Читать книгу Kohtuniku naine - Ann O'Loughlin - Страница 6

„Rosa, tule minuga kaasa. Ainult kaks nädalat.”

„Oi, onu, Anilile ei meeldiks, et ta naine nii kaugele sõidab. Kas sa oled emale neist plaanidest rääkinud?”

Vikram naeris valjult. „Talle rääkinud? Sa tead, kuidas Rhya reageeriks.”

„Võib-olla tal on õigus, see on liiga ruttu pärast su tervenemist.”

Vikram võttis eest lugemisprillid, mis ta oli Indian Expressi lehitsemiseks pähe pannud. „Millal selle pere naised ükskord aru saavad, et meie, mehed, oleme võimelised ise oma elus olulisi otsuseid vastu võtma?”

„Ema ei rõõmusta – ta vihkab seda maad. Lähme parem kuhugi, kus on ajalugu. Londonisse. Kuningannat vaatama?”

Vikram patsutas rõdul endal kõrval seisva korvtooli padjale. „Istu. Mul on sulle midagi rääkida.”

Valjult ohates vajus Rosa ta kõrvale istuma.

„Ma pean sõitma sinna selleks, et minna selle ainsa naise hauale, kes oli mu tõeline armastus.”

„Mida?”

„Grace suri ära. Mina tulin tagasi Indiasse.”

„Grace? Kes oli Grace?”

Vikram kõhkles.

„Ta oli iirlanna?”

Vikram noogutas ja astus jakarandapuu juurde selle lillasid õisi näppima. „Ma pean seda tegema, Rosa.”

„Onu, see kõlab nii, nagu valmistuksid sa teise ilma minema.”

„Otse vastupidi, mu armas Rosa. Ma tahan seista armastatud naise haual. Mis selles halba on?”

„Miks ma sellest alles nüüd kuulen?”

„Kui inimene seisab surmale nii lähedal kui seisin mina, käib tal peast läbi palju kohti, mida ta võimalusel uuesti külastaks. Grace oli minu jaoks kõik. Olen teda armastanud terve elu, ma tahan vaikselt ta haual seista. Mulle oleks suureks auks, kui sa tunneksid, et võid mulle sellel teel seltsiks olla.”

Rosa võttis Vikramil käest kinni. „Anil peab siis lihtsalt leppima. Räägi mulle sellest Grace’ist.”

„Grace’ist? Mis Grace’ist?” Rhya paterdas puuvillases kodukitlis rõdule, punudes voodisseminekuks valmistudes juukseid patsi. Ta heitis pilke vaheldumisi vennale ja tütrele ning jättis juuste palmitsemise katki. „Rosa, sa peaksid koju minema. Kas su mees ei hakka muretsema, kus sa oled?”

„Ah jäta, ema, see ajast ja arust jutt!”

Vikram lõi ajalehe mõõdetult laiali, püüdes naiste mõtted nägelemiselt mujale viia. „Me räägime homme edasi, Rosa. Mul on kuri kahtlus, et su ema kavatseb mind nüüd voodisse ajada.”

Rhya tõstis käed õhku. „Vikram, sa olid ise kunagi arst. Sa tead, et selles paranemise järgus on puhkus ülimalt oluline.”

Enne kui Vikram vastata jõudis, pööras Rhya ringi ja läks koos Rosaga ära.

„Sa oleksid pidanud talle juua tooma, Rosa, vaeseke higistab ikka veel kõvasti. Vaene Vik, tema elu pole kerge olnud.”

„Ta ei kurda.”

Sõrmedega nobedalt pikki halle juukseid keerutades pöördus Rhya ägedalt ringi. „Kas mitte see just polegi kogu aeg Vikrami probleem olnud? Liiga heasüdamlik, liiga leplik.”

Rosa asetas käe Rhya õlale. „Kuss, ema, nüüd on ta terveks kuulutatud. Pole enam vaja nii hirmsasti muretseda.”

Rhya jättis juuste näperdamise ja lasi neil vabalt õlgadele langeda, Rosa aga tuhnis diivani kõrval seisvas asjade hunnikus, lootes sealt oma käekotti leida.

„Sa poleks tohtinud seda siia jätta. Sa tead, et ma seda uut teenijat ei usalda,” noomis teda Rhya.

„Ma tulen hommikul vara läbi ja toon talle Nilgiri’se poest tema lemmiksuupisteid.”

Kuulnud Rosat lifti sisenemas ja alla sõitmas, tõttas Rhya tagasi venna juurde. „Teil on Rosaga midagi plaanis, jah?”

Vikram pani ajalehe käest ja viipas Rhyale, et too istet võtaks. „Ma tahan, et Rosa minuga reisile tuleks.”

„Mis laadi reisile?”

„Välismaareisile.”

Vikram kõhkles ja Rhya hakkas juba aimama, mida järgmiseks kuuleb.

„Ma sõidan Iirimaale, Rhya. Ma tahan, et Rosa tuleks kaasa.”

„Kas sa oled hulluks läinud, Vikram Fernandes?”

„Ära nüüd päris niimoodi ütle. Mul on aeg tagasi minna. Ma pean Grace’i kalmu üles leidma. Ma tahan talle viimast austust avaldada.”

„Ja kuidas sa seda kõike teha saad ilma tüdrukule tõtt rääkimata?”

Vikram sirutas käe Rhya poole, kuid viimane ei teinud seda märkamagi. „Ta pole enam laps, Rhya, võib-olla tal ongi aeg teada saada.”

„Ja mis saab minust? Mida ta minust arvama hakkab?”

„Rhya, sina oled ta ema. Ta jumaldab sind.”

Mööda Rhya põski jooksid pisarad. „Sa ei või minuga nii teha, Vik. See lööb Rosa ja minu suhtesse igavese lõhe.”

„Sa tead, et see pole nii.”

„Kas ta lubas sinuga kaasa tulla?”

„Rhya, mis on hullem? Seda kõike tema eest varjata või talle lõpuks ära rääkida? Me peame Rosale rääkima.”

Rhya surus sõrmed vastu laupa. „Sa vist ei saa ikka aru? Vaene laps on kogu elu jäägitult mind armastanud. Minagi olen teda armastanud ja armastan siiani, rohkem kui kedagi teist. Sa võtad suure riski, aga sa ei tohi lõhkuda olevat ainuüksi sellepärast, et ei suuda olnut selja taha jätta. Sa ei või minu elutööd ainsa hetkega põrmustada.”

Vikram sirutas käe ajalehe järele, et õe eest selle taha varjuda, aga Rhya jõudis selle talt käest napsata.

„Sa jääd siia ja võitled minuga edasi, Vikram Fernandes. Ma ei lase sul end selle tobeda ajalehe taha peita.”

„Minu meelest on kõik öeldud. Ma ei taha tülitseda,” vastas Vikram tuhmil toonil.

„Muidugi mitte, sa tahad lihtsalt, et kogu tants käiks sinu pilli järgi. Aga ma ütlen sulle, Vikram Fernandes, kui sa peaksid Rosale sõnakesegi tõtt poetama, siis ei räägi ma sinuga enam kunagi.”

Rhya seisis veel viivu rõdul, kartes, et oli ehk liiale läinud.

Vikram küünitas lehte võtma ja krabistas sellega valjult, enne kui asus kriketimatši tulemusi lugema.

Rhya taandus vaikselt rõdu piirde äärde ning hingas sügavalt sisse, püüdes mõista, mis oli juhtunud. Ta käed värisesid ja pea lõhkus valutada. Vikramil oli eriline anne jama kokku keerata ja jätta tagajärgede lahendamine talle. Ta kuulis, kuidas öövaht all kurku puhtaks köhatades end koikule pikali seadis. Rhya teadis, et peaks magama minema, kuid ärevad mõtted ei lasknud tal seda teha.

Ta läks magamistuppa, võttis suurest võtmekimbust, mida ta harilikult vööl kandis, ühe võtme ja avas kapi, kus hoidis oma sarisid. Alati, kui ta oli mures, sobras ta saride hulgas – ajalugu, eredad värvid ja luksuslikud kangad pakkusid lohutust ja tõid hingerahu.

Ta libistas käega üle riiulite. Sõrmed jäid pidama raskest siidist saride juures, millest paljusid oli ta kandnud vaid korra, mõne erilise sündmuse puhul. Ta surus käe riiuli tagaservas olevasse väikesesse riidekuhja ja võttis välja selle sari, mida ta oli kandnud tol õhtul, kui nad olid aastaid tagasi Vikrami Iirimaale saatnud.

Rhya heitis roosa sari üle voodi laiali, nii et see aeglaselt alla vajus. Sari lilla ja kuldsega kaunistatud servad värelesid palja elektripirni valguses ning teda valdas ääretu üksildustunne. Ta teadis, et nüüd on ta sellise värvi kandmiseks liiga vana. Teenijanna Rani oli aidanud tal tol õhtul riietuda, vaadates, et kõik voldid oleksid kenasti paigas ja sirged. Pluus, mis tal oli seljas olnud, oli pisut sügavamat lillakasroosat tooni ning moodustas ta kõrgesse soengusse seatud pikkade juustega kauni kontrasti. Emalt saadud tilgakujulised kuldkõrvarõngad kõikusid ja kilgendasid valguse käes. Vikram sõitis Iirimaale, tema aga oli oma abielunaisetee alguses. Pintod olid õhtuks külla palutud, et proua Pinto ja Rhya ema saaksid koos spetsiaalselt paaripanekut korraldama kutsutud Flavia Nairiga pulmaplaane arutada.

Ta oli tahtnud mitu korda selle sari ära visata, aga kanga pehmus ning mälestused sellest, kuidas ta oli olnud noor ja täis lootust nii enda kui ka Vikrami tuleviku suhtes, olid väga jõulised, kuigi samas ka nii valusad, et ta oli pidanud selle alles hoidma. Ta ohkas meenutades, mis järgnenud aasta jooksul oli juhtunud ja kuidas see oli terve perekonna elu pea peale pööranud. Ta oli näinud Sanjay Pintot enne abiellumist vaid ühe korra, aga ilma tema ja ta jäägitu toetuseta poleks ta eales suutnud nende peret tabanud skandaali üle elada.

Ema oli Vikrami Iirimaale saatmise õhtul kandnud rohelisest toorsiidist, roosade ääristega tihedalt kuldtikanditega kaetud sari. See seisis nüüd Rhya riidekapi tagumises otsas, et ta ei peaks nägema selle kanga volte, mida ta ema oli kandnud austusest maa vastu, mida hakkas hiljem vihkama.

Ta rullis roosa sari kiiruga kokku ja viskas tagasi riiulile, liikudes edasi rõõmsamate sündmuste juurde: tumesinine ja kuldne rüü, mida ta oli kandnud tütre pulmas Bangalore’i klubis, suurejooneline sari suurejoonelisele peole. Ning sügispruun ja roheline õhkõrn siidsari, mis tal oli olnud seljas poja meditsiinikooli lõpetamise puhul. Nende saridega seotud ilusad mälestused panid ta uhkustundest ja rõõmust õhetama.

Siin seinakapis olid tallel mälestused, mida ta julges meenutada: õnnelikud päevad olid eespool, kergesti kättesaadavad, kurbi ja halbu perekonnalugusid kätkevad mälestused aga olid lükatud taha, kus need võis kergesti tähelepanuta jätta.

Kõige ülemisel riiulil seisis korralikult kokku voldituna ta ema pulmasari, mis oli seal olnud nii kaua, kui ta mäletas. Rhyale meenus ikka ja jälle, kuidas Shruthi oli vaiksel omaetteolemise hetkel mitmekordselt kokku volditud kanga välja võtnud ja selle tuulutamiseks laiali raputanud ning kuidas kanga tihe siidine kude oli valguse käes hubisenud. Sari ehtsast kullast niidiga tikitud serv oli lai ja raske. Mõned Shruthi sõbrannad olid lasknud oma pulmasarid üles sulatada, nii et alles jäi tilluke kullakänkar, aga Shruthi polnud raatsinud seda teha. See oli meeldiv mälestus parematest aegadest. Rhya sõrmitses rasket siidi. Ja Rosa? Kas ka tema hoiab ema pulmasari sama hoolikalt alles? Kas ta üldse enam Rhyaga rääkidagi tahab, kui sealt maalt tagasi tuleb? Vikram oli isekas. See oli Rhyale liiga raske taluda. Tütar, keda ta kogu hingest armastas – ainuüksi mõte sellele, et nende suhe võiks mõraneda, tegi talle hingepõhjani haiget. Rhyale kerkisid pisarad silma. Ta näppis rasket kuldtikandiga kanga serva. Ta ei tohi unustada homme varahommikul seda sari rõdule riputada ja siis, enne kui päike liiga kuumalt kütma hakkab, seda tagasi sisse tuua.