Читать книгу Mõrva varjud - Ann Granger - Страница 4

1889

Cora Oakley nõjatus pitsiga ääristatud patjadele. Higi nirises ta juuste piirilt mööda laupa alla, piki nina, üle ülahuule ja moodustas suunurgas kortsus nahal soolase loigu. Ta oli sellest vaevu teadlik. Valu kombitsad sirutusid tema tuikavast lõuast kaela pidi õlga. Terve parem näopool tundus olevat kui tules. Kolm päeva oli möödas sellest, kui hammas välja tõmmati, ja hambaarst oli lubanud, et haav paraneb peatselt.

Miks peavad mehed küll alati kõige kohta valetama? mõtles Cora. Ta puudutas paistes ihu ja võpatas.

Tornituba oli olnud tema oma sestsaadik, kui ta Fourwaysi tuli. Enamik sellest oli sametises poolpimeduses, kuid tema lamas öökapil seisva lambi heidetud valguslaigu piiril. Lambi portselanalusele olid maalitud kannikesed. Sibulakujulise klaasist lambivarju sees väänles ja hüples vihaselt leek, mida toitis õlitagavara lambi aluses, nagu vangistatud kuradike, soovides olla vaba ja teha kurja.

Vahetan toa välja, otsustas Cora. Mulle ei meeldi see tuba. Pole kunagi meeldinud.

William oli öelnud, et see peab naise tuba olema. Williami tuba oli maja teises küljes. Vaevalt et see oli abielupaari jaoks normaalne asjade korraldus, kuid William tahtis nii, ja Cora teadis, miks.

Just nagu oleks abikaasale mõtlemine mehe välja kutsunud, avanes uks ja ta tuli sisse, kandes väikest kandikut.

„Ole lahke,” ütles mees ja pani kandiku lauale lambi kõrvale. „Viisin Perkinsi retsepti apteeki. Baxter andis mulle selle.”

Cora pööras pead, nii et ta nägi tuttavat väikest pudelikest käsitsi kirjutatud sildiga „Laudanum” ja selle all sulgudes „Oopiumitinktuur”.

„Baxter rääkis mulle, et praegu on tulemas uued asjad selliste valude jaoks nagu hambavalu. Ma ütlesin talle, et sa eelistad jääda selle juurde, mida tunned.” Ta pidas pausi, just nagu oodates, et naine ütleb midagi. Kui ta ei öelnud, jätkas mees energiliselt. „Noh, siin on veekann, klaas ja teelusikas. Kas sa tahad seda kohe võtta?” Ta sirutas käe pudeli poole.

Cora pööras pead padja najal eitavalt küljelt küljele. Ta soovis vaid seda, et mees ära läheks. Ta teadis, kuidas oma doosi annustada. Oopiumitinktuur oli olnud nüüd juba pikka aega talle heaks sõbraks, selliseks, kelle poole pöörduda teda kummitava musta depressiooni sügavikus. Ta magaks häirimatult, vaatamata ägedas põletikus igemele tühja sombu ümber, kus oli olnud hammas. Ometi täitis paljas mõtegi magamisest ta kartusekihelusega. Viimasel ajal olid tema und ahistanud õudusunenäod. Meeleheites küsis ta endalt, kas ta ei pidanud siis iialgi rahu saama, ei ärkvel olles ega magades.

„Hea küll siis,” ütles William. Ta kummardus ja surus kiretu suudluse naise niiskele laubale. „Head ööd.”

Kui mees ukse poole läks, sai Cora hääle tagasi ja hüüdis: „William!”

Mees pöördus, käsi uksenupul, tumedad kulmud üles kerkinud. Isegi oma praeguses viletsuses mõtles Cora, kui ilus oli mees. Ta mõistis kibedusega, kuidas tuulepäine seitsmeteistaastane, selline, nagu ta oli olnud, kui nad kohtusid, võis mehesse armuda. Armuda nii täielikult mehesse, kes oli täiesti mäda, läbinisti.

Cora ütles nii selgelt, kui ta läbi paistetuse ja valu suutis: „Ma kavatsen hommikul Daisy lahti lasta.”

„Kas ta ei hoolitse poisi eest korralikult?” Mehe hääl oli külm.

„Mulle ei meeldi tema suhtumine.”

„Mis mõttes?” Kuigi William seisis varjus, nägi Cora põlgust tema näol, kuulis seda tema hääles.

Ta vist arvab, et ma olen loll, mõtles Cora. Kuid tal oli liiga valus, et vaielda. Selle asemel ütles ta: „Sa oled teinud mu haletsetavaks ja naeruväärseks kõigi silmis, kes meid tunnevad.”

„Sa räägid mõttetusi,” lausus mees lühidalt. Ta avas ukse.

„Seda on liiga palju,” ütles Cora raskustega keelt liigutades. „Enam mitte, William. Ma ei kannata seda enam uuesti välja.”

Mees ei vastanud ja kui ta läbi avatud ukse välja astus, hüüdis Cora: „Sellele peab lõpp tulema, William!”

Ta oli söandanud kasutada sõna, mida William taluda ei suutnud. Ta pööras ringi. „Peab?”

Ajendatuna valust ja meeleheitest nähvas Cora: „Ma nõuan lahutust.”

Cora nägi tuksatust mehe suunurgas, just nagu kavatseks ta naeratada. Kuid kõik, mis ta ütles, oli: „Võib-olla oled sa hommikul mõistlikum.” Ning siis oli ta läinud.

„Head ööd siis, härra Watchett,” ütles Martha Button.

Ta sulges aedniku järel köögiukse ja keeras lukku. Siis lükkas ta pealekauba ette ka ülemise ja alumise riivi ning see tehtud, kontrollis aknad üle. Veendunud, et keegi, kui ehk vaid mõni äärmiselt otsusekindel sissetungija, kööki ei pääse, vaatas ta rahuloleva pilguga ruumis ringi.

Pliit vajas tublit grafiidiga ülekäimist, aga Lucy võib seda hommikul teha. Hoia tüdruk rakkes. Proua Buttoni kullipilk langes kahele klaasile ja šerripudelile laual. Ta pani pudeli kappi ja loputas šerriklaasid puhtaks, kuivatas ja pani ka need ära. Pärast hetkelist kõhklust korjas ta laualt väikese taldriku ja loputas sellegi. Kõik need toimetused võinuks jätta ka Lucyle teha, kuid olid mõned asjad – erinevalt väsitavast ja tülikast tööst grafiidiga pliiti poleerida –, millele oli parem toatüdruku tähelepanu mitte tõmmata. Mitte et proua Buttonil ja härra Watchettil poleks olnud õigust klaasikesele šerrile ja õhtusele lobisemisele, kuid alati oli tähtis hoida alal oma alluvate lugupidavat suhtumist ning mitte anda neile põhjust tagaselja sinu üle naerda.

Oli juba hilja. Watchett oli jäänud kauemaks kui tavaliselt. Proua Button läks peahalli. Seal põles ikka veel vaikselt sisisedes üksik gaasilamp, kuigi teised alumise korruse toad olid pimedad. Õhk oli raske nähtamatute olendite kohalolust nagu ikka majas öösel. Suur kappkell hindas aega juba peaaegu üksteist olevat. Proua Button läks kontrollima, kas eesukse riivid on paigas. Muidugi kontrollis härra Oakley ust viimase asjana, kuid täna õhtul oli tema tööandja paistnud kuidagi äraolev. Ta oli vara, enne kella kümmet, magama läinud. Proua Button kuulis tema üles minekut. Nojah, nagu ta Watchettilegi oli öelnud, polnud üllatav, et mehel oli üht-teist südamel.

„Nägin seda ette, härra Watchett. Niipea, kui see tüdruk, Daisy Joss, siia majja aastus. Kaugelt liiga ilus, et see talle endale kasulik oleks.”

„Oijah,” ütles Watchett. „Kunagi pole ühegi Jossi palkamisest midagi head tulnud.”

„Ja vaene proua Oakley selles seisukorras, milles ta oma hamba pärast on. Ma pean silmas, et see tal välja tõmmati. Ma tõesti ei tea, mispärast ei läinud ta Londonisse hambaarsti juurde, kes on harjunud härrasrahvaga tegelema. Nii et sestsaadik, kui see kohalik mees selle välja kaksas, on ta olnud kohutavas seisukorras.”

„Ukselink ja jupp nööri,” ütles Watchett. „Parim moodus hamba väljasaamiseks.”

„Rohkem kahju poleks see küll teha saanud!” kirtsutas proua Button nina.

Eesuks oli riivis. Ta noogutas ja läks gaasipõletit kinni keerama. Seda tehes silmas ta peeglis iseennast ning ta peatus, et patsutada oma kummalist mahagonivärvi juukseid. Seejärel läks ta tagasi kööki ning sammus läbi selle kõrval asuvasse salongi, kust tagatrepp viis ülemistele korrustele. Ihuüksi, nagu ta siin all oli, oleks ta võinud minna üles peatrepist, kuid harjumus oli visa kaduma. Tagatrepp oli teenijate jaoks ja olgugi et ta oli kahtlemata parimat sorti kõrgema järgu teenija, läks ta voodisse seda teed kaudu, läbi pimenenud maja, küünlajalg käes.

Maja ta ümber nagises ja oigas temperatuuri langedes. Teisele korrusele tõusis tagatrepp koridori lõpus, täpselt selle tornitoa, kus proua Oakley magas ukse kõrval. Kui proua Button pöördus, et minna üles järgmistest astmetest, mis viisid katusealustesse tubadesse, kus tal oli nii oma magamiskamber kui ka tema elutoaks nimetatud pisike tuba, kuulis ta äkilist mürtsatust.

Sellele järgnes otsekohe karjatus. Niivõrd kummaline karjatus, nii ebamaine, et ta ei suutnud uskuda, et see oli inimese oma. Kui see üleüldse tuli millestki siit ilmast pärinevast, näis see olevat mõne surmaga heitleva looma piinatud kiunumine. Naise süda hüppas rinnus valusasti ning ta tegi vaba käega ristimärgi. Teda oli kasvatatud katoliiklikus vaimus, kuigi juba palju aastaid oli olnud tema juures märgata mis tahes usu järgimise puudumist. Praegu aga, tajudes, et teda katsutakse järele mingil säärasel moel, millega ta ei tule ilma jumaliku abita toime, otsis ta üles oma lapsepõlveusu lohutava märgi.

Polnud mingit kahtlust, et mõlemad hääled olid tulnud proua Oakley ukse tagant. Majapidajanna lähenes kartlikult ja koputas pärast hetkelist kõhklemist uksele. „Proua Oakley, armuline proua?”

Vastust ei tulnud, kuid siiski, kõrv uksetahvli vastu surutud, arvas ta kuulvat liikumist, vuhisevat heli, veidrat kähisevat hingamist. Siis, täiesti selgelt, lämbunud korinat ja veel üht kiunatust, mis poole pealt läbi lõigati, just nagu oleks õhu juurdevool katkestatud.

Teadmata, mida ta näha saab, ja nüüd juba täielikus paanikas, haaras proua Button nupust ja paiskas ukse lahti.

„Oh mu jumal, mu jumal!” Majapidajanna surus vaba käe kõrile.

Tema silmadele avanes kohutav vaatepilt, keskaegne põrgu, milles vaibal lamav kogu väänles ja pöörles, ümbritsetuna leekidest ja tantsisklevast punakaskollasest valgusest. Õhk oli saastunud kirbest lehast, ajades proua Buttoni öökima ning köhima. See oli segu põlenud villast, lambiõlist, kõrbenud ihust ja kõigest üle käivast lõhnast, mis tundus talle tuttav, kuigi hetke vältel ei suutnud ta seda kindlaks teha. Öölamp lebas katkiste tükkidena mustunud ning kärssaval vaibal. Kildude seas oli midagi, mis tundus talle veider, kuid ta märkas seda kõike vaid sekundi murdosa jooksul, enne kui kogu tema tähelepanu sellele keskendus.

See olend, see põlev asi tõmbles ja rapsis põrandal, tuues kuuldavale nuutsatavaid hingetõmbeid, just nagu tahaks karjuda, kuid ei saa. Majapidajanna pani värisedes küünlajala käest ja astus sammu edasi, ning siis, haaratuna hirmust ja vastikustundest, uuesti tagasi. Tema kohutatud pilgu all kergitas see olend end mingi üliinimliku pingutusega leekide keskel ja sirutas tummas palves välja ühe mustaks tõmbunud, mahakooruva küünise. Seda tehes võtsid tema pikad juuksed tuld ning lahvatasid kohutava nimbusena põlema. Olend kiunus kõrge kimeda ebainimliku häälega, mis vaibus, just nagu oleksid kopsud õhust tühjaks pigistatud, ning kukkus siis pikali.

Proua Button ahmis õhku: „Proua Oakley! Oh, proua Oakley!”