Читать книгу Austraalia - Ann Hannula - Страница 9

Linn: Gold Coast (GC)

Pindala: 1402 km²

Elanikke: 535 500 (2007)

Asukoht:

• 76 km Brisbane’ist

• 855 km Sydneyst

Keskmine maksimaalne temp 25,0 °C

minimaalne temp 15,3 °C

sademete hulk 1428,6 mm

Gold Coast on rahvaarvult teine linn Queenslandis ja kuues Austraalias. Kullarannik asub osariigi lõunapiiril Nerangi jõe suudmes Vaikse ookeani rannikul ning koondati ümberkaudsete aladega ühtse nimetuse alla 1959. aastal.

Esimese teadaoleva eurooplasena asus 19. sajandi teisel poolel piirkonda elama farmer James Beattie, kelle 80aakrine valdus laius Nerangi jõe põhjakaldal praeguse Cavilli avenüü lähedal. Farmi ostis 1877. aastal saksa immigrant Johann Meyer, kes proovis esialgu kätt suhkrufarmi ja – veskiga. Liivase pinnaga maa-ala ei sobinud aga ei üheks ega teiseks ning Meyer muutis suunda, asudes tegelema praamiliiklusega Nerangi jõel ja luues esimese majutusasutuse Main Beach’i aladel.

Kullaranniku kuldaväärt elu

Gold Coast on huvitava planeeringuga uue aja rajatis. Põhimõtteliselt on Gold Coast linn. Tegelikult nõuab see ühe harjumuspärase linna kodanikult päris palju loovmõtlemist, et rajatisele sobiv nimi anda. Rannik? Juba parem. Kokku ligi 60 km pikkusel rannaribal ja selle taga asuvas kanalite süsteemis oleks justkui rohkem kui üks linn, millest enamik kannab ranna nime: Main Beach, Broadbeach, Mermaid Beach, Palm Beach jt. Tegu on Kullaranniku erinevate linnaosadega, mis kulgevad ookeaniserval põhjast lõunasse. Kullaranniku keskus ei ole aga niisama rand, vaid surfarite paradiisirand – Surfers Paradise.

You never know how many friends you have until you rent a house on the beach.

Unknown

Surfers Paradise

Kuni 1925. a oli Kullaranniku ala raskesti ligipääsetav ning piirkonda teenindas praamiliiklus Nerangi jõel, mille suudmeala oli soine ja pidevalt üleujutatud. 1925. a rajati jõele sild Jubilee Bridge ning kunagi Elstoni nime kandnud rannakülas avas uksed hotell, mille nimeks sai Surfers Paradise. Rannakülast kasvas populaarne turismiobjekt, mis puhkes õide 20. sajandi keskpaiga ehitusbuumiga. Surfiparadiisi esplanaadile kerkisid esimesed pilvelõhkujad ning kogu Kullaranniku ala asuti kuivendama kunstlikult rajatud kanalite süsteemiga. Enam kui üheksa korda suuremal alal kui Venezia asuvad praegu tuhanded isiklike tagahoovi paadisildadega villad ning Kullaranniku kümned tehissaarekesed kannavad maailma eksklusiivsemate paikade nimesid nagu Isle of Capri, Florida Gardens ja Miami Keys.

Paradiis asub Brisbane’ist 76 km lõunas mõnetunnise sõidu kaugusel. Tunnike rongi- ja pool tunnikest bussisõitu Nerangi rongijaamast surfiparadiisi on aga kiired ununema, kui kohale jõudes tervitavad päike, palmid, vahutavad ookeanilained ja helevalge liiv. Nii kaugele, kui silm seletab, ja igaühele jagub rannaliival sirutamiseks rohkem kui kaks ruutmeetrit. Päikest võtke mõõdukalt, regulaarsete seanssidega valguses ja varjus. Sirab teine nagu kullaratas taevavõlvil, aga mõistlikult kuldse jume ülemist piiri hästi veel ei kontrolli.

Kullaranniku kuldsed surfirannad

Kokku 57 km pikkuse rannaribaga linnas asuvad nii mitmedki riigi populaarsemad surfirannad: South Stradbroke Island, The Spit, Main Beach, Surfers Paradise, Broadbeach, Miami, Burleigh Heads, Palm Beach, Currumbin Alley, Kirra Point, Greenmount, Snapper Rocks Superbank ja Froggies Beach. Ka Duranbah Beach, üks maailma tuntumaid surfirandu, arvatakse sageli kuuluvat Kullarannikule, kuid asub tegelikult Uus-Lõuna-Walesi piirilinnas Tweed Heads. Surfiharrastajate rohkuse ja ookeanis valitsevate ohtude tõttu on enamik randadest rannapatrulli kontrolli all. Lubatud ujumiskohad on märgistatud punakollaste lippudega ning kohalikul Hot Tomato raadiosagedusel 102,9 MHz kõlab söögi alla ja söögi peale meeldetuletuseks viisijupp: „Swim between the flags and you’ll be safe!”

Kuigi Surfersis käib elu aastaringselt, kõlab hooaja avapauk oktoobris kuulsa kardiautode võidusõiduga Lexmark Indy 300, millele novembris järgneb koolilõpetajate suurkogunemine Schoolies Week. See Austraalia ammune traditsioon koondab mandri parimatesse peopaikadesse kümneid tuhandeid koolilõpetajaid, kelle vabaduse esimesed nädalad vajavad väärilist tähistamist. Noored kuked surfavad, pidutsevad ja tunnevad elust rõõmu. Kes end selles kategoorias hästi ette ei kujuta, oodaku rahus oma Surfersi aega. Läheb veel üks kuu.

Otsin korterit Kullarannikul

Üürin kolmeks kuuks kõigi mugavustega korteri Surfersi vahetus läheduses maksimaalselt viie minutise jalutuskäigu kaugusel rannast. Soovitavalt ookeanivaatega ja pilvedele lähemal. Tagahoovis või katusel olgu bassein. Elan siin vaid korra elus ja vähemaga ei lepi!

Meie võtsime julguse kokku ja tutvusime paralleelselt rannamõnude ja korteritega, sest soov suvehooajaks rannikule kolida pesitses endiselt südames. Päris mitme üürireisi jooksul oli nalja nabani ja ühe ehedaima näitena soovis mr Jin-Jin meid kolmeks kuuks oma elutoa lahtikäivale diivanile majutada. Diivanikohta üüris ta kõigest $70 eest nädalas. Geniaalne, hiinlased juba kitsikusega ei koonerda. Korteriotsinguil oli abiks Easy Roommate’i veebiportaal ja nagu öeldakse: kes otsib, see leiab. Kes kulda ei leia, leiab korteri. Kuldaväärt korteri, sest Kullarannikul vähemaga ei lepita. Juba Eestis Austraalia-plaane tehes igatsesime mõnda aega elada ühes tõelises pilvelõhkujas ookeani ääres. Oma unistuse realiseerisime nädalaks. Jätsime endast maha juba koduseks saanud Brisbane’i ja kolisime Chevron Renaissance’i põhjatorni otse Surfersi südames. Ehtsa rannaliiva, rohelise muruplatsi ja palmipuudega basseinikompleks 6. korruse katusel, mullivannid ja grilliahjud, õhtused linnatuled, kohisevad ookeanilained. Nädalake paradiisi…

Cavill Mall ja Orchid Avenue

1925. a rajas Brisbane’i hotellipidaja Jim Cavill Kullarannikule hotelli nimega Surfers Paradise (kohas, kus nüüd kõrgub 220meetrine Circle on Cavill) ning oli avamisele järgnevatel aastatel linnakese nimemuutuse eestvedajaks. 1933. a sai Kullaranniku keskus ametlikult nime Surfers Paradise ning selle peatänavale anti hiljem omakorda Cavilli nimi. Cavill Mall koos sellega ristuva Orchid Avenue’ga on surfiparadiisi poodide, kohvikute, restoranide ja ööklubide pärusmaa ning iga meelelahutust otsiva Surfersi külalise peamine sihtmärk. Tuntumad kohad klubimaastikul on Bedroom, Elsewhere, ENVY, Melbas, Shooters jt.

Totaalne muutumine: kodueri

Pärast nädalast mullivanniseanssi Skyline North’is pakkisime taas elud kohvrisse ja tegime minekut. Püsivama elupaiga leidsime kilomeetri jagu lõunas Monte Carlo avenüül. Asukoha uuteks koordinaatideks said üks minut tagaõue basseinist, viis minutit Broadbeach’i rannast, kümme minutit Cavill Mallist ja samapalju Queenslandi suurimast ostukeskusest ning kinokompleksist Pacific Fair.

Noore vallalise Aussie kuti Nicki poissmeheresidents vajas esmaabina üht laiahaardelist majasokkude rünnakut. Haamriga nagid tagasi seina, kardinapuu kruvikeerajaga uuesti oma kohale, rääkimata lõputust tolmuimeja ja lapiga tuuseldamisest. Pealaest jalatallani läikima löödud uues residentsis süütasime neljatunnise tõsise mr Properi töö krooniks õhtu hakul kaks advendiküünalt ja tundsime end lõpuks nagu kodus. Kummaline on see jõulukuu maakera kuklapoolel.

Paari esimese öö jooksul selgus tõsiasi, et olime kolinud loomaaeda. Öö saabudes lõid muidu korralikus ja vaikses naabruskonnas kõiksugu kummalised hääled kõlama. Üürgavad, uluvad, pirisevad, susisevad, põrisevad. Nagu keset safarit. Lihtsam oli oma kujutlusvõimet mitte kasutada, mis imeloomad ja – linnud neid tekitada võisid ning kui lähedal nad meile asusid. Igal juhul jäid Monte Carlo avenüü aknad öösiti suletuks. Igaks juhuks. Maja taga asuvas Cascade Gardensi pargis oli päeva ajal tunduvalt turvalisem jalutada.

Korterid Surfers Paradise’is

Populaarne majutusviis Kullarannikul on lühiajaliselt üüritavad korterid, millest suur osa asub rannaäärsetes kõrghoonetes. Nagu korterites ikka, on neis olemas köök, kuid puuduvad hotelliteenused (toateenindus, restoranid). Üürnikutele jääb seega vaba voli otsustada, kas einestada väljas või kokata ise.

Backpackers in Paradise

Väiksema reisieelarvega maailmaränduritele pakub peavarju YHA noortehostelite ketti kuuluv Backpackers in Paradise. Tube on seal nii suuri (4–12 in) kui ka väikeseid (1-2 in). Bussijaam jääb kiviga visata ja randa on lühikese jalutuskäigu tee.

Korteriperemees Nick oli omamoodi sell, kes ikka ja jälle meid oma tegemistega üllatas. Kord oli ta eelmise öö peomeeleolus väikese pardipoja koju vedanud. Teatega „Vaadake, mis ma leidsin – pardibeebi!” avaldas ta tõsimeeli soovi pardipoiss adopteerida ja lemmikloomaks kasvatada. Nagu meie ristküsitlusel selgus, siis lapseröövi ta siiski ei sooritanud, vaid korjas piuksuva ja üksi jäetud pardipoja üles maja taga asuvast pargitiigist. Seekord sai Nick käsukorras soovituse pardibeebi loomaarsti juurde viia. Ühel õhtul olime aga hirmust kanged, kui Nick oma pea äkki rõdukardinate vahelt sisse pistis. Tüüp oli võtmed ära kaotanud ja pidas kõige lihtsamaks mööda palmipuud teisele korrusele ronida. Tarzan-Nicki loogika, mis sellest uksekellast ikka niisama töristada. Hoia ja keela.

Kui Brisbane’i kodus oli meil traadita internet, siis noorhärra Nick oli meie sissekolimise hetkel internetist sama kaugel kui põhjapoolus lõunapoolusest. Paar nädalat selgitustööd ja utsitamist viisid siiski sihile: saime endale sissehelistamisega ühenduse, mis Austraalias ei kuulu sugugi ainult vanaema maakodusse. Interneti sisseseadmisega on lõunamandril omajagu tööd. Telefonioperaatorite pakkumised varieeruvad seinast seina, kusjuures paljudel säästupakettidel on allalaaditavatele gigabaitidele märkimisväärsed piirangud, nii et muusika ja filmide uuenduskuur tuleb mõneks ajaks heaga ära unustada.

Need kohalikud eestlased!

Oma kodu leitud, tuleb otsida omad. Juba ühel oma esimestest väljasõitudest Kullarannikule komistasime peatänaval kogemata otsa vähe pikema Surfersi staažiga Tiidule. „Nii me siin vaikselt elame,” ütles Tiit tookord kohaliku elustiili iseloomustamiseks. „Varavalges tõuseme, surfame, mõne tunni töötame, surfame, sööme ja siis, nagu ikka – surfame.”

Peagi järgnes lõbusale tänavakohtingule veiniõhtu, millest sai alguse üks Austraalia-aja toredamaid bandesid. Headel aegadel oli Surfersis koos enam kui kümnepealine kohalike eestlaste kommuun, eesotsas Sunrise bulevardi surfipesa residentide Tiidu, Pafi, Meli ja Clifiga. Veiniaurud, tantsuhoos purunenud klaasid, naermisest valusad kõhulihased, õhtujuhiks Bob Marley. „Sun Is Shining” oli, on ja jääb kõikide Buffalo sõdalaste hümniks. Ja päike paistis südames edasi ka siis, kui kojumineku ajaks oli ilmataat otsustanud meile selja keerata ja surfiparadiisi vallutas kõmisev tormitaevas.

Omasid on tore kohata. Eriti veel siis, kui nad kihutavad jõulupühadeks külla mandri vastaskalda Metsikust Läänest, ainsaks liiklusvahendiks läbi Nullarbori kõrbe ustav 80ndate Mazda Molly. Jällenägemisrõõm oli suur, kui ühel õhtul istusid kodutrepil isandad Jarz ja Tiit nagu Potsataja ja Gena kunagi. Hea töö!

Sun Is Shining

Sun is shining, the weather is sweet, yeah Make you wanna move your dancing feet now

Jõulud Surfers Paradise’i moodi

Jõuluostlemine oli aukartustäratav. Ostukäru sai kõikvõimalikku väärt kraami täis laotud ja truu sõbra Molly põhi kriipis koju sõites nurruvalt vastu maad. Alustades kolmekilosest sealihakäntsakast ja saksa hapukapsapurgist, lõpetades kartulisalatitooraine ja šokolaadiga kaetud mudakoogiga (mud cake). Ees ootas kolmekäiguline jõululaud, millega sai selgeks ammutuntud moraal: pole tähtsust, kus maailma nurgas parajasti viibid, seapraad kartulite ja hapukapsaga olgu jõululaual nagu kord ja kohus olemas.

Üksteist eestlast (Annuška ja Kairts, Paff ja Tiit, Jarz ja Tiit, Härms ja Anni, Mel, Kalju aka Cliff ja Henn) kuumast küdeva surfiresidentsi kuulsas elutoas esiisade tava naljalt ei unustanud. Seapraad tiksus viimaseid minuteid, ahjukartulid võtsid viimaseid pruunistumisseansse, saksa hapukapsas podises viimaseid tuure potikaane all ja nii meie jõuluõhtu põhikäik lõpuks valmis saigi. Kiidusõnadega ei oldud kitsi. Olgugi, et südasuvine seapraad ajas eestlased austraallasest naabri basseini salaja jahutust otsima. Ei tea, kas samal põhjusel, aga hiljem märkasime ka Secret Santa seljas rannakostüümi ja peas sombreerokübarat. Jõuluvanale kostunud etüüdid olid muidugi klass omaette ja kingivalikki lõunamandrile kohane. Kuidas muidu saaks jõululaupäevale järgneval raskel hommikul kõhuli kingiks saadud boogieboard’il lainetes hullata. Nii möödusid jõulud 2006 üheteistkümne Aussie-eestlase jaoks. Teisiti kui tavaliselt. Soojemalt kui tavaliselt. Kodust kaugemal kui tavaliselt. On asju, mida võtame sageli iseenesestmõistetavalt, kuigi ei tohiks. Kõige kallimad inimesed jäid seekord liiga kaugele.

Kuidas austraallased ise jõule tähistavad, kui pehme valge lumi sulaks minutiga, ehtne kuusepuu kaotaks okkad päevaga ja jõuluvana saanisõit jookseks varem või hiljem liiva? Nii nagu põhjapoolkeral, on ka lõunas jõulud armastuse, andeksandmise ja südamerahu aeg, mis veedetakse enamasti oma kõige lähedasemate pereliikmete seltsis. Kuna suurel osal austraallastest kattub südasuvine jõuluaeg pikema puhkusega töölt või koolist, siis nauditakse koos rannamõnusid ning kõikvõimalikke jahutavaid vaba aja tegevusi nagu ujumine, surfamine, kalapüük ja piknikud. Et niigi kõrgete termomeetrinäitude juures (kohati kuni 40 °C) kuumarabandusest vähegi hoiduda, asendavad ahjusooja seapraadi maakera kuklapoolel jahedad mereannid, külm kana-, kalkuni-, lamba- või loomaliha, pasta ja värske salativalik, mida magustoiduna kroonivad Pavlova, jäätisepallid ja erinevad troopilised puuviljad. Kuuma hõõgveini asendab liitrite viisi külma vahutavat õlut. Ja põhjapõtradelt võtavad juhtimisõiguse üle kuus valget känguru (six white boomers).

Six White Boomers

Suurem jõulusööming pere keskis peetakse inglispäraselt esimesel jõulupühal ehk 25. detsembril. Jõulupüha eelõhtul käiakse kirikus kesköisel missal, millele järgneb unetu öö nii mõnegi kingiootuses väikese pereliikme jaoks, et juba varavalges pakikesed kuuse alt lagedale tirida. Teine jõulupüha kannab samuti briti traditsioonide kohaselt Boxing Day nime, ja kuigi sel päeval harrastatakse rohkelt spordimänge, ei ole neil võitluskunstidega mingit pistmist. Nagu austraallastele kohane, võetakse sel päeval kätte hoopis kriketikurikad ja avapaugu saab Sydney-Hobarti vaheline jahisõit.

Lisaks vanaema jõululauale on üks osa austraallasi aga sisse harjutanud veidi teistmoodi kombe, millega meil õnnestus tööalaselt kokku puutuda hotellis Sheraton Mirage. Kuuekümne ümmarguse lauaga täidetud ballisaalis jagasid üüratult suurt buffet’ jõulurooga sajad pidulised, kes ühel või teisel põhjusel eelistasid veidi elavamat meelelahutust kodusele jõulurahule. Olgu selle veidi harjumatu jõulutavaga, kuidas on, mõned asjad ei muutu. Põue poeb tuttav jõulurõõm, kui perekonnad ja põlvkonnad jõululaua taga kokku saavad, kui vanavanemad lastelastega mängivad, kui kõige pisemad päkapikud oma esimesi jõule tervitavad. Paljude maailma rahvaste sulatusahjus Austraalias on südantsoojendaval jõulutundel lihtsalt kordades rohkem kultuuriliselt erinevaid tahke.

Häid jõule! Merry Christmas! Frohe Weihnachten! Buon Natale! Feliz Navidad! Kala Christouyenna! Kung His Hsin Nien bing Chu Shen Tan!

Surfers Paradise www.surfersparadise.com

Pacific Fair Shopping Centre www.pacificfair.com.au

Easy Roommate www.easyroommate.com

Backpackers in Paradise www.backpackersinparadise.com

Apartments in Paradise www.wotif.com/hotels/gold-coast-apartments.html

Aasta uus on 2007

Crash! Boom! Bang! Aastavahetus 2006/2007 möödus juba tuttavate Aussie-eestlaste jaoks surfiparadiisi rannal, kuhu kambajõmmid Paff ja Tiit olid end viimaseks Surfersi nädalaks mugavalt sisse seadnud. Täpsemalt küll esplanaadil asuvasse Pacific Plaza luksuskorterisse, kust avanes igal täistunnil supervaade juba kella üheksast täristavatele rakettidele.

Šampanja ja muu kesvamärjuke kaenlas, paiknes lõbus seltskond kesköise vaatemängu saabudes ümber Plaza-esisele rannaliivale, kus südasuvine uusaastajämm jätkus veteranide triatloniga hoota kaugushüppes, pendelteatejooksus ja pudelimängus. Ärgem unustagem, et peale laulurahva oleme ka spordirahvas ja need kõige vägevamad tulemused saavutataksegi üheskoos. Mis sellest, et hoota kaugushüppes vajab maandumine lihvimist, sest mitmel järjestikusel katsel selili liiva sisse prantsatamine ei olnud kõige stiilipuhtam. Kindlasti olid vormilanguse üheks süüdlaseks tühjad šampanjapudelid, mis nüüd sobisid kui valatult pudelimängu keerukujuks või jooksuvõistluse teetähisteks rannaplätudest teatepulkade kõrvale. Oh neid loova intellekti leidlikke vilju.

Nii kõlas „Head uut aastat!” Kullaranniku plaažil nagu ühest kõrist ja see hüüd oli mitme astme võrra erilisem kui tavaliselt. Hommikuvalguses soojalt paitavate päikesekiirte saatel koju jalutades uitasid mõtted kordaläinud viimasele aastale. Me lõpetasime edukalt ülikooli, meil olid alustuseks head töökohad. Me reisisime sinna, kuhu hing ihkas. Me kolisime päikesele lähemale. Me nautisime igat minutit. Meie sõprade hulgas oli palju õnnelikke inimesi: kes lõpetas tasemel ülikooli, kes suurest armastusest abiellus, kes sai ilusa terve pisipere, kes pürgis kõrgete tähtede poole ja kes oli niisama edukas. Me olime ühed nende õnnelike seas ja see tunne oli superhea.

Every Hour on the Hour

Austraallaste aastavahetusepidustuste üks lemmikpaiku on kahtlemata Sydney. Täistunnil taevasse lastavate rakettide paraad algab juba kell üks päeval ja kulmineerub suurejoonelise vaatemänguga Harbour Bridge Effect südaööl. Eriefektina on ilutulestikul igal aastal uus sümboolne teemaornament, mille kujutis joonistub sillale (2006/2007 Coathanger ehk riidepuu sillakaare kuju järgi ja Diamond ehk teemant silla avamise 75. aastapäeva teemantpulmadeks).

Uuel aastal uus töö

Kakskümmend neli uusaastatundi on ei rohkem ega vähem kui piisavad, et leida töö või isegi kaks, katsetada, ja kui ei meeldi, siis end ise töölt vabastada, saata ära vana ja võtta vastu uus. Elu läheb edasi – uuel aastal uue hooga. Juba mõnda aega oli Pinnacle’i töömaastikul tunda jõuluaegset rahuperioodi, mida aeg-ajalt „häirisid” üksikud üritused siin ja seal: aasta šikimate moeauhindade jagamine NRA Fashion Awards ning jõulupeod Kullaranniku suuremates golfikeskustes ja hotellides. Suhteliselt ebakorrapärane graafik vajas pikemas perspektiivis mõningaid muutusi ja nii kadus agentuuri vahelüli järk-järgult meie elust. Väiksemates linnakestes näkkab tööotsinguil paremini just ukselt uksele koputades ja püsivamad töösuhted on lihtsamad tekkima. Uuteks tööandjateks said Surfersi restoranid Toscani’s ja Barnie’s in Paradise, mis oma itaalia sugemetega meie seiklusi veelgi temperamentsemalt vürtsitasid. Eriti sageli juhtus see Barnie’ses, mille itaalia sisserändajatest omanikud Onu Sam ja Super Mario pitsaahju taga kohati lausa tuld purskasid, siis aga laulu jälle üles võtsid. Ülejäänud Surfersi bande lahkudes täitis tühjaks jäänud koha järgnevatel kuudel tegus tööperiood, sest lisaks restoranidele lõime jala ukse vahele ka üle tee asuvasse hotelli Crowne Plaza.

Crowne Plaza seiklused

Nelja ja poole tärniga Crowne Plaza kuulub rahvusvahelisse hotelligruppi InterContinental Hotels Group. Tärnid tärnideks, töö on töö oma võlude ja valudega. Üle ega umber ei saa aga lõbusatest vahejuhtumistest, mis sageli juhtuma kippusid. Crowne Plaza restoranis Terrace Café ootas meid ees tore tiim: hotelliboss mr Brown, kes alati juba kaugelt tervitas, ristides meid Eesti kaksikuteks; kõikidest kõige karmima käega juhataja Tamminator (passi järgi Tammy) ja ülienergiline Manish katusekorruse pöörlevast restoranist Four Winds. Ühel vaiksemal pühapäeval tuli Manishile geniaalne idee lülitada restorani territooriumil välja kõik võimalikud tuled, et maailma elektrit säästa. Nii tegutseti Terrace Café telgitagustes sel päeval peaaegu küünlavalgel ja palju ei puudunud, et kokad oleks elektriahju asemel lõkke köögipõrandale püsti pannud. Tööpostil oli Manishi soovitus kõikidele baari- ja restoranitöötajatele lihtne: „Valva oma maastikku!”. Kui keegi neist püüdis Manishi valitsuspiiridesse kuidagi sisse sõita, tuli kärme küsimus: „Kes juhib minu autot?” Kõike seda saatis lai naeratus. Naljahammas.

Manishi õpetussõnad

„Valva oma maastikku!”

„Kes juhib minu autot?”

Eriti altid olid koomilisi vahejuhtumeid tekitama asiaadid, kelle ristisime ühise hüüdnimega Nii-haod („Ni hao!” – „Tere!” mandariini hiina k). Nii-haod olid visad tulesüütajad. Hoiatavast sildist hoolimata õnnestus neil hommikusöögi ajal järjepidevalt croissant’e röstrisse sokutada, tagajärjeks leegitsevad sarvesaiad ja ulatuslikud tulekustutustööd. Küll püüdsime neile hommikuvõimlemist tehes käte ja jalgadega selgitustööd teha, kuid aru ei saanud nad mõhkugi ja nii mitu hommikut järjest. Röstrid põlevad ja hiinlaste viimase rahvaloendusi tulemusi arvestades kestavad kustutustööd tänapäevani. Samasugune kohmetus tabab Nii-haosid siis, kui neil kohvi- ja teetermosega laua ees seista ning „Coffee or tea?” küsida. Lõpuks süttib lambike pea kohal põlema ja siis tuleb „kofiii” ja „tii” hääldusvariante igasuguseid. Kui üritada neilt tühja taldrikut eest ära korjata, tuleb kiire pearaputus ja kätevehkimine. Vabandust, mõni riisitera oli vist siiski söömata.

Kui ühe Amway õhtusöögi ajal oli meil au võõrustada 175 Nii-haod, muutus Crowne Plaza tõeliseks Chinatowniks ning meie teadmised Nii-haode kohta täienesid oluliselt. Buffet’le lendavad nad peale korraga. Vett nad ei joo. Leiba nad ei söö. Kihisevatest limonaadidest käivad suure kaarega mööda. Süües on vaja enda ees hoida vähemalt kolme taldrikut, igaühel natukene kapsaid ja riisi. Samas sobib üks kauss ideaalselt soolase ja magusa transportimiseks, nii et šokolaadiglasuuriga profiteroolid segunevad maitsvalt kapsaga. Suuri praetaldrikuid nad ei tunnista, parem väikesed ja mitu. Nuga nad kasutada ei oska. Ka kahvliga on raske riisiterasid mööda kaussi taga ajada. Parem ikka lusikas. Kiivisid ja viinamarju meeldib neile hävitada nii, et koor ja seemned imepisikeste tükikestena hiljem lauda kaunistaksid. Tänusõnadega ei priisata, vaid mõni üksik polüglott pobiseb midagi vastuseks. Osa palub mõned kapsad karbiga kaasa pakkida. Hea pärast hotellitoas nosida. Kui nad lahkuvad, oleks nagu tsüklon Nii-Hao üle käinud.

Kõigele vaatamata on Nii-haod vahvad tegelased, kes omas elemendis tõrgeteta eksisteerivad, aga seitse maa ja mere taga seitsmel juhul kümnest täbarasse olukorda satuvad.

Vaade nelja tuulde

Four Winds on 360° vaatega restoran hotelli Crowne Plaza kõige kõrgemal, 26. korrusel, mille teeb eriliseks pöörlev põrand. Nii saab iga restoranikülaline mõnetunnise õhtusöögi ajal Kullaranniku vaadet nautida kõigis neljas ilmakaares lauast lahkumata. Sellest ka nimi: Four Winds ehk Neli Tuult. Eksootilise aasiapärase buffet’ õhtusöögiga restorani peetakse parimaks mereande serveerivaks toitlustusasutuseks Kullarannikul. Buffet’ hind ühele: ~ $60 + joogid.

Currumbin Wildlife Sanctuary

Tööst vaba aja sisustasime tihedalt, eesmärgiks näha ja kogeda võimalikult palju. Kolm kuud Austraalia pinnal on ka viimane aeg koaalad ja kängurud oma silmaga üle vaadata. Kullarannikul kohtab Aussie põlisasukaid Currumbin Wildlife Sanctuary loomapargis, mis asub Coolangattas. Pargikülastus on üles ehitatud eksponaatide söötmisele ja demonstreerimisele show’del. Piletiostuga antakse kaasa ajakava ja orienteerumiskaart. Loomi, kellega Currumbinis lähemat tutvust saab teha, on omajagu. Kõikide pargiasukate liigitunnuseid selgitav taustainfo on jäädvustatud sõnas ja pildis nende kodukeste kõrvale.

Koaala. Esmamulje on otsustav. Nii armsad. Hea meelega oleks mõne koaalajuntsu koju kaasa võtnud, aga meil ei kasva kodus eukalüpti ja ilma selle kraamita koaalapoisid kahjuks hakkama ei saa. Nad on erilised elunautlejad: päevad läbi põõnavad, üles ärkavad kas kergeks eukalüptiannuseks või mugavama asendi leidmiseks. Kui te ise päevad läbi eukalüpti näriks, hõljuksite samamoodi pilvedes.

Lorikeet. Neid metsikuid aara papagoisid meelitavad loomapargi töötajad kaks korda päevas magusa meevedelikuga. Nii saab nad kõige paremini kaadrisse. Papagoid elavad vabas looduses ja käivad loomapargis kellaajalise täpsusega söömas.

Phascolarctos cinereus ehk lihtsalt koaala

Koaala on Austraalia päritolu herbivoor, kes magab 18–20 tundi ööpäevas ja toitub madala energiasisaldusega eukalüptilehtedest. Koaalad võivad elada kuni 18 aasta vanuseks ja koguvad eluajal oma taimetoidudieediga (500 g päevas) kaalu 5–14 kg, sõltuvalt soost ja liigist. Kohev kasukas, väikesed nööpsilmad, kikkis kõrvad, nöbinina. 20. sajandi algus oli koaaladele peaaegu saatuslik – väärtuslikule kasukale peetud jaht viis liigi väljasuremisohu äärele. Nüüd on koaaladel oma kaitsealad ja reservaadid, ainsaks vaenlaseks endiselt inimene. Autoga inimene.

Vombat. Need metsanotsu moodi pontsud tegelased elavad Austraalia kaguosa looduses ja Tasmaanias. Igahommikune ärkamine on neile justkui talveunest virgumine bataati jälitades. Päeva peale tuleb veidi priskem suutäis ilmselt ka, vombati ümarast figuurist võib seda vähemalt eeldada.

Dingo. Neid võsavillemi geneetikaga Rebase Reinu moodi metsikuid koeri kohtab Austraalia vabas looduses kõige sagedamini Fraser Islandi liivasaarel, kus metsakutsadele meeldib turiste ööpimeduse saabudes kimbutada. Aga sellest pikemalt edaspidi.

Dingo

Dingo on Aasia päritolu karnivoorist metsik koer, kes on Austraaliat üheks oma kodumaaks pidanud juba viimased 3500 aastat. Täiskasvanud dingod kaaluvad 10–24 kg ning elavad keskmiselt 3–7 aastaseks. Aborigeenid pidasid dingosid nagu muiste peeti koeri, võttes nad kaasa jahile ning otsides nende karvkatte varjust sooja külmematel öödel. Metsikud mehed, metsikud koerad.

Känguru. Currumbinis hüppavad oma suure koduaia piires vabalt mitut eri liiki kängurud. Nad elavad oma känguruelu ja neid ei heiduta inimeste fotosähvatused. Neile meeldib kõdi-kõdi kõrva taga ja pea peale tehtud pai.

Krokodill. Austraalia loomariigi esindajad võib laias laastus jagada kaheks: esimese grupi esindajad tahaks koju kaasa viia ja hellituseks patsutada, teise grupi liikmetest tahaks aga heaga eemale hoida. Krokodillid kuuluvad oma lõugade haardeulatuse tõttu kahtlemata gruppi nr 2. Müstika, kui kärmelt valged hiirekesed nende lõugade vahele kaovad ja kui kiired, äkilised ning ootamatud liigutused seda igapäevast toitumisrituaali saadavad.

Currumbini Behind the Scene Tour ehk vaade loomapargi telgitagustesse tutvustab lähemalt eksponaatide toidulauakorraldust ja loomapargi kliinikuelu. Dingole on võimalik peo pealt lihatükk ulatada ja püütonile pai teha. Totally Wild Show esitleb teiste seas uhket opossumipreilit, kes on väike armsa kollase kasuka ja tumedate rosinasilmadega olevus. Snakes Alive Show loob uusi ohtlikke kontakte surmavalt, halvavalt ja lihtsalt mürgiste madudega. Flight Show tekitab juba vähem hirmuvõdinaid. Kõrget lendu demonstreerivad kotkad, pelikanid, papagoid. Üks kirevam kui teine, ühel uhkem tukk kui teisel. Kui teid hiljem piruka- ja jäätisekioski ees üks eriskummaline sakilise seljaharjasega elukas tervitab, ei tohiks suuremaid emotsioone enam märgata. See on kohalik sisalik, kioskiabi.

Maailma mürgiseimad maod

Kümnest maailma kõige mürgisemast maoliigist kümme on esindatud Austraalia vabas looduses, neist seitse Queenslandis. Edetabelit juhib kahemeetrine Inland Taipan, kelle üks hammustus sisaldab piisavas koguses mürki saja täiskasvanud inimese surmamiseks. Teised levinud ussilised lõunamandril on King Brown ja Tiger Snake.

Currumbin Wildlife Sanctuary www.currumbin-sanctuary.org.au

Lõbusamast lõbusam

Kullarannikul asub ühtekokku viis lõbustusparki: Dreamworld, Sea World, Warner Bros Movie World, Wet’n’Wild ja WhiteWater World. Pargid on tõelised turismimagnetid ja kõrghooajal tuleb arvestada sadade teiste lõbujanuliste külastajatega. Meie tutvusime neist kahega: Meremaailma ning Märja ja Metsikuga. Ühe pargi päevapileti tavaline taks on $60, mitut kombineerides on paketi hind mõnevõrra soodsam.

Dreamworld www.dreamworld.com.au

Sea World www.seaworld.com.au

Movie World www.movieworld.com.au

Wet’n’Wild www.wetnwild.com.au

WhiteWater World www.whitewaterworld.com.au

Sea World

Hommikusi Meremaailma külastajaid tervitab esimesena keskmisest suuremat kasvu kuldne hüljes, kelle etteaste võlub naerupahvakud välja igaühest ja iga ilmaga. Mida kõike on võimalik ühele hülgele õpetada: uimede laksutamine, märja musimopsi andmine, sabaga lehvitamine, kujundvõimlemiskava sooritamine, palliharjutused ja veel sada teist trikki. Hea töö, hülgepoiss!

Edasi viib tee polaarkarude juurde, kellele on mereparki ehitatud isiklik polaarvööde. Karujõmmide toimetamist saab jälgida ka veepiirist allpool klaasakende taga, aga enamasti möllavad nad veepiiril mänguasjaks paigutatud laevapoiga. Karupoegade naabrid on haide lahe asukad, kes meeletult suures akvaariumis sõbralikult koos eksisteerivad. Väikesed värvilised uimelised siin-seal, veidi suuremad värvilised uimelised siin-seal, vaalahakatised siin-seal ja haid, kelle pilk lausa kisendab: „Minuga ära parem jända!”

Kelle hing ihkab sõita viiking Vicky kanuuga, saab alla kihutada Meremaailma metsikust kosest. Vahvat lõbusõitu kuulutab minirongi pasunavile, kuid selle marsruut paneb kohati võpsikusse, liikudes teosammul mööda pargi telgitaguseid. Ka Kadrioru tivoli vaateratta uuem, uhkem ja konditsioneeriga järglane on Meremaailmas esindatud. Vaaterattal on sõiduga tuli takus: esimese tiiruga ei jõua silmad kõike ümbritsevat haaratagi, teine tiir toob kaasa kergendusohke, viies tiir veab juba näo naerule ja peas hakkavad keerlema mõtted võimalikust päästeoperatsioonist helikopteriga. Alguses ei võta vedama, aga pärast ei saa pidama. Ümbruskond saab igal juhul põhjalikult läbi takseeritud.

Päeva nael on aga delfiiniteatri peaetendus. Pole midagi vahvamat kui delfiinipoiste sünkroniseeritud kujundvettehüpped. Nii individuaalkavana kui ka tiimietteastena saavad hüpped kümme punkti kümnest. Kui sellega teie Meremaailma avastusretk lõpeb ja suundute tagasi pargiväravate poole, ärge sattuge paanikasse ninna lekkivast haisupilvest. Väikesed pingviinid on kõige kurja juur. Ise nii väikesed, aga nende olemasolu on kõigile juba kaugelt tunda.

Hudson ja Nelson

Kaksikutest polaarkarud Hudson ja Nelson jäid orvuks 2004. aastal Quebecis Põhja-Ameerikas. Karujõmmide edasise õnneliku lapsepõlve tagamiseks korraldati ülemaailmne operatsioon ning uueks koduks valis professionaalne hindamiskomisjon Austraalias asuva Sea Worldi.

Wet’n’Wild

Veelõbustuspark Wet’n’Wild tõotab märga ja metsikut päeva. Pargi atraktsioonide seas on midagi kõigile: amatööridest täisekstreemideni. Veevulinal saab laskuda nii individuaalset kui ka kahe-, kolme- ja neljapealise grupina. Twister, White Water Mountain, Extreme Tornado, Mammoth Falls jt pakuvad kilkamist terveks päevaks, kuigi kannatuse panevad pikapeale proovile järjekorrad, kus iga kord tuleb veerand tunnikest oma laskumiskorda oodata.

Kes adrenaliinisööstudest tüdineb, leiab mõnusat ajaviidet Calypso Beach’i palmisalust. Tehisrannakese ümber ehitatud jõkke on vesi voolama pandud, et täispuhutavasse rõngasse mõnusasti istuma sättinud pargikülastajad seal lillegi liigutamata oleskleda saaksid. Mõnusalt lihtne on end rõngamaailma tiirutama unustada. Kuni päev sõuab vaikselt õhtusse…

Veemõnude maailm

Austraallased on Märja ja Metsiku veepargi mõnusid nautida saanud juba 1984. aastast. Wet’n’Wild on Rohelise Mandri suurim veelõbustuspark. 2007. a oli pargile rekordiline – külastajaid oli esmakordselt üle miljoni. Meie kaks nende seas.

Mount Tamborine

Kui Kullaranniku ookeaniserval avarustesse kiigata, ei paista seal olevat otsa ega äärt. Sisemaa pool on aga avarus üürike, sest silmapiirile ilmuvad õige pea kõrged rohelised mäed, mis kulgevad paralleelselt rannikuga põhjast lõunasse ligi 3000 km ulatuses. Kullaranniku tagaosas peidavad end rohelisse mäeahelikku mitmed rahvuspargid, millest üks on Mount Tamborine. See väike mägilinn ja rahvuspark sobib ideaalselt nädalavahetuse väljasõiduks, kui loodus kutsub ja südames on soov linnakärast eemalduda. Matkaradu jagub rahvuspargis igale tasemele ja enamasti juhatavad need jalutaja metsasügavikus kohisevate koskedeni nagu Witches, Cameron, Cedar Creek ja Curtis Falls.

Mount Tamborine

Mount Tamborine asub 525 m kõrgusel McPherson’i platool Brisbane’ist 45 km lõunas ning on koduks mitmele kosele, vihmametsale ning tuhandetele kohaliku loomariigi esindajatele. Mount Tamborine’i rahvuspark, mis paikneb 11,6 km ² suurusel maa-alal, asutati 1993. aastal.

Üheks turistide meelispaigaks Mount Tamborine’i rahvuspargis on Curtis Falls, milleni jõudmiseks tuleb läbida 1,5 km pikkune Hilda Curtise nimeline metsarada. Õigustatult kutsutakse Austraalias kõiki looduse nautijaid ühiselt bushwalker’iteks ehk põõsaskõndijateks, sest enamasti viivad matkarajad läbi vihmametsade või teiste metsikute lõunamandri taimekoosluste. Kuivanud palmioksad ja murdunud puud risti-rästi siin ja seal teevad matkaradadest sageli tõelised takistusrajad.

Koske suundusime uudistama meiegi, aga loodetavat Niagarat me tihnikust eest ei leidnud. Curtis Falls on tüüpiline metsakosk – kõrge, aga kitsas. Tekkinud on juga väikesele ojale, mis vihmametsas endale teed rajab ja mägist maastikku arvestades aeg-ajalt allapoole kukub. Jõujaama sellele ei raja. Suuremat elevust kui kosekohin tekitas meis põõsasahin, mille põhjustajaks üks sinikeelsisalik. Härra oli otsustanud end parajasti päikese kätte peesitama sirutada ja palju ei puudunud, et oleksime talle esimese hooga saba peale astunud. Ehmatasime meie ja ehmatas sinikeel. Peale seda vahejuhtumit olid meie kõik seitse meelt eriti teravad ja iga väiksemgi sahin sai kindlalt ära fikseeritud.

Sinikeelsisalik

Sinise keeleotsaga sisalikke leidub igas Austraalia otsas: nii rannikul, sisemaal, metsades kui ka kõrbetes, isegi suurlinnades. Sinikeeled on visa hingega loomad, kes võivad elada kuni 20 aasta vanuseks. Pikkust viskavad sinikeelsisalikud nooruspõlve kasvamisperioodil kuni 60 cm. Kokku elab neid Austraalias kuute eri liiki.

Mount Tamborine’i mägilinna keskuses asuvad väikesed kohvikud, suveniiripoed ja veinitehase esinduskauplus. Veinisõpradele mõeldes võimaldab Mount Tamborine’i 16 aasta vanune veinivabrik turistidele ka tasuta degusteerimist. Väga armas ja külalislahke. Parim soovitus: šokolaadimaitseline portvein.

Not all those who wander are lost.

J. R. R. Tolkien

Lamingtoni rahvuspark

Lamington on üks tähtsamaid ja tuntumaid rahvusparke Queenslandis. Asudes Kullarannikust veidi kaugemal ja kõrgemal ning olles kordades suurem kui Mount Tamborine, tõotab Lamingtoni rahvuspark tõeliselt sisukat avastusretke.

Lamingtoni rahvuspark

206 km ² suurune Lamingtoni rahvuspark paikneb Lamingtoni platool 75 km Brisbane’ist lõunas. Suur osa rahvuspargist asub merepiirist 900 m kõrgemal. Lamington on Austraalias ja maailmas tuntud eelkõige oma suuruse, erakordse floora ja fauna, maaliliste mägialade ja vihmametsade poolest. 1994. aastal kanti Lamingtoni rahvuspark Unesco maailmapärandite nimistusse.

Rahvusparkidesse teevad matku mitmed Kullaranniku turismikompaniid, kuid parim viis loodusmatkale põrutada on oma neljajalgse sõbraga. Nii saab teel Lamingtoni sisse põigata O’Reilly’se veiniaeda, kui tekib soov oma veinivarusid veidi peenema kraamiga täiendada või viinamarjapõõsaste vahel peitust mängida. Natuke maad edasi Lamingtoni poole jääb ka sõbralike asukatega Rosemounti alpakafarm. Tagasihoidlikud alpakad on koheva kasukaga suurte lammaste sarnased loomad, kelle vill on kõrge kvaliteediga, väga soe ja pehme.

Beeyong Tree Top Walk. Puidust matkarada saab alguse pargikeskuse sissepääsu ja romantilise O’Reilly’se külalistemaja juurest ning lookleb läbi vihmametsa, kus tuhanded liaanidega ümbritsetud puud visalt pilvede poole kõrguvad. Seal jalutades vaatad lummatult ühele ja teisele poole ning lased aeg-ajalt imestusest kuuldavale „Ohoo!”, kui vana hea põõsakalkun sahistab. Mõnesaja meetri pärast teeb rada huvitava pöörde: ei põhja ega lõunasse, vaid otse taevasse. Kõrgete puude otsa on tõmmatud trossid ja neile ehitatud tee, et turistid vihmametsas oma silmade kõrgusest ka kõrgemale näeksid. Ladvateel on kaks puu otsa rajatud vaateplatvormi: üks 24 ja teine 30 m kõrgusel maapinnast. Ronimine metallvõrega piiratud platvormile on vahva, kuna rauast redel on püsti pandud 90kraadise nurga all ja tekitab kohati tunde, nagu hakkaks selg ees hoopis allapoole maanduma. Vaated on siiski ülesupitamist väärt.

Green Mountain Gardens. Vihmametsade rüpes matkarada mööda veidi edasi peidab end üks hästi varjatud avalik saladus – ilusad rohelised mägiaiad. Vabas õhus asuvas botaanikaaias on mitu osa paljude erinevate taimeliikide ja kivist skulptuuridega, lõdvestav mägine õhkkond ning meeliköitev lillelõhn.

Lamingtonis jalutades võib valida mitmete matkaradade vahel, millest pikemate läbimiseks kulub terve päev. Näiteks 21 km pikkune Border Track Binna Burra ja O’Reilley’se vahel, mis lookleb mööda Queenslandi ja Uus-Lõuna-Walesi piiri. Kes tõsiseks põõsaskõndijaks kehastuda ei soovi, saab pargi piknikualadel mõnusalt linnulaulu kuulata. Austraallased on suured piknikukultuuri esindajad, kes loodusesse kõikvõimalikud termokotid ja suured korvid hea ja parema kraamiga alati kaasa pakivad.

Kamarun Lookout. Kaunis mägine vaateplatvorm. Vaba kui lind, lendab mõte ümberkaudseid avarusi imetledes korraks tagasi päevasündmustele ja südames on looduslapse piiritu avastusrõõm.

Lamington ja O’Reilley’s www.oreillys.com.au

Mount Tamborine www.tamborinemountain.net

South ja North Stradbroke Island

Straddie saared on paradiis paradiisis. Kullarannikust kiviviske kaugusel, aga olemuselt nagu öö ja päev. Lõunasaar on kahest saarest väiksem ja sirutab rannikuga paralleelselt 22 km ulatuses Main Beach’ist põhjas. Saar koosneb peamiselt liivaluidetest ja subtroopilisest metsast ning sellel on eriline floora ja fauna. Kullaranniku kuldne vallabi elab näiteks ainult seal. Lõunasaare kaks puhkekeskust Couran Cove ja South Stradbroke Island Resort, tuntud kui Tipplers Resort, pakuvad Surfersi linnakära eest rahu ja vaikust. Fiji stiilis hütid, elava muusikaga basseiniäärne baar Tipplers Tavern, metsik palmisalu ja pehme liivarand – tere tulemast South Straddie’le! Parima ligipääsu Kullaranniku kanalite süsteemist saarele tagab isiklik veetransport – väike jaht või jett, mida puhkekeskuse väikese sadamasilla äärde kenasti parkida saab. Viimasega saab saarel randuda pea kõikjal, kus mõni vaatamisväärsus silmapiirile ilmub. Saare ja ranniku vahele jäävad peegelsileda veega laguunirannad, ookeanipoolsel küljel moodustavad tormiliselt murduvad lained vahuseid surfiharju, mida on võrreldud Hawaii Pipeline’iga. Sinna ärge algaja veesuusatajana parem ronige, vaikne Broadwateri laguun on kiiruse arendamiseks sobivam. Navigeerides hoidke silmad lahti, sest veeteid kasutavad liiklemiseks ka kohalikud delfiiniperekonnad. Kel isiklikku veetransporti tagaõues ei ole, pääseb saarele Runaway Bay Marinast kaks korda päevas, varahommikul ja pärastlõunal.

Püsielanikkonnaga suurem põhjasaar, mis asub veidi kaugemal Brisbane’i pool, eraldus lõunasaarest 19. sajandi lõpul suure tormiga, mis rebis Straddie kaheks. Legend jutustab, et tegelikult tegid liivadüünide vahel ulatuslikke kaevamistöid kohalikud, kes kunagi liiva jooksnud laeva rummivaate suure adraga päevavalgele kündsid. Praegu on North Straddie Brisbane’i elanike üheks meelispaigaks suvistel nädalavahetustel, kui saare väikestesse kuurortlinnakestesse Point Lookouti ja Amity Pointi saabub sadu puhkajaid. Külapoekeste, restoranide, ilusate jalutusradade ja puutumata randadega kuurordid on siiski säilitanud oma vaikse ja rahuliku isikupära. Saare ümbruse ookeanivetes võib märgata vaalu ja subtroopilise looduse muudavad eriti värviliseks paljud metsikud orhideed. Põhjasaare sadamalinnakesse Dunwich’i pääseb nii autopraami kui ka veetaksoga Clevelandist, mis jääb Brisbane’i linnalähirongi lillale liinile. Majutusasutused varieeruvad lukshotellist karavanpargi telkimisplatsini, kuldseks keskteeks Manta Lodge ja Scuba Centre.

South Stradbroke www.southstradbrokeislandresort.com.au

North Stradbroke www.stradbrokeholidays.com.au

Enne veel, kui Kullarannikult lahkute, heitke viimane pilk paradiisile.

Q1 (Queensland Number One)

Q1 on Surfers Paradise’i südames asuv maailma kõrgeim elumaja. 322,5meetrise pilvelõhkuja 77. korrusele on rajatud üks omalaadsemaid ookeaniäärseid vaateplatvorme, mis võimaldab 360kraadist panoraamvaadet üheaegselt ligi 400 inimesele. Pilve piirile viib soovijaid kiirlift kõigest 42,7 sekundiga. Olulisemad vahemaad Q1-st: Lõunapoolus 7633 km, Põhjapoolus 20 222 km.