Читать книгу Mõrva varjud - Ann Granger - Страница 5

1999

„Härra Gladstone,” ütles Damaris Oakley nii kindlalt, kui suutis, „oleme kõike seda juba ennegi arutanud. Ei minul ega mu õel ole vähimatki soovi aiaveekogu järele.”

„Miks mitte?” küsis mees.

Nad põrnitsesid teineteist karmil pilgul, kujutades endast ühitamatut stiilide kontrasti. Damarisel oli seljas väga vana tviidseelik, mille vooder lontis üle äärepalistuse. Selle juurde käis veelgi vanem, veidra lõngamummudest mustriga käsitsi kootud džemper ning kardigan. Kampsuni soonikkoes hõlm, mille külge olid õmmeldud nööbid, oli venitatud eestpoolt niimoodi välja, et see rippus allpool taljet. Tagant oli kardigan kokku tõmmanud ja kandjal poolde selga tõusnud. Peas oli preili Oakleyl auväärne pehme tviidkaabu, mis oli kuulunud tema isale ning millel olid veel alles isa kaabu külge torgatud kalastamisel õngekorgina kasutatud sule jäänused.

Teiselt poolt oli Ron Gladstone isegi aiatööriietuses lugupeetava korralikkuse musternäidis. Tema kinninööbitud kardigan särgi ja lipsu peal oli puhas. Mehe tuhmiks muutuvad punased juuksed oli pöetud sõjaväelaslikult lühikeseks. Tema väikesed turritavad vuntsid olid säilitanud oma punase värvuse ning andsid talle võitlushimulise noore kuke välimuse. Mööndusena õuesviibimisele olid tal jalas toekad jalanõud, kuid isegi need olid selgesti nähtavalt enne kodunt lahkumist puhastatud ning mõned porikriimud ja veidike rohuliblesid ei rikkunud tõepoolest efekti.

Damaris mõtiskles – ja mitte esimest korda –, et abivalmis asjaõiendused on küll väga toredad, kuid tihti kannavad nad endas varjatud kahju. Neil polnud mingit võimalust endale aednikku lubada ega isegi mitte maksta korrapärase hoolitsemise eest mõnele neist aiahooldusfirmadest. Tema ja Florence olid vohava taimestikuga juba täiesti hädas ning meeleheites olid nad abi otsinud.

Ron Gladstone ei olnud esimene katse probleemi lahendada.

Oli olnud üks sotsiaalhoolekandest saadetud noormees. Damarisele tulid teda meenutades judinad peale. Noormees oli kandnud kõrvarõngast ning paljaks aetud kolbale oli tal ämblikuvõrk tätoveeritud. Ta oli kõnetanud nii teda kui tema õde kui „kullakest”. Tema kullakeseks olemine polnud küll takistanud meest kadumast nende aiast ja elust ette hoiatamata, kuid ühes sellega, mis oli alles perekonna lauahõbedast, seal hulgas samast komplektist pildiraamidega, milles olid ainsad fotod, mis neil olid oma vennast Arthurist, RAF1-i munder seljas. Üks fotodest oli tehtud tema viimase koduskäigu ajal, vahetult enne saatuslikku lahingulendu, mille ajal tema lennuk Kenti kandis maapinda sööstis.

Damaris oli üritanud seletada üksikasju selgitama tulnud noorele ilusale naispolitseinikule, mida see oli tähendanud. „Me polekski nii väga hoolinud, kui ta oleks võtnud ainult raamid ja jätnud sisu meile. Lõppude lõpuks ei saanud ju Arthuri pilt talle mingit huvi pakkuda, eks ole?”

Ta oli vait jäänud, tundes piinlikkust, kui avastas end niimoodi võõraga rääkimas.

„Täielik ebaõnn, tõepoolest,” oli naispolitseinik kaasa tundnud.

Jah, mõtles Damaris. Täielik ebaõnn tõepoolest. Just see, mis Oakleysid alati saatnud oli. Vanemad polnudki Arthuri kaotamisest üle saanud. Damaris oli jäänud vanamoelisel kombel koju, et nende eest hoolitseda, kuna nad jäid vanaks ja muutusid põduraks, kuni surid, kuid selleks ajaks ei pakkunud ta enam kellelegi teisele mingit huvi.

Oli küll olnud üks noormees, kes tahtis Florence’iga abielluda, kuid vanemad olid pidanud teda ebasobivaks ja lõpuks oli Florence nende ühisele hukkamõistule alistunud. Ärapõlatud noormees oli sõitnud äkitselt Lõuna-Aafrikasse, kus ta Cape’is viinamäe rajas ning tal oli, nagu nad kuulsid, üsna hästi läinud. Miks Florence ei võidelnud tema eest? pani Damaris imeks. Miks ei võidelnud ta enese eest? Nüüd on seda lihtne öelda. Tookord oli seda nii raske teha. Nüüd igal juhul liiga hilja.

„Kõik surnud ja läinud,” pomises Damaris endamisi.

„Kuidas palun, preili Oakley?” küsis Ron vuntside nõksatades.

„Palun vabandus, härra Gladstone. Ma jäin mõttesse.”

See oli vikaar, James Holland, kes oli soovitanud praegust asjade korraldust. Alguses, pärast kogemust kiilaks aetud vargaga, oli see paistnud ideaalne. Ron oli pensionil. Ta elas kenas väikeses korteris, millel polnud üldse aeda. See ei jätnud talle muud tegevust kui jalutada igal hommikul raamatukokku, et lugeda ajalehti ja aiandusajakirju ning kaevata raamatukoguhoidjale lärmi üle, mida tekitasid raamatukogu külastavad koolilapsed. Seejärel kaebas raamatukoguhoidja tema üle isa Hollandile, kes oli läbi astunud, et lobiseda. Siis tuligi vikaarile hea mõte ja nii oligi Ron siia, Fourwaysi maandunud, viiel päeval nädalas. Laupäeviti tegi ta oma nädalased ostud ning pühapäeviti ei töötanud ta aias, sest piiblis on öeldud, et seda ei tohi teha, nagu ta isa Hollandile seletas.

„Aga seda teate te ju isegi, vikaar!”

Alguses oli kokkulepe paistnud ideaalsena. Pikk rohi niideti maha, vormist välja kasvanud hekid pöeti. Kuid järk-järgult hakkasid Ron Gladstone’ile grandioossemad ideed pähe tulema. Tõsiasi oli see, et ta oli hakanud aeda enda omaks pidama. See tekitas probleeme. Nad polnud pahaks pannud, kui ta oli taastanud maja lähedal mõned ülekasvanud lillepeenrad. Istikute särav rivi oli olnud ergutav. Kahtlus oli tekkinud siis, kui ta lõikas sissesõidutee-äärse jugapuuheki lossi sakilise katusemüüri sarnaseks. Sestsaadik oli tal olnud suur hulk teisigi ideid, millest enamikku pidasid Oakleyd arusaamatuks.

„Mul on kahtlus, härra Gladstone,” ütles Damaris, „et te olete televiisorist jälle neid aiandussaateid vaadanud.”

„Neid ei jäta ma kunagi vaatamata!” ütles Ron uhkusega. „Neist saab palju häid ideid.”

„Ma julgeksin öelda, et see ei tähenda veel, nagu tahaksime mina ja mu õde alpiaeda või märgalaga aeda või Hispaania stiilis siseõue ühes bar– barbe2 – ah, mis iganes see ka on. Ja me ei taha aiaveekogu!”

„Ma mõtlesin,” ütles Ron – täpselt nii, mõtles Damaris pahaselt, nagu poleks naine sõnakestki lausunud –, „ma mõtlesin väikese tiigi peale. Muidugi võiksin ma teha pisikese purskkaevu, kui te oleksite nõus majast välja jooksva toruga.” Ta paistis lootusrikas.

„Meil juba on purskkaev,” ütles Damaris kiiresti.

„Te peate silmas toda täksitud kivikaussi keset majaesist sissesõiduteed? See ei tööta,” lausus härra Gladstone.

„On sel tähtsust?” küsis Damaris. Purskkaev polnud töötanud – nii palju kui tema mäletas – sellest ajast saadik, kui tema veel väike laps oli. Kausi keskel seisev paks tiivuline lapsuke – keegi ei teadnud, oli see keerub või oma vibu kaotanud Cupido – oli ammu kattunud kollakasrohelise samblikuga, mis andis talle sellise väljanägemise, just nagu kannataks ta mingi ebameeldiva nahahaiguse käes.

„Kuidas saab see ilma veeta purskkaev olla? Panen teile üles sellise, mis töötab.”

„Me ei taha purskkaevu, härra Gladstone!” Damaris teadis, et tema hääl kõlab ärritunult.

Osa tema ärritusest jõudis Ronini. „Üksnes väike tiik siis, ilma purskkaevuta – ei muud kui et minu arvates on sellest kahju, kui ainult pool tööd teha.”

Damarisele torkas pähe hiilgav idee. „Me ei saa tiiki teha, härra Gladstone. Need soodustavad konni.”

„Mis siis konnadel viga on?” Ta paistis üllatunud olevat. „Nad söövad putukaid. Nad puhastavad teie aeda.”

„Nad krooksuvad,” ütles Damaris. „Nad jäävad sulle jala ja autorataste alla ning lömastatakse. Ei mingit tiiki, härra Gladstone! Kas me saame selle teema hetkeks kõrvale jätta? Ma tahtsin teiega paar sõna rääkida. Te ju teate, eks ole, et me kaalume maja müümist?”

„Roni ilme oli morn. „Ma tõepoolest kuulsin sellest. Mispärast te seda teha tahate?”

„Me ei saa sellega hakkama, nii lihtne see ongi. Proua Daley käib kolm korda nädalas ja teeb tolmulapiga majale ringi peale, kuid ta jääb üha vanemaks ning ta jalad on viletsad. Ta ütles meile, et peab vist jõulude ajal lõpetama. Nii et üsna kindel asi. Florence ja mina plaanime otsida moodsa köögiga mugava korteri..”

Damarise vaimusilma eest ujus läbi pilt Fourway ajale jalgu jäänud köögisisustusest, iseäranis külmast kivipõrandast.

„Korralik keskküte,” lisas ta igatsevalt.

Roni vuntsid tõusid turri. „Mul on korter!” teatas ta samal moel, nagu Martin Luther King kord kuulutas, et tal on unistus. „Ja ma ei salga, et see on väga mugav. Kuid see – see pole – nagu – see siin!” Viimaseid sõnu saatis ta aiakühvlikesega, mida ta käes hoidis, ümberringi õhku torkides.

„Ei,” ütles Damaris kõleda häälega. „Ei. Muidugi on meil kahju lahkuda. See oli meie lapsepõlvekodu. Kõik me mälestused… Kuid Florence ja mina oleme otsustanud, et meil on oma elu lõpul õigus pisukesele mugavusele. Ja me kavatseme seda ka saada!” lõpetas ta energiliselt.

„Siis on minu nõu teile,” ütles Ron tõsiselt, „lasta mul paigaldada väike ehistiik. Kohe sinnasamasse, magnooliapuu kõrvale.”

See tundus säärase täieliku ebaloogilisusena, et naine suutis talle vaid otsa jõllitada.

„Teil on vaja muuta paiga ilme natuke eriliseks, kui tahate müüa,” selgitas mees tema hämmingut nähes. „Kena väikese veekoguga aed – see muudaks asja. Inimesed ostavad tihtipeale maja, sest nad on aeda armunud.”

Tohutu kergendusega nägi Damaris oma õde maja poolt lähemale tulemas.

Ta loobus võitlusest, öeldes: „Peate mind vabandama, härra Gladstone!” ning tõttas Florence’ile vastu.

Lähemale jõudes kergendustunne haihtus. Florence’i kleenuke kogu, riietatud üsna samasugustesse rõivastesse nagu Damariselgi seljas, nägi välja nii, nagu võiks kerge tuulepuhang selle minema kanda. Ta on minust noorem, mõtles Damaris, kuid arvatavasti läheb tema enne ja mind jäetakse täiesti üksi. Peame siit minema saama. Me ei tohi veeta veel üht talve ilma korraliku keskkütteta… me peame selle korteri saama!

Ta vaatas Florence’ist mööda, maja poole, mille Victoria-aegsed gooti stiili tunnusjooned, valatuna kohaliku kivi vormi, andsid Fourwaysile lossi või vähemalt mõisahäärberi ilme. Ma polnud praegu Ron Gladstone’iga küll aus, mõtles Damaris. Ma polnud enda vastu aus. Tõsi, olen elanud siin kogu oma elu ja peaksin olema sellesse paika sügavalt kiindunud. Siiski tegelikult usun ma, et vihkan seda. Ma tunnen, just nagu oleks see mu kuidagimoodi ära söönud. Isegi siis, kui olin noor ja mul oli töökoht Bamfordis, väntasin jalgrattal pärast töö lõppu otse koju, sest mu vanemad ootasid mind punkti pealt õigeks ajaks, õhtusöögiks. Teised käisid pidudel ja tantsimas ning kohtusid noormeestega ja abiellusid. Aga mitte mina, oh ei! Mind oli siin vaja. Mul pole põrmugi kahju lahkuda. Mind ei huvita, kes selle ostab. Ma ei hooli sellest, kui nad kogu selle armetu lasu maha lõhuvad. See ei toonud ühelegi Oakleyle iialgi õnne.

Florence’ile ütles ta: „Härra Gladstone käib ikka veekoguga peale. Olen andnud endast parima, et seda mõtet maha laita. Arvatavasti oleme õnnega koos, et ta meil olemas on. Aed oli tõeliselt metsistunud, enne kui ta selle ette võttis. Kas sa mäletad Evansit, kes oli aednik, kui me lapsed olime?”

„Jah,” ütles Florence. „Ta näitas meile, kuidas istutada lillubasid pottidesse. Panime need, oma nimega silt peal, vanas riistakuuris riiulile. Sinu oad kasvasid alati paremini kui minu omad ning Arthuri jagu kasvas kõige paremini.”

Selle õnneliku mälestuse kiuste tundus Damarisele, et õde on pinges. Ta päris murelikult: „Milles asi, kullake?”

„Post tuli,” ütles Florence Oakley. Tuul haaras ta hõbedastest juustest ning sakutas salke kuklasse keeratud juukserullist.

Tekkis vaikus. Damaris vaatas talle oodates otsa, süda raske. Ta ei küsinud, mida post oli toonud. Ta teadis, mis see oli, kuid ta ei tahtnud seda kuulda. Iga viimanegi võidetud sekund enne, kui need sõnad välja öeldakse, oli väärtuslik, sest pärast seda, kui need on välja öeldud, ei ole miski enam endine.

Florence sirutas end pingutusega veidi, valmistudes soovimatut uudist edastama.

„Tuli kiri,” lausus ta. „See on kindel. Ta tuleb.”

„Mürk,” ütles Geoffrey Painter, „oli omal ajal relvana hoopis populaarsem kui see on tänapäeval. Oo, vorstirullid taignas! Kas sa oled neid söönud, Meredith?”

„Vaata ette!” sosistas Alan Markby talle kõrva. „See võib olla kihvtitatud.”

„Kas Geoff tüütab teid jälle oma mürkidega?” küsis vorstirullide kandiku hoidja Pam Painter. „ Ausõna, tal on kinnisidee.”

Markby naeratas talle. „Tagasihoidliku politseinikuna ütlen, et mul on olnud sageli põhjust olla tänulik Geoffi teadmiste eest mürkide asjus. Meil on nendest palju abi olnud.”

„See ei anna mingit põhjust julgustada teda praegu nendega jätkama,” ütles Pam elavalt. „Geoff! See teema on keelatud, eks?”

„Te ju kujutate ette, missugune ta veel maakonnanõukogu koosolekutel on!” ütles Geoff, laskmata end sellest korraldusest häirida. „Alanit ja Meredithi see huvitab, Pam.”

„Meil on soolaleivapidu,” vaidles ta naine vastu. „Õhkkond peaks olema rõõmsameelne!”

Ta astus vorstirullikandikuga edasi teiste külaliste poole, kes olid tihedalt Paintersite uhiuue maja üsna väikesesse võõrastetuppa surutud. Meredith arvas, et on mõttetu paluda Geoffil mürkidest mitte rääkida. Geoff oli üks neid inimesi, kel on õnnestunud ühildada töö ja hobi. Ta armastas oma tööd ja talle meeldis sellest rääkida. Seistes keset täis tuubitud tuba, kiilanev pea kuumusest ja ta enese entusiasmist punetamas, oli tema käsutuses täiesti uus publik. Kuidas saanukski ta sellest mitte välja teha?

„Kuidas teile uus maja meeldib – nüüd, kus te end sisse olete seadnud?” küsis Meredith teda sellest teemast kõrvale juhtides.

Geoff vaatas toas ringi, just nagu näeks seda esimest korda. „Hästi. See on see, mida Pam tahtis. Mulle endale tundub see pisut kitsas, kuid nõnda nende moodsate majadega on.”

Pam, kes parajasti tühja kandikuga mööda läks, kuulis viimaseid sõnu. „Meil oli vaja midagi väiksemat. Lapsed on kolledžis. Too teine maja oli suur ja laialivalguv ning sellega oli kõvasti tööd. Paljudele ei meeldi need uut tüüpi majad, kuid mul pole aega mõne vana hoone renoveerimiseks. Ma tean, et sa tegid oma majakese korda, Meredith, ja see on ka väga kena – oma iseloomuga ja puha. Või oli see ilus enne toda õnnetut lugu, mis maja troostitusse seisukorda jättis. Kuid mul on rohkesti muid asju, mida ma väljaspool kodu teha tahan. Pole mingit mõtet paluda Geoffil midagi remontida või korda teha, ta pole kunagi eriline meistrimees olnud. Tahtsin lihtsalt sisse kolida, asjad lahti pakkida ja eluga edasi minna. Aeg on kolida – kas nüüd või mitte iial – nii ma Geoffile ütlesin.”

Geoff küll noogutas kõige selle peale, kuid tal oli siiski vastuväiteid tagataskus varuks. „Ta ütles, et tahab väiksemat, kuid nüüd pole meil millegi jaoks ruumi ja Pam ei viska ju mitte midagi ära!”

„Ma ei saa visata minema asju, mida lapsed ühel päeval tahta võivad,” ütles ta naine tarmukalt. „Ja sina ei loobuks ainsamastki oma raamatust!”

Meredithile lisas ta: „Ma möönan, et toad paistsid hoopis suuremad, kui me nägime neid tühjana, aga me seame end aja jooksul sisse.”

Pam kadus ühes kandikuga kööki. Meredith mõtles toas ringi vaadates, kuivõrd ilmne kõige selle uudsus oli. See rippus õhus, uue puidu ja värske maalritöö hõngus. Isegi üle toitude ja jookide lõhna võis tajuda seda erilist, kemikaalidele vihjavat odööri, mis on küljes uutel vaipadel ja kardinatel. Mitte üksi elanikud ei pidanud end majas sisse seadma, majalgi oli vaja aega, et nendega kohaneda.

„Arseen!” ütles Geoff melodramaatilise kõõrdpilgu saatel. Nüüd, kus naine oli tee pealt eest, pöördus ta bumerangile omase vältimatusega lemmikteema juurde tagasi. „Victoria ajastu kuulus mürk. See oli nende jaoks nii käepärane. Peaaegu igas majapidamises leidus arseeni sisaldav preparaat, et hoida ohjes kahjureid, kes olid nuhtluseks isegi parimates majades.”

„Kindlasti,” ütles Meredith, „muutis see asja üpris ilmseks?”

„Mitte kõik arstid ei tundnud seda ära,” lausus Geoff. „Tõenäoliselt jäid nii mõnedki surmajuhtumid kahe silma vahele, sest põhjus aeti segi haiguste meditsiiniliste sümptomitega. Isegi kui seaduse silmis oli tegemist kohtuasjaga, seisnes raskus selle tõestamises.”

„Niisiis, miski ei muutu,” lausus Alan Markby kahetsevalt.

Paistis, et Geoff ei kuulnudki seda. „Veel nii hiljaaegu nagu varastel 1960ndatel jalutas kurikuulus Louduni Must Lesk ühest Prantsuse kohtust vabana välja eeskätt seetõttu, et kohtuekspertiisi tõenditele heideti kahtlust – ja teda süüdistati ometi selles, et ta oli mürgitanud pool oma perekonnast ja mõned naabridki!”

Nende kõrvale ilmus James Hollandi toekas kogu. „Võib-olla,” ütles ta leplikult, „oli ta süütu.”

„Võib-olla oligi,” nõustus Geoff. „Kuid suur hulk inimesi, kes Victoria aegadel tõepoolest arseenimõrvade eest üles poodi, võisid olla süütud. Arseeni kasutati tavaliselt ka sellistes asjades nagu roheline värv. Kui teil on väga vana roheliste kaantega raamat, siis peske pärast selle käes hoidmist käsi. On olemas teooria, et Saint Helenal mürgitas Napoleoni aeglaselt ta enda roheline tapeet.”

See paistis isa Hollandile meeldivat. „Küünlavalgus,” ütles ta meelisklevalt. meelisklevalt. „Gaasilatern. Üüritõllad. Naised nondes tohututes uhketes krinoliinides.”

Teised vahtisid talle otsa.

„Viktoriaanlik melodraama,” selgitas mees. „Mulle see meeldib. Kõik need Londoni uttu mattunud tänavad ja suured sünged häärberid. Viska veel sekka pisut mürgitamist ja ma olengi konksu otsas.”

„See pole nüüd küll see, mida ma ühelt vaimulikult ootaksin!” naeratas Markby talle laialt.

„Mulle meeldib hea põnev lugu,” lausus James enesega rahul olevalt.

„Seeneravioole? No ei, Geoff, sa ei heieta ometi ikka veel mürkidest?” Pam oli uue kandikutäiega jälle välja ilmunud.

„Raamatud,” ütles Markby kärmelt. „Me arutame oma lemmikkirjanduse üle.” Ta vaatas Pamist mööda noore naise poole, kes seisis otse Pami taga. „Kuidas sinuga on, Juliet? Mida sulle ajaviiteks lugeda meeldib?”

Kõnetatud naine tuli nende vestlusringi. Esimest korda talle pilku heitev võõras oleks pidanud teda arvatavasti palju nooremaks, kui ta oli. Seljal rippuv hele pikk pats, ümmargused koolitüdruku prillid ja vaid väga vähese meigiga kaunistatud värske jumega nahk vihjasid üheskoos kahekümnele eluaastale. Alles siis, kui ta rääkima hakkab ja kuulaja tähelepanelikumalt kuulab, tõstetakse hinnang kolmekümnele aastale. Juliet Painter oli tegelikult kolmekümne nelja aastane. Tal oli seljas kolmeosaline kastanpruuni tooni sirgelõikeline, kuid vabalt langev kostüüm. Disain oli lihtne, kuid – otsustas Meredith – kallis. Hind peitus lõikes ja materjalis.

„Ei loegi eriti,” lausus Juliet hooletult. „Pole sellist aega. Ma ei loeks nagunii sedasorti asju, millest James räägib.”

„Siis sa ei tea, millest ilma jääd,” ütles James Holland sellest ninanipsust heitumata. Nad vahetasid omavahel sellise naeratuse, nagu vanad sõbrad ja nääklevad partnerid teevad.

„Teie, kinnisvaramaaklerid, olete liiga hõivatud, et raamat lahti teha?” küsis Geoffry, kinnitades naisele narritava pilgu.

Nad nägid Julieti punastamist ja vihasööstu ümmarguste prilliklaaside taga. See kajas ka tema hääles, kui ta vastas: „Ma ei ole kinnisvaramaakler, Geoff! Ma ei tea, kui mitu korda ma olen seda sulle öelnud. Kuigi mul ei pruugiks sulle meenutada, sest sa tead seda suurepäraselt. Ma olen kinnisvarakonsultant. Ma annan inimestele nõu ja käin nende eest majajahil. Mul on annet – kui enda kohta võib nii öelda – sobiva kinnisvara väljaajamiseks, mõnikord käin majaoksjonitel ja teen kliendi nimel panuseid. Mulle meeldib seda teha. Tegelikult ise ma maju ei müü,” lõpetas ta teravalt.

„Kas sa pole mõne häärberi eest, mis kinnisvarabüroole kuulub, kunagi nende käest väikest salajast tulu saanud?” Geoffry jõi ära viimase oma veinist ja vaatas ringi, kuhu tühi klaas panna.

„Pea suu, Geoff!” ütles ta naine veelgi jõulisemalt kui tavaliselt.

„See lõhnab kuradi moodi kohtuasja järele,” ütles Juliet tigedalt, „ja on ka rumal. Kuidas ma saan lubada endale riskeerimist oma mainega, soovitades mingit ilmselget rämpsu? Kui keegi teine oleks seda mulle öelnud, kaebaksin ta kohtusse. Ära sa arva, Geoff, et sa ainult sellepärast, et mu vend oled, alati puhta nahaga pääsed. Ühel päeval lähed sa liiga kaugele. Sinu huumorimeel on alati kummaline olnud.”

„Ning sina, õeke, neelad sööda alati kenasti alla.”

„Geoff,” ütles ta naine kindlal toonil, „inimestel on joogid otsakorral. Sul on aeg joogipoolise eest hoolitseda.”

Geoff saatis neile andekspaluva pilgu ja läks pudeleid avama, naine tihedalt kannul.

James Holland kõkutas musta puhmashabeme sügavuses naerda. „Miski ütleb mulle, et vaene vana Geoff saab praegu köögis peapesu.”

„Pole ta midagi vaene vana Geoff,” nähvas Juliet Painter. „Ta on liiga palju joonud. Ma soovin, et ta oma mürkidega edasi ei laseks. See ajab inimesed segadusse – kas te pole märganud? Ma arvan, et Pam on küll. Ma mõtlen alati…” Ta kõhkles. „Ma mõtlen alati, et ei tohiks rääkida liiga palju halbadest asjadest, sest äkki nad siis juhtuvadki.”

„Nimeta kurja,” pomises James Holland, „ja ta ilmubki.”

„See on õige. Ma oletan, et paistan ebausklikuna, kuid ma pole seda.” Juliet viskas oma pikka heledat patsi nii, et see kiikus edasitagasi nagu kärbseid peletav hobusesaba.

„See pole ebausk,” ütles Alan Markby. „See on inimese alateadvus, mis töötab, korjates üles võnkeid, mis ütlevad inimesele, et hädaoht on ees. Pärand meie ürgsest minevikust. Aga kus sa viimasel ajal käinud oled, Juliet, või kellega rääkinud, et su koopanaise instinktid uuesti ärganud on?”

„Ei olegi,” ütles naine kohmetult.

Uks lendas lahti ning Geoff ilmus taas nähtavale, viibutades kummagi käe otsas pudelit. „Klaasid jälle täis? Paneme klaasid jälle täis? Punast või valget? Lubasin korralikult käituda. Palun vabandust, kui ma sind pahandasin, õeke.”

„Sa oled idioot,” ütles õde vabandust vastu võttes.

„Ega sa ei tea kedagi, kes tahab maja üürida?” küsis Meredith tema käest.

Juliet paistis üllatuvat. „Ma tean alati inimesi, kes tahavad üürida. Kus see maja asub?”

„Siinsamas Bamfordis. Minu maja Station Roadil – kõigest vara-viktoriaanliku ridamaja ots. See pole sedasorti peen elamine, millega sa tavaliselt tegeled, kuid see on nüüdsama täielikult uuesti remonditud ja möbleeritud.”

„Mäherdune hirmus kogemus leida oma maja niimoodi lõhutuna, nagu Pam ütles.” Geoff raputas kaastundes pead.

„Jah, oli küll.” Meredith ei suutnud varjata vastikust oma hääles.

Juliet, kes oli linnas vaid juhukülaline, küsis: „Mis juhtus? Mina sellest ei kuulnud.”

„Üks naisterahvas ei sallinud mind,” ütles Meredith. „Ta arvas, et tegin talle karuteene. Nii et ta tegi mulle karuteene tagasi.”

„Õudne,” ütles Juliet osavõtlikult.

„Võid seda uskuda. Ta plötserdas terve elamise punase värviga üle ja rebis mu riided ribadeks. Igal juhul olen ma sestsaadik Alani juures elanud. Alguses plaanisin küll jalamaid tagasi kolida, kui maja jälle elamiskõlbulikuks saab, aga millegipärast ei taha ma seda teha ning me oleme koos Alaniga mõelnud…” Ta heitis pilgu Markbyle.

„Et võiksime otsida midagi ühiselt,” ütles mees. „Minu maja kõlbas mulle kenasti, kui ma üksi olin. Kuid meile kahele ta hästi ei sobi.”

Meredith mõtles, et Alani hääles kõlas õige pisut trotsi, just nagu võiksid inimesed mitte uskuda seda, mida ta rääkis. Need, kes neid hästi tundsid, olid öelnud selliseid asju nagu: „Arvasin, et te kaks olete kumbki liiga iseseisev,” või isegi: „See on teil kahel küllalt kaua aega võtnud”. Selles trotsis siin oli õige pisut rahulduse hõngu. Mees oli oma tahtmise saanud. Meredith aga ei teadnud ikka veel, kas see ka tema tahtmine oli.

Juliet silmitses neid mõlemat, ärialane taiplikkus kogu ta olemusest peegeldumas. „Mis laadi kohta te tahate?”

„Pea nüüd kinni,” protesteeris Markby leebelt. „Me ei saa endale sinu honarare lubada.”

„Ma ei kavatsenudki praegu teilt honorari nõuda. Olen nõus, et võib-olla ei taha te mulle maksta seda, mida ma küsin. Aga teate, ma kuulen müügil olevatest asjadest, mis ei vasta minu nõudmistele või mu klientide nõudmistele. Võin teile märku anda.”

„Väga kena sinust,” ütles Markby.

Juliet vaatas Meredihile mõtlikult ainiti otsa. „Annan sulle maja kohta teada. Mul on tarvis see üle vaadata.”

„Hea meelega. Anna mulle teada, kui sa võtit tahad. Maja asub jaama lähedal, kui keegi peaks tahtma nagu mina iga päev Great Weni3 vahet sõita.”

„Oled niisiis endiselt välisministeeriumis?” küsis Juliet.

„Endiselt seal kirjutuslaua taga kinni.” Meredith oli teadlik Alani temale suunatud kartlikust pilgust. Ta imestas, kas mees ikka veel kartis – pärast nii pikka aega –, et peaks vaid mõni bürokraadist juht leebuma ja talle meretagust ametikohta pakkuma, võtaks tema selle õhinal vastu ja läheks.

Kas läheksin? küsis ta endalt. Kas ma sellepärast polegi olnud valmis end ühegi püsiva suhtega siduma, isegi mitte Alaniga? Ta ju teab, et kuigi me elame ühise katuse all, oli minu elamu ajutiselt elamiskõlbmatuks muutmine see, mis mind lõpuks siia kolima sundis.

Alan ta kõrval niheles. Ta toetus seljaga vastu raamaturiiulit ning oli kiilutud ühelt poolt Meredithi ja teiselt poolt James Hollandi koguka kere vahele. „Tore sind suurest linnast käimas näha,” ütles ta küünarnukke vabastades Julietile.

„Ma ei saanud ju suurele soolaleivapeole tulemata jätta!” Ta lisas natuke kahetsevalt: „Mul oli ka üks ärivisiit teha – Fourways House’i.”

„Oakley-preilid?” hüüatas Geoff. „Ära tule mulle rääkima, et üks su jõukaid lähisidalasi tahab Fourways elada ja on valmis Oakley-prouad rahapataka eest majast välja ostma!”

„Ei – Lähis-Ida klient ei vaataks selle paiga poolegi. See on selleks kaugelt liiga räämas. Põhjus, miks ma seal käisin, oli see, et Damaris Oakley kirjutas mulle ja palus läbi tulla.”

Ta kõhkles. „Vaevalt küll on see saladus, et Damaris ja ta õde on juba aastaid rabelenud. Nad on otsustanud maja maha müüa, mis tahes nad selle eest ka saavad, ja kolida sobivasse pensionipõlve korterisse, eelistatavalt esimesel korrusel ja mere ääres. Möönan, et vaatasin maja seal olles kaunis põhjalikult üle. Osalt selleks, et saada aimu rahasummast, mida nad võiksid korterile kulutada, kui nad maja maha müüksid ja osalt seetõttu, et arvasin alguses, et maja võiks ühele kliendile sobida. Kuid mitte pärast selle vaatamist.” Ta prunditas huuli. „Ausalt öeldes on selle kinnisvara vahetamine tema praeguses seisukorras raske, kuid neil on vaja müüa, sest see on ainus kapital, mis neil on.”

„Ma oletan, et aed on samuti käest ära,” märkis Alan Markby, haarates kinni olukorra sellest aspektist, mis teda huvitas.

„Tegelikult on aed hoopis paremas seisus kui maja. Neil on üks vanapoiss, kes nende eest aiatöid teeb – tasuta. See on ta hobi.”

„Ron Gladstone,” noogutas James Holland. „Selle kokkuleppe eest olin mina vastutav. Näib, et see on hästi välja kukkunud, arvestamata juhuslikku nääklust selle üle, kas panna maha värvilistest kivikestest sillutis.”

Juliet pöördus venna poole. „Oakley-õekesed on suurepärane näide inimestest, keda ma saan aidata, Geoff. Neil pole autot ja neil poleks füüsilist jõudu kortereid otsides mööda maad ringi lipata. Damaris küsis, kas ma teeksin seda nende eest. Ma ütlesin, et teeksin küll.”

„Ära solvu,” ütles Geoff, kes oli sedapuhku oma õppetunni kätte saanud, „aga kas neil pole mitte vaja müüa mõistliku hinnaga, kui nad peavad maksma sinu pöörast tasu?”

Seekord ei reageerinud õde hullusti. „Juhtumisi ma ei võtagi neilt tasu. Jumala pärast, olen neid vanu kullakesi ju eluaeg tundnud! Peaksin olema võimeline sobitama neile ühe pensionipõlve korteri otsimise teistele klientidele kinnisvara väljaajamisega.”

„Kulla tüdruk,” ütles James Holland. „See on väga lahke sinust, et kulutad oma aega Oakleyde aitamisele.”

„Ma pole,” lausus Juliet sõjakalt, „su kulla tüdruk. Ega mitte kellegi kulla tüdruk! Ära ole mu eestkostja, James.”

„Oleks see üldse võimalik?”

„Kui sind huvitavad Victoria-aegsed mürgitamised, James…” alustad Geoff.

„Sa kavatsed rääkida neile Oakley juhtumist, eks ole?” segas Juliet vahele. „Kas sa ei arva, et see on sama hästi kui unustatud?”

„Aa, Cora Oakley salapärane surm,” ütles Alan Markby. „Olen selle juhtumiga tuttav. Kuid ma ei hakka teie rõõmu rikkuma, kui te tahate seda veel kord jutustada.”

„Mina ei tea seda,” ütles James Holland.

„Ka mina mitte,” lisas Meredith kiiresti.

„See on jube lugu,” vaidles Juliet vastu. „Ära räägi seda, Geoff, palun!”

„Jamesi ja Meredithi huvitaks,” ütles Geoff jonnakalt. „Noh, kui ma ei tohi rääkida, siis on mul selle kohta hulk kirjalikku materjali, kui soovite seda laenata. Te vist teate, et ma kavatsen kirjutada poleemikat tekitanud kohtuprotsesside kohta raamatu? Kui aega saan – kui üldse saan. Sugulastest pole mul abi. Nad ütlesid selge sõnaga, et ei hakka perekonna musta pesu uuesti üle pesema. Aga juhtumisi otsisin ma Oakley materjalid just eile välja. Need on mu kabinetis laual. Kas kumbki teist tahab need lahkudes kaasa võtta? Mul endal on kõik arvutikettal.”

Meredith ja James Holland vahetasid pilke.

„Daamid kõigepealt,” ütles James galantselt. „Kui oled läbi lugenud, tood mulle.”

Geoffi nägu lõi särama. „William Oakleyt süüdistati oma abikaasa Cora mõrvas. Tal vedas, kuna ta mõisteti õigeks. Paljud inimesed on läinud võlla palju hapramate süütõendite alusel.”

„Ma olen näinud Williami portreed, see vedeleb Fourway tagumises magamistoas tolmukorra all,” ütles Juliet ootamatult. „Sattusin sellele, kui Damaris mulle maja näitas. Ta oli väga kohmetunud. „See on mu vanaisa,” ütles ta kaledal toonil, enne kui mind sealt ära juhatama kiirustas. Kui ta selja pööras, viskasin portreele pilgu veel korraks peale. Williamit võis omal ajal nägusaks pidada. Terve kuhi tumedaid lokkis juukseid, kohevad vuntsid ja tipsutaja näojume.” Juliet toetas sõnu parema käe väljendusrikka viipega ja krimpsutas nägu. Siis tõmbus ta näost punaseks ja kõik vaatasid talle otsa. „Hea küll,” ütles Juliet, „ma olin huvitatud! Ma ei ütelnud, et see pole huvitav lugu, ma ütlesin, et see oli lihtsalt jube. Igatahes pruugib ainult Williami portreed näha, ja sul pole kahtlust, et see mees on võimeline oma naist tapma.”

„Kurjategija tüüp,” ütles Markby mõtlikult. „Omal ajal väga populaarne teooria, mis on nüüdseks kõrvale heidetud. Ei tea, mis Williamist pärast kohtuotsust sai? Vaevalt et pärast seesugust skandaali teda kohalikus seltskonnas enam salliti.”

Geoff kehitas õlgu. „Oleks tore teile öelda, et ta lõpetas halvasti, kuid tegelikult ei tea keegi, mis temast sai. Muidugi räägiti igasuguseid asju. Inimesed vältisid teda. Purustatud reputatsiooniga nagu ta oli, tegid pere mõlema liini liikmed talle selgeks, et ta peab lahkuma, ja igaveseks. Ta sõitis välismaale ja temast ei kuulnud enam keegi midagi. Tollal lahendati perekonnas skandaale sel moel. Poissi kasvatasid sugulased. Kui ta sai kahekümne ühe aastaseks, esitas ta kohtule avalduse, et isa ametlikult surnuks tunnistataks. Minu arvates tegi ta selle liigutuse selleks, et saada tiitli ja üsna arvestatava kinnisvara omanikuks. Põhjalikud otsingud meest leida jooksid tühja. Temalt ei tulnud ühtegi kirja. Surnud naise varandus läks testamendi kohaselt poisile ja Williamil oli vähe lahtist raha. Tema rikkus seisnes Fourway kivides ja mördis ning ta polnud küsinud kelleltki rahalist abi. Ilmselt polnud teda enam elavate killas ja ta tunnistati surnuks.

Poiss, tänu jumalale, ei läinud isasse. Ta elas koos naise ja perega õnnelikult Fourways, kuigi räägiti, et ta ei toibunud kunagi oma ainsa poja Arthuri kaotusest. Kumbki tütar ei abiellunud. Nüüd on nad, nagu Juliet ütles, vanad ja mitte just hea tervise juures. Ma ei imesta, et nad tahavad kolida sobivamasse kohta. Aga samas on kurb mõelda, et viimased Oakleyd lahkuvad Fourwayst, kus nende suguvõsa on elanud… kui kaua? Vähemalt sada kolmkümmend aastat! Ja ausalt öeldes ei kujuta ma ette, et nad oleksid õnnelikud kuskil väikeses moodsas korteris, kus naabrid on lausa nina all.”

Meredith oli seedinud fakte. „See on kurb lugu, kuid võib-olla mitte kuigi ebatavaline. Ma ei mõtle mõrva, ma pean silmas perekondade väljasuremist, rahapuudust, suuri ja vanu lagunevaid maju. Kes peale popstaaride, rikaste araablaste ja käputäie edukate ärimeeste suudaks sellistes majades elada?”

„Edukad sulid,” lausus Markby pahaselt. „Neile meeldib raha loopida ja stiilselt elada.”

„Fourways nad küll ei tahaks elada,” ütles Juliet enesekindlalt, mis sundis Markbyt talle uudishimulikku pilku heitma. „Või vähemalt ma oletan nii,” lisas Juliet kähku. „Ära vahi mind nii, Alan. Kõik minu kliendid on väga lugupeetud inimesed. Ma ju rääkisin teile, Fourways on lagunev ahervare.”

Pam Painter ilmus taas nähtavale, näost õhetav ja hingetu. „Ärge katsugegi vastu vaielda! Ma tean, millest te räägite.” Ta pöördus Markby poole. „Tead, Alan, sa tood Geoffis esile tema kõige halvema poole. Nii kui sa siia tuled, hakatakse rääkima vägivaldsetest surmajuhtumitest.”

„Ära süüdista vaest meest,” ütles Geoff. „Ta annab mulle võimaluse tegelda mu hobiga. Aga juhtumisi me rääkisime praegu Fourway müümisest. Sel pole mõrvaga mingit pistmist.” Ta sosistas Meredithile: „Ma annan sulle selle karbi paberitega, kui hakkad ära minema. Ära Pamile näita!”