Читать книгу Austraalia - Ann Hannula - Страница 6

Tallinn–Riia–Istanbul–Dubai–Singapur–Brisbane

Sihtpunkt nr 1. 5. novembri õhtul kõlas stardipauk ja hakkasime vapralt Riia lennuvälja poole vurama. Veidi peale südaööd olimegi kohal. Ees ootas esimene öö lennujaamas. Hea õnne korral võib parema une leidmiseks pugeda sealsete massaažitoolide avarustesse ja nii möödub öö suhteliselt pehmelt. Varahommikul olime taas triksis-traksis ja valmis astuma Istanbuli lennuki pardale.

Sihtpunkt nr 2. Kohale jõudsime küll ilusti, kuid veidi uniselt. Istanbulis saime 10 euro eest lunastada viisa, mis andis meile võimaluse „ühe jalaga Euroopas, teisega Aasias” suurlinna veidi lähemalt uudistada. Pärast 30minutilist vuramist metroorongiga olime kesklinnas ja valmis turiste mängima. Istanbul – arhitektuuri poolest päris pilkuköitvad mošeed ja mõnusalt ajaloohõnguline linnapilt, tänavakaubitsemine ja sinna juurde kuuluv träna. Träna siin, träna seal, träna iga nurga peal. Terve linn oli nagu Keskturg. Mida kriiskavamalt seda möödakäijatele pakutakse, seda kõvem kärbes ilmselt ollakse. Seda põhjatut träna veeti igale poole laiali hiiglaslike tränakottidega – kes kandis seda kuidagimoodi ratta pakiraamile kinnitatult, kes pea peal, kes manööverdas seda lihtsalt enda järel. Tänaval tuleb ette ja taha vaadata, sest temperamentsetel Türgi sultanitel on kalduvus turistidest oma sõiduvahenditega üle vurada. Ei tea, kas kohalikust kultuurist või võimuvahekorrast tingituna, aga poed kogu linnapildis on 90 % meestele ning enam-vähem sama tendentsi on märgata ka tänavatel liikuva rahvamassi seas. Olgu, kuidas on. Elevust tekitasid kaks eestlannat, üks neist blond veel pealekauba, kohalikel tänavatel küll ja küll. Näis, et ilmataat oli ainuke, kellel sellest sooja ega külma ei olnud, sest vihma kallas ta meile krae vahele vähemalt sama suure hooga kui novembrikuises Tallinnas.

Tagasi lennujaamas oli aeg end Starbucksis taas kuumaks kütta. Türgi liiridega meil väga priisata ei olnud, nii et üritasime võtta, mis võtta andis, ehk ühe mustikamuffini kahe peale. Aga kuna kassa juures oli silt muffinist ja latte’st ühe pildi peal ning kohalikus keeles midagi kribatud, siis küsisime nagu kaks eestlast muiste, kas muffinit ostes saab latte kauba peale? Meestürklased-kohvimeistrid ei olnud meie tõlgendusest küll väga vaimustatud, aga uurisid kui detektiivid, kust me tuleme. Igatahes siirdusime esialgu lauda ainult muffiniga, aga peagi sammus meie poole üks kohvimeistritest isiklikult, käes kaks kaneelilatte’t. Kolmeaastase Starbucksi staažiga mr Vulcan leidis, et me oleme tasuta kohvid ära teeninud küll. Aitäh!

Sihtpunkt nr 3. Istanbul–Dubai. Meie esimene lend Emiratesiga. Tänu sõbralikule noormehele check-in’is saime oma valdusesse terve istmerea, nii et mis seal muud, kui istu ja naudi. Ütleme nii, et mitte just niisama kerge käega ei ole Emiratesi pardameelelahutusprogrammi pärjatud esimese kohaga maailmas. Iga reisija käsutuses on isiklik meelelahutuskeskus, kust saab vaadata filme klassikast kõige hiljutisemate esilinastusteni, muusikavideoid, seriaale, kuulata raadiot, viimati väljaantud muusikaplaate, edetabeleid, mängida arvutimänge jne, jne. Maha ei jää ka Emiratesi viiekäiguline menüü – eelroog, salat, põhiroog, magustoit, snäkid-näksid – ja joogivalik kangema kraamiga. Piiramatus koguses. Päris haripunkti jõudis Istanbuli–Dubai lend aga hetkel, mil stjuuardid lubasid meile tähed taevast alla tuua ja seda nad ka tegid – lennukilakke ilmunud helendavad täpikesed moodustasid pimedas salongis justkui päris oma tähistaeva. Sellesama tähistaeva all ennustati meile peatset meheleminekut Austraalias või õigemini juba Dubais. Tõelised Araabia oraaklid.

Istanbuli–Dubai lend möödas, ootas meid ees järjekordne öö lennujaamas. Esimene mulje Dubai lennujaamast oli võimas: poode rohkem kui üks, isegi hotell oli samas hoones ning terminalis kasvasid pesuehtsad palmipuud. Öö läbi aga poest poodi ei patseeri, nii et taas said meie suurteks sõpradeks lennujaama pingid. Peaaegu iga teine külastaja oli ennast kuhugi nurka või põrandale või kuidagimoodi pingile kerra tõmmanud. Tõeline rahvaste paabel. Meie igatahes und ei leidnud, ehkki oht selleks oli suur ning kooslus keha ja vaim andis väga selgelt häirekella, et aeg oleks silm looja lasta.

Dubai–Singapuri lend hilines ligi tund aega, aga esimestena lennukisse oma kohale saanud, olime õhkutõusmise ajaks juba raskema une ära maganud. Õhusõiduk ise oli ilmselt veidi varasema aastakäigu väljalase, sest sealne meelelahutusprogramm oli tiba madalamal pulgal kui eelmine. Nagu Mersu ja Mosse. Kui eelmisel lennul sai ise filme valida ja ka seda, kas vaatad algusest, keskelt või loed hoopis lõputiitreid, siis sellel lennul jooksis kohustuslik filmiprogramm. Mis mõttes!? Aga see-eest kohustuslikud söögikorrad olid jälle toekad ja nii me nende ootuses suurema osa ajast mööda saatsime ning sekka meelelahutuskeskusega klõbistasime. Vahepeatus Singapuris oli imelühike, reisijad peale-maha ja jälle minema. Aga pärast tundidepikkust aheldatust lennukiistmetesse oli see üürike varvaste sirutamine siiski äärmiselt teretulnud nähtus. Sealt edasi jäi meil vaid üks lend – lend Brisbane’i ehk meie lõppsihtpunkti (ajutisse lõppsihtpunkti!). Suuremat asjalikkust enam meeles ei ole, küll aga meenutame heldimusega üheks järjekordseks õhtusöögiks (mitmes õhtu see nüüd oligi?) pakutud juustukooki maasikatega ja kõrvale limpsatud Bailey’st. Mmm.

Pärast kahte lennujaamas veedetud ööd ja üht ööd lennukis, lähenesime lõpuks Down Under’ile. Lend üle Austraalia keskosa ehk outback’i tekitas unesegasena kummalise tunde – sadades ruutkilomeetrites tühermaad. Kahtlaselt kuumaastiku sarnane. Milline raiskamine! Sinna võiks migreerida terve Euroopa või pool Hiinat. Kuid kohati tekkis küsimus, kas see on ikka Maa või oleme äkki mõnele teisele planeedile maandumas. Kuigi väsimus oli mõistuse juba oma valdusesse võtnud, maandusime plaanipäraselt siiski Brisbane’is.

Ja kohale jõudis: „Kohal oleme!” Final destination: reached!