakse noorte peale? Võis küll tema olla, mõtles Andrew. Kuid igale mehele, kes kasvatas säärase habeme ja käis ringi, jalas nikerbokerid3, olid nooruslikud harrastused ammuilma tundmatud.

Ta peatus trepijalamil ja lubas endal ühe edeva hetke vältel oma siledaks raseeritud peegelpilti uurida. Ta polnud kunagi kena olnud. Aastate jooksul oli ta kaalus natuke juurde võtnud, kuid ta kujutles, et see annab talle väärikust, gravitas’t4, eduka mehe hingust. Ta ei näinudki nii halb välja, mõtles ta. Mõnel ta eakaaslastest oli läinud kehvemini. Kuigi nooruses otsekui väikesed jumalad, olid nad aastatega kaotanud juuksed, talje, seksihimu.

Ei hambaid, silmi, maitset, midagi.5

„Nii see on, vanapoiss,” pomises Andrew muiates peeglile. „Nii sa ütlesid. Kuid mitte mina, mitte veel, mis?”

Ta noogutas veel kord rahulolevalt oma peegelpildile. Sellele järgnes süümepiste, mitte sellepärast, et ta oli end tabanud hetkeliselt edevuselt, vaid mõttest naisele. Tema mõtles siin enese peale, aga Carla, vaene hing, lamas üleval vaevavoodis. Absoluutne piinade tipp – migreen. Lõi ta ette hoiatamata oimetuks. Ta sõi vist midagi, mis selle vallandas. Tavaliselt – kuigi mitte alati – käis see just nii. Täna oli naine lõunatanud Londonis, mingil kirjanike olengul, ja tulnud tagasi migreeni esimeste tuikavate märkidega, näost kahvatu ja süda paha. „Kuradi šokolaadikreem!” oli ta trepist üles komberdades halisenud ja voodisse kukkunud ning nõnda jäänudki.

Tal olid Carla pärast sageli süümepiinad. Ta leevendas neid mõtisklustega sellest, et Carla on omal jõul väga edukas naine. Tal oli oma ametialane elu, mis oli teinud tema nime üldtuntuks, ja kindlasti polnud tal aega igavust tunda. Mõnikord Andrew siiski imestas, kas see oli ikka edukas elu koos temaga, mida naine oli päriselt tahtnud, kuid vastust sellele polnud neil kummalgi.

Andrew – nagu paljud tegelikult sügavalt konventsionaalsed mehed – oli unistanud seiklustest, reisimisest ja väljakutsetest, nii nagu tema neist aru oli saanud. Need olid olnud tüütavalt korraliku, raamatukoist lapse ihad, mis täiseas olid teisenenud mingisuguseks mänguritarkuseks.

Nüüd oli keskea algus toonud endaga kaasa vastumeelse tõe esimesed häirivad sosinad. Et see kõik oli jäänud kujutluseks. Ta ei olnud teinud midagi sellist, mida teised polnuks teinud juba enne teda. Ta oli astunud mööda rada, mille olid sisse tallanud terved põlvkonnad olemuselt igavaid mehi. Ning kusagil sellel teel, fantaasia ja tõeluse vahel, oli ta teinud Carlale hirmsat ülekohut.

Taaskord vaigistas Andrew südametunnistuse küllaltki hõlpsasti. Jumala pärast, nad olid olnud abielus kakskümmend viis aastat! Ei saaks öelda, et abielu poleks toiminud. Nende sõprade ja tuttavate hulgas tähendas sama kaasaga veedetud veerandsajand juba omaette rekordit.

Niisiis olid õhtu ja maja tema päralt. Veel kolm päeva, enne kui ta läheb tagasi Brüsselisse. Kolm päeva, mille jooksul ta tõesti peaks korraldama pooleliolevad asjad. Pikaajaliste korraldustega oli see häda, et kui nad viimaks ootamatu lahenduse leidsid, polnud keegi valmis järgmist sammu astuma. Ta oli vapustatud, peaaegu haavunud sellest, kuivõrd keeruliseks see oli osutunud. Olla võimetu südamevalu välja näitama või jagama – ka see oli raske, ning pärast nii paljusid aastaid oli see olnud väga kurb.

Südametunnistus tonksas jälle ebamugavalt ja osutas, et tema juhtumi puhul oli kahetsus kergendustundega lahjendatud. See, mis polnud mingiks probleemiks siis, kui ta oli noorem, oli muutunud vanemaks saades üsna herakleslikuks ponnistuseks. Mitte selle seksiga seotud külg, ütles ta endale tõtakalt. Ei, vaid kavaldamine. Loo sündmustikuga mängimine, püüdes mitte vääratada. Üks asi, mida ta iialgi teha ei tahtnud, ütles ta endale nagu kõik isekad mehed, oli Carlale haiget teha. Ta oli alati lõputult vaeva näinud, et mitte oma naisele haiget teha.

Kõlbeliselt üsna puhta tundega läks Andrew kööki ja lülitas sisse elektrilise veekannu, tömbiks tehtud mõtted üksteise järel läbi pea käimas nagu neoonkirjas sõnumid teatud tüüpi kuulutustahvlitel. Keeda tass teed, vaata natuke telekat, heida ajalehele pilk peale, mine magama. Maga külaliste toas ja jäta vaene vana Carla tema hädas üksi. Häbi.

Kui veekann omaette sahises, läks Andrew akna alla ja silmitses pinevalt tagaaeda. Naljakas oli selle maja juures see, et siin oli – traditsiooni kohaselt – kummitus, aga mitte tubane kummitus. Õuekummitus. Ta ei olnud seda kunagi näinud.

Koristaja, proua Flack, võiks muidugi jutustada nii kümmekond lugu inimestest, kes on kummitust näinud. Ta ise oli näinud tol korral, kui tuli appi ohjama külalisi teenindavaid palgatud toitlustajaid. Proua Flack töötas tavaliselt ainult hommikuti kuni varase pärastlõunani. Kuid ta oli köögi suhtes tugeva omanikuinstinktiga ning talle meeldis olla käepärast, et valvata toitlustajate järele, kuulutades ise süngelt ja ülekohtuselt, et seda „juhuks kui nad midagi ära lõhuvad või kui neile hakkavad lusikad meeldima. Võõraid ei või ju iial teada.” Tol õhtul praetaldrikutelt kaabitud jääke välja viskama minnes oli ta tundnud tihenevas hämaruses prügikasti juures seistes külma tuuletõmbust oma kaelal.

„Oleksin võinud vanduda, härra P, et keegi seisis mu selja taga, päris tõesti kohe. Pöörasin ringi ja olin täiesti valmis seal kedagi nägema. Ja kas teate mis? Absoluutselt mitte kui midagi. Aga õhus oli säärane kõikehaarav kurbus. Ma tõesti ei oska seda seletada.”

Andrew oskas küll. Proua Flack oli veini proovinud. Nad olid tol õhtul terve hulga pudeleid tühjendanud ja proua Flack ei saanud kõiges ka toitlustajaid süüdistada.

Andrew oli oma umbusku vist välja näidanud, sest proua Flack oli pahaseks saanud ja talle teatavaks teinud, et „paljud teisedki on näinud seda vaest tüdrukut.” Vaene tüdruk oli puritaanlikus kleidis neitsi, kaja maja tormilisest ajaloost. Tänapäeva Bamfordis – niipalju kui Andrew hinnata oskas – nappis puritaane. Polnud siis ka mingi ime, et vaim rahutult ringi uitas.

Ta kõhistas naerda ja pöördus tagasi teekeetmise juurde. Ta asetas teetassi kandikule ja, tundes end einekarpi ründava koolipoisina, lisas lõigu puuviljakooki. Ta asutas end elutuppa minema.

Samal hetkel koputas keegi tagauksele.

Andrew pani üllatunult kandiku käest. Kes pagan see veel oli? Vahest ei olnudki seal kedagi, võib-olla oli miski vastu ust kopsanud, oks näiteks. Aeg oli hiline, kedagi polnud oodata ja külalised tulid nagunii eesukse taha.

Uuesti kõlas koputus, nüüd tungivamalt. Seal oli keegi. Ta oletas, et majaesine oli valgustamata ning keegi oli tulnud maja taha, näinud köögis valgust ja üritas nüüd siin tähelepanu köita.

Talle ei meeldinud mõte sellest, et keegi hiilib pimedas krundil ringi. Tuleb meeles pidada, et ta magama minnes valvesüsteemi sisse lülitaks. Ta läks tagasi akna juurde ja vaatas välja, kuid ei näinud, kes oli ukse juures. Väljas rippus aia kohal otsekui hallikas tekk, kuid päris kindlasti ei olnud veel pime. Lõppude lõpuks ei olnudki liiga hilja külalise jaoks.

Ta hüüdis: „Üks hetk!” ja läks ust avama. Külm tuulepuhang hoovas sisse. Hetke vältel ei suutnud ta silmad elektrivalguse kaotusega kohaneda. Siis võttis poolvalguses kuju üks liikuv, lähenev kogu. Seal seisis sale naisekuju, juukseliaanid õhuvoolus liigahtamas.

Esialgu kahmas ebausk ta oma halvavasse haardesse, siis ahmis Andrew õhku: „Mida kuradit sina veel tahad?”

Alani maja oli täiesti pime, kui Meredith kohale jõudis, ja midagi enamat polnud ta lootnudki. Ta avas oma võtmega ukse ja astus postihunnikule. Ta roobitses saadetised kokku ja korjas üles ning läks kitsast esikut pidi kööki. Lävel süütas ta valguse ja ägas.

Oli ilmne, et täna hommikul polnud Alani koristajatädi siin käinud. Kõrbenud röstsai lebas seal, kuhu see oli jäetud – valamu kõrval nõudekuivatusalusel. Eri kuju ja karva kruusides oli kuivanud tee- või kohvisagu. Prügiämber oli nii täis, et ajas juba peaaegu üle ääre. The Garden’i, Kuningliku Aiandusseltsi ajakirja viimane number lebas lahtiselt laual, ümber laiali puistatud leivapuru.

„Ma ei salli,” ütles Meredith valjusti, asetades Alani posti ajakirja kõrvale, „teise inimese majapidamistööde tegemist.”

Ta polnud enesegi kodustest toimetustest eriti vaimustunud. Aga kui ta on endale tassi teed keetnud, võib seista ees pikk ootamine. Ei või iial teada, kui kaua läheb aega, enne kui Alan koju jõuab. Mõni uus juhtum võis teda kinni pidada. See oli sedasorti asi, mida ikka ette tuli, ning mis pani teda üha uuesti politseitööd kiruma.

Kui aus olla, siis oli ta enesegi karjääris varemalt ootamatuid plaanimuutusi ette tulnud. Ta riputas õlakoti toolileenile, lülitas sisse elektrilise veekannu ja asus koristustöid tegema.

Ta oli just maja joonde saanud ja jõi teed, kui kuulis võtme keeramist lukuaugus ning jalgade trampimist esikus. Alan, heledad juuksed tavatult sassis ja kitsas piklik nägu punetav, tormas kööki. Meredith lämmatas kihu naerma pahvatada, sest mehel õnnestus kombineerida innukust ja ujedust ainult temale omasel moel. Tema selgetes sinisilmades leegitses nagu ikka arukas uudishimu, just nagu ootaks ta teisteltki midagi, mingit võrdväärse arukuse ilmingut. Ta ei kaotanud kunagi, mõtiskles Meredith kõveralt muiates, isegi kõige äärmuslikumates tingimustes, oma loomuomast väljapeetust. Siin seistes meenutas ta Meredithile erutunud afgaani hurta, kes oma kõhna koonu kergitab, läikivat kasukat pillutab ja sihvakatel käppadel ringi tiirutab, just nagu asutaks nüüdsama mõne seikluse kallale.

„Hea ajastus!” teatas Meredith lähemale tulles ja käsi mehe kaela ümber põimides.

Alani ilme oli rahulolev, kuid ka natuke üllatunud, sest Meredith polnud loomu poolest väliselt kirglik.

„Vabandust…” hingeldas ta Meredithi rutakalt suudeldes. „Ma üritasin varakult tulema saada. Aga ma jõudsin vaevalt pärast sinu kõnet toru hargile panna, kui hakkas juhtuma, üks asi teise järel–”

„Ära selle pärast muretse.” Meredith tundis südametunnistust valusalt torkavat. „See on nagunii varastatud aeg. Ma poleks pidanud enne ära sõitma kui homme keskpäeval. Ma ju rääkisin sulle, et nihverdasin varem tulema. Kuidas sul see nädal on läinud?”

„Üksluiselt. Kuidas koolitus oli?”

Meredith mõtles küsimuse üle tõsiselt järele. „Üsna samasugune, nagu sellised ettevõtmised tavaliselt ikka on. Üldiselt tubli rühm inimesi, kuid enamik neist võtab seda kui tööst vaba nädalat, millele on mõni tüütu kohustus juurde lisatud.”

„Eks sa võta siis samasugune hoiak.” Alan läks veiniriiuli juurde.

„Mul kaasnes selleks valmistumisega suur hulk tööd…” Nähes, et Alan oli veini juba välja valinud ja küsival ilmel pudelit hoides tema poole pöördunud, jättis Meredith ülejäänud lause sinnapaika. Keda see lõppude lõpuks ikka huvitab? Tema oli oma osa teinud.

„Heakene küll. Jah, see vein, minugipärast.” Meredith sirutas käed pea kohale ja lõdvestas end nagu kass. „Nädalavahetus algab nüüd! Kojusõit oli igatahes rahulik. Tulin ühe jutiga, ei mingeid peatusi ega midagi. Homme pärastlõunal, kui tuleks võidelda reedeõhtuse liiklusega, oleks asi hullem. See, et peaaegu kõik täna õhtul koolituselt lahkusid, andis ka mulle vabanduse.”

„Tead mis,” ütles Alan korgitseriga maadeldes. „Anna mulle kakskümmend minutit duši all käimiseks ja riiete vahetamiseks ja me läheme uude Kreeka restorani. Räägitakse, et see on väga hea.”

„See kõlab küll kenasti. Aega on, ära kiirusta. On ju nädalavahetus! Ainult et – sa lähed vist homme tööle?”

Alan krimpsutas nägu. „Arvatavasti. Aga võib-olla saan ma lõunaajal ära tulla. Annan endast parima. Mõtleme midagi erilist välja, midagi teistsugust. Lõhume rutiini.”

Meredith judises. Rutiin – see’p see kardetud sõna oligi. Elu hakkas muutuma ettearvatavaks. Ta oli seda põrgut kolmkümmend kuus aastat edukalt vältinud ja nüüd hiilis järeleandmatult ligi väljavaade korrapäraseks eluviisiks, kuhu ei mahu enam mingeid üllatusi. Roll, mida ta oli mõne viimase päeva jooksul mänginud, oli seda tunnet veelgi tugevdanud.

Valjult ütles ta – rohkem küll enese rahustamiseks kui info jagamise mõttes: „Rikkusin täna reeglit. Võtsin hääletaja peale.”

Ehtpolitseilik kulmukortsutus. „Väga rumal.”

„See oli tüdruk.”

„Vägivald ei pea tingimata meessoost tulenema. Tänapäeval on tüdrukud juba hullemad kui poisid,” teavitas Alan teda mornilt.

„Too tüdruk oli küll väga hea keelekasutusega ja veetlev – ta oli teel Tudor Lodge’i.”

See köitis Alani tähelepanu. Ta pani avatud veinipudeli valamata käest. „Ja ta hääletas? Oli ehk noore Luke’i üliõpilasest sõber.”

„Ma küsisin seda, aga ta ütles, et ei ole. See üllatas mind. Ta võis muidugi ka valetada.” Meredithile torkas pähe, et viimane ütlus oli võib-olla liiast, ning ta ruttas seda õigustama. „Ta paistis kõhklevat, enne kui ei ütles. Pealegi oli ta üsna kummaline noor naine, kuigi rabavalt hea välimusega ja hunnitute juustega. Väga enesekindel samuti, isegi pisut tohe.” Ta manas selle võib-olla vanamoodsalt kõlava sõna pärast näole vabandava grimassi, kuid see tundus olevat tabav. „Ta käitus nii noore inimese kohta väga suursuguselt!” selgitas ta ja lisas mõtlikult: „Ilmselt tuli ta veoauto pealt.” Meredith tõstis käe, et lükata hajameelse liigutusega kõrvale salguke tumepruune lühikeseks lõigatud juukseid.

„Mis veoauto?” Alani tähelepanu oli kõrvale juhitud, kuid siis meenus talle vein. Ta valas kummalegi klaasikese.

„Tänan, terviseks!” Meredith tõstis klaasi ja rüüpas väikese lonksu. „Imehea. Noh, teeristis oli veoauto ja ma arvan – lihtsalt järeldan –, et ta pidi selle pealt maha tulema. Ta kõndis mööda teed, väike seljakott ühes, aga ei hääletanud. Ma mõtlesin, et hakkab juba natuke pimedaks minema, ja see oli üksildane paik. Ma otsustasin head samariitlast mängida.” Ta vaikis hetkeks. „Ma ei usu, et ta on seal varem käinud. Tahaksin teada, kas nad ootasid teda. Mulle jäi küll selline mulje, et ei oodanud. Võin sulle tõesti öelda, et kogu see lugu muutis mu väga murelikuks.”

Alan ühmatas. „Kas Andrew on sel nädalal kodus?”

„Vist küll. Nägin eelmisel nädalal Carlat. Ta just ootaski tol õhtul Andrew’d. Ta ei tea peaaegu kunagi, millal mees välja ilmub. Nad hoiavad teda kõvasti rakkes. Carla oli päris pahane, et Andrew’l polnud sel aastal aega Luke’i ragbimängu vaatama minna. Carla käis küll Cambridge’is paari mängu vaatamas, aga ma arvan, et poiss oleks eelistanud seal isa näha. Muidugi tegi see ka Andrew’le tuska. Arvatavasti on nad sedasorti asjadega harjunud. Andrew on töötanud aastaid Brüsselis või Strasbourg’is või kus iganes EL on ennast sisse seadnud. Kindlasti on see nende pereelu segamini paisanud.”

„Tore oleks Andrew’ga pisut juttu puhuda,” mõtiskles Alan. „Ma pole selle mehega tegelikult juba jumal teab mis ajast rääkinud ega aasta otsa teda isegi mitte näinud, mis on häbiväärne, arvestades sellega, kui lähestikku me elame.”

„Olime mõlemad uusaastal nende juurde lõunale kutsutud,” tuletas Meredith talle meelde. „Kuid sina pidid tolle võltsimisloo pärast punuma pistma ja ütlesid ära.”

„Ajame selle asja joonde. Uuri Carla käest järele, millal Andrew järgmine kord koju tuleb, ja me kõik läheme kuhugi välja ning teeme ühe uhke söömaaja. Möödunud aegu meenutades.”

Meredith väänutas nägu. „Vanad koolilood? Sa käisid temaga ühel ajal koolis, eks ole?”

„Ta oli aasta võrra minust ees. Minu ajal ei vennastunud lõpuklassi õpilased noorematega, nii et ta polnud mingi semu. Mäletan teda paksu jõnglasena, nina suurema osa päevast raamatus kinni, keskealine juba enne õiget aega. Neljateist ja neljakümne aasta piiril – tead ju küll sellist tüüpi. Sihib ülikooli poole, kool aga hõõrub tõenäolise stipendiumivõitja pärast rahulolevalt käsi. Võis kindel olla, et ta kannab ühegi vääratuseta vurinal ladinakeelse söögipalve ette. Sportlikus mõttes aga täiesti kasutu.” Ta kibrutas kulmu. „Ei tea, kes see salapärane tüdruk küll oli. Nad ootasid teda kohe päris kindlasti.”

„Olen üsna kindel, et ei oodanud. Temas oli midagi…” Meredith pidas sobivaimat sõna otsides pausi. „Midagi varjatut. Ma ei pea silmas, just nagu oleks ta nägu varjates ligi hiilinud. Ma ju rääkisin sulle, ta oli üsna enesekindel, kui üldse mingit omadust välja tuua. Mul tekkis sellega seoses lihtsalt kummaline tunne. Loodetavasti tegin ma ikka õigesti, kui ta sinna viisin?” Tema hääletoon hakkas murelikuks muutuma.

Alan tõttas teda rahustama. „Kui ta oli teel Penhallow’de juurde, oleks ta jõudnud sinna varem või hiljem, olgu siis sinu abiga või mitte!”

Meredithi pilk langes avatud The Garden’i numbrile. Seal oli pilt traditsioonilisest maamaja ümbritsevast aiast – vormide ja värvide korratu lopsakus. Ta puudutas pilti sõrmega. „Kas sa teadsid,” küsis ta, „et Penhallow’del on aias kummitus?”

„Ikka parem kui paar õngeritvadega päkapikku.”

„Ausalt. See pole minu väljamõeldis. See on olnud seal 1640ndate Inglise kodusõjast saadik. Ma ütlen „see”, aga peaksin ütlema „tema”. See on, ta on noor naine.”

„Ja Carla on seda tontlikku ilmutist näinud, eks ole? Kas enne või pärast pisikest pitsikest unenapsi?”

„Sa oled,” teavitas Meredith, „liiga küüniline. Kõik selle politseitöö pärast. See on lugu õnnetu saatusega armastajatest. Arvatavasti täielik jama, aga kõigele vaatamata ikkagi kuidagi armas.”

Alan küünitas üle laua ja lõi Meredithiga kõlinal klaase kokku. „Ma olen alati kahtlustanud, et selle külma väliskihi all peitub romantiline süda.”

„Ma ei ole külm!” Meredith oli sügavalt nördinud, tema pähkelpruunid silmad sädelesid. „Kuigi ma möönan, et tegelikult mitte ka eriti romantiline. Kuid mulle meeldib natuke kohalik ajalugu ja see peaks sullegi huvi pakkuma. See on julm mõrvalugu.”

Alan naaldus toolileenile. „Lase siis kuulda.”

„Noh, perekond, kes majas elas, oli parlamendi, tähendab ümarpeade poolt. Kuid nende kuueteistaastasel tütrel oli armsam ja too oli naabruses elavast perest, kes olid aga rojalistid. Kui siis kuninga pooldajad paistsid kaotavat, korraldas noormehe perekond poja põgenemise Prantsusmaale. Tema soovis aga veel korra oma armastatut näha. Ta saatis usaldusaluse teenriga sõna, et tüdruk kohtuks temaga hämariku ajal oma koduaias. Kuid teener reetis ta ja teel sinna varitsesid noormeest ümarpeade sõdurid ning tapsid ta. Nüüd aga nähakse tüdrukut alati, kui õnnetus ähvardab maja omanikke, videviku ajal oma kadunud armsamat oodates aias ringi uitamas.”

„Kui õnnetus ähvardab, mis?” ütles uskmatu Alan laia irvega. „Loodame, et keegi pole teda viimasel ajal märganud, eks!” Tema irve venis veelgi laiemaks. „Kui ta just pole stiili muutnud, endale läbinisti moodsat seljakotti hankinud ja häälega siin käima hakanud!”