Читать книгу Mõrva varjud - Ann Granger - Страница 7

„Sa oled väga vaikne,” tähendas Alan, kui nad läbi õhtuse pimeduse koju sõitsid. „Pole mingit mõtet neid Geoffi antud pabereid nii hämaras lugeda.”

„Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna.” Meredith sulges kahetsedes põlvedel lebava karbi kaane. Auto esituled libisesid üle poe vaateakende ja tantsisklesid vihmast sillutisele kogunenud veelompidel. Pärast Painterite väikest peoruumi täitnud palavust oli autos meeldivalt jahe.

„Meid võeti väga soojalt vastu, eks ole?” Meredith pööras pead ja uuris kaaslase profiili. „Ma arvasin, et sinu patoloog on doktor Fuller. Ma ei teadnud, et sa kasutad ka Geoffi abi.”

„Fuller on on meie koosseisuline patoloog, ja seejuures väga hea, aga ta pole asjatundja mürkide alal. Nii et kui meil – või Fulleril – on midagi selles liinis, saadame selle Geoffi laborisse. Tal on õigus öeldes, et mürgitamine pole tänapäeval enam nii moes kui vanasti.”

Kamp noorukeid tuli pubist välja ja tungles sõiduteel. Alan aeglustas neist möödudes käiku. Kolm noormeest tülitsesid ja see tõmbas teisi nagu magnetiga ligi. Õnneks ilmus sel hetkel nähtavale politseiauto ja jäi seisma parajasse kaugusesse, et seesolijad toimuval silma peal saaksid hoida. Markby vajutas gaasipedaalile ja sõitis edasi.

Meredith ohkas kergendatult ja Alan vaatas tema poole.

„Vabanda,” ütles ta. „Politseinik jääb politseinikuks. Ma ei saa sekeldusteohtlikust kohast enne minema, kui olen veendunud, et kõik on kontrolli all.”